Kindlasti on paljud kuulnud ütlemist, et koer on koduõue tšempion, aga koduhoovist või trenniplatsilt lahkudes justkui ununeb kõik õpitu. Kindlasti on palju inimesi, kes on seda ka kogenud. Eelnevas lõigus on tegelikult kaks erinevat tahku, millest iga koera koolitamisega tegelev inimene peaks aru saama. Üks on õpitud oskuste kinnistamine erinevate olukordade tarbeks, teine puhtalt meeleoluga haakuv. Kirjutakski järgnevalt neist mõlemast.
Võtame alustuseks need erinevad olukorrad. See on teema, mis haakub mittte ainult võistluskoertega vaid ka üsna tugevalt tavaliste kodukoertega. Võtame alustuseks koduse koera. Oletame, et te treenite teda koduaias ning ta oskab kõike imeliselt hästi. Nüüd te siirdute aiast välja ning paljud hästi toiminud käsud ja oskused kaovad nagu nõiaväel. Miks? Tegelikult on selles väga lihtne põhjus. Treenides oma aias õnnestub enamustel koeraomanikel saavutada 100% oma koera tähelepanu. Kindlasti on paljud tähele pannud, et kui koer vaatab teile sügavalt silma ja lausa ootab järgnevat käsku, siis on ka sooritus alati kiirem ja kergemini tulev. Selle kohta võib ju öelda, et eks silma vaatav koer ju "kuuleb" käsku paremini sest ta vaatab juba otsa. Mina ütleks pigem, et see on üldjuhul puhas motivatsiooni küsimus. Koer, kes on paremini motiveeritud, vaatab alati omanikule rõõmsamalt ja ahnemalt silma. Ta tahab seda miskit saada ning seetõttu ootab üle huulte libisevat käsku ning ei taha seda maha magada, sest ta TAHAB saada järgnevat preemiat. Oletame, et te treenite aias miuse või nutsuga ning olete asjade taolise kuluga väga rahul. Kui te aga siirdute aiast välja, siis kuidas on võimalik, et sama maiuse või nutsu võluvägi kaob. Põhjus on üldiselt väga lihtne. Aias treenides on see treeningpaik ühest küljest koera jaoks tuttav ning seeläbi paigana igav ning teisalt on ta piiratud, mistõttu ka ümbritsev ei pääse segama. Seetõttu ongi koera antud olukorras oluliselt lihtsam motiveerida. Minnes aga aiast välja hakkab koheselt teie kodune igati ahvatlev nuts konkureerima rohus ja põõsas olevate teiste koerte lõhnadega, maast startivate lindudega ning üle tänava lendava jäätisepaberiga. Kui te ei ole motivatsioonipõhja korralikult alla ladunud, siis ongi igati loogiline, et teie silmis justkui imeline nuts ei ole koera silmis nii imeline. Kui aga nüüd kaob motivaator, siis arusaadavalt kaovad ka koheselt motivatsioonile ülesse ehitatud käsud. Lihtsalt teie vorstitükk või nööri otsas olev pall ei suuda konkureerida muude ahvatlustega, mis on koera jaoks ka kõik motiveerivad, aga paraku mitte teie poolt pakutavad. Taolises olukorras rakendavad osad inimesed sundi ning kohustavad koera käsku täitma. Kui tegemist on mingi igapäevakäsuga, siis selline kohustamine igal juhul k atoimib hästi. Kui aga tegemist on võistlussooritusega, siis peab meeles pidama tõde : ükski koer ei tee sunni ja kohustusega ülesse ehitatud sooritust nii hästi ja säravalt kui vabatahtlikult ja motivatsioonile ülesse ehitatud sooritust. Pehme koolituse jüngrid, kes kõike pelgalt motiveerimisele ja premeerimisele ülesse ehitavad soovitavad taolises olukorras vältida olukordi, kus mingi keskonna motivaator võiks ületada vorsti lummust. Loomulikult ka see on üks võimalus, et jälgid kogu aeg ümbritsevat ning nähes tekkivat motivaatorit, mis üsna reaalselt võidab sinu poolt pakutavat, siis sa lihtsalt üritad olukorda vältida. Selline tegevus eeldab aga üsna head koeralugemisoskust, et oskaksid juba ette näha, et mis ärriti kuidas su koerale mõjub. Kindlasti annab edu pigem võimalikult suur motivatsioonivundament, mida on ka aiast väljas tugevdatud ning vastavalt vajadusel kombineeritakse seda siis ka kohustusega.
Motivatsiooni ülesse ehitamine tähendab seda, et kui kodustes tingimustes alustasite kutsikaga treeninguid, siis enne esimeste käskude andmist jälgisite, et koer mängib hästi, sikutab ning tahab teiega koos teha. Siirdudes aiast välja on seesama asi oluline. Innes käske õpetama aiast väljapoole, tuleks samuti esimestel treeningutel üritada ehitada ülesse sarnaselt tugev motivatsioon ning alles sisi hakata käske andma, kui ka väljaspool turvalist aeda koer reaalselt innustub teie nutsust või pallist.
Oma aia all võib tinglikult mõista ka treeningplatsi. Ka seal õpitu ei kipu väga tihti siirduma võistlustele kaasa. Koerajuhi silmis on treeningplats üldjuhul väga sarnane võistlusplatsiga ning seetõttu on raske mõista, miks koer eelmisel päeval treeningutel tegi kõike hästi, kuid järgmise päeva võistlustel põrus. Põhjus on seotud kahe faktoriga. Ühest küljest selle samamotivatsiooniga, teiselt aga kindlasti meeleoluga, mis motivatsiooni hulga üsna vastikult mõjutab. Kui te alustate treeningutega oma kodusel treeningplatsil, siis enamus inimesi käivad alguses koertega seal lihtsalt mängimas. Samuti on esimesed käsud lihtsad ning ehitatud ülesse suuremahulisele mängule ning kiirele premeerimisele. Läbi selle omandab trenniplats koera silmis sellise paiga väärtuse, kus on hea olla, kus mängitakse palju ning pole midagi segavat ega ootamatut. Mõeldes tavapärasele trenni ülesse ehitamisele teevad ju paljud isegi täiskasvanud koertega selliselt trenni, et minnes platsil esimese asjana mängitakse ning saades koera tähelepanu alustatakse treeningutega. Järgneb kiire premeerimine ning taas mäng. See pidevalt kõrgel hoitav motivatsioon tagabki ilusad sooritused. Kui nüüd minnakse võistlema, siis on ju täiesti teine olukord. Kui enne platsile siirdumist õnnestubki koer nö. kõrgemasse meeleollu mängida, siis iga järgnev sooritus ning ootamine vähendab motivatsiooni hulka ning ühel hetkel on koera peas teie poolt pakutav motivaator (või usk selle saamisesse) juba väiksem, kui ümbritsev keskkond. Sellest hetkest lagunevadki sooritused.
Selleks, et taolist olukorda vältida on tegelikult kaks võimalust. Esiteks on soovitav ehitada koera kuulekus ülesse aktiivsusele ning sellele, et koera paneb liikuma mitte eelnev mäng vaid ootus järgnevale mängule (sellest olen kirjutanud siia blogisse päris mitu artiklit). Teiseks võimaluseks on üritada teha treeninguid võistlusolukorrale võimalikult sarnaselt, is omakorda vähendab keskkonna ärriteid. Kui kõik võistlustel ümbritsevana toimuv on koera jaoks juba tuttav ja seeläbi suhteliselt igav, siis ei konkureeri see ka nii teravalt motivatsiooniga. Mõelge läbi treenis toimuv ning võrrelge seda võistlustel toimuvaga. Tegelikult tuleb ju kohe pähe väga väga palju eristavaid faktoreid, mille osas keskkond ja ärritid erinevad. Üritage saavutada trennis sarnast olukorda. Mida lähemale te pääsete, seda parem on tulemus. Igal juhul jääb ju õhku teie närveerimine, mis koerale alati silma paistab ning seetõttu sooritust mõjutab. Inimesed kipuvad ekslikult mõtlema, et enne võistlust tuleb teha paar - kolm võistlustele sarnast treeningut ning sellest piisab. Tegelikkuses kohe kindlasti ei piisa. Kui tahate saada võistlustel hästi töötavat koera, siis tuleb teha väga palju rohkem. Loomulikult määrab siinkohal päris palju ka koera närvisüsteemi ning motivatsiooni tugevus. Osadele koertele piisab vähemast, teised vajavad rohkem.
Kahjuks on võistlustel teie vaenlaseks ka koera meeleolu, mis kõike treenis kenasti toimunut esile ei lase paista. Kindlasti on paljud näinud võistlustel olukorda, kus treenis igakord raudkindlalt käsu peale istuv koer samas olukorras hoopis seisma jääb. Miks siis nii? Aga seepärast,et te olete valdavalt treeninud koera ühes meeleolus ning koer on harjunud käske täitma selles konkreetses meeleolus. Kui võistlustel on koer aga teises meeleolus, siis te olete sunnitud tegema sooritusi sellises meeleolus, mida te pole kunagi treeninud. Ka jäljevõistlustel on näha olnud sarnast olukorda, kus omaniku sõnul trennis imeliselt töötav koer ei saa võistlustel esimesest sirgest kaugemale, kuivõrd ta ei suuda keskenduda. Ka see haakub kõik meeleloluga. Jätaks iinkohal pooleli j akirjutaks edasi järgmisel korral.
No comments:
Post a Comment