Kodune koer ründab

Teatud mõttes on antud lugu järjeks senistele karjasuhetest rääkivatele lugudele. Põhjuse kirjutamiseks andsid kaks lugu, mida suhteliselt värskelt kuulsin. Kui mõelda kooslusele inimene ja koer, siis olenemata ajast või ajastust on kogu aeg toimunud koerte rünnakuid, kus loom omanikule kallale läheb. Hästi tavapäraselt on selle taga põhjusena kiiva kasvanud suhe, kus inimene on koera lubades talle palju ning nõudes samavõrra vähe, endale pähe kasvatanud. Siis ühel päeval vajavad näiteks küüned lõikamist ning minnes seda tegema ründab koer ja hammustab. Sarnaseks nö. käivitiks võib olla ka mõni muu käitumine, mida koer ei armasta ning rünnakuga seda välja näitab.
Üks lugu, mida kuulsin oli järgmine.
Keskmise suurusega koer (üldse mitte mingi suur peni) hakkas teatud olukordades omanikku ründama. Omanik pöördus koerte käitumisspetsialisti poole. Viimane andis nõu isane koer kastreerida.  Tehtigi protseduur ära. Koer ründas edasi. Taas võeti teekond spetsialisti juurde. Peale pikema vaagimise soovitas spetsialist koerale antidepressante anda, mis koera vallatut iseloomu pidi taltsutama. Paraku koer ründas edasi. Asi tundus üsna lootusetu. Spetsialist jõudis järeldusele, et ju koeral on peas kasvaja, mis ebamäärast ja ootamatut käitumist toodab. Soovitusena kõlas koera magama panemine. Kuulasin seda lugu ja mõtlesin, et näe kuhu me jõudnud oleme. Varem käsitleti sarnaseid probleeme natuke teise loogika järgi.
1. Inimene võttis koera
2. Inimesele soovitati koeraga kooli minna, et paremini koera käitumist mõista ja vastavalt sellele ka käituda osata.
3. Osad inimesed olid "ise targad" ja ei läinud.
4. Koer hellitati ära ja koer istus pähe.
5. Inimene läks abisaamiseks koerakoolitaja juurde (kuna sellist tähtsat ametit nagu koera käitumisspetsialist ei olnud paraku).
6. Koerakoolitaja toetudes oma kogemusele nägi kohe, et koeraomanik ei saa koeraga hakkama. Koerakoolitaja andis nõu, mida kuskil olukorras teha ning soovitas koeraomanikul koeraga koolis käia.
7. Koeraomanik võttis ennast kätte, leidis aja, pühendus ja maadles ennast läbi muutunud käitumismallide koerast kõrgemale ning koer muutus.
Kui vaadata seda ülal toodud loetelu, siis täiesti ilmselgelt on see koeraomanikule ebamugav, sest ta peab leidma aega, raha ning pühenduma. Ta peab murdma oma väljakujunenud käitumist ning hakkama om akodust koera nägema veidi teistsuguse nurga alt. See ongi kõik pingutust nõudev  ning mõnevõrra tülikas. aga eks kõik ju taandubki kokkuvõttes lihtsale seigale - sa kas hoolid oma koerast ja tahad ta võidelda tagasi nö. normaalsesse ellu või sa ei hooli temast piisavalt et sellist pingutust ette võtta. Üldjuhul need inimesed, kes oskasid piisavalt agsasti nõu tulla küsima ka said abi ja probleem lahenes.
Tänane ühiskond on aga mugav. Aeg on raha ja seda ei tohi raisata. Vaadates telekareklaami jääb ju selgelt silma, et kui gripp tuleb kallale, siis ei soovitata pikali voodisse jääda ja teki all põdeda, vaid osta apteegist konkreetse nimega ravimit ning sellega sümptomid maha kiskuda ja haigena tööle joosta. Minu kõrvadele kõlab küll täiesti ebanormaalselt, kui ma mõtlen, et ühest küljest lähen ja nakatan ma rõõmuga oma kolleege ja teisalt lõhun ju täiega oma haiget keha, mis peale sümptomite maha võtmist on ikka ju sama haige tegelikult olenemata asjaolust et palavik kadus ja pea ei valuta enam.
Sama mugav on koera kastreerida või talle apteegist tabletti osta, mis justkui kõik probleemida lahendab.  Rääkisin antud lugu ühele teisele inimesele, kes väga laialt koertega igapäevaselt tegeleb. Ta kuulas loo ära ja mainis juurde, et see ongi ju täna nii tavaline. Koerte antidepressandid pidid olema väga palju rohkem levinud ning neid pidi väga suurtes kogustes tarbitama.  Tegelt on ju hullu lihtne. Selle asemel, et mõllata vihmas ja tuules ning üritada koera koolitada, lähed apteeki ja ostad tableti ning kõik on korras. Kas ikka on?
Kui koeraomanik ei oska koeraga suhelda ning tekitab loomale igapäevaselt stressi läbi oma loogikavastase käitumise. Kui koeraomanikul puudub oskus koera lugeda ning temaga vajalikus keeles suhelda ning samas annab inimene igapäevaselt koerale sealjuures mõista, et võtab hea meelega vastu koeralt tulevaid korraldusi ning allub tema tahtele. Siis olenemata kastreerimisest või igasugustest lahedatest tablettidest sööb see koer omaniku ikkagi ära.  Loomulikult alati on võimalik ju anda rohkem tablette ning läbi selle muuta koer lihtsalt topiseks, kuid kas see ongi siis see meie sõber, keda me koju kutsikana tõime ning nii väga tahtsime?
Arusaadavalt on aeg ka selles mõttes muutunud, et raha teeb imet. Kui ikka ravimitootjad panustavad rahaliselt, siis küll ka levib jõudsalt arusaam, et tablett aitab alati. Kui panustatakse õigetele inimestele, siis saadakse oma marketingiplaanile ustavad jüngrid ja edasirääkijad. Kui selle tõlla ette veel rakendada "koerte käitumisspetsialistid" ning "koerapsüholoogid", kes tahavad näida uuemeelsed ning kompenseerivad oma puudulikke praktilisi teadmisi rohke teooriabaasiga, siis töötabki süsteem nagu õlitatult. Ainuke mida on vaja, on kõrvaldada need praktikud, kes "kasutavad vanu võtteid ning räägivad domineerimisest ja karjasuhetest". See kusjuures pole üldse oluline, kas need praktikud on aidanud koeri ja koeraomanikke või mitte. Vaadates maailmas ringi on ju hästi näha, et isegi sellised nimed, kes on lahendanud tuhandete probleemsete koeraomanike mured on lihtne tembeldada "isehakanuteks ning vastavat haridust mitteomavateks".
Siinkohal soovitakski inimestel hoida kaks jalga maas ning mõelda, millise tee valivad nemad nähes probleeme tekkimas. Loomulikult on alati õigem ja lihtsam üldse mitte lasta probleemidel tekkida. Selles valguses soovitaksi igal juhul koeraga kooli minna. Kui aga probleemid tekivad, siis 99,9% juhtudest oled probleemide tekitajaks sina, kes sa ei oska koera keelt ja teed valesid asju. Ja kui sa tahad probleemid lahendada ja tõesti hoolid oma koerast, siis otsi abi. Alati on võimalik abi leida.