IPO MM i on alati huvitav vaadata lähtuvalt mitmest erinevast vaatevinklist. Mulle meeldib ennekõike vaadata seda võistlust lähtuvalt kahest vaatevinklist. Ühest küljest on huvitav näha nö. üldist tendentsi ehk seda, kuhu suunas nö. üldiselt koerasport liigub, mis on rõhuasetused ja muutused. Teisalt on huvitav näha nö. keskmise taseme muutust. Kuivõrd FCI MM on oma olemuselt maailma tugevaim IPO võistlus ja mis iganes eri tõugude inimesed ei räägi, ei ole ei saksalste ega ka malide MM sama tasemega. Nad on küll ka väga tugevad ja kõrge tasemega võistlused, kuid ennekõike on nad nõrgemad just tiheduselt. FCI MM i iseloomustab see, et seal nö. nõrgemaid sooritusi sisuliselt polegi. Loomulikult alati näeb MM del ka uusi huvitavaid koeri, uusi huvitavaid metoodikaid ning väga suurel hulgal kauneid sooritusi, kuid see on mulle pigem teisejärguline. Kui vaadelda just neid suundumisi ja raskuskeskme nö. muutust, siis see on nö. indikaator, mis aitab mõelda paremini läbi koera koolitamise, et olla ka liikumas küll väikse viibega, aga ikkagi samas suunas.
Ei käsitle siin alasid järjekorras vaid pigem alustan minu jaoks nö. olulisematest ja tähtsamatest detailidest. Ma olen käinud erinevaid MMe vaatamas, ise võistlemas ja kaptenina kaasas juba 10 aastat. Okei, esimesele MM ile sattusid tegelikult juba 20 aastat tagasi, aga seda ma võrdlusel aluseks võtta ei saa, sest IPO, kui ala on vahepeal täiesti totaalselt muutunud. Kui ma võtan aga MM-d 5-6 aastat tagasi, siis hakkab silma küll üks väga huvitav suundumus. Varasemast ajast on mul meeles ja jäänud silma see, et kui sai vaadatud MM l võistlevadi koeri, siis valdavalt olid saksa lambakoerad oluliselt jõulisemad kui malid, nad olid piisavalt kiired, aga just ennekõike jäi silma jõud ja võimsus. Malid olid kiired ja vilkad koerad, kes tegid ilusaid ja efektseid sooritusi, kuid enamusest neist ei kiirganud sellist jõudu nagu sakslastest. Juba käies kevadisel malide MM l (FMBBl) jäi mul silma ridamisi väga jõulisi malisid, kes oma kehaehituselt nägid välja nagu toore jõu kehastus. Nüüd FCI l vaadates pidin aga tõdema, et valdavalt valitsevadki seda sporti hetkel koerad, kes on on väga tugevad ja jõulised. Seejuures on nad ka loomulikult kiired. See on aga asi, mida videosooritusi vaadates ei taju. Selleks tuleb kohal olla. Kui varem hakkas silma MMidel alati mingi 10 - 15 koera kes varrukamehega selliselt võitlesid, et varrukamees täiesti märgatavalt oli raskustes, siis praegu on selliseid koeri ikka oluliselt rohkem. Paljude isaste malide seljad näevad tagant vaadates välja siukesed "poolemeetrised". Ja ega tugevad sakslased kuhugi kadunud pole. Toores jõud ja efektsus paistab ka nende osas silma. Lihtsalt nad enam ei eristu selle jõuga. Arvestades, et koertel on jõudu ja kiirust üksjagu rohkem kui varem, näevad sooritused välja väga efektsed. Ütlekski selliselt, et pakuks, et kui selline tendents jätkub, siis ilmselgelt pole parima 30 koera sekka enam asja ühelgi nõrgemal indiviidil, kes küll võib tehniliselt teha ilusa soorituse,kuid selles puudub jõud, dominantsus ja efektsus. Ütleks selliselt, et kui on koer, kes tribüünilt vaadates teeb kõik 100% ära ilma ühegi veata,täiesti puhtalt ja ilusalt (jookseb kõik varjed, allub kontrollile, laseb momentaalselt lahti, valvamisel ei vahi ringi ja haugub kestvalt, ründab kiirelt jne jne), siis selline koer võib täiesti vabalt saada punktid 80- 84 kanti. Miks nii vähe? Aga sellepärast, et nende koerte haarded on koormamistel veidi rahutud (nad ei näri, kui haardes on näha kerget pumpamist), nende üleminekufaasid pole puhtad, haukumises pole piisavalt jõudu ja võitluses varrukamehega ei vasta nad koormusele ega takista vajalikul määral varrukameest. Meil premeeritakse selliseid koeri tihti punktidega 95 - 96. Viimastel aegadel on silma jäänud ka ridamisi väliskohtunikke, kes meid on külastanud ning premeerinud koeri üsna kõrgete punktidega pigistades silmad kinni haarete ja üleminekufaaside osas. Meil tuleb harjuda mõttega, et kui meil koeramaterjal ei liigu samas sammus ning nendele nö. pisidetailidele ei pöörata tähelepanu, siis me jääme lähiaegadel üsna rajult maha. Miks nii? Aga sellepärast, et muu maailm areneb konkreetses suunas ja selliseid koeri tuleb aina juurde.
Omamoodi kõnekas on ka fakt, et osalenud 124 st koerast ei kukkunud ükski koer läbi allumatuse tõttu ( ei saanud disklahvi näiteks lahti laksmise eest) ning samuti ükski koer ei saaud kõrvaldatud ebakindluse tõttu. Üsna kõnekas fakt iseenesest. Kaitset hindas üks maailma hinnatumaid kohtunikke selles vallas, keda FCI kasutab muuhulgas päris palju kohtunike koolitamistel. Kui antud kohtunik esines võistlusjärgsel töökoerte komisjon koosolekul kokkuvõttega MM i teemal mainis ta muuhulgas ka seda, et osalenud koertest ei saanud mitte ükski koer tema käest läbivalt võrratut haukumiste ja valvamiste eest (nii lahtilaskmistel kui varjes kokku). Tema sõnul on koerad treenitud ideaalilähedaseks ning jõutud situatsiooni, kus sellisestes tingimustes hakkab silma juba palju paremini materjal. Koerad on õpetatud lahtilaksmisel võitlema kuni viimase hetkeni tormiliselt ja jõuliselt, saades käsu, lasevad nad lahti momentaalselt ning ilma vigadeta üleminekufaasis, aga neis ei ole enamuses seda looduslikku dominatsust, mis paneks nad läbivalt varrukamehe üle domineerima. Kõige rohkem hakkas see silma olukordades, kus toimus midagi ebatavalist (rutiinist erinevat) ning samuti varrukamehe koormamisele vastamise osas.Koormamisele vastamine ei tähenda mitte koormamise nö. veatut üleelamist vaid koormamisele vastamist stiilis, et koier lähtuvalt varrukamehe koormusest hakkab ise varrukameest koormama. Iseeensest oli selline kokkuvõte üsna radikaalne. Ilmselgelt tuleb arvestada, et on palju kohtunikke, kes ei oska koerte tööd selliselt näha ning seetõttu ei saa seda võtta nö. absoluutse kullana, mis tulevikus kõigil võistlustel ees hakkab ootama. Kuid, nagu öeldud, kui me räägime tendentsidest, siis see on ilmselge nö. suundumus. Ma arvaks, et see koerte jõulisus, millest ma eespool rääkisin on ka tingitud praegu kehtivate IPO eeskirjade kasutuselevõtust. Kuivõrd uutes eeskirjades rõhutatakse üleminekufaasi tähtsust ja haarde efektiivsust, siis paratamatult suunab see mõtlema, et koer peab olema jõuline võitleja. Pakuks, et see ongi suunanud mingil määral aretust, valikuid ning ka treeningmetoodikat. Kui ma vaatan Eestis võistlusplatsidel liikuvat koeramaterjali, siis hetkeseisuga pean tõdema, et meil Eestis poel mitte ühtegi koera, kes oleks sarnane, nagu eelpool kirjeldatud jõulised koerad MM lt. On 2-3 koera, kes on üsna lähedal sellele ning kelles võib näha samu jooni, kuid midagi natuke jääb ikka puudu. Ma arvan, et see on ka põhjus, miks meil Eestis ei osata väärtustada sellist materjali ja nimetatakse ekslikult hoopis teise kategooria koeri väga heaks koeramaterjaliks. Eks ta on ju loogiline, et kui puudub võrdlusmaterjal, siis parimad ongi alati parimad.
Omamooid huvitav oli ka kogemus,et Läti koer (Evija Lily, kes ma meil võistlemas käinud) sai maailma parimuselt teise kaitsetulemuse 96 punkti. Arvestades, et parim kaitse oli 97 ning 96 punktiga oli vaid 2 koera on see üsnagi muljetavaldav. Kui me võtame Läti varrukameeste üldpildi, koolitusplatside arvu ja suuruse jne. siis ilmselgelt on meil Eestis väga palju paremad olud. Ilmselgelt ei saa nende punktide valguses rääkida ka selelst, et väljastpoolt Kesk - Euroopat on väga raske nö. pildile saada. Aga näe tuli lätlane ja paugutas ära. Kuivõrd antud koer on ka minu juures päris palju treenimas käinud ning olen Evijat tema treeningutel aidanud, siis tunnen seda koera päris hästi. Ütleks selliselt, et see koer on matrejalina tõeliselt hea. Nii selge peaga koera, kes igasuguse koormuse juures suudab pea selgena hoida on ikka raske leida. Loomulikult on seda koera ka targalt treenitud ja edasi viidud ning selle kõige tulemuseks olidki sellised superpunktid. Tean, et antud koera treeningutel on kaasa löönud ka teisi Eesti varrukamehi ning samuti abistajaid Venemaalt ja Ukrainast. Samas aga on nö. kogu baastöö tehtud siiski Läti oma jõududega. Väga tublid!
Järgevalt räägiks jäljest. IPO on kolmevõistlus. See tähendab, et koer peab olema hästi treenitud jäljel, kuulekuses ja ka kaitses. Jälg on tegelikult 33% lõpptulemusest. Päris paljudel MM del on erinevatel põhjustel tihti üsna lihtsad jäljepõllud. See muudab kolmevõistluse kahevõistluseks, sest enamus ees olevatest koertest saavad jäljetulemuse vahemikku 95 - 100 ning sellega tehaksegi erinevused sisse just staadionil. Seekord oli aga ilmselgelt tegemist kolmevõistlusega. Põld oli üsna nõudlik. Ilmselgelt oleks võinud olud olla veel raskemad, kui oleks puhunud kõvem tuul, mis tavapäraselt on seal pigem tüüpiline. Nagu telliitult hakkas tuul puhuma alles pühapäeval, kui jäljed olid juba seljataga. Vesteldes eri riikide esindajatega kuulsin mitmest suust, et just jälg oli see, mis sel aastal kaardid sassi lõi. Näiteks nii Itaalia kui ka Austria rääkisid teineteisest sõltumatult sama juttu, et neil kodused võistlused toimuvad valdavalt väga lihtsatel põldudel. Inimesed on harjunud treenima ühetüübilistel põldudel ja koerte oskused on samuti välja arenenud vastavalt sellele tüübile. Paraku oli MM l oluliselt raskem põld ning mõlemad nimetatud riigid kukkusid kolinal konkurentsist välja just jälgede tõttu.
Järgmisel aastal toimub IPO MM Sveitsis. Võistlusjärgsel koosolekul mainis Sveitsi esindaja MM i tutvustades, et järgmise aasta MM i põllud saavad olema sama rasked, kui isegi mitte raskemad. Jäljed saavad toimuma karjamaadel, kus aastakümneid on kasvatatud hobuseid ja lehmi. Lähtuvalt selelst on need tallutud väga kõvaks ja tihedaks. Kuivõrd rohi saab olema madal ning lähtuvalt mägedest pidi ka tuul kõva olema, muudab see olud üsna nõudlikuks. Käies tegemas seminari Uus - Meremaal, sai treenitud koeri põldudel, kus aastakümneid on peetud lambaid. Põhimõtteliselt oli rohi seal sarnane ning ütleks nii, et ükskkõik kui kõvasti sammu rohu sisse ei trampinud, siis juba 2-3 sammu edasi jõudes ja selja taha vaadates polnud näha ühtegi sammu. Ilmselgelt on see selline rohupõld, mida meie Eesti võistlustel pole mina kohanud. Meil on küll tehtud jäljevõistlusi karjamaadel kuid üldjuhul on olnud need pehmema põhjaga ja veidi vähem kasutusel olnuna ka pehmema rohuga. Nagu ma olen juba mõnda aega rääkinud, tasuks meil ilmselgelt rohkem üritada teha jäljevõistlusi raskemates oludes. See arendaks koolituslikult inimesi mõtlema suunal, kuidas taolistes oludes hakkama saada ning muudaks meid koerte koolituses targemaks. Nagu mainisid Austria ja Itaalia inimesed on loomulikult inimesed õnnelikud, et saavad om kodustel võistlustel kõrgeid punkte, kuid nüüd on näha tulemus, kuhu see viib. Ilmselgelt võib ju mitte muuta suhtumist ning jääda lootma sellele, et MM-l trehvab põlluga. Ja tegelt ju üsna tihti ka trehvab. Aga kui ei vea ....
Veel huvitava seigana jäi silma asjaolu, et Roosti MM il ei töötanud kaitses Rootsi varrukamaehi. Lühikest osa tegi taanlane ja pikka hollandlane. See on MM ide nimekrijas pigem ebatavaline, et MM l ei tööta kohalikud varrukamehed. Samas näitab see kujukalt kätte, et koerad on muutunud nii palju kiiremaks ja jõulisemaks, et nende tervise säilituse nimel üritatakse platsile saada varrukamehed, kes koerad tervelt ära töötada oskavad.
Mõtteid seoses MM iga ning järgenud koosolekuga on veel, aga siinkohal lõpetaks. Eestlased esinesid tublilt tuues esimest korda ajaloos meeskondliku tulemuse. Ilmselgelt annab see hea tõukepinan edaspidiseks ja eks nüüd tulebki analüüsida, kuidas siit edasi ja kõrgemale pääseda. Toimunud FCI Töökoerte komisjonist kirjutan kokkuvõtte ajakirja Koer.
No comments:
Post a Comment