Koera füüsilisest ettevalmistusest

Ma otsustasin aasta tagasi, et jookseks ka korra ikka maratoni läbi. Talv läbi suusatasin ja siis kevadel pingutasin igal vabal hetkel jooksma minna. Kilomeetreid kogunes maratoni stardiks üksjagu. Rääkides vennaga, keda võib lähtuvalt joostud maratonide hulgale lausa maratoonariks nimetada, väitis tema, et minu läbitud 350 km on ikka väga vähe.  Suur päev lähenes ning ühel hetkel ennustas ilmajaam täiesti ebanormaalset sooja. Kui kogu eelnev aeg oli olnud vaid 18 - 19 kraadi, siis võistluspäevaks lubati 27 - 28 kraadi.  Olles pikima otsana jooksnud läbi 35 km, ootasin mina aega kuhugi 4:15 - 4:25 kanti. Vennas tõi aga mind maapeale. Tema väitel kannatavad kuumaga rohkem need, kes vähem jooksnud. Sportlastel, kes jooksnud maratone kuhugi 3 tunni piireisse paneb kuumus otsa 6 - 7 minutit . Minusugune 4:15 -4:30 mees võiks aga rahulikult 45 minutit otsa laduda. Ma ei tahtnud seda uskuda. Läksin jooksma ning laksaski see 45 minutit otsa. Olles nooruses päris palju sporti teinud, mõistan ma väga hästi jõu - ja kiiruse trennide osatähtsust, samuti vastupidavustrennide mõtet. Selline ajaline laksakas oli aga mulle uudiseks. Koer on täpselt samasugune elusolend nagu inimene ning kui soovitakse temaga sporti teha tuleb mõelda analoogselt. Järgnevalt üritakski pikemalt rääkida koerte füüsilisest ettevalmistusest ja sellega haakuvatest teemadest.

Kujutage ette, et te tahate tegeleda jalgrattaspordiga. Te võtate keldrist ratta ning vaadates kella mõistate, et saate teha täna pikema rattasõidu. Tempo on aeglasem ning läbitud distants pikem. Järgmisel päeval koju jõudes on teil aega rattasõiduks vaid pool tundi. Selleks, et trennil oleks rohkem tulemuslikkust otsustate sõita raskemat rada ning kiiremini. Järgnevatel päevadel on teil aega vähem ja ratas seisab keldris kuni te ta jälle nädala pärast välja võtate.  Rattaga saab nii teha ning ta ei hakka järgneval korral mäkkesõidul hingeldama, sest seisis nädala täiesti jõude. Koeraga ei saa nii teha. Kui koer ei oma piisavat füüsilist vormi ja te otsustate temaga teha intensiivsemat treeningut, siis on see koerale üsna tugevaks koormuseks ning selle tagajärjel tekib ka temal pärast lihaspinget ning ta organism saab pahasti koormatud täpselt nagu inimesel. Kui koeral ei ole korralikku füüsilist põhja all, siis ta lihtsalt ei jaksa ega suuda. Mõelge enda peale, kui te otsustate ühel päeval jooksmas hakata käima. Lähete õue, loodate 4 km läbi sörkida ning peale esimest kilomeetrit "köhite verd" ja pöödute tagasi.  Koeraga on täpselt sama lugu.

Kui soovite teha koeraga sporti, siis olenemata  millise alaga on tegemist peab koeral olema jõudu, kiirust ja vastupidavust. Need kolm komponenti tulevad vaid läbi treeningute. Kuigi tundub, et koer ju olles jalutuskäigul suudab täiesti okei ringi lipata, on väga suur vahe sees, kas on tegemist lihtsalt jooksutamisega või treeningu/võistlusega.

Treenides juba pikemat aega koeri jäljes, kuulekuses ja kaitses ütlen täiesti veendunult, et koerad kellel ei ole piisavat põhja all ei jaksa ühtegi neist kolmest alast. Jälg nõuab keskendumisvõimet ning seda päris pikalt. Selleks, et koer seda suudaks peab tal olema hea vastupidavus. Katsed, mida on tehtud on näidanud, et olenevalt füüsilisest ettevalmistusest on koerte jäljetulemustes väga suur cahe sees ning seda mitte ainult FH  taseme jäljes vaid ka palju lihtsamatel jälgedel.

Kuulekuses on vaja jõudu, kiirust ja plahvatust aga ilmselgelt ka vastupidavust. Kui koeral ei ole korralikku põhja all, siis hakkavad veidral kombel lagunema kuulekuse tehnilised detailid. Nii kummaline, kui see ka pole, siis kehvema füüsilise ettevalmitusega koeral ei kao ära mitte ainult näiteks aporti või siiatulemise kiirus, vaid lagunevad ära ka kõrvalasendid  ja muud näiliselt üldse mitte pingutust nõudvad elemendid. Miks nii? Peamine põhjus on asjaolus, et kehvema ettevalmistusega koer ei suuda püsida vajalikus meeleolus. Lähtuvalt meeleolu muutusest lagunevad aga ära kõik komponendid. Kujutage ennast ise ette minemas üle pika aja jooksma. Ega ikka ei säilu küll naeratust näol ja mõnusat meeleolu, kui jalada valutavad ja jaks on lõppemas. Kuulekusega ongi see jama, et seoses meeleolu lagunemisega kannatab sisuliselt kogu ala nii tehnilise- kui ka kiiruse poole pealt.

Kaitses on kukkumine ka üsna julm, sest IPO s on see viimane ala ning kehvemas füüsilises vormis olev koer on selleks ajaks juba suht väsinud. Kaitse on koerale hästi nõudlik ala, kuivõrd nõuab kiireid ümberlülitusi kaitse - ja saagiinstinkti vahel ja kontrolli. Väsinud koer ei suuda teha neid üleminekuid enam mõistlikult.  Kuivõrd ka meeleolu laghuneb, siis see muudab koera närviliseks ja tekitab konflikti. Viimased toovad aga paratamatult kaasa aeglased lahtilaskmised, nokkimised, närimised jne.  Näiliselt oleks koer nagu kõik õpitu ära unustanud.

Nüüd jõuame aga peamiseni. Enamus võistlusi toimuvad suvel. Eestimaa suvi pole teabmis kuum , aga kehva füüsilise ettevalmistuse ja vormiga koerale on juba 23-24 kraadi täielik saun. Toetudes nii oma koerte kogemusele kui ka treenitavate koerte kogemusele väidangi üsna veendunult, et koer kellel on hea põhi all teeb võistlustel sama hea soorituse kuumaga, kui jahedama ilmaga. Koer, kelle põhja pole hävib rajult. Üks põhjuseid, miks meil stabiilselt heietatakse teemal, et võistlus läks nihu seetõttu, et ilm oli liiga soe on tegelikult tingitud koerte olematust füüsilisest põhjast. Meenutagem siinkohal alguses toodud näidet maratonist ning samuti jalgrattast. Koer ei ole nagu jalgratas, et võtad keldrist ja lähed paugutad. Paar nädalat tagasi toimusid ESLÜ poolt korraldatud IPO võistlused. Jäljel kukuti vaatamata väga leebele hindamisele julmalt läbi. Tagantjärgi oli palju kuulda jutte teemal, et selleks läks nihu et 27 kraadine soojus oli liig mis liig. Muidu tunduks ju jutt isegi mõistlik, aga mis skeemiga sai parima jäljetulemuse suurt kasvu vanemapoolne näituseliini isane saksa lambakoer. Kas mitte kirjeldatud koer ei peaks olema esimene, kes sooja käes murdub? Ma arvan, et põhjuseid tuleks mujalt otsida, kui soojast.

Olles Deliga võistlenud päris palju erinevatel võistlustel, erinevas kliimas ja keskkonnas väidan täiesti veendunult, et isegi minnes siinsest 14 - 15 kraadisest kevadest dobermannide MM le kus sooja oli üldsiselt 27 - 28 kraadi ei täheldanud ma koera sooritustes mingit kukkumist. Ta suutis teha seal sama maksimumi, millega olin harjunud. Koer tegi täiesti ühtlast taset kõigil võistlustel ning ma ei vaadanud kunagi termomeetrit kuidagi murelikult. Hetkest, mil koera põlv haigeks jäi ja ma koormuse alla tõmbasin hakkasid tulema altminekud. Eriti hullult hakkas see silma just palavama ilmaga. Jutskui kõike osanud koer unustas võistluspäeval täiesti elementaarsed ja lihtsad asjad ära. Kui koer ei jaksa, sest sa pole teda füüsiliselt piisavalt treeninud, siis kas sul on eetilist õigust sellelt väsinud koeralt nõuda enda ületamist? Minu arust ei ole. Kujuta ennast jooksmas ette ning jõud hakkab raugema ning nüüd tuleb keegi sulle jalaga tagumikku peksma. Kas on õiglane ja tore? Ei ole.

Kehv sooritus on kõigest asja üks külg. Teine ja märksa tõsisem külg on see, et sarnaselt inimese organismile on ka koerale koormuste kõva kõigutamine ja ebaühtlane treenimine ebatervislik. Tõstes järsult koera koormust tekivad tal lihaspinged, mis viivad väga lihtsalt vigastusteni. Väsinud ja valus lihas  ei tööta ilmselgelt sarnaselt puhanud ja heas konditsioonis lihasele. See võib viia ka õnnetute juhusteni nagu tõkkesse sissehüppamiseni. Arusaadavalt koormab ebaühtlane treenimine ka muus osas koera organismi nagu näiteks südant. Kõige rumalam viga, mida üldse teha saab on enen võistlust koormuse tõstmine. Kujutame ette pilti, et aega on olnud vähe ja koera pole jõudnud piisavalt treenida. Võistlus läheneb. Sisi tekib hirm, et koera trenne on olnud vähe. Nüüd viimasel nädalal sisuliselt elataksegi trenniplatsil, et kõik tegemata töö järgi teha. Sisuliselt tähendab see aga seda, et kehva füüsilise vastupidavusega koer väänatakse enen võistlust veel täiesti tühjaks ning maha võib kanda ka kõik selel, milleks eelnevalt oli vähemalt mingitki lootust.
Jätaks siinkohal pooleli ja jätkaks lähiajal.