Räägiks uuesti ärajäänud rahvusvahelisest võistlusest

Kuivõrd sel nädalal on alanud väga aktiivne diskussioon võistluste korraldamise ning sellega seotud raskuste teemadel, siis pani see jällegi istuma arvuti taha, et taas üks jutt siia kribada. Ma olen korraldanud Eesti erinevaid võistlusi 15 aastat. Sealjuures olen korraldanud SK, KK, IPO, PJK , FH ning IPO-FH võistlusi ning selle põhjal arvaks, et olen pädev ka sõna võtma.Viimastel aegadel olen ma tõsiselt üllatunud sellest, et osad korraldajad peale igat korraldatavat võistlust kirjutavad pikalt ja laialt küll sotsiaalmeedias, küll mujal, kuidas võistluste korraldamine on meeltult suur ja raske ja tänamatu töö, mis alati miinust toodab ning üldse ei tahaks seda teha, aga peab. Loen, loen ja imestan. Viimati saatis sellesisulise kirja EKL -KKK listi ESLÜ esinaine. Selline jutt ongi see, mis paratamatult paneb mõtlema.
Räägiks järgnevalt kahest suurest võistlusest - IPO eestikatest ning IPO-FH eestikatest.

ESLÜ 2014 aasta IPO MV stest

Möödunud nädalavahetuse toimunud võistlused olid üheks omamoodi verstapostiks. Sellega seoses on kogunenud mitmeid mõtteid, mida pean kohe jagama. Ma ei hakka kirjutama taaskord sellest, et MEISTRI võistlused toimusid taaskord treeningstaadionil ja teisi vanu leierdatud teemasid. Nii ehk naa ei muuda see teemade kerimine ju laias laastus suurt midagi. Kirjutan hoopis mõningates nö. pöördelistest punktidest ning tähelepanekutest seoses selle võistlusega.  Tegelt olid ju ilusad võistluspäevad, lahedad sooritused tublidelt koertelt ning toetavalt kaasaelav publik. Kui aga vaadata sellest nö. kestast läbi natuke sügavamale, siis paratamatult jäi silma ka muud.

Koeraspordivõistluse raamistik

Kuna mu eelmine kriitiline artikkel seoses võistluste korraldamisega sai üsna palju järelkaja, siis otsustasin, et kirjutan ühe artikli veel, aga sedapuhku nurga alt pannes siia kirja soovitusi IPO, PJK ja FH võistluste korraldajatele. Loodetavasti leiavad siit mõtteid nii alustavad korraldajad kui äkki ka mõtlemisainet nö. pikemaaegsed korraldajad. Olles lisaks koeraspordile võistelnud päris pikalt ka inimeste spordis ütlen täiesti veendunult, et iga sportlase jaoks on võistlus teatud mõttes nagu pidu.See on koht, kus sportlane saab oma taset kontrollida ning realiseerida kogu selle suure töö hulga, mille ta on treenimisse panustanud.  Selleks, et see päev tõesti positiivseks kujuneks on mitmeid suuremaid ja väiksemaid detaile, mis paratamatult annavad päevale oma varjundi.

Koeraspordist ja – võistlustest

Otsustain antud teemal kirjutada, kui kuulsin eile jutte, et mingid inimesed ei saa aru, miks viimase FH võistluse järgselt pole osad Sportkoera inimesed nagu jälle rahul.    Mina isiklikult pole siinsete võistluste teemal enam pikalt sõna võtnud. Ilmselgelt ei ole põhjuseks mitte asjaolu, et kõik oleks nagu väga hästi, vaid pigem olen ma aru saanud, et juhtides tähelepanu mõningatele puudustele ei muuda see kahjuks midagi paremaks nii ehk naa.  Seega on see rohkem nagu oma aja ja närvide kulu. Ma kuidagi naiivsena olen arvanud, et andes nõu ja juhtides tähelepanu mingitele kohtadele, mida saab paremini teha, viib see asju edasi, kuid kahjuks peab tõdema, et selleks, et asjad edasi liiguksid peab olema ka tahet. Kui tahe puudub, siis ei aita ka miski muu. Kohati jääbki mulje, et mingeid võistlusi korraldatakse vaid selleks, et peab, tehakse ära et linnuke kirja saada. Ei pea ju. 

Koera füüsilisest ettevalmistusest

Ma otsustasin aasta tagasi, et jookseks ka korra ikka maratoni läbi. Talv läbi suusatasin ja siis kevadel pingutasin igal vabal hetkel jooksma minna. Kilomeetreid kogunes maratoni stardiks üksjagu. Rääkides vennaga, keda võib lähtuvalt joostud maratonide hulgale lausa maratoonariks nimetada, väitis tema, et minu läbitud 350 km on ikka väga vähe.  Suur päev lähenes ning ühel hetkel ennustas ilmajaam täiesti ebanormaalset sooja. Kui kogu eelnev aeg oli olnud vaid 18 - 19 kraadi, siis võistluspäevaks lubati 27 - 28 kraadi.  Olles pikima otsana jooksnud läbi 35 km, ootasin mina aega kuhugi 4:15 - 4:25 kanti. Vennas tõi aga mind maapeale. Tema väitel kannatavad kuumaga rohkem need, kes vähem jooksnud. Sportlastel, kes jooksnud maratone kuhugi 3 tunni piireisse paneb kuumus otsa 6 - 7 minutit . Minusugune 4:15 -4:30 mees võiks aga rahulikult 45 minutit otsa laduda. Ma ei tahtnud seda uskuda. Läksin jooksma ning laksaski see 45 minutit otsa. Olles nooruses päris palju sporti teinud, mõistan ma väga hästi jõu - ja kiiruse trennide osatähtsust, samuti vastupidavustrennide mõtet. Selline ajaline laksakas oli aga mulle uudiseks. Koer on täpselt samasugune elusolend nagu inimene ning kui soovitakse temaga sporti teha tuleb mõelda analoogselt. Järgnevalt üritakski pikemalt rääkida koerte füüsilisest ettevalmistusest ja sellega haakuvatest teemadest.

Eesti tiimi reisist FCI IPO-FH MM le

FCI IPO - FH MM -l Saksamaal Oberdorlas käigust sai Facebooki kaudu tehtud üsna põhjalik reportaaz koos piltidega. Kes tahab seda tagantjärgi lugeda, saab seda teha ka ilma Facebooki kontot omamata siit https://www.facebook.com/events/726987130654208/  Olles nüüd mõned päevad kodus olnud, kirjutaks siia ühe kokkuvõtte oludest, ideedest ning järeldustest, mis selle MM-l käiguga tekkisid. Lisaks paneks siia ka mõlema Eesti koera soorituste videod.

Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea

See ütlemine on väga levinud seoses inimestega ning ei ole vist kedagi, kes sellele vastu vaidleks. Kuigi olen oma loengutes seoses koerakoolituse ja  -spordiga korduvalt toonitanud kutsikakoolituse ja alguse tähtsust, on see teema viimasel ajal korduvalt mul peast läbi käinud. Tooksin siia alustuseks kohe kaks näidet, enne kui looga edasi lähen. Näited on eri suunalt.