Taaskord koerast ja kodustest karjasuhetest

Viimases "Koera" ajakirjas ilmus taaskord jutt, kus räägiti sellest, et väär on kasutada koeraga seoses http://sportkoer.blogspot.com/2013/02/huntidest-karjajuhist-ja-koera.htm   ja  http://sportkoer.blogspot.com/2013/03/koera-domineerimisest-karjajuhi.html . 
mõisteid nagu domineerimine ja karjahierarhia. Samas loos räägiti taaskord sellest, et uued uurimused huntide vallas on näidanud, et tegemist pole karjahierarhiaga ning samuti puudub domineerimine karjas ehk siis kõik need kes sellest jätkuvalt räägivad on vanas kinni olevad inimesed ning ei suuda ajaga ja uute teaduslike avastusega ühte sammu käia. Olen antud teemal kirjutanud siia päris mitu juttu
Kirjutaks sedapuhku ühe veel ning seda ühe konkreetse juhuse näitel, mille lahti analüüsin.

Miks koer teeb seda, mida ta teeb

Olen siia blogisse kirjutanud peaasjalikult rõhuasetusega võistlevatele koertele, kuid samas on ka artikleid kodukoerte omanikele. Kirjutaks siia nüüd ühe loo, mis tegelikult haakub mõlema sihtgrupiga.  Võtame näiteks võistluskoera. Paljudel inimestel on probleem, et kõrvalkäigul koer kõnnib tugevalt jalga. Miks ta seda teeb ning kuidas probleemi lahendada? Minnes  koduse koera tasandile, siis paljudel inimestel on probleeme, et koer teeb stabiilselt kodus mingit jama (näiteks närib kingi) ja kuigi omanik justkui sekkub, siis probleem jätkub. Kuigi mõlema kirjeldatud probleemi taust ning tegevuse sisu on erinevad on nende põhjus tegelikult üks.

Aporti koolitamise esimesed sammud

Siia Sportkoera blogisse on läbi aegade saanud kirjutada aporti teemal päris mitmeid lugusid. Teenistuskoerte aladel on aporti toomisel meeletult suur kaal. Seetõttu on väga oluline, et see oleks koolitatud õigesti ja näeks kena välja.
Siit blogist on kusjuures ka kõige rohkem otsitud teemasid  seoses aportiga. Eks see võib olla seotud ka asjaoluga, et aport on ju lisaks IPO le vajalik ka KK s ning ka SK -s. Senistes artiklites olen üsna põhjalikult lahti kirjutanud aporti koolitamise. Tänases loos aga võtaks luubi alla alguse.

Miks jääb rahvusvaheline IPO 2014 pidamata

Kuna sel aastal toimus kokkuvõttes üsna edukas Eesti esimene rahvusvaheline IPO võistlus ning järgmisel aastal (2014) seda enam võistluskalendris pole, siis oleks kohane natuke põhjustest kirjutada.

Kohe alustuseks peab ütlema, et tegelikult on sellest tõsiselt kahju, et seda võistlust järgmisel aastal ei toimu. Sama on öelnud ka eelmise aasta võistlejad ja väliskohtunik ning ka 2014 aastaks juba kutsutud väliskohtunik.. Mõlema piiritaguse suurnime (kohtuniku) suust oli kuulda siirast kahetsust. Selle aasta kohtunik kirjutas mulle vastu minu äraütlemiskirjale, et "Sorry for you. For the handlers and for the sport."
Kirjutaks siis järgnevalt taustast.

Aasta 2013 kokkuvõte

Koeraspordiaasta 2013 on võistluste osas teenistuskoerte aladel läbi saanud ning on aeg teha kokkuvõtteid.

Kui aasta tagasi sai kokku võetud 2012. aasta, mille kokkuvõtet saab lugeda siit http://sportkoer.blogspot.com/2013/01/aasta-2012-kokkuvote.html siis arvasin, et nii hästi õnnestunud aastat naljalt ei ületa. Kui arvestada, et eelmisel aastal tegi IPO t kokku 13 koera ja saadi 17 esmatulemust, siis see on Eesti mastaape arvestade väga suur number. Peab aga tõdema, et see aasta osutus veel edukamaks. Eks tegelikult ju see on ka loogiline, kuivõrd klubis treenivad valdavalt noored koerad ning IPO-sse tulevate koerte hulk seetõttu mitte ei kuku, vaid kasvab.

Mis on liiga sageda koeraga võistlemise juures halba

Ma olen viimase paari aasta jooksul pidanud korduvalt ja korduvalt seletama erinevatele inimestele seda, miks kahe IPO võistluse või IPO ja FH võistluse lähedane paiknemine halb on ning mida toob endaga kaasa liiga sage võistlemine. Kirjutaks antud teemal siia ühe loo, mis loodetavasti natuke selgitab lahti põhjuseid ning läbi selle annab inimestele ka ideid oma koera treenimisel ja temaga võistlemisel. Antud loos käsitlen ennekõike teenistustõugude alasid nagu IPO, FH ja KK. Teiste alade harrastajatel ei tasuks siit otse mõtteid üle tuua.

Dobermanni koolitamisest

Siiani olen ma siin blogis kirjutanud koera koolitamisest üldisemalt ning jaganud kooitusnõuandeid nö. tõust olenemata.  Nagu lugudega ikka, peab nende kirjutamiseks olema mingi ajend või nö. liikuma panev jõud. Antud loo kirjutamiseks on neid tegelikult isegi mitu, mis lihtsalt ühel hetkel nö. karika täis tilgutasid ning kirjutama tõukasid. Oma olemuselt on dobermann teenistustõugu koer, kes on väga hästi koolitatav ning oli varasemal ajal mitmel pool Euroopas ka jõustruktuurides teenistuskoerana kasutusel. Ka saksa lambakoer on teenistustõugu koer. Võiks oletada, et järelikult saab neid kahte tõugu koeri koolitada samade võtetga, kuid paraku see pole nii. Erinevus on küll väike aga siiski määrav.