Eesti tiimi reisist FCI IPO-FH MM le

FCI IPO - FH MM -l Saksamaal Oberdorlas käigust sai Facebooki kaudu tehtud üsna põhjalik reportaaz koos piltidega. Kes tahab seda tagantjärgi lugeda, saab seda teha ka ilma Facebooki kontot omamata siit https://www.facebook.com/events/726987130654208/  Olles nüüd mõned päevad kodus olnud, kirjutaks siia ühe kokkuvõtte oludest, ideedest ning järeldustest, mis selle MM-l käiguga tekkisid. Lisaks paneks siia ka mõlema Eesti koera soorituste videod.


FCI IPO- FH  MM on võistlusena väga kõrge taseme võistlus, millele tulemuse saavutamine ei ole lihtsate killast. Vaadates eelnvat statistikat, kukub igal aastal 1/3 kuni pooled osalejatest võistlusel läbi, ebaõnnestudes kas ühel või mõlemal jäljel. On olnud aastaid, kus läbi on kukkunud lausa isegi 3/4 koertest ning tulemuseni ongi jõudnud vaid 6 või 8 koera. See kõlab üsna karmilt, kuivõrd erinevalt IPO MM st on IPO-FH igal riigil võimalus saata vaid 2 liikmeline võistkond. See tähendab, et osalema pääsevad sportlased vaid läbi tiheda kvalifikatsioonisõela. Enamus MM le jõudnud koertest on tasemega 90 ja rohkem punkti kodumaistelt võistlustelt. Ja kuidas siis ikkagi kukub nii suur hulk koeri läbi? Eesti  on käinud võistkonnaga FCI IPO - FH MM l eelnevalt neli korda. Tulemuse on saanud vaid 2011. aastal Kairi Viherpuu koeraga Apollon vom Team Endrefalva 82 + 78 = 160.
Vaadates  FCI IPO - FH MM i eestlaste poole pealt, muudavad võistlemise meile raskeks mitmed erinevad detailid.
1. Esiteks on võistlus meile tavapäraselt üsna vara. Kui enamus  Euroopa maid saab jälge treenida terve aasta ringi, siis elades riigis, kus eksisteerib ka talv, tekitab see meile sisse kohe pikemapoolse pausi.

2. Tavapäraselt toimub võistlus kevadisel ajal, mil meil on siin veel öökülmad ja päevane temperatuur tõuseb 10 kraadi piireisse. Võistluspaigas on aga isegi öösel temperatuur 10 kraadi ringis ning päevased temperatuurid tõusevad rahulikult üle 20 kraadi. Kui meil tuleks soojem kevadpäev, siis see ei mõjuta jäljeajamist nii kõvasti, sest maapind oma jahedusega jahutab jälje ikkagi maha. Seal aga lähtuvalt soojast öisest temperatuurist muudab suvine temperatuur ja soe päike jälje iseloomu hoopis teiseks. Enamus Euroopa riike omavad suhteliselt sarnaseid temperatuure ning ka pinnased on sarnased. Meie peame oma koerad aga suutma kohandada nii temperatuuriga, kui ka pinnasega. See aasta näitas selgelt, et Põhjamaadel on keeruline rasketes oludes. Võistkondlikult ei saanud tulemust ei Soome, Rootsi ega Norra. Eks neil oli ju sama probleem, nagu meil ning kohandumine seepärast raskem.

3. Võistlus on koerale hästi stressirohke, kuivõrd
a. võistlust on vaatamas väga palju pealtvaatajaid (jälje stardi ümber on ca. 40 - 50 inimest sumisemas)
b. olles rahvast veidi häiritud peab koer stardivaialt kohanema kiirelt pinnasega, mis on väga teistsugune kui kodustes trennides harjutatud ning olles sellest nö. taustastressist häiritud lahendama erinevaid probleeme ning jaksama seda teha 1800 pikal jäljel 20 - 25 kraadises soojuses
c. ka koerajuht lisab õli tulle olles ise mõnevõrra stressis

4. Kahtlemata mõjutab koeri ka asjaolu, et nendega sõidetakse 2000 km kaugusele ning elatakse tingimustes, millega koerad pole väga harjunud.

Eestit esindasid sel aastal Aarne Väli koeraga Tulikuuma Sähkövirta  (Sannu)  ning Merike Kungla koeraga Estrelelst Hurmuri Käbi.  Olles läbi treeningute mõlema koeraga üsna hästi tuttav ning olles neid jälginud erinevatel kohalikel võistlustel olin üsna veendunud, et mõlemal koeral tasub sel aastal MM le mina, kuivõrd neil on väga reaalsed võimalused tulemusega tagasi tulla. Mulle isiklikult on vga meeldinud mõlema koera oskus stressisitutasioonides probleeme lahendada ning soov jälg alati lõpuni jõuda. Suurimaks probleemiks oli koerte puhul vaid nende vanus. 4 aastane koer on FCI IPO - FH mõistes ikka väga noor. Enamus koeri on 8 - 9 aastased ning ka 11 - 12 aasta vanune koer on täiesti tavapärane sellel alal. Vanus annab koerale ennekõike kogemust. Olels eelnevalt taolises olukorras viibinud, otsib koer nagu raamatukogust välja lahenduse probleemile. 4 aastase koera "raamatukogu" pole just suur. Samas olid mõlemad oerad näidanud kohalikes tingimustes väga head töökindlust.

Kokkuvõtvalt peabki tõdema, et vaatamata oma vanusele said mõlemad koerad ilusti hakkama, kuigi loosiga läks täiesti rappa ning eriti Käbi puhul oli loosi ebaõnn juba täiesti ebanormaalne. Kui Aarne ja Sannu tõmbasid endale mõlemal korral viimase jäljenumbri ning olid seetõttu sunnitud võistlema kõige soojemal ning kahjuks ka kõige tuulisemal ajal, siis Merike sai Käbile esimese jälje sellise, mis oli kellegi poolt sihilikult ära rikutud ning teine jälg oli täiesti eri tüüpi põllul, mille kohta kohtunik öeldi isegi, et see oli raskem kui esimese päeva mullapõld. See esimese päeva rikutud jälg jääbki mõistatuseks, kuivõrd täiesti selgelt oli Käbi esimesele ja eelviimasele sirgele kõnnitud peale serpentiinid. Sirge läks täpselt serpentiinide keskelt kusjuures. Miks keegi seda tegi jääbki arusamatuks. Lisatud videol on hästi näha kuidas Käbi neid kõiki ristumisi kontrollib ning sinna üsna korralikult energiat kulutab. Oleks võinud protestida, kuid ajada mõnetunnise vahega 2 sellise raskusega jälge tundus ebanormaalne ja selleks jäi ka protest sisse andmata. Vaatamata ebaõnnele peab küll uhkust tundma mõlema koera ja koerajuhi üle, kes suutsid antud oludes külma närvi säilitada ning ennast ületada. Lõpptulemuseka meeskondlik 10 s koht 22 riigi hulgas, Aarne ja Sannu 11-s koht individuaalses konkurentsis ning Merikese ja Käbi 31 koht.

Kirjutaks siia mõnevõrra oludest ning mõtetest, mis tekkisid MM l ning millest võib kellegile kasu olla. Meile Eestiss eon toonud osad kohtunikud arusaamu, et jäljeajamine on loov tegevus, ku son täiesti normaalne, et koer kontrollib olusid. Osad kohtunikud ütlevad, et kui koer ei lahku jäljelt pole see viga; teised lubavad lausa isegi lahkuda ja ikkagi ei loe seda veaks. Kui ma oma koeraga käisin FCI IPO MM l , siis kogesin, et koer pidi töötama nagu masin ning iga rütmihäire tempos maksis punkti. Rääkisin sellest ka siin, kuid ega just palju neid ei olnud, kes seda oleksid tõe pähe võtnud. Nüüd nägin taaskord oma silmaga, kuidas IPO-FH MM l maksis iga väikegi kontrollimine punkti. Nägin koera ajamist, kes töötas imetlusväräselt kaunilt, jäi kahel korral korraks seisma ning ilma, et oleks isegi jalgu liigutanud nuusutas jälge kõrvalt ning mõlema korra eest kadus punkt. Kokku tuligi 98 ning kaks kontrollimist olid kallid vead, mis maksid koha. Kui te vaatate videolt Käbi ajamist, siis on näha ka, kuidas koer ajas tegelikult rasketes tingimustes ilusat jälge, kuid iga kontrollimine või seisatus maksis sedavõrd palju, et punkisumma kukkus 70 lähedale koos 3 näitamata esemega (-9 punkti). Kui ma varem arvasin, et sedavõrd range hindamine käib kaasas vaid lihtsamte oludega, siis antud juhul polnud olud üldse mitte lihtsad ning ikkagi oli iga pisiasi kallis viga.  Üldises pildis töötasidki koerad nagu masinad. See oli omamoodi müstitline vaadata, kuidas taolistes oludes koerad samm sammult jälge võtsid.

Rääkisin siin eespool Käbi ebaõnnest, kuid ebaõnen oli ka teistel. Saksalsed veavad põldudele igasugu prahti. Miks, jääb arusaamatuks. Sannul oli jälje kõrval näiteks kaablijupp, mida koer esemeks pidas ning nuusutama läks, kuid õnneks ei reageerinud, vaid tööd jätkas. Itaalia koeral, kellel esimesest päevast ees 95 punkti oli aga põllul lugematult konte. Kahjuks koer läks neid paaril korral sööma ja teise jälje puntkid jäid 72 juurde. Konte oli veetud põllule sihilikult ja neid oli tõesti palju. Lisame siia juurde hiired , jänesed jne jne. Ilmselgelt ütlen väga veendunult, et kui soov on minna maailma võistlema peab siin treenima ikka igasugu jura. Seda jama, mis seal kohapeal võib ette tulla ei suuda isegi parima fantaasiaga ette kujutada. Ning nagu öeldud, siis peab koer ikkagi töötama nagu masin.

Huvitav oli see, et põldude kohal tiirutasid mingid kotkad, kes hiiri jahtisid ning muuhulgas ka jäljeesemeid püüdsid. Kui jäljeese oli jäljelt ära viidud või jäljelt kaugemale maha kukutatud, siis jaotati esemete 21 punkti lihtsalt võrdselt olemasolevate esemete peale. Neid sportlasi, kellel oli seetõttu jäljel vaid 5 või 6 eset oli päris mitu ning seega jagatigi punktid nende peale ära.

Üldpildis peab tõdema, et enamus osalevaid koeri olid väga enesekindlad ning tugevad koerad. Meil Eestis kiputakse ekslikult arvama, et kui koer on kuidagi varrukas kehva, siis see ongi vaid selle ala probleem. Olgem ausad, kui koer on ikkagi pehme ja nõrk, siis see väljendub ikkagi kõigi alade juures. Varrukas hakkab see kõige lihtsamini silma, sest seal valitseb "alasti tõde". Jälje ja kuulekuse võistluse olusid saab alati nii kergeks teha, et see koeramaterjali vead ära peidab.  Tegelikkuses aga tuleb kehvemal koeral alati ühest hetkest oludest see piir ette, kust alates asjad lagunema hakkavad. Ilmselgelt oli ka Käbiga selels osas probleeme, et välja tuli mitmeid meeleoluga haakuvaid probleeme, mida siin kohalikel võistlustel pole kordagi kohanud. Aga nagu Merikegi konstanteeris, et ta poleks never uskunud, et see võistlus võib nii raske olla ja mei ekohalikest nii oluliselt erineda. Kui me tahame enda Eesti taset tõsta, siis kordan taaskord iseennast ning ütlen, et teha tuleks raskemate oludega võistlusi, mis koeramaterjali ja koolituse tegeliku taseme välja tooks. Omas akvaariumis ujumine tekitab küll seoses kõrgete punktidega heaolutunde, kuid pidurdab rajult arengut.

Kujutage nüüd ette kohalikke olusid. Te treenite koera rohul, kolm enädala pärast toimub võistlus ning jälg on mullal. Mida teevad enamus kohalikke võistlejaid? Siirduvad kolmeks nädalaks mullale, et koer kohanduks selle lõhnaga. Ometigi ju on see muld sama, nagu ka eelnevatel aastatel ning tegelikult on meie kohalikud koerad kutsikast saati töötanud meie rohul ja meie mullal. Nende põldude lõhn on neil sügavalt ajusopis olemas. Mõelde nüüd võrdluseks, et sõidate MM le nädal varem treenima ning teile antakse kaks sellise pinnaga põldu, mida koer pole kunagi isegi unes näinud. Mida te teeksite? Arvestades palavusega ning reisistressiga on koer ju juba veidi väsinum ning liigselt treenida ei saa. Tegelikult ongi seis selline, et MM le tasub minna vaid sellise koeraga, kes on nii tugevale tasemele treenitud, et ta suudab kohanduda totaalselt uue pinnasega kõigest 1 (loe : ühe) trenniga ning teha suurepärast tööd ja seda ka suvepalavuses. Koeral peab olema nii palju töövõimet, et ta suudaks üle olla uue põllutüübiga tekkivast stressist ning töötada ennast sellest läbi. Antud MM l ekohale minnes anti meile treenimiseks viljapõld, millel kõrgust poolde põlve. Mõne päevaga saime koerad seda põldu väga heal tasemel ajama. Kuna kõikidele võistlejatele öeldi, et mullapõldu ei tule, sest nädalaid pole vihma sadanud ja põllud on väga kõvad ja tolmavad.  Ja sisi ikkagi võistlust eeelõhtul selgus, et kõikide sportlaste esimene jälg on mullal või oleks õigem öelda savi-liival. Me saime mõlema koerag teha vaid ühe lühikese jälje antud pinnal ning sellega pidi koera saama antud oludes tööle. Ja  saimegi. Kujutage ette seda kohandumise kiirust ning koerte taset, et nad seda suudaksid.

Juttu võiks jätkata veel pikalt. Siia lõpetuseks kirjutaks aga veel ühest mõnevõrra ebameeldivast ja mõrust asjast. Kui me siin Eestis tahame kuhugi areneda ning kaugemale jõuda, siis oleks soovitav teha koostööd ja kasutada ära kogenumate inimeste teadmisi. Tegelikult ju antud kaks koera saidki MM l tulemuse, kuna nad toetusid varasemale kogemusele, mis on siin Eestimaal täiesti olemas. Samas üllatab mind siiralt mentaliteet, mis kohe karjuvalt silma kargab.Ma ikka ei uskunud alguses oma silmi, kuidas mingid inimesed nii järjekindlat asju oma ego ja isikliku huvi seisukohalt ajavad ning sellega paljudele teistele kahju tekitavad. FCI IPO - MM l esindasid Eestit Merike saksa lambakoeraga Käbi ning Aarne malinoisiga Sannu. Ma ikka ei uskunud oma silmi, kui ma ei leidnud kummagi koera kohta mitte ühtegi rida ei EKL - KKK kodulehelt ega ka ESLÜ kodulehelt ega Facebooki lehelt. Asja muudab tõsiselt veidraks veel see, et nii Aarne kui ka Merike on ESLÜ  liikmed ning Käbi ju ka tegelikult saksa lambakoer. Ehk siis tegelikult ei olnud märgetki teemal, et hoiame omadele pöialt, ei olnud ainsatki sõna, et nüüd sel nädalavahetusel võistlevad, rääkimata sellest et ka tagantjärgi pole kriipsugi ajaloolisest tulemusest kus Eesti sai esmakordselt meeskondliku tulemuse ja Aarne Sannuga lausa 11 koha. Kogu üritust poleks nagu olnudki ja inimesed poleks nagu käinudki kuskil. Kuidas on võimalik nii madalale langeda ? Ma ikka siiralt imestan. Mul on hea meel, et Merikesele ja Aarnele oli palju pöidlahoidjaid ja see oli täiesti tunnetatav ka sinna tuhandete kilomeetrite taha. See andis tugevalt jõudu juurde. Need hapud inimesed, kes aga oma kännust kaugemale ei näe ning inimesi "omadeks" ja "vaenalsteks " liigitavad võivad aga oma hapus kadeduses edasi kükitada. Ilmselgelt ei imesta ma enam karvavõrdki seda, miks 2012 aastal jäi Eestis pidamata IPO - FH M V sed , kuhu Aarne ja Merike võistlema olid minemas või miks võeti Sportkoeralt ära selle aasta IPO Eestikad või miks Sportkoera saadetavad avaldused ja ettepanekud nagu vastu seina põrkavad. Ma arvan, et täna saavad taustast aru ka juba paljud kõrvaltvaatajad, sest see ju lausa karjub silma. Pole aga põhjust ennast sellest segada lasta. Targalt treenides jõuab alati kaugele ning ausus hakkab alati silma.
Siin siis mõlemate võistlejate MM i videod.