Kirjutan siia paralleelselt Tüübi blogiga Royal Canini lehel ühe loo varrukatrennist.Kuna selles loos on mitmeid selliseid mõtteid ja nüansse, mis on ka väljaspool treeningblogi huvitavad ja arusaadavad, arvasin, et see võik olla mõistlik.
Antud loos kajastatav trenn on koerale 17 –s ning see sai tehtud jaanuari alguses, kui vanust koeral mõni päev üle 9 kuu.
Räägiks natuke varruka treenimise taustast seoses Tüübiga. Täiesti ilmselgelt on antud koeral väga hea saagiinstinkt ning ka kaitse poolel on asjad vajalikul tasemel. Eriti meeldib mulle see, et ta pea on selge. See tähendab, et ta suudab hästi ühelt instinktilt teisele vahetuda ning ka suurema pinge puhul ei lähe närviliseks. Samuti on ta lahtilaksmised hetkel puhtad ja üheosalised. Treenimise mõttes tuleb aga arvestada kahe olulise detailiga: esiteks on ta koerana üsna kõva ning teiseks sõidab ta instinkt väga kiirelt ülesse. Kui mõjutada teda negatiivselt, on väga suur võimalus, et see töötab pigem instinkti tõstjana, kui et see talle sõnumina läbi läheb. Võtame situatsiooni näiteks, et koer on varrukas kinni, ta võitleb ning ta instinkt on suhteliselt laes. Kui ma nüüd ütlen talle käsu “lahti”, siis olles seal suhteliselt omas maailmas on täiesti ilmne, et ta pole suuteline mu käsku täitma. Mina aga ei saa ju olukorda selliselt jätta ehk ma peaks sekkuma. Kui ma nüüd annan talle negatiivse mõjutuse, siis sõidab instinkt väga kiirelt veel kõrgemale ning tõenäosus, et ta lahti laseks väheneb kiirelt. Selline võitlus tähendab vaid seda, et ma rikun oma suhte koeraga, toon erinevatesse käskudesse suures koguses konflikti ning koolituslikult ei jõua mitte kuskile, sest käsk ei lähe kuidagi paremaks. Vaadates oma koera on täiesti ilmne, et palju kasulikum on kõik asjad koerale selgeks õpetada isesesivalt nö. madalamal instinktil ning varrukaplatsil vaid näidata, et ka siin saavad ja peavad need käsud toimima. Samale loogikale toetudes õpetasin talle juba selgeks varjete ristlemise, millest oli varem juttu. Lisaks olen õpetanud talle ise selgeks haukumise. Olen seda teinud ka varrukaga ning andes vahepeal haarde ja võideldes ka lahti käsku lihvinud. Eesmärk on iseseisvalt õpetada koerale selgeks puhas haukumine ning soovitav kaugus varrukamehest. Kui nüüd sama olukord hiljem kõrgemal instinktil varrukaplatsile tuua on koeral juba olemas arusaam, et mida ma tegelikult soovin. Seetõttu reageerib ta ka mu mõjutusele lihtsamalt, sest ta saab vea sisust aru ning see ei tekita talle konflikti. Lisaks varjete ristlemisele, haukumisele ja lahtilaskmisele plaanin koerale iseseisvalt selgeks õpetada ka varjest väljakutsumise ja konvoeerimised ehk põhimõtteliselt kõik tehnilised osad. Kui nüüd selles valguses vaadata koera koolitamise peale, siis tegelikult ju polegi varrukaga väga kuhugi kiiret. Koera tuleb lihtsalt suunata tugevamalt võitlema, säilitada agressioonikäitumist ning haarde rahulikkust ning siis sedamööda, kuidas tekivad tehnilised oskused, neid seal nö. juurde tuua.
Treening näebki hetkel selline välja, et platsile tulles saab koer loa haukuda. Varrukamees nõuab koeralt stabiilsemat agressioonitööd ja premeerib selle eest varrukaga. Lahtilaskmise säilitamiseks ja arendamiseks saab tehtud neid erinevates olukordades ehk minu juures, rihma pikkuse varrukamehe suunas ning ka varrukamehe käes olevast varrukast. Ilmselgelt tuleb kasuks aegajalt teise varruka kasutamine, mis juba eelnevalt on varrukamehe käes. Sellisel juhul lastes varrukast lahti, ei teki koeral huvi maas oleva varruka suhtes, vaid ta orienteerub kohe varrukamehe peale. Lahtilaksmist varrukast saab tehtud alguselt rohkem selliselt, et käsu andja seisab koerale lähedal üritades käsu saamise hetkeks saada koera tasandile, et käsu täitmine oleks võimalikult lihtne. Esimesel lahti käsul on käsu täitmine veidi aeglane, kuid ma ei sekku, kuivõrd koer ei suuda antud olukorras käsku kiiremini täita ning sekkumine vaid tekitaks konflikti. Koeralt ei saa nõuda seda, mida ta ei oska. Teine lahtilaskmine on juba oluliselt kiirem. Arvestades pimeduse ja libedusega ei tee me koeraga hüppeid üritamaks vältida võimalikke vigastusi. Täiesti ilmne on, et see koer hakkab hüppama ning sellepärast ei pea muretsema. Edaspidi on plaanis hakata varrukatrenni kõrval tegema ka koeraga kuulekust üritamaks kuulekuse kestvust ka sinan platsile toimima saada. Ilmselgelt ei saa kuulekust teha varrukatöö sees, sest kõrgel olev instinkt toodaks vaid pingeid ja närvilisust.
Osades haukumistes on rihm juba lõtv ning koer ei haugu enam rihma otsas vedades. Sealt hakakbki vähehaaval välja kujunema soovitud haukumine. Siin siis video ka.
Antud loos kajastatav trenn on koerale 17 –s ning see sai tehtud jaanuari alguses, kui vanust koeral mõni päev üle 9 kuu.
Räägiks natuke varruka treenimise taustast seoses Tüübiga. Täiesti ilmselgelt on antud koeral väga hea saagiinstinkt ning ka kaitse poolel on asjad vajalikul tasemel. Eriti meeldib mulle see, et ta pea on selge. See tähendab, et ta suudab hästi ühelt instinktilt teisele vahetuda ning ka suurema pinge puhul ei lähe närviliseks. Samuti on ta lahtilaksmised hetkel puhtad ja üheosalised. Treenimise mõttes tuleb aga arvestada kahe olulise detailiga: esiteks on ta koerana üsna kõva ning teiseks sõidab ta instinkt väga kiirelt ülesse. Kui mõjutada teda negatiivselt, on väga suur võimalus, et see töötab pigem instinkti tõstjana, kui et see talle sõnumina läbi läheb. Võtame situatsiooni näiteks, et koer on varrukas kinni, ta võitleb ning ta instinkt on suhteliselt laes. Kui ma nüüd ütlen talle käsu “lahti”, siis olles seal suhteliselt omas maailmas on täiesti ilmne, et ta pole suuteline mu käsku täitma. Mina aga ei saa ju olukorda selliselt jätta ehk ma peaks sekkuma. Kui ma nüüd annan talle negatiivse mõjutuse, siis sõidab instinkt väga kiirelt veel kõrgemale ning tõenäosus, et ta lahti laseks väheneb kiirelt. Selline võitlus tähendab vaid seda, et ma rikun oma suhte koeraga, toon erinevatesse käskudesse suures koguses konflikti ning koolituslikult ei jõua mitte kuskile, sest käsk ei lähe kuidagi paremaks. Vaadates oma koera on täiesti ilmne, et palju kasulikum on kõik asjad koerale selgeks õpetada isesesivalt nö. madalamal instinktil ning varrukaplatsil vaid näidata, et ka siin saavad ja peavad need käsud toimima. Samale loogikale toetudes õpetasin talle juba selgeks varjete ristlemise, millest oli varem juttu. Lisaks olen õpetanud talle ise selgeks haukumise. Olen seda teinud ka varrukaga ning andes vahepeal haarde ja võideldes ka lahti käsku lihvinud. Eesmärk on iseseisvalt õpetada koerale selgeks puhas haukumine ning soovitav kaugus varrukamehest. Kui nüüd sama olukord hiljem kõrgemal instinktil varrukaplatsile tuua on koeral juba olemas arusaam, et mida ma tegelikult soovin. Seetõttu reageerib ta ka mu mõjutusele lihtsamalt, sest ta saab vea sisust aru ning see ei tekita talle konflikti. Lisaks varjete ristlemisele, haukumisele ja lahtilaskmisele plaanin koerale iseseisvalt selgeks õpetada ka varjest väljakutsumise ja konvoeerimised ehk põhimõtteliselt kõik tehnilised osad. Kui nüüd selles valguses vaadata koera koolitamise peale, siis tegelikult ju polegi varrukaga väga kuhugi kiiret. Koera tuleb lihtsalt suunata tugevamalt võitlema, säilitada agressioonikäitumist ning haarde rahulikkust ning siis sedamööda, kuidas tekivad tehnilised oskused, neid seal nö. juurde tuua.
Treening näebki hetkel selline välja, et platsile tulles saab koer loa haukuda. Varrukamees nõuab koeralt stabiilsemat agressioonitööd ja premeerib selle eest varrukaga. Lahtilaskmise säilitamiseks ja arendamiseks saab tehtud neid erinevates olukordades ehk minu juures, rihma pikkuse varrukamehe suunas ning ka varrukamehe käes olevast varrukast. Ilmselgelt tuleb kasuks aegajalt teise varruka kasutamine, mis juba eelnevalt on varrukamehe käes. Sellisel juhul lastes varrukast lahti, ei teki koeral huvi maas oleva varruka suhtes, vaid ta orienteerub kohe varrukamehe peale. Lahtilaksmist varrukast saab tehtud alguselt rohkem selliselt, et käsu andja seisab koerale lähedal üritades käsu saamise hetkeks saada koera tasandile, et käsu täitmine oleks võimalikult lihtne. Esimesel lahti käsul on käsu täitmine veidi aeglane, kuid ma ei sekku, kuivõrd koer ei suuda antud olukorras käsku kiiremini täita ning sekkumine vaid tekitaks konflikti. Koeralt ei saa nõuda seda, mida ta ei oska. Teine lahtilaskmine on juba oluliselt kiirem. Arvestades pimeduse ja libedusega ei tee me koeraga hüppeid üritamaks vältida võimalikke vigastusi. Täiesti ilmne on, et see koer hakkab hüppama ning sellepärast ei pea muretsema. Edaspidi on plaanis hakata varrukatrenni kõrval tegema ka koeraga kuulekust üritamaks kuulekuse kestvust ka sinan platsile toimima saada. Ilmselgelt ei saa kuulekust teha varrukatöö sees, sest kõrgel olev instinkt toodaks vaid pingeid ja närvilisust.
Osades haukumistes on rihm juba lõtv ning koer ei haugu enam rihma otsas vedades. Sealt hakakbki vähehaaval välja kujunema soovitud haukumine. Siin siis video ka.
No comments:
Post a Comment