2016. Eesti koeraspordist.

Olen viimase 5 aasta jooksul korduvalt kirjutanud Eesti koeraspordist, selle tugevatest külgedest ja ka probleemidest. Sulge on mind ennekõike pannud haarama mure olukorra üle. Eesti sportlased käisid esimest korda IPO MM -l 2006; IPO t hakati Eestis treenima 90-ndate alguses (ca. 25 aastat tagasi) ehk nö. suures piiris üsna samadel aegadel kui Soomes ja Rootsis näiteks. Võrreldes Soomega alustasime ehk miski 4-5 aastat hiljem. Vaadates, kuidas maailmas koerasport areneb, kuidas toimub pidev muutumine ja valitseb soov areneda, on mõningad üsna tobeda ülesehitusega probleemid meil siin kogu aeg hinge kraapinud. Olen neid lugusid kirjutanud ennekõike lähtuvalt ühest põhjusest: Eestis toimub pidevalt selliseid otsustamisi, korraldamisi ning organiseerimisi, mis puudutavad väga suurt osa Eesti koerasportlasi ning mõjutavad olulisel määral ka koeraspordi tulevikku. Parakau neist aga ei räägita ning mitmed nüansid jäävad suurele üldsusele varjatuks. Vaadates nö. eemalt seda suurt pilti on hästi lihtne kehitada õlgu ning teha järeldus, et ju meil siis ongi siin lihtsalt selline seis ja midagi pole teha. Kui aga süveneda seostesse ning just sellele teatud tüüpi toimetamisesse, siis on väga ilusti näha, et midagi ei ole "selline" nö. lihtsalt vaid see on tegelikult suunatud tegevuse tagajärg. Olen otsustanud, et see lugu Eesti koeraspordist jääb mõneks ajaks (kui mitte üldse) viimaseks.  Põhjus on tegelikult hästi lihtne. Toon illustreerimiseks ühe väga lihtsustatud näite. Oletame, et Teet võtab Toomaselt endale kutsika. Põhjus, miks ta seda teeb on asjaolus, et Toomas ütleb, et see kutsikas on maailma parimate eeldustega ja tulevikus väga hästi läbi lööv (raha teeniv). Toomas tunneb, et on tänuvõlga Teedule, et too kutsika võttis ning korraldab suure võistluse, kus osalema ei pääse mitte keegi peale Teedu. Ta paneb selle suurelt kella külge ning varsti räägib kogu internet sellest, kuidas Teet imelise koeraga suure karika võitis. Teet saab kuulsuse ning Toomas au, et sellise kutsika kasvatas. Kas tundus kuidagi veider?

Olen tähele pannud, et mind näiteks selline nö. laest võetud näide häirib, kuna see ei ole aus, ei ole avatud ning tegelikult moonutab olulisel määral tõde. Kui ma olen sarnase taustaga lugusid kirjutanud, siis olen ma tänaseks jõudnud arusaamiseni, et tegelikult väga suurel osal Eesti koeraomanikest, kes võiksid olla huvitatud spordist, tõust jne. ei lähe see eriti korda.  On inimesi, kes suruvad taskus käe rusikasse, on inimesi, kes kuskil põõsas, kus keegi ei näe tulevad ja patsutavad õlale, et hästi tegid, et sellest kirjutasid. Kindlasti on ka selliseid, kes elavad lootuses, et äkki saab olla mõne ajapärast Teedu situatsioonis ning seetõttu pole kasulik valitsevat pilti ja sidemeid ära lõhkuda. Ehk siis vaadates seda nö. suurt pilti tundubki mulle, et ma ju tean ja näen kogu seda seisu nii ehk naa. Kui suurem ja laiem üldsus, kes võiks sellest huvitatud olla ei reageeri aga mingil muul, kui eelpool kirjeldatud moel, siis pole mul mõtet neid lugusid ka kirjutada. Mul on oma ajale ja närvidele ka muud rakendust. Mina sellest ei kaota, kui mina neid lugusid edasi ei kirjuta, küll aga kaotavad paljud inimesed, kes enesele märkamata selles suitsus edasi elavad. See suits toodab suures koguses koeri, kes ei ole tegelikult nii head, kui lubati, see suits toodab suures koguses karikaid, kellede võitjad ei ole nii head, nagu võiks loota ning kindlasti ka palju pettumusi, mis tekivad nö. tühjale ehitatud lootustest. Ja ennekõike see suitd pärsib väga tugevalt arengut.

Aasta 2016 kokkuvõte

Nagu kõigil eelnevatelgi aastatel kirjutaks sel aastal kokkuvõtte Sportkoera 2016 aastast. Sellisel kujul, nagu Sportkoer eksisteerib praegu, täitus meil 5 aastat. Enne 2011 aastat, mil sai asutatud konkreetne klubi eelnes periood, kus sai treenitud ja koos huvitavaid asju ette võetud, kuid seda ilma konkreetse ühise siduva klubita.  Näiteks esimene Jäljehundi võistlus toimus ka enne Sportkoera juriidilist asutamist. Aga kui võtta konkreetne asutamispäev, siis sel aastl täitus jah 5 aastat.

Jäljekoolitusest ja oma koerast

Olen siia blogisse kirjutanud päris palju artikleid jäljekoolitusest.  Need seletavad lahti minu nägemust jäljest ja selle koolitamisest. Olen kirjutanud Sportkoera kodulehele ka koondava artikli jäljekoolitusest. Nüüd kus 2016 aasta jäljehooaeg on läbi tundus mõistlik olevat kirjutada üks natuke kokkuvõtvam lugu siia juurde.

IPO - FH Eesti meistrivõistlustest

Möödunud nädalavahetusel toimunud IPO-FH eestikatega oli mitmeid selliseid nüansse ja detaile, mida sooviks lahti kirjutada ja- seletada. Kuna võistlusi vaatamas ei olnud just liiga palju inimesi, siis ehk annab see tekst mõnevõrra ülevaadet toimunust. IPO-FH Eesti meistrivõistlusi on korraldatud alates aastast 2009 ning need on toimunud 6 korda. Käesolevas loos kirjutaks lahti veidi viimase võistluste tausta. Illustreeriks seda fotode ja videotega. Sel aastal oli võistluste korraldajaks Sportkoer. Hakates võistlust aasta tagasi planeerima seadsime me endale mõningased eesmärgid:

Koerasport ja mõningad koera iseloomuomadused

Eestis toimusid esimesed koeraspordi alased võistlused juba pea 20 aastat tagasi. MM del on käidud ca. 10 aastat ning sama aeg on korraldatud ka Eesti meistrivõistlusi. Ma olen üsna veendunud, et tänasel päeval ei ole enam väga palju inimesi, kes arvavad, et spordis on võimalik olla mistahes koeraga. Mõeldakse aina rohkem koera iseloomuomaduste ja närvisüsteemi peale. Hoopis teine teema on see, kuivõrd osatakse seal vajalikke asju näha ning kuivõrd adekvaatselt hinnata ja väärtustada. Tänases loos kirjutan sellistest komponentidest nagu koera aktiivsus, pehmus/kõvadus ning nende mõjust koera enesekindlusele.

Jäljest, jäljevõistlustest nng jälje treenimisest

Antud lugu pani kirjutama nädalavahetusel Soome rottweilerite MV-stel nähtu ja kogetu. Mind oli kutsutud hindama sealse võistluse IPO võistlejate jälge ning rahvuslike alade kuulekust (mis on põhimõtteliselt IPO kuulekus). Lähtuvalt asjaolust, et olin kohtunik olin ka võistluste korraldamises sedavõrd palju ninapidi sees, et sain infot nii jälgede planeerimise kui ka muu osas. Jälgede planeerimise eest vastutas väga suurte kogemustega tiim, kus nii koordinaator kui ka jäljetegijad on seda juba pikalt ja palju teinud. Pean tunnistama, et kogu korraldus nii jälgedel kui ka staadioniosadel oli tõeliselt super ning soomalsed paistsid taas silma tõeliselt hea korraldusega, kus kõikidele pisidetailidele oli pööratud väga palju tähelepanu. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. Tahtsin hoopis kirjutada mõtetest, mis tekkisid seoses jäljega.

Tagasivaadates FCI IPO FH MM le 2016 vol 3

Täna üritaks selle teemaga kuidagi ära lõpetada. Juba on möödunud MM-st mitu kuud ning lõputult sama võistluse järelkajasid heietada pole ka pointi. Eelnevas kahes loos kirjutasin lahti, mis mõtteid see MM tekitas minus seoses mu oma koera treeningtasemega ning seoses üldise jäljekoolituse ja võistlemise tasemega Eestis. Täna kirjutaks siia nö kokkuvõtvalt mõtted, mida plaanin edaspidi om akoera treenimisel rakendada ning mis võiksid toetudes selle aasta MM i kogemusele paremat tulemust ja töökindlust toota.