Jäljetreening koosneb detailidest

Jäljetreeningutest võiks kirjutada lõpmata koguse jutte, kuivõrd see teema on täiesti ammendamatu. Samas on iga järgmise looga tunne, et kordan ennast, sest oma olemuselt on jälje treenimine väga lihtne ning tuleb järgida vaid väheseid tõesti olulisi asju. Treenides väga suurt hulka eritüübilisi koeri olen tähele pannud, et inimestel on kalduvus kontsentreeruda pigem tehnilistele detailidele, mitte sisulisele küljele. See on ju tegelt ka arusaadav, sest kui koer ei tee ilusat nurka, siis inimene saab  sellest aru ning näeb viga ja loodab konkreetset alalõiku lihvides saada koera selles olukorras paremaks.Palju raskem on näha nurgaprobleemi tegelikku põhjust ning probleemi nö. tegelikku tekitajat. Loetleks alustuseks ülesse need minu silmis vähesed asjad,mida heale jäljekoerale peab koolitama ning mis tegelikult määrab kogu terviku toimimise.

Mõtteid seoses toimunud FCI IPO MM ga

IPO MM i on alati huvitav vaadata lähtuvalt mitmest erinevast vaatevinklist. Mulle meeldib ennekõike vaadata seda võistlust lähtuvalt kahest vaatevinklist. Ühest küljest on huvitav näha nö. üldist tendentsi ehk seda, kuhu suunas nö. üldiselt koerasport liigub, mis on rõhuasetused ja muutused. Teisalt on huvitav näha nö. keskmise taseme muutust. Kuivõrd FCI MM on oma olemuselt maailma tugevaim IPO võistlus ja mis iganes eri tõugude inimesed ei räägi, ei ole ei saksalste ega ka malide MM sama tasemega. Nad on küll ka väga tugevad ja kõrge tasemega võistlused, kuid ennekõike on nad nõrgemad just tiheduselt. FCI MM i iseloomustab see, et seal nö. nõrgemaid sooritusi sisuliselt polegi.  Loomulikult alati näeb MM del ka uusi huvitavaid koeri, uusi huvitavaid metoodikaid ning väga suurel hulgal kauneid sooritusi, kuid see on mulle pigem teisejärguline.  Kui vaadelda just neid suundumisi ja raskuskeskme nö. muutust, siis see on nö. indikaator, mis aitab mõelda paremini läbi koera koolitamise, et olla ka liikumas küll väikse viibega, aga ikkagi samas suunas.

Miks koer keerutab jäljel nurkades?

See on küll otsapidi tegelikult vana teema,millest on saanud kirjutada eri nurkade alt ka juba varem. Ehk nö. küsimus, mida me koerale tegelikult koolitame ja mida meie koer tegelikult oskab. Kuivõrd tegelikult ju lähemal vaatlusel ning analüüsimisel ongi koera koolitamine vaid klassikaline ja esemeline tingimine, siis selles valguses on ju kõik need siia kirjutatud lood valdavalt ühe ja sama teema eri nurkade alt närimine. Ma olen oma loengutes korduvalt ja korduvalt toonud näidet sellest,et enamus koeraoimanikke õpetab oma koerale juba 2-3 kuuse vanuses selgeks käsu istu. Kutsikas oskab seda une pealt ning mingil arusaamatul kombel peale tuhandeid kordusi võistlustel seda ikkagi ei tee. Kuidas sai ta selle siis ära unustada? Täna kirjutan üle pika aja taas jäljest.

Räägiks uuesti ärajäänud rahvusvahelisest võistlusest

Kuivõrd sel nädalal on alanud väga aktiivne diskussioon võistluste korraldamise ning sellega seotud raskuste teemadel, siis pani see jällegi istuma arvuti taha, et taas üks jutt siia kribada. Ma olen korraldanud Eesti erinevaid võistlusi 15 aastat. Sealjuures olen korraldanud SK, KK, IPO, PJK , FH ning IPO-FH võistlusi ning selle põhjal arvaks, et olen pädev ka sõna võtma.Viimastel aegadel olen ma tõsiselt üllatunud sellest, et osad korraldajad peale igat korraldatavat võistlust kirjutavad pikalt ja laialt küll sotsiaalmeedias, küll mujal, kuidas võistluste korraldamine on meeltult suur ja raske ja tänamatu töö, mis alati miinust toodab ning üldse ei tahaks seda teha, aga peab. Loen, loen ja imestan. Viimati saatis sellesisulise kirja EKL -KKK listi ESLÜ esinaine. Selline jutt ongi see, mis paratamatult paneb mõtlema.
Räägiks järgnevalt kahest suurest võistlusest - IPO eestikatest ning IPO-FH eestikatest.

ESLÜ 2014 aasta IPO MV stest

Möödunud nädalavahetuse toimunud võistlused olid üheks omamoodi verstapostiks. Sellega seoses on kogunenud mitmeid mõtteid, mida pean kohe jagama. Ma ei hakka kirjutama taaskord sellest, et MEISTRI võistlused toimusid taaskord treeningstaadionil ja teisi vanu leierdatud teemasid. Nii ehk naa ei muuda see teemade kerimine ju laias laastus suurt midagi. Kirjutan hoopis mõningates nö. pöördelistest punktidest ning tähelepanekutest seoses selle võistlusega.  Tegelt olid ju ilusad võistluspäevad, lahedad sooritused tublidelt koertelt ning toetavalt kaasaelav publik. Kui aga vaadata sellest nö. kestast läbi natuke sügavamale, siis paratamatult jäi silma ka muud.

Koeraspordivõistluse raamistik

Kuna mu eelmine kriitiline artikkel seoses võistluste korraldamisega sai üsna palju järelkaja, siis otsustasin, et kirjutan ühe artikli veel, aga sedapuhku nurga alt pannes siia kirja soovitusi IPO, PJK ja FH võistluste korraldajatele. Loodetavasti leiavad siit mõtteid nii alustavad korraldajad kui äkki ka mõtlemisainet nö. pikemaaegsed korraldajad. Olles lisaks koeraspordile võistelnud päris pikalt ka inimeste spordis ütlen täiesti veendunult, et iga sportlase jaoks on võistlus teatud mõttes nagu pidu.See on koht, kus sportlane saab oma taset kontrollida ning realiseerida kogu selle suure töö hulga, mille ta on treenimisse panustanud.  Selleks, et see päev tõesti positiivseks kujuneks on mitmeid suuremaid ja väiksemaid detaile, mis paratamatult annavad päevale oma varjundi.

Koeraspordist ja – võistlustest

Otsustain antud teemal kirjutada, kui kuulsin eile jutte, et mingid inimesed ei saa aru, miks viimase FH võistluse järgselt pole osad Sportkoera inimesed nagu jälle rahul.    Mina isiklikult pole siinsete võistluste teemal enam pikalt sõna võtnud. Ilmselgelt ei ole põhjuseks mitte asjaolu, et kõik oleks nagu väga hästi, vaid pigem olen ma aru saanud, et juhtides tähelepanu mõningatele puudustele ei muuda see kahjuks midagi paremaks nii ehk naa.  Seega on see rohkem nagu oma aja ja närvide kulu. Ma kuidagi naiivsena olen arvanud, et andes nõu ja juhtides tähelepanu mingitele kohtadele, mida saab paremini teha, viib see asju edasi, kuid kahjuks peab tõdema, et selleks, et asjad edasi liiguksid peab olema ka tahet. Kui tahe puudub, siis ei aita ka miski muu. Kohati jääbki mulje, et mingeid võistlusi korraldatakse vaid selleks, et peab, tehakse ära et linnuke kirja saada. Ei pea ju.