Olen siin blogis antud teemal kirjutanud korduvalt varem, kuid põhjuse uuesti kirjutada andis üks uuem uurimus, mis teadusmaailmas praegu laineid lööb. http://news.sciencemag.org/brain-behavior/2014/08/wolves-cooperate-dogs-submit-study-suggests
Varasemaid minu kirjutisi saab lugeda siit http://sportkoer.blogspot.com/2014/01/taaskord-koerast-ja-kodustest.html
Varasemaid minu kirjutisi saab lugeda siit http://sportkoer.blogspot.com/2014/01/taaskord-koerast-ja-kodustest.html
Olen koolitanud koeri üle 20 aasta ja puutunud kokku väga
erinevate koertega ning nende omanikega.
Toon sellise näite. Omanik jalutab rihmastatud koeraga
platsile. Kogu koera olemusest õhkub enesekindlust ja ülbet olekut. Täiesti
selgelt on näha, et koer jalutab peremeest mitte vastupidi. Täiesti selge
loogilise seosena ei täida koer omaniku käsklusi või teeb seda valikuliselt või
nii kuidas endale sobib. Omanik võib kasutada maailma parimat maiust või
motiveerida kõige lemmikuma palliga, aga koer teeb ikkagi mis tahab.
Tegelikult on seda näha igast koera ja ka ta omaniku
liigutusest ja sammust, et antud paari koduses karjas on koer kõrgemal kui
omanik ning ta DOMINEERIB omaniku üle. Ta lihtsalt ei saa käske täita, sest ta
muidu kaotaks positsioonis. Selliseid paare nägi 20 aastat tagasi ja näeb ka
praegu. Üldjuhul aitabki kõige paremini antud olukorras see, kui koduses
olukorrras ja igapäeva elus pannakse kodune kari järjekorda. See ei tähenda
mitte jõudu vaid ennekõike mõistust, kuid olukord ei muutu enne, kui
"karjas" on järjekord paigas. Nii on see olnud kogu aeg ja nii jääb
see olema, sest koerad on koerad ja on käitunud nagu koerad kogu aeg.
Mis on toimunud vahepealsel ajal. Mõni aasta tagasi ilmus
uurimus sellest, et vabas looduses elavad hundid ei käitu karjahierarhia
põhimõtetel vaid nagu perekond.
Iseeensest ju väga huvitav detail ning väga lahe, et selline asi
avastati. Alati on huvitav teada, kuidas mingid loomad metsikus looduses
käituvad. Aga HUNT ei ole KOER. Mis järgnes. Järgnes see, et koerakoolituses
hakati halvustavalt rääkima inimestest, kes kasutavad mõisteid kari, hierarhia,
domineerima ja eriti hull, kui keegi neist koolitajatest kasutas veel jõudu või
füüsilist mõjutust. Selline inimene on ju igand kuskilt keskajast, kes pole
kursis uuemate uurimustega ning koolitab koera väga väga vananenud võtetega.
"Sest ühes perekonnas ju nii ei tehta ja perekonnas ju keegi ei domineeri
ning kuna hundiuuringud on juba paika pannud, et hundid elavad nagu pere, siis
ei tehta nii ka koertega." Ma olen kogu aeg mõelnud, et huvitav, kas keegi
neist sellise mulli puhujatest vastutab ka tagajärgede eest. Kui ikka käsitled
seda dominaarivat suurt peni koduses olekus kui lihtsalt veidi isepäist
teismelist ning siis see isepäine teismeline ühel päeval ei lase sind enam
kööki, sest leiab, et see on tema territoorium, siis kuidas seda seletada
hunditeooriatega. Ja mis siis juhtub, kui need sellised penid hakkavad inimesi
purema. Kes siis vastutab?
Käisin kuulamas ühe välismaa targa loengut, kes andis lihtsa
vastuse : sellistele koertele tuleb anda tabletti. Kui koer nö. domineerib,
siis ta on haige ning talle tuleb anda tabletti. Ma ikka kuulasin ja imestasin,
kuidas saab nii öelda. Olles ise puutunud kokku päris paljude dominatsete
koertega ning olgem ausad spordi mõistes inimesed pigem otsivadki dominatsemaid
koeri, siis ilmselgelt ei ole need koerad kuskilt otsast haiged. Aga nii väga
on ju vaja keerata koerad ja nende suhtlemini mingisse nunnusse tänapäeva
võtmesse, kus kõik ongi õnnelik ja tore ja kui keegi erineb, siis kas anname
tabletti või paneme kinni või magama.
Ma toimetasin edasi nii nagu mina toimetasin ning nii tegi
päris suur hulk koerakoolitajaid, keda küll tembeldati "ise õppinuteks,
kes ei oma kõrgeid ülikooli haridusi koerte käitumise vallas ning seetõttu on
andeksantav ka nende lollus ja rumalus". Siinkohal soovitaks võtta ette aastatagune ajakiri "Koer" ja
lugeda läbi sealt ka see tore artikkel ning siis vaadata seda kõike selle uuema
uuringu valguses.
Huvitav, kas antud uurimuse valguses saab nüüd jälle
normaalne talupoja mõistus paika ning huvitav on ka see, et kas need kõik
tembeldajad ka ühel päeval vabandavad või ütlevad, et ma jah tõesti ei ole
praktilise poolega väga kokku puutunud ning seetõttu esinesin oma arvamustega
vaid teooria põhjal.
Natuke sama teema, nagu pehme koolitusegagi. Mitmelt poolt hüppab pidevalt välja "tarku" kes ütlevad, et koera ei tohi näpuotsagagi puutuda ning "sel kus lõppeb mõistus algab vägivald". PEan tunnistama, et olles näinud enamust neid ütlejaid ja manitsejaid mingis situatsioonis oma või võõrast koera tuuseldamas olen ikka mõelnud, et kas nüüd lõppeski mõistus või? Ma ei kutsu ülesse kedagi koeri halvasti kohtlema või neid füüsiliselt mõjutama. Ükski toorutsemine või rumal jõu kasutus ei too kunagi midagi head. Kes tahab teada, kuidas mina ise oma koera treenin ning mis põhimõtteid õigeks pean saab lugeda seda minu koera treeningblogist http://www.royal-canin.ee/royal-canin-eestis/treening-ja-kasvatus/sportkoera-blogi
Tooks siia lõppu veel ühe laheda lõigu antud ingliskeelsest
loost It’s wonderful work,” says
James Serpell, an ethologist at the University of Pennsylvania. “But it’s not
what the dog training community wants to hear; you can’t say the word
‘dominance’ around them. Does dominance exist as a phenomenon in dogs? The
answer is clearly ‘yes,’ ” Serpell says
Mina ilmselgelt kuulun sellesse
koerakoolitajate seltskonda, kellel on hea meel seda kuulda.
1. Paraku ei ole tegemist uudse uurimusega "mis teadusmaailmas praegu laineid lööb". Läksin seda interpretatsiooni lugedes tagasi nimetatud nupukeses räägitud eelmise aast originaaltööni, mille autorid Range & Viranyi 2013. Palun vaadake algallikat: http://journal.frontiersin.org/Journal/10.3389/fpsyg.2013.00868/full
ReplyDeleteTegemist on tööga, kus uuritud kahe liigi sotsiaalset õppimist ja leitud, et koerad on rohkem inimesele orienteeritud. Mida nad loomulikult ongi tänu meiega koos pikaaegsele evolutsioneerumisele. Nupukeses on lastud interpretatsioonil omatahtsi vabalt lennata. Aga see selleks.
2. Teine asi on see, et soovin Teilt vabandust paluda. Mul on väga kahju, et ma tookord panin oma Koera ajakirja jutule säänse pealkirja nagu ühe hooga tuli. See on ju tegelikult negatiivne. Ja nüüd selguski, et see negatiivsus põhjustab Teil ärritust veel aasta aega takkajärgi. Samamoodi nagu põhjustavad negatiivsed mõjutused kõigil meil ja koertelgi.
3. Kritiseeritakse ikka ideid, mitte inimesi. Seda on hea meeles pidada, siis on kergem tekste lugeda. Kui tuleb ette mõni töö, kus keegi tõesti inimesi materdab, siis võib ju selle lugemata jätta.
4. Mina eelistan samuti natukene tugevama iseloomuga,
aktiivseid ja sikutamishuvilisi koeri, aga ma küll ei sildistaks neid
domineerivateks, vaid energilisteks, "meelsasti suud kasutavateks",
võõrastele ärrititele kiiresti reageerivateks ja mänguhimulisteks. Tore, et teil on samuti treeningkaaslaseks üks selline. Samuti on videotelt näha, et teil on väga head mehhaanilised treeningu oskused selle koera treenimiseks.
Hääde soovidega,
Lea
Tänan kommentaari eest. Vastan.
Delete1. Kahtlemata on tegemist ju palju uuema uuringuga, kui see milles huntidest räägiti. Huntide uuringu avaldamisest saati on stabiilselt räägitud selelst kui nö. uuest nägemusest,mille järgi peaks ka koeri uutmoodi kohtlema jne. Teadusmaailmas lainete löömine on muidugi suhteline teema. Arvaks, et kui ajakiri Science millegile sellises mahus tähelepanu pöörab, siis see kindlasti on märkimisväärne. Samuti arvaks, et kui sellline inimene nagu James Serpell kommenteerib, et tegemist on suurepärase tööga, siis ka see on märkimisväärne
2. Mul on hea meel lugeda, et tagantjärgi saite aru, et oliti tahtlikult või tahtmata solvanud teatavat gruppi inimesi. Ma ei arva, et vaid antud artikkel minus kuidagi meelepaha on tekitanud. Tegelt on ju sarnaseid väljaütlemisi olnud kuulda päris palju juba enne seda artiklit ning ka peale seda. Sildistada ning näpuga näidata on ju nii lihtne. Negatiivsete mõjutuste osas olen ma teiega eri arvamusel.Ma panin kunagi koolipõlves teises klassis klassivennaga suitsud ette ja tegime väiksed mahvid. Igavesti äge nägi välja. Kahjuks vanemad nägid ning ma sain selle eest negatiivselt mõjutada. Ma olen tänaseni tegelikult tänulik vanematele selle eest, et nad nii käitusid nagu nad käitusid.
Ma olen oma senise kogemuse põhjal tähele pannud, et juttu sellest, kuidas oeri ei tohiks negatiivselt mõjutada räägivad üldjuhul inimesed, kelledel on kogemus suhteliselt sarnasema tüübi koertega ning puudub kogemus teatud tüüpi koertega. Sellises valguses tundubki maailm olevat ühtedes värvides. Kui puutuda kokku rohkem teist tüüpi koertega on tihti üllatav avastada maailmas ka teist tüüpi värve. Ma olen kunagi varem pakkunud teile välja võimaluse tulla vaatama minu trenne ning puutuda lähemalt kokku teatud tüüpi koertega. Pakun seda jätkuvalt.
3. Kritiseerimise puhul oleneb päris palju sellest, kuidas seda tehakse. Kui öelda idee kohta näiteks et seal kus lõppeb mõistus algab vägivald, siis võib ju küll kritiseerida ideed, aga paraku see klassifitseerib ka idee kasutajat. Või ei ole nii?
4. Koerte iseloomu juures on väga väga suur vahe sees iselooustajatel nagu tugevam iseloom, aktiivsus ja sikutushuvi. Domineeriv koer võib olla samas üldsegi mitte sikutushuviline ning samas energiline koer võib olal üldse mittegi kõva ning energiline koer ei pruugi olla ammugi mitte domineeriv. Domineerimine on iseloomuomadus, mida paljud inimesed kahjuks ei oska näha, aga see ei tähenda, et seda pole olemas. Teenistuskoerte poolel on pikka aega pööratud tähelepanu domineerimisele kui kvaliteetsele iseloomuomadusele. ning seda hinnatakse nii võistlustel kui ka aretuses. Minu koer ei ole üldsegi mitte sedavõrd domineeriv, kuivõrd ta on energiline. Samas on ta aktiivne kui keskmiselt sikutamishuviline, kuid pole meelsasti suud pruukiv. Samas on ta kergesti ärrititele reageeriv ja keskmiselt mänguhimuline. Ehk tegelikult on see pilt v'äg aväga palju värvilisem ja kirevam, kui esialgselt võib tunduda.
Dominantsus / domineerimine ei ole paraku isikuomadus. See sõna tähistab isendite vahelist suhet, kus ühel isendil on limiteeritud ressurssidele eelisõigus, juhul kui ta seda soovib. Koertel on uuritud isikuomadusi, mida võib kokku võtta viie erineva nimetuse alla kuuluvana: mänguhimulisus, uudishimulikkus / kartmatus, kalduvus tagaajamisele, sotsiaalus, agressiivsus. Loomulikult need kõik varieeruvad mingites piirides.
DeleteTerv. Lea
Võimalik, et terminites ongi teatavaid erisusi, mida üks või teine inimene kasutab. Kui ma loen neid teie poolt ülesse loetletud omadusi, siis jällegi neist jääb kirjeldamiseks väheks ning seetõttu leian, et nö. kirjeldamiseks on sõna dominantne väga hea, kuna see iseloomustab dominentselt käituvat koera
DeleteToon kaks näidet. Ühe tavaelust , teise koeraspordist.
Tavaelu näide on selline. Tuleb külaline. Koer on täiesti sõbralik, ei ole närviline ega käitu agressiivselt. Külaline istub laua taha ja hakkab juttu vestma. Õhtu arenedes hakkab koer väljendama käitumist, kus ta tuleb külalise juurde jõllitab teda üsna ülbelt ja surub ka kergelt kehaga. Ta ei kutsu mängima, ta ei karda, ammugi pole ta uudishimulik ning on igati sotsiaalne. See, mida koer teeb nimetaks mina nö. väljakutseks ehk ta kutsub konkreetset inimest välja. Üritades saada inimest reageerima loodab ta selliselt provotseerida olukorda, kus ta saab näidata et on üle. Kui inimene ei reageeri sellele, siis koer pideva sellise käitumisega siiski saab selle meelehea, et ta näeb et ta suudab teist inimest segada. Mina kasutaks selle kohta terminit, et tegemist on dominantse koeraga, kes tahab kodusest karjast väljaspool olevat nö. sissetungijat koheselt paika panna, et see peab kuulama tema sõnumit, mitte teiste.
Toon näite koeraspordist. IPO kaitseosas tahetakse näha domineerivat valvamist. Domineeriv valvamine on sellne, et koer kogu oma keha ja olemusega ütleb varrukmehele, et kui sa vaid liigutad, siis sa oled surnud ja kui sa ei liiguta, siis sul ajapikku hakkab hirm ning sa oled sunnitud ligutama ja oled ikka surnud. On väga palju koeri, kes on kartmatud, omavad häid instinkte, on mänguhimulised, julged ja sotsiaalsed, aga nende haukumises ei ole dominatset pealetükkivust. Koer võib haukuda aktiivsest agressioonist lähtuvalt ja reaktiivsest lähtuvalt. Aktiivse agressiooni puhul on koer alati ise aktiivne ja esitab väljakutse. Paraku aga ei ole suur osa koertest aktiivses agressioonis piisavalt dominatsed. See, kas ta on dominantne või mitte on suuresti pärilikkusega määratud ning seetõttu nimetaks ma seda antud koera iseloomustavaks omaduseks mis on pärilik. Kui see pole isikuomadus, sisi võib tal mingi teine kaunis nimi ka olla :)
Minus tekitab see segadust, kui silma vaatamist ja vastu nõjatumist tõlgendatakse automaatselt domineerimiskatse ja väljakutsete ja paikapanekutega. Enda koera puhul olen täheldanud, et pidev ja tüütu jõllitamine on pigem suure kontaktitreeningu tulemus. Vaatad silma = hakkad saama head ja paremat ja hellust ja tähelepanu. Seega, kui koer tahab eelpool nimetatut, tundub mulle loogilisena, et ta pakub seda, mida on varem temalt selle saamiseks kogu aeg kõige rohkem nõutud. Sama asi ka vastu nõjatumisega, mis on samuti koer jaoks häid tulemusi andev õpitud käitumine (kuigi enamasti mitte teadlikult õpetatud). Mu oma koer on avastanud, et kui end käe alla sättida, võib see käsi teda varsti sügama hakata. Suhteliselt ülbe? Jah, aga ometigi ei pea ma teda domineerivaks koeraks, kuna ta aktsepteerib ja austab inimese keeldumist sellises situatsioonis. Minu jaoks on tema käitumine lihtsalt indikaator sellest, et ta julgeb väljendada oma soove ega karda näidata ise üles initsiatiivi. Võibolla on see ulme, aga mulle meeldib mõelda, et selline käitumine kandub igapäeva elust edasi ka muudesse valdkondadesse, näiteks treeningutesse. Uusi asju, näiteks trikke õppides kipuvad kõige tugevamalt kinnistuma need, mille on koer ise välja nuputanud oma initsiatiivil katsetades ja erinevaid käitumisi pakkudes. Et ta suudaks seda teha, vajab ta iseseisvust, enesekindlust ja väljendamisjulgust, mida igapäevaelu reeglid kas süstivad juurde või suruvad maha.
ReplyDeleteTänan kaasa mõtlemast. Ilmselgelt ei tähenda silma vaatamine ja vastu nõjatumine automaatselt domineerimist. Olen oma eelneva elu jooksul puutunud kokku päris suure hulga koertega ning nende hulgas on olnud väga erinevaid isiksusi. Selliseid koeri, kellede kohta saab kasutada terminit domineerima, on tegelikult üsna vähe. Päris paljudel koertel on harjumus tulla nö. pai norima ja sellega seoses trügida külje alla. See ei tähenda kuskilt otsast domineerimist. Ma arvan, et te ei ole lihtsalt kokku puutunud sellise nö. domineerivalt käituva koeraga ja seepärast on selline käitumine ka veidi võõram. Kui domineeriva kalduv koer tuleb ja hakkab külalist jõllitama, sisi see tavapäraselt ei ole stiilis "tee mulel pai" jõllitamine vaid pigem jõllitamine stiilis " kes sina jobu oled, kes sa siia minu majja tulid. Mina olen siin kunn ja sul oleks tark sellest aru saada". See jõllitamine on sarnane käitumisega, kuidas kaks ülbet isast koera tänaval kokku saavad. Kui mõlemad on ülbed ja mõlemad on enesekindlad, siis nad seisatuvad, ajavad saba püsti ning annavad kogu om aolemusega mõista, et ära tule lähemale. Kui koeraomanikud on iisavalt võhikud, et ei oska sed välja lugeda ning lähevad teineteisele lähemale, siis koertest kumbki ei saa näida kaotaja ning nad jõllitades teineteist lähenevad kuni lähedase kontaktini, mis üsn atihti päädib sellises seisus kaklusega.
DeleteKui koer jõllitab külalist sarnaselt ning külaline koera mõistes ka ületab teatud piiri, siis koer ründab. Sellel käitumisel ei ole sellises kontekstis seost ebakindlusega, ega valvamisega või kaitsmisega. Kui koer on külalise lasknud rahulikult käitudes tuppa ning ei ole kuidagi närviline või ebakindel või kohe esimesest hetkest peale ründav või territooriumi kaitsev, siis selline vähehaaval surve avaldamise alustamine külalisele on selge domineeriv käitumine.