Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea

See ütlemine on väga levinud seoses inimestega ning ei ole vist kedagi, kes sellele vastu vaidleks. Kuigi olen oma loengutes seoses koerakoolituse ja  -spordiga korduvalt toonitanud kutsikakoolituse ja alguse tähtsust, on see teema viimasel ajal korduvalt mul peast läbi käinud. Tooksin siia alustuseks kohe kaks näidet, enne kui looga edasi lähen. Näited on eri suunalt.

Käies oma koeraga varrukas näen ma pidevalt platsil koeri, keda varrukamees üritab koolitada varrukast puhtalt, üheosaliselt ja korrektselt lahti laskma. Vaadates platsil toimuvat jääb paratamatult silma, et juba suhteliselt vanadele volaskitele tuleb seda käsku kõrvadevahele lolli järjekindlusega ikka päris pikalt masseerida. Ja isegi, kui koer ühel hetkel tundub justkui juba oskavat teemat, siis järgmisel hetkel on kõik taas peast pühitud. Kas ei oleks oluliselt lihtsam, kui ei peaks varrukatrennis tegelema nö. ümberõppega vaid saaks arenadada koera enesekindlust, võitlustahet, vastupidavust ja muid vajalikke detaile selle asemel et kakelda koeraga teemal lahti? Kui võtad 2 - 3 kuuse kutsika ning esimest korda annad kutsikale käsu lahti ning kohe seda andes joonistad nö. valgele paberile üheselt mõistetava käskluse, siis koer õpibki et ju selle  käsuga kaasneb selline tegevus. Hilisemalt on vaja seda käitumismudelit vaid kinnistada ja elus hoida. Koera jaoks kujuneb sellest käsust käitumine nagu hommikune söögkausi juurde jooksmine, mis on rutiin ja lihtsalt ühe käsu täitmine. Kui koerale alates kutsikast saati on käsuga lahti kaasnenud võitlus ning dialoog teemal " lasen - ei lase", siis arusaadavalt kinnistub antud käsuga ju selline käitumismall. Ja kui nüüd koer on juba 2 aastat saanud kinnistamist et nii on õige, siis kust tekib lootus, et nii tugevalt paberile kraabitud joonistus on võimalik sealt paari trenniga ära pühkida ja uus asemele joonistada. Ilmselgelt kaasneb ju käsu nö. ümberkoolitamisega paras ports konflikti, mis omakorda tõstab koera instinkti üldjuhul. Kui koer on harjunud võitlema, siis tõusev instinkt kutsub esile veel tugevamat võitlust ning jõuga sekkumine taaskord veel tugevamat konflikti jne. Selliselt see ratas veereb.

Olen kajastanud siin blogis algusest peale ühe malinoisi nimega Ruudi tegemisi. Seda kutsikakoolituse esimestest sammudest peale. Tänaseks on koer juba 2 aastat vana ning väga edukalt sooritanud IPO 1 eksami ning siirdumas edasi kõrgemate eesmärkide poole. Antud koerale sai 2-3 kuu vanuses õpetatud selgeks enamus kuulekuses vajalikke käske nö. õiges võtmes - kõrvalkäik, istu, lama, seisa (kõik liikumiselt), juurdetulemine, kõrvaletulek jne.  Treenides peaasjalikult IPO 1 -ks jäi tegelikult seisa käsk kuhugi sahvrisse, kuivõrd see käsk ju tuleb teemaks alles IPO 2 tasemes. Alustades möödunud sügisel taas trennidega tuli see uuesti teemaks. Koer oli selleks ajaks ligi kaheaastane. Selle koeraga polnud põhimõtteliselt tehtud seisa käsku julgelt poolteist aastat. Esimene trenn selle sahvrist võetud käsuga nägi välja järgmine :omanik tegi kõrvalkäiku, andis käsu "seis" ning koer tardus täpselt vajalikul moel ilma ühtegi sammu tegemata seisma. Kunagi 3 kuuselt selgeks õpitud käsk oli olnud seal kuskil ootel ning kui seda läks vaja, sai see sealt välja võetud ja kõik toimis ideaalselt. Kas pole lahe?

Võtame nüüd need kaks ülaltoodud näidet. Mõeldes neile tundub mulle küll väga loogiline, et kutsikaeas tehtaval on meeletu kaal. Ma ei ole tegelikult kunagi aru saanud sellest, kuidas meil Eestis terve pinu ennast suht tegijateks koolitajateks nimetavaid inimesi jaksab rääkida kogu aeg juttu teemal, et kutsikaastad on nagu lapsepõlv, mis tuleb alles jätta. Minu kõrvadele kostub see nagu, kasvatame koeri alguses pool aastat suvareeglite järgi ja siis kui volask on piisavalt pirakas, siis hakkame neid reegleid murdma. Minu kõrvadele ei kõla see mitte koera koolitamisena, vaid enese tahtejõu kasvatamisena pigem. Kuivõrd kutsikas ju õpib meilt käitumismalle alates esimesest tunnist, mis ta meiega koos on, siis ta kas õpib asju meile kasulikus suunas või kahjulikus. Valik on meie.

Olles korduvalt esinenud Treeningplaani loenguga olen ma seal muuhulgas ka välja toonud sellist arusaama, et lõpptulemus koeraspordis sõltub ca. 40 % koeramaterjalist ja ca. 60 % koolitusest. See tähendab, et koeramaterjal on meeletult oluline, kuid teatud piirides annab vormida ka täiesti okei tulemust kehvemast koerast.Samas on siiski erinevatest segmentidest koeramaterjali osatähtsus kõige suurem. Kehvast koerast ei saa kunagi võitjat. Järelejäänud 60% moodustab poole raudselt kutsikaeas tehtav. Ehk siis 30 % tervikust. Järelejäänud osast moodustab nö. tervikpildis 20% edaspidisest koolitusest ja 10% võistlustel tehtavast häälestusest. Ehk nagu ütlesin, on see 40% kõige suurem segment. Ja kui paneme kokku 40 + 30 , siis  tegelikult kutsika valik ja kutsikaeas tehtav modustab lõpptulemusest 70% ehk nö väga suure osa.Kui valida keskpärane kutsikas ning lasta koeral esimesed kuud kodus lihtsalt kasvada, siis on rong selleks ajaks juba läinud, kui esimesi samme koolituses hakatakse tegema.

Sellest nö. kutsika ettevalmistusest on siin blogis juttu väga palju olnud. Oma koera kutsika ettevalmistusest saab lugeda Royal Canini lehelt vastavast blogist. Seega ei hakka ma neid osasid siin üle kordama.Ütleks vaid oma koera baasil seda, et on väga suur hulk asju, mille ma koerale esimese mõne kuu jooksul selgeks õpetasin ning peab tõdema, et need on tal ka tõeliselt hästi kinnistunud ja meeles. Kahjuks nappis aega, et kõiki asju sinna aega suruda ning seega on osad asjad jäänd hilisemasse aega. Ilmselgelt on näha erinevust harjutuste kinnistumises ja soorituste enesekindluses. Omamoodi  huvitav harjutus on näiteks varjete ristlemine, mille kutsikana selgeks tegin ning iga kord kui platsil on varje on näha kutsikas suurt soovi seda varjet ristelda. Kuigi ma pole seda mitu kuud kordagi teinud. Ta ei jookse käest ja ei pane varje suunas plehku keset kuulekuse trenni, kuid kui koer vabastada , siis mingil hetkel ta kindlasti piilub varjesse, et ega seal midagi head ei ole.

Mida siis saab kutsikale esiemstel kuudel selgeks õpetada? Toonitan üle, et järgneva loetelu juures pean oluliseks mitte ainult tehniliselt korrektset sooritust vaid ka õiget meeleolu.
Kõrvalkäik, mille juures on oluline kiirus, ahnus, reipus, kontakt ning arusaadavalt tehniline täpsus (ette-taha ja kõrvalasendis) ja peatused,
istu  - kindlasti liikumiselt ning jälgida tuleb kiirust, üheosalisust ja aktiivsust ning istuma peab otse,
lama - kindlasti liikumiselt ning jälgida tuleb kiirust, üheosalisust ja aktiivsust ning lamama peab otse,
seisa -  kindlasti liikumiselt ning jälgida tuleb kiirust ning püsivust,
ette tulemist - jällegi peab olema kiire ja aktiivne ning asendis otse ja vajalikul distantsil,
aporti hoidmist, palli, mänguasja maast haaramist ning toomist
kindlasti käsk "lahti" ning seda et ise ei tohi varastada ning käsule järgneb aktiivsus.
lisaks sikutamist, rahulikku haaret, kiiret ja tugevat haaramist, rahunemist
jäljel erinevaid pinnaseid, üleminekuid, nurki, ristuvaid, eri vanuseid jne
esemete näitamist koos kõige kaasnevaga
varjete ristlemist koos kõige kaasnevaga

Seda loetelu võiks veel pikemalt jätkata, kuid kui mõelda isegi sellele loetelule, kui palju on võimalik kutsikale nö. valmis programmeerida vanuses 2 - 5 kuud, siis on ju täiesti ilmne, et see periood on väga - väga tähtis.

Kui tahta kunagi võistleda, siis on tegelikult probleem veel selles, et kõik need ülalloetletud tegevused peavad olema tehtud õigesti. Minu kogemus ütleb, et paljud inimesed teevad selle kutsikaosa isesesivalt olles veendunud, et oskavad ja saavad hakkama. Tegelikult ju tundubki ulme lihtne, hoiad muudkui toitu koera nina all ja kõik tuleb nagu iseenesest. Kahjuks peab aga tõdema, et paraku tihti ei ole see nii. Ise tehes  ollakse harjutud teatud dünaamikaga ning ei pruugita tunnetadagi, et tegelikult lähevad asjad metsa. Tehes oma koeraga kutsikatrenne oli mul väga tihti Mari kõrval vaatamas (tegelikult isegi 2-3 korda nädalas) ja nõu andmas ning ilmselgelt ilma selle abita oleks niimõnigi asi mul märkamata jäänud. Raskeks muudab kutsikatrennid aga asjaolu, et kui kutsuda keegi appi ning see keegi pole piisavalt pädev, siis näeb ta konkreetses harjutuses 15 st olulisest punktist küll 8-t, aga paraku kinnistatakse kutsikale siiski asjad valesti, kuivõrd need 7 jäävad kahe silma vahele.  Ma tegelikult ütleks puhtalt oma kogemusele toetudes, et koolitajana on inimest kutsikaga treenida oluliselt raskem, kui inimest täiskasvanud koeraga. Põhjus on lihtne. Täiskasvanud koera puhul sa näed hetkeolukorda ning tegeled sellega. Kutsika puhul peab aga lisaks hetkeolukorrale kujutama  ette sama sooritust sama koera poolt tehtuna täiskasvanuna ning samuti oskama näha antud sooritust nö. arenguteljel. Kutsikaga treenides ei ole tavapäraselt trennd nii stabiilsed kui vanema koeraga, vaid iga trenniga kaasneb mingi väike muutus.
Ma lausa ütleks siinkohal, et kui treenida kutsikat ja teha seda valesti, siis see karuteene, mis sellest tekkida võib võib olla veel suurem probleem, kui see et ei treeni üldse.

Kui Ruudil oli vanust 7 kuud ning ta tegi väga ilusat kuulekust, siis kirjutas üks Tartu koolitaja suurelt ja avalikult oponeerides minu jutule, et eks 7 kuuselt võibki ju koer teha mida iganes, aga vaatame ,mis ta teeb 7 aastaselt. Et nii noorelt tehtud töö kindlasti mõjutab halvasti hilisemat. Tänaseks on see koer 2 aastane ning järelikult on oodata jäänud veel 5 aastat. Küll ühel päeval võib olla karm tõdeda, kui ka see 5 aastat mööda saab ja koer ikka ilusaid sooritusi teeb, et kurja, näe töötaski 7 aastaselt ilusalt. Ma näen küll sellise tõdemuse taga mahavisatud 7 aastat, mille jooksul vanas kinni hoidmise asemel oleks võinud tänapäevaste arusaamadega kaasa minna ja ajaga koos liikuda. Siinkohal tahaks veel toonitada üle, et "Mida Juku ei õpi , seda Juhan ei tea "