Taaskord koerast ja kodustest karjasuhetest

Viimases "Koera" ajakirjas ilmus taaskord jutt, kus räägiti sellest, et väär on kasutada koeraga seoses http://sportkoer.blogspot.com/2013/02/huntidest-karjajuhist-ja-koera.htm   ja  http://sportkoer.blogspot.com/2013/03/koera-domineerimisest-karjajuhi.html . 
mõisteid nagu domineerimine ja karjahierarhia. Samas loos räägiti taaskord sellest, et uued uurimused huntide vallas on näidanud, et tegemist pole karjahierarhiaga ning samuti puudub domineerimine karjas ehk siis kõik need kes sellest jätkuvalt räägivad on vanas kinni olevad inimesed ning ei suuda ajaga ja uute teaduslike avastusega ühte sammu käia. Olen antud teemal kirjutanud siia päris mitu juttu
Kirjutaks sedapuhku ühe veel ning seda ühe konkreetse juhuse näitel, mille lahti analüüsin.

Olen antud juhust kirjeldanud ka loengutel, mida olen pidanud. Seega võib ta osadele tuttav ette tulla. Mul on hetkel kodus tööliini belgia lambakoer malinois. Enne antud tõu esindajat olid aga päris pikka aega dobermannid. Mu viimane dobermann (Deli), kellega olen palju võistelnud ja tõenäoliselt rohkem trenni teinud, kui kes iganes siin Eestis on praeguseks 10 aastane. Kui ta oli kolmeaastane juhtus selline lugu, mille siinkohal lahti kirjutaks. Oli novembrikuu. Olin lõpetanud just hooaja ning sellest lähtuvalt oli trenne natuke vähem ja see andis võialuse ka natuke kodus diivanil lösutada ning telekat vahtida (mida muidu praktiliselt ei jõuagi). Deli oli harjunud ka diivanil käima ning üsna tihti ronis ta mulle kõrvale pikutama. Õues sadas vihma ja oli vastik ilm ja nii me siis lösutasime koos diivanil ja mina sügasin teda. Seda oli jätkunud kuskil nädala jagu. Ühel sellisel õhtul jalutas meiepoole mu poeg, kes oli tol ajal sellises vanuses, et ilmselgelt ei olnud temast mitte mingil kujul koerale vastast. Ta oli piisavalt vana, et niisama enam koera ei tüüdanud ja mõistis, et koer peab saama ka omaette oma tegevusi teha ning ta üritas ka mitte ette jääda, et koer teda pikali ei jookseks. Tuli laps diivani suunas ning jõudes kõiges poole meetri kaugusele. Näitas minu kõrval lebav Deli talle hambaid ja urises sellise tooniga, et ma tajusin momentaalselt, et kui laps astub veel sammu, siis lendab koer talle peale. Ei kujuta ette, kui palju oleks ta purenud, kuid arvestades väikese lapse õrna nahka oleks see kindlasti inetult lõppenud.

Ma olin selleks ajaks tegelenud koerte koolitamisega ikka kaugelt üle kümne aasta, lugesin koera hästi ning ilmselgelt võin kindlalt väita, et antud situatsioon ei olnud kuidagi provotseeritud. Laps käitus rahulikult , tuli jalutas vaikselt (ei jooksnud) ning koer nägi ta tulemist juba kaugelt. Mu koer oli väga hästi koolitatud, ta allus käskudele väga hästi ja teadis ka piire, mille sees tegutsetakse. Ilmselgelt ei olnud antud olukorras taga mitte mingisugust stressi. Tegemist oli rahuliku õhtuga. Mind koerakoolitajana huvitab alati koerte käitumise juures küsimus MIKS? Lähtuvalt sellest ma üritan ka probleemi lahendada.

Täiesti arusaadavalt ma reageerisin koheselt karates koerale turja ning näidates ülesse kogu oma meelepaha, mida see situatsioon minus tekitas. Koera käitumisest oli näha, et ta olemine sai minu negatiivsest mõjutusest sedavõrd häiritud, et tõenäoliselt ta vähemalt lähiajal midagi taolist ei oleks teinud. Aga siiski, miks ta seda tegi ja kuidas seda tulevikus vältida? Treenides igapäevaselt koera olin koeraga päris palju koos. Samas koduses situatsioonis üritasin seda vähest aega enamuses just lastele ja perele jagada. Seega kodus oli koer rohkem omaette. Ta küll käis ja nuias tegelemist ning arusaadavalt sai ka kratsimist ja sikutamist, kuid siiski vähe.  Kui treeningutes tuli rahulikum aeg, siis üldpildis muutuski see, et koer oli minuga oluliselt vähem trenniplatsil ning sai selle võrra rohkem tähelepanu koduses keskkonnas. Teisisõnu oli temale suunatud tähelepanu kodus pere keskel enne olnud oluliselt väiksem proportsioonis teiste pereliikmetega, kuigi päevane summaarne tähelepanu osa oli samas suurusjärgus.  Lisaks oli varem omavahelises suhtluses oluliselt suurem osakaal koolituslikul koostööl (ehk reeglitel ja nende täitmisel). Kui ma analüüsisin toimunut, siis ma üritasingi nö. enda jaoks lahti mõtestada , et mis on teisiti kui kogu eelnenud ajal. Teisiti oligi ainult see, et olles koeraga ajaliselt sama palju koos ja pöörates talle samapalju tähelepanu, siis antud ajahetkel oli oluliselt suureneud talle pööratav tähelepanu koduses olukorras, kus ka teised pereliikmed olid pildis ning oluliselt oli vähenenud koolituslik suhtlemine.

Ma adusin täiesti, et kui ma midagi ei tee, siis kasvab sellest olukorrast välja probleem. Mul ei käinud kordagi peast läbi mõte, et huvitav, kuidas hundid käituksid või huvitav kas see situatsioon haakub kuidagi hundikarjaga või suhetega selles. Ma mõtlesin selle peale, et meil on kodune kari (pere) ning selles on dobermann, kes oli enne kõikide vastu sõbralik ja nüüd tahtis kõige nõrgemat pereliiget rünnata. Jällegi, mul täiesti savi, kuidas huditeadlased seda tõlgendanud oleksid, aga minu jaoks joonistus siit välja üsna selge pilt. Koer saades koduses olukorras oluliselt rohkem tähelepanu, kui varem hakkas tõenäoliselt ennast tunnetama tähtsamana koduses kontekstis ning nähes last lähenemas sitaustiooni, kus mina (karjajuhina) talle tähelepanu pöörasin ütles konkurendile, et kui tuled, siiis saad tappa selle eest.

Miks ta varem polnud nii käitunud? Aga sellepärast, et koduses olukorras sai laps oluliselt rohkem tähelepanu, kui tema. Minu tõlgenduses nägi see välja nii, et koer mõistis varem, et kõik teised saavad minu, kui karjajuhi tähelepanu oluliselt rohkem, kui tema. Järelikult on need teised temast koduses karjas eespool. Ta oli oma positisooniga ning olukorraga rahul, sest asjadel olid kindlad reeglid. Võttes koera diivanile ja sügades teda igal õhtul, nägi koer et tema tähtsus koduses karjas tõuseb kõrgemale ning tal tekkis oletus, et nüüd võib tema karja kõige nõrgemale öelda, mida ja millal teha võib. Laps tuli segama olukorda, kus mina talle mõnusat olemist pakkusin ning ta ütles lapsele, et oota oma järjekorda.

Mida ma tegin olukorra lahendamiseks. Alates sellest hetkest  lükkasin ma koera igakord diivanilt maha, kui ta sinna sügamist saama trügis. Võtsin lapse ja tegelesin hoopis temaga. Ma muutsin oma igapäeva rütmi kodus selliselt, et tegelesin lastega, tegin muid tegemisi ja nö. kõige viimasena sai tähelepanu koer. Diivanile enda juurde ei lasknud ma teda ca. nädala. Alguses oli koer situatsioonist veidi stressis, kuid harjus siiski üsna kiirelt.  Trennis ma temaga ikkagi kuidagi rohkem käima ei hakanud, lihtslt kodune olukord muutus. Möödus ca. nädal ning kõik oli normis. Koer võis tulla taas minu juurde diivanile, ma võisin teda sügada ja laps ronis samal ajal sülle. Edaspidi ma lihtsalt jälgisin, et koer ei saaks kodustes oludes liialt tähelepanu ja oleks järjekorras teistest tagapool.

Võttes eelneva kokku ütleksi sellsiselt, et minu tõlgenduses on inimestel ja koertel kodustes oludes teatav kari. Iga liige teab oma kohta karjas. Kui keegi karja liikmetest saab minult, kui karjajuhilt oluliselt rohkem tähelepanu, kui varem ja läbi selle kujutab ette et tema positsioon paraneb, siis toetudes sellele emotsioonile ütleb ta ka teistele liikmetele, et "käige jala, ma olen nüüd oluliselt tegijam". Kui teil pole kunagi olnud koera, kes on oma iseloomult mõnevõrra ülbe ning tahab, et ümbritsevad temaga arvestaks ning näitab seda ka välja, siis te ei kujutagi ette, et sellist seisu võib üldse olla. Kui teil on kodus koos elamas kaks ülbet koera, siis kõige kindlam moodus neid omavahel kaklema saada on see, kui tekitad neis kordamööda ootusi ja arusaamu, et üks on tähtsam kui teine. Koerad tunnetades oma positsiooni tõusu hakkavad teineteist paika panema ja lendabki veri ja tükid. Me võime küll mõelda, et hundikarjas ei esine domineerimist ja kaks ühe karja hunti ei kasuta teineteise peal kunagi jõudu, aga ikkagi kaks oma koduse karja koos kasvanud koera on teineteisel kõris kinni ja veri lendab. Kogu hunditeooriast pole muhvigi kasu ja kuhu kaob loogika, et sama karja indiviidid ei kasuta jõudu ja ei mõjuta teineteist negatiivselt.

Siinkohal tahaks veel tuua välja seda, et
1. Mu koer oli väga hästi koolitatud ja meie kodustes oludes ennast näidanud mitte ühestki otsast probleemsena
2. Ma olles koerakoolitaja oskan hästi koeri lugeda ja ei tee otseselt midagi kodus valesti

ja ikkagi läks asi käest ära kõigest nädalaga. Ma võin vaid ette kujutada, kuidas sarnased olukorrad tekivad kuskil tavaperes ning koertega mitte nii hästi kursis olevad inimesed on tõelise probleemi ees, sest ei tea kust on koju tekkinud saatan. Neid tavalisi iniemesi ei aita mitte kuskilt otsast teadmine, et täna arvatakse huntidest kuidagi teistmoodi ja hundikarjas on sellised või teistsugused suhted. Need tavalised iniemsed on mures, sest kodune koer oleks peaaegu ära tapnud lapse ning nad ei oska midagi teha olukorra vältimiseks. Kui need inimesed pöörduvad minu poole, siis ma annan nõu, et vaadake teil on koer vähe pähe istunud ja loodab karjas paremat positisooni saada ning soovitan teha konkreetseid tegevusi. Need iniemsed saavad aru, mis on toimunud ja oskavad käituda ja probleem saab lahedatud, sest see on tavalise inimese arusaamisele hallatav. Ja  las need hundid jooksevad metsas edasi , nagu nad on jooksnud. Saan küll aru, et mingid inimesed minestavad, sest ma kasutan sõnu nagu karjahierarhia, domineerimine ja äkki ka negatiivne mõjutamine, aga minul  on oluline vaid see, et lapsed on terved ja inimesed on õnnelikud.