Monday, June 20, 2016

Jäljest, jäljevõistlustest nng jälje treenimisest

Antud lugu pani kirjutama nädalavahetusel Soome rottweilerite MV-stel nähtu ja kogetu. Mind oli kutsutud hindama sealse võistluse IPO võistlejate jälge ning rahvuslike alade kuulekust (mis on põhimõtteliselt IPO kuulekus). Lähtuvalt asjaolust, et olin kohtunik olin ka võistluste korraldamises sedavõrd palju ninapidi sees, et sain infot nii jälgede planeerimise kui ka muu osas. Jälgede planeerimise eest vastutas väga suurte kogemustega tiim, kus nii koordinaator kui ka jäljetegijad on seda juba pikalt ja palju teinud. Pean tunnistama, et kogu korraldus nii jälgedel kui ka staadioniosadel oli tõeliselt super ning soomalsed paistsid taas silma tõeliselt hea korraldusega, kus kõikidele pisidetailidele oli pööratud väga palju tähelepanu. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. Tahtsin hoopis kirjutada mõtetest, mis tekkisid seoses jäljega.
Võistluste jäljepõld oli ca. 2 nädalat tagasi siledaks lõigatud rohupõld. Seal oli sees rohelisi osasid, kuhu oli veidi juba rohi kasvama hakanud ning siis ka täiesti tühje osasid. Täiesti kindla veendumusega võib öelda, et see põld oli kindlasti nõudlikumast otsast. Kogu  jäljevõistluse aja sadas vihma Kohati oli lausvihm tugev ning kohati oli sees 15- 20 minutit väldanud pause. Puhus vahelduva tugevusega tuul, mis hooti puhus kindlasti ca. 10 meetri kanti ning hooti oli üsnagi tuulevaikne.
Jäljed kõnniti maha selliselt, nagu on näha juuresoleval videol.


Jälgede pikkused oli tehtud rehkendusega, et sammu pikkus on 60 - 70 cm ning mah amõõdetud meetritega. See tegi jäljed päris pikaks.
Ma ütleksin kokkuvõtvalt, et arvestdes põllu iseärasusega, vihmaga, tuulega ning jälje tegemise sammudega, oli kindlasti jälg raskemast otsast. Seda oli näha ka tulemustest. Samas peab kindlasti mainima j aalla joonima asjaolu, et erandlitult kõik koerad suutsid jälge ajada. Isegi esimesel sirgel läbikukkunud koerad tegid ka küllaltki pikki lõike väga kaunist jäljetööd, mis selgelt annab mõista, et jälg oli aetav. Mitu koera töötasid väga heal tasemel ning kui esemetel poleks vigasid olnud oleksid kindlasti saanud punktid üle 90. Läbikukkumised olid põhjustatud ennekõike vigadest nurkades, suutmatusest stabiilselt kogu aeg ühel tasemel kontsentreeruda, väsimusest või siis vigade tagajärjel stressi sattumisest. Ühe sõnaga võib seda kõike nimetada koolitustasemeks. See tähendab, et kui koera koolituses oli nõrki kohti, siis sellistes oludes need ka välja tulid. Tegelikult ju võistlust emõte ongi kontrollida koera koolitustaset, kas pole mitte nii.  See tuli ka päris hästi välja.

Siit edasi jõudsidki mõtted meil Eestimaal toimuvale.  Ma võiks raha vahele panna ja öelda, et Eestis pole mitte kunagi toimunud mitte ühtegi IPO võistlust, kus oleks põld olnud lähedalgi antud tingimustele. Miks ei ole? Kas selleks, et meil pole selliseid põlde? Või äkki on need põllu dkuskil kaugel ja peidus? Kõik kes on siiamaani lugenud ning on natukenegi autoga ringi sõitnud teavad ju vastust küll.  Selliseid põlde on olenevalt ajahetkest küll ja veel. Põhjus, miks sellistel põldudel IPO  suuremaid võistlusi ei korrraldata seisneb asjaolus, et siis tuleks välja välje tegelik olukord ning see tegelik olukord ei ole ilus vaadata, nagu tõega tihtipeale kipub olema. Kui nüüd korraldusele lähedal seisva isiku  koer sellist põldu nähes küsiks peremehelt, et kas see on ka põld ning kas tõesti siia peab minema, siis on ju selge, et korraldaja pigem valib lihtsama põllu. "Oleks ju hea, kui kõik koerad ikka tulemuse saaks"  Ja siis minnaksegi jälle vanale heale tuttavale põllutüübile, sest see toodab häid tulemusi ja palju rõõmsate iniemste pilte Facebooki. Kui nüüd korraldusele on lähedal inimene, kes väga hästi teab, et ta koer ei suudaks sellisel põllul midagi teha, siis annab ta endast parima, et leida põhjus, miks sellisel põllul võistlust ei tohiks teha. Loomulikult ei käi kuskilt läbi lauset, et "minu koer ei suuda siin töötada" vaid pigem kasutatakse lauseid " sellistel põldudel ei võistelda kuskil" või "kui koer ajab , siis ta ajab ju igal pool ning sellisel põllul on jäljetegijal nii raske, valime lihtsama põllu" või "koerasport vajab arendamist ja selline põld ei arenda koerasporti" Seda rida võiks veel pikalt jätkata. Tegelik tõsiasi on aga selles, et osade inimeste keorte koolitustase on nii nigel, et nad suudavadki ajada jälge vaid üsna ühetüübilistel lihtsatel põldudel.

Järgmine lahe kild, mida ikka pidevalt kuuleb on see, et kui jäljepäeval trehvab vihma sadama, siis öeldakse, et vihm pesi jälje ära. Silme ette tuleb selline tolmune ja porine asfaldtee ning tugev äiksevihm, mis tee puhtaks peseb.  Kui selline lause välja öelda, siis on kindel, et enamus kuulajaid noogutab kaastundlikult kaasa. Veider on see, et ma olen Eestis seda lauset kuulnud pudenevat mitte algajate huulilt vaid pigem iniemst suust, kes on koertega pikalt tegelenud ning võiksid olla sellise tasemega, et ikka jagavad asju. Meenuvad mõned tiitlivõistlused, kus seda argumenti läbikukkumise põhjenduseks on kasutatud ning meenub ka selle aasta kevadine IPO võistlus, kus  see väljaütlemine taas Eestimaal ringi kajas.  Ma ikka ei suuda seda mõista, miks inimesed ei suuda peeglisse vaadata ja öelda otse välja, et minu koer oli kehva ettevalmistusega. Miks on vaja toota illusiooni, et koer on parim , aga näe kurja vihm pesi jälje ära.  Aga eks ikka selleks, et ki kuulajad on piisavalt rumalad, sisi see toodab kaastunnet ning säilitab illusiooni, et oled ikka siga kõva tegija.  See, et targemad inimesed omaettemuigavad ei häiri, sest Eestis ju neid muigajaid just liiast palju ei ole. Seni, kuni ei suudeta näha enda koolitusvigasid ei ole võimalik ka areneda ning vihmasema ilma jälg jääb alatiseks probleemiks, nagu ka mõni teine raskemates oludes tehtud jälg. Inimesed, kes te kuulete kunagigi peal evõistlust kedagi ütlemas, et vihm pesi jälje ära, siis arvestage nüansiga, et sellise dmeil siin tavapärasemad vihmad EI PESE küll jälgi ära ning ütleja ütleb sed aselleks, et peita oma koera poolikuid oskusi. Kui tahate tõeliselt amatöör välja paista, siis kasutage ka seda lauset piisavalt sagedasti, et võimalikult palju inimesi seda kuuleks. Vaadake kaasapandud videol olevat põldu, kuulake lausvihma häält ning mõelge asjaolule, et koerad ju ajasid antud tingimustes.

Järgmine detail on jälje panemine. IPO eeskiri ütleb, et jälg kõnnitakse mah anormaalse sammuga.  Jällegi m aolen kuulnud siin meie "teadjate" suust korduvalt ja korduvalt lauset, miks me peame oma koertele asja nii raskeks  tegema. Näiteks Soomes ei tehta kunagi nii. Vaadake seda videot. See on filmitud Soomes. TEHAKSE  ju küll.  Ja tehakse ka mujal maailmas. On sellisei dvõistlusi, kus astutakse raskema jalaga ja siis on ka selliseid ,kus tehakse nii, nagu antud videol. Tehakse igat moodi. Miks meil aga Eestis siis osad iniemsed ütlevad, et ei tehta. Aga sellepärast ütlevadki, et küll oleks hea, kui meil kunagi nii ei tehtaks, sest vastasel juhul selle ütleja koer kukuks lihtsalt jälje läbi. Ja kuna enamus iniemsi ju ei ole oma silmaga näinud, kuidas tehakse kuskil piiritaga jälge, siis selline ütlemine mõjub tõetruult ja aitab säilitada illusiooni, et nii ei tohigi teha. Jällegi tulen tagasi eelnevalt toonitatu juurde. Meil on Eestis väga suur hulk inimesi, kes on saavutanud päris häid punkte jäljevõistlustel ning seda üsna lihtsatel põldudel. Nendele iniemstele on kasulik, kui see müüt ei puruneks ning seetõttu tuleb ka võistlused korraldada sellistel põldudel. Aga et see ei näiks rumal tulebki kasutada sellist argumenti, et nii ei tohi teha ja nii ei tehta kuskil mujal.  No ikka LOLL jutt kuubis.
 Lõpetuseks ütlekski, et eks ka Soomes oli pettujaid, kelle koer läbi kukkus ning kes olid viahsed, et selliselt oli jälg ülesse ehitatud.  See ongi ju inimlik. Väga raske on ju võtta tõde tõena ning vaadata peeglisse. Ka seda on raske aru saada, et tõe teadasaamine on ju arendav, sest see annab vihjeid, kuhusuunas edasi areneda. Kui tõesti tahta areneda.  Eestis on sel aastal veel üsna mitu suurvõistlust tulemas. Hoian huviga silmi ja kõrvu lahti, et näh amillistel põldudel need tulevad ning milliseid jutte sinna juurde räägitakse.  Loodetavasti ühel päeval saabub hetk, kus inimesed meil siin Eestis julgevad ausalt hakata peeglisse vaatama ning sellega antakse tugev tõuge jäljekoolituse arengule.
Ka siia lõppu toonitaks veel, et soomlased ongi seepärast koeraspordis nii tugevad, et seal on piisavalt suur grupp oskavaid inimesi, kes lähenevad treeningutele piisava professionaalsusega ning samas ka suur hulk inimesi, kes oskavad enda oskusi ausalt ja kriitiliselt hinnata ning selle põhjal edasi areneda.

No comments:

Post a Comment