Miks koer teeb seda, mida ta teeb

Olen siia blogisse kirjutanud peaasjalikult rõhuasetusega võistlevatele koertele, kuid samas on ka artikleid kodukoerte omanikele. Kirjutaks siia nüüd ühe loo, mis tegelikult haakub mõlema sihtgrupiga.  Võtame näiteks võistluskoera. Paljudel inimestel on probleem, et kõrvalkäigul koer kõnnib tugevalt jalga. Miks ta seda teeb ning kuidas probleemi lahendada? Minnes  koduse koera tasandile, siis paljudel inimestel on probleeme, et koer teeb stabiilselt kodus mingit jama (näiteks närib kingi) ja kuigi omanik justkui sekkub, siis probleem jätkub. Kuigi mõlema kirjeldatud probleemi taust ning tegevuse sisu on erinevad on nende põhjus tegelikult üks.



Koera koolitamine on tegelikult meeletult lihtne Laias laastus tuleb jälgida vaid paari reeglit:
1. Tuleb mõista, et koer on õpihimuline loom, kes üritab mõista, millised on reeglid. Valdav enamus koertest on selles osas hästi omanikule orienteeritud, et nad tahavad teha just seda, mida nad arvavad, et inimene neist tahab.
2. Koerale reeglite õpetamine on nagu Aliase mäng, kus koer üritab mõistatada ning inimene must valgelt annab mõista, kas mindi õiges või vales suunas. Selleks kasutatakse must valgelt kahte tagasisde vormi, millest ühte võib tinglikult nimetada JA ja teist EI. Kui te soovite, et koer ei hauguks, siis te annate vaikivale koerale tagasisidet JA ning haukuvale koerale tagasisidet EI ning pikapeale koer hakkabki aru saama, et reegel, mida soovite on selline, et haukumine pole soovitud.


Kogu koeraga suhtlemine ja tema koolitamine taandubki nendele kahele reeglile. Inimese elus ei ole vist mitte ühtegi teist nii lihtsate reeglitega igapäevategevust. Kõikide muude suhete ja toimingutega haakub väga palju reegleid rohkem. Tõsi, need reeglid muudab veidi keerulisemaks koera lugemise oskus ja täpisteaduseks reageerimise ajastus.  Teisisõnu, kui koer haugub ja tahate öelda EI aga ütlete JAH, siis koer arvab, et haukumine on täiesti soovitu ja okei. Kui need reeglid on nii lihtsad, miks siis on nii, et ometi nii paljudel on võistlustel probleeme viltuselt kõndivate koertega  ja mitmed maadlevad kodus probleemsete koertega.  Ka siin on vastus imelihtne. Probleemid tunduvad keerulised ja lõpmatud, kuna inimesed ei suuda eelpool nimetatud kahest reeglist lähtuda. Kui koerale öelda ükskord EI ja tene kord JAH, siis see on veidi sama, nagu mängiksite peitust ning lähenedes köögi uksele ütleb teine inimene kuum - kuumem - veel kuumem ja siis järgmisel hetkel samas suunas liikudes hoopis külmem. Kui selliselt paar korda öelda, siis on lahe näha, kuidas enamus inimestel katus ära sõidab ning nad ei oska enam kuhugi poole liikuda. Seda nimetatakse koerte koolituses konfliktiks. Ka koeral sõidab sellises seisus kinni. Aga erinevalt inimesest eeldame me koerte puhul, et seda ei tohi juhtuda ning ärritume.

Läheme detailsemaks ja räägime eraldi võistluskoerast ja kodukoerast. Alustame võistluste poolelt.
Küsimus: miks käib koer viltu? Vastus: sest koolitaja on ta selliselt käima õpetanud.
See on ju elementaarne. Mitte ükski koer ei käi ju inimese kõrval oma loomulikust intelligentsist selliselt, nagu võistluskoerad käivad. See on ju koerale õpetataud tegevus. Kui me hoiame toidupala selliselt oma käes, et kutsikas käib meie jala kõrval otse ning me teda selle eest kiidame, siis ta saabki aru, et tuleb otse käia. Sellisel juhul ta käibki otse. Kui me nüüd treenime edasi palliga ning ei jälge enam koera asendit, siis võib juhtuda, et koer juhuslikult kaldub viltu ning kui me talle sel hetkel palli viskame, sisi koer saabki sellest nii aru, et me tahame et ta kõnniks viltu, sest me premeerime ju sellist käiku palliga. Kui me teeme seda korduvalt, siis koera veendumus selelst aina süveneb ning ühel hetkel me avastamegi, et koer kõnnib viltu. Väga väga oluline on siinkohal aru saada ühest olulisest detailist - koer ei käi kunagi viltu sellepärast, et instinkt on üleval või all, et ilm on soe või külm jne. Koer käib viltu sellepärast, et me oleme teda selle eest premeerinud. See tähendab, et me oleme koerale andnud mõista, et me tahame, et ta just nimelt selliselt käikski. Ja võttes reegli nr. 1, siis koer sellepärast nii käibki, et ta tahab meile meeldida ja preemiat saada. Kui me nüüd koera rihmatõmbega karistame selle eest et ta viltu käib, siis on see sama, nagu me oleks öelnud koerale kogu aeg selle ühe tegevuse eest JA ning siis ühel päeval ütleme EI. Meenutage seda näidet eespoolt. Mis toimub? Koeral jookseb katus kinni, kuna ta ei saa enam aru. Kui koeraga on piisavalt palju treenitud, siis selline konflikt toob kaasa aktiveerumise. Koera energia tase tõuseb ning ta tahab omanikule veel rohkem meeldida ja veel paremini teha. Mida ta siis teeb? Ta teeb seda, milleks teda on treenitud ning ta teeb seda innukamalt. Teisisõnu ta hakkab veel rohkem viltu käima.
Sarnase loogikaga on võimalik lahti kirjeldada kõik kuulekuse, jälje ja kaitse vead. Kui lüüa viga tükkideks ning mõelda selle peale, et kuidas me koera oleme õpetanud ja kuidas koer sellest on aru saanud ja kas me nii ikka tegelt tahtsime õpetada, siis jooksevadki lahti lahendused.

Kui koer ei tule kutsumisel juurde kiiresti, siis ma esimese asjana küsikski, et kas sa oled oma koera premeerinud kiire tuleku eest? aga aeglase eest? Kui oled premeerinud mõlem eest, sisi kust koer teab kumb on õige? Kui sa näed, et koer tuleb aegalselt ja sa võtad palli välja ja keerutad, siis koer tulles aeglaselt näeb, et tema aeglane tulek premeeritakse palli välja võtmisega. Kas seda me tahtsimegi premeerida?
Tulles nüüd koduse koera juurde kirjeldaks lahti ühe näite, mis vast seletab lahti igapäevast elu.
Koer näeb midagi ja hakkab haukuma. Mis teeb omanik? Omanik reageerib häälega. Kuidas koer asjast aru saab? Ta oli enen üksi ja omaette, hakkas haukuma ning omanik andis häälega mõista et ta ei ole üksi. Omanik tunnustas teda suuliselt sekkudes (preemia). Koer innustatuna sellest preemiast haugub veel innukamalt ning mis järgneb - inimene jookseb kohale ja suhtleb koeraga vahetult. Teisisõnu preemia läks veel suuremaks. Kui eelnevalt inimene vaid andis kaugemalt mõista, et on rahul, sisi järgnevalt ta lendas kohale isiklikku tunnutust jagama. Või see ei ole nii? Mõelde, kas teie karjumine või kohale tulek ja karjumine on koerale mõistetavalt negatiivsed või pigem positiivse varjundiga.
Kas kui koer närib kinga ja te jooksete seda päästma, sisi kas kinga närimine tõi kaasa negatiivse emotsiooni või hoopis mängu ja suhtlemise (milleks tihti kinga äravõtmise protseduur koera jaoks kujuneb). Sellest emotsioonist lähtuvalt teeb koer seda kas uuesti või mitte.

Igapäevaselt koeraga suheldes me õpetame korale oma reegleid ning vahet pole, kas me teeme seda koolitusplatsil või kodustes oludes. Koer üritab elada siis nende reeglite järgi, mis me talle oleme õpetnud. Kui me oleme õpetanud valesid asju, siis ta neid ka teeb. Nagu eelpool ütlesin, ongi koera koolitamine ju tegelt mega lihtne :)