FCI kohtunike koolitus Hollandis vol.2.

Kirjutan veel täna natuke koolituse nö. taustsüsteemina tekkinud mõtetest. Nagu mainisin juba eelmises kirjutises, siis konkreetselt sellest, mis puudutab hindamist ning uusi eeskirju jne. jne. tuleb kindlasti jaanuaris loeng. Ehk se on sedavõrd pikk jutt, et seda siia kirja panna ei ole lihtsalt võimalik Olles siis nagu juba 3-s kord taolisel üritusel ütleks, et ma olin veidi skeptik selles osas, et kas nö. kolmandat korda minna on üldse mõistlik. Et räägitakse ju laias laastus ühest ja samast ajsast. Tagantjärgi ütleks, et oli väga kasulik minna. Ehk iga käiguga tegelikult muutub pilt järjest terviklikumaks. Kuivõrd iga kord esinevad erinevad inimesed ning neil on mõnevõrra erinev lähenemisnurk (mitte tõlgendus, vaid ühele ja samale asjale lähenetakse eri küljelt), siis saab

FCI kohtunike koolitus Hollandis

Istun Amsterdami lennujaamas, seljataga nädalavahetuse kestnud FCI IPO kohtunike koolitus. Pea on mõtteid üsna täis. Ütleks selliselt, et iga kord, kui on saanud sellel koolitusel viibida on IPO jälje, kuulekuse ja kaitse hindamise arusaamdesse tulnud juurde nii väiksemaid, kui ka suuremaid kilde, mis tervikut märksa terviklikumana võimaldavad näha. Mul on siiralt hea meel, et Eestis on terve rida inimesi – nii kohtunikke kui ka koerasportlasi ja – koolitajaid, kes igal aastal tunnevad huvi tollel üritusel räägitu suhtes. Nad tahavad areneda ning olla ühel päeval võrdväärsed koolitajad, sportlased või kohtunikud mistahes tugeva koeraspordi maa kolleegidega. Ka analoogselt eelnevatele aastatele, ma kindlasti teen jaanuaris loengu, kus üritan anda edasi kõik kuuldu. Ma ei hakka siin täna kirjutama pikemalt hindamispõhimõtetest, vaid räägiks hoopis

Jälle kuulekusest. Kas koer tegelikult ka oskab?

Kui ma siin vahepeal kirjutasin n-ö süsteemsetest vigadest, mis tekivad tihti alguses ning mida teadmatusest aja jooksul võimendatakse ja kinnistatakse, siis täna räägin sellega mõnevõrra haakuvast teemast.

Üks üsna levinud viga on, et inimesed kipuvad oletama, et koer oskab ja saab aru mingitest asjadest, mis tegelikkuses on koerale täiesti ebaselged.

Ma olen viimase aasta jooksul puutunud kokku väga paljude seda tüüpi probleemidega. Hästi huvitavad olid ses osas Saaremaa kevadised kuulekuse seminarid, samuti suvised Läti kuulekuse seminarid.

Inimesed küsivad, et näe mul koer tuleb aeglaselt kõrvale või läheb aeglaselt aporti järele  või närib või käib viltu kõrval jne. Et kuidas olukorda parandada. Esimene asi, mille peale mina siin mõtlen, ja soovitan ka kõigil teistel mõelda, on:

Aktiivne ja reaktiivne agressioon kaitsekoolituses

Jätkaksin täna veel eilset teemat. Nagu eile sai mainitud, siis selleks, et koer teeks IPO C osas ilusa soorituse peab ta olema nii kaitses, saagis kui ka kuulekuses enesekindel ja tasakaalus ning samuti peavad olema korras üleminekud. Räägiks natuke lahti neist esimese ehk siis kaitse (agressiooni käitumise).

Kaitseinstinkt on koeral kaasasündinud omadus, mis paneb üsna suuresti paika koera käitumise ohu alla sattudes. Kui koer tunnetab ohtu, siis ta puhtalt enda elu kaitsmise eesmärgiga hakkab kuni teatud piirini ohule vastu. Kui tema suhtes tulev rünnak (ohu suurus) läheb üle teatud piiri, siis koer alistub ja põgeneb. Oma olemuselt on kaitseinstinkt see, mis on võimaldanud koertel tänaseni areneda ja ellu jääda. Sellele põhinevalt nad kaitsevad oma territooriumit, hakkavad vastu sissetungijatele ning hinnates ohu liiga suureks põgenevad, et mitte surma saada.

Koera käitumine IPO C osas

Kui ma siia blogisse koolituslikke soovitusi kirjutama hakkasin, siis ma tegelikult mõtlesin, et ma räägin jäljest ja kuulekusest ning kaitsekoolituse jätan puudutamata. Ennekõike põhjusel, et kaitsetrennides käies on omanikud varrukameeste hoole all ning saavad sealt oma teadmised. Jäljes ja kuulekuses kiputakse omapäi müttama ja seetõttu tihtipeale teadmiste puudulikkusest rappa minema. Paraku aga on mul viimastel aegadel tekkinud aina rohkem tunne, et tegelikult oleks vaja ka selles osas inimestele üht koma teist nö taustateadmisteks rääkida. Ehk siis kuulekuse fännid, kes lootisd täna aporti lugu kuulda peavad kahjuks veel ootama.

Kuulekusest. Vigase alguse valusad vead vol.2

Hommikul oli mul kindel veendumus, et kirjutan täna aportist, aga avanud arvuti nägin ühte treeningvideot ning sellest ajendatune tekkis hoopis teine mõte. Räägin hoopis nii lihtsast asjast nagu istu.

"Istu" on tõenäoliselt üks esimesi käske, mida enamus inimesi hakkab oma koertele õpetama. See käsk saab üldjuhul kõige rohkem kordusi ning naljakal kombel on tegemist asendikäsuga, mida võistlustel koerad kõige rohkem sooritamata jätavad. Ma ei räägi siin allpool mitte meeleolu loomisest käsu "istu" juurde vaid nagu pealkiri ütleb, siis vigadest.

Video, mida ma vaatasin oli sellise ülesehitusega, et omanik taganes selg ees, pall käes koer paremal küljel

Kuulekusest. Vigase alguse valusad vead

Muutsin natuke teema pealkirja. See on tegelikult süsteemse koolituse nö. järg, aga mulle tundus, et kui rääkida peaasjalikult vigadest ja nende tekkimisest, siis on kuidagi tobe nimetada seda süsteemseks koolituseks. Teisisõnu koolitus peab olema süsteemne, algusest peale peab tegema asju selliselt (nagu ma varasemates postitustes juba rääkisin), et tuleb arvestada iga detaili tähtsust mitte tänases või homses päevas, vaid aastate pärast.

Täna räägiks a'la võistluskäitumisest. Eestimaal nähtav hästi tüüpiline viga on see, et noor koer teeb võistlustel üsna okei sooritusi ja siis vanuse kasvades vaikselt hääbub soov ja innukus ning hakkab lisanduma igasugust jura ning kõrgemate klasside kuulekuses on noorest- innukast - tähelepanelikust koerast järgi vaid vari.