Thursday, September 12, 2013

Koeraspordist teenistustõugude alade lõikes


Mõte siia selline lugu kirjutada tekkis Facebookis alanud diskussiooni taustal. Ühel või teisel põhjusel on sel aastal jäänud silm peale Kuulekuskoolituse eksamitele ja võistlustele. Vaadates punkte ja sooritusi on jäänud silma suhteliselt suur hulk madalate punktide peale tehtud sooritusi ja ka läbikukkumisi ning seda ka võistlustel. Võtsin huvipärast ette tulemuste andmebaasi ning liitisn kokku kõik sealsed punktid ning jagasin selle osalejate arvuga. Sain Eesti keskmiseks KK tulemuseks 69,94 punkti (ehk läbikukutud tulemuse). See tähendab, et kui minna koeraga KK d tegema ning saada arvestatud tulemus (rahuldav) punktidele 70, siis oled juba saanud kõrgema tulemuse, kui Eesti keskmine. Kui juba sai statistikaga alustatud, siis otsustasin veel sügavamale ronida. Panin siia juurde pildi aasta 2006 Eesti MV stest


Alustaks ajaloost. Kuulekuskoolitus on Eesti kohalik koolitusala, millel on algatanud ja loonud Eesti Saksa Lambakoerte Ühing. See ala tekkis ennekõike seetõttu, et IPO harrastamiseks nappis teadmisi ning varrukamehi, kuid samas oli vaja mingitki ala, mis oleks erinevates Eesti paigus lihtsalt harrastatav ning milles oleks siiski näha ka koera närvisüsteemi ning instinkte. Oma olemuselt ongi KK väga sarnane IPO kuulekusele, ehk ilusate punktide saamiseks on vaja head kontsentreerumist, kiireid aporteid ja juurdetulemusi ning seda kõike heas tujus ning koostöös. Oma olemuselt erineb KK SK st just selle poolest, et seal on suurem rõhk nö. teenistustõugude iseloomuomadustele . Sellest lähtuvalt on seal sees ka pauk , inimrühm ja kõrge barjäär. Lähtuvalt oma ülesehitusest on täna KK paljude teenistustõugude aretusnõuetes sees ning ilma tulemuseta ei ole võimalik kutsikatele pabereid saada. KK peaks justkui andma mingigi indikatsiooni sellest, et kutsikate vanematega oli midagigi võimalik koolitusplatsil teha. KK on kindlalt kõikidest koeraspordialadest Eestis kõige lihtsam. Oskusliku koolitaja käe all on võimalik koer sisuliselt 2 nädalaga viia KK1 tulemuseni (pean silmas 70 punkti , mitte kõrget skoori). Algselt ajutiselt tehtud alast on saanud meil üks püsivamaid meil siin üldse. Veel 6-7 aastat tagasi harrastas (või õigupoolest startis) KKd Eestis suurem hulk koeri kui näiteks Agilityt. Esimesed Eesti meistrivõistlused KKs korraldati 2004 aastal ning seal osales 18 võistluspaari.

Lisaks aretuslikule tähtsusele on KK olnud kogu aeg ka väikest viisi IPO kasvalavaks. Iseenesest oleks alati kasulikum juba kuulekuse harrastamise kõrvalt hakata tegelema ka jälje ja kaitsega. Samas on väga tüüpiline olnud, et inimesed tulevad koeraga kooli kuulekust tegema, neil läheb hästi ja nö. "süües kasvab isu" ja eneselegi märkamatult jõutakse edasi jäljepõllule ja varrukat tegema.  Selliselt on see toimunud juba pikalt. Olles ise 20 aastat varrukat koolitanud saan öelda küll, et kuni viimase paari - kolme aastani oli pea 100% minu trenni tulevastest inimestest eelnevalt KK d harrastanud ning sealt tekkis huvi ka kaitset juurde teha. Isiklikult hindan ka KK d selles mõttes tähtsaks, et IPO kolmest osaalast on tegelikult kuulekuse väärtus maailmas praegu kõige määravam. Vaadates MM del toimuvat on lihtne märgata, et enamus parimaid koeri saab jäljel suht ühesuguseid punkte vahemikus 95 st 100ni. Ka kaitses on tase nii palju tõusnud, et punktid lähevad üsna ühte auku. Vahe tulebki tavaliselt sisse just kuulekusega. Samas leian ka seda, et tänu asjaolule, et KK on igas Eestimaa punktis lihtsalt harrastatav on see nö. Eesti koolitajate ja treenerite nö. koolitusliku taseme indikaator ja võimete arendamise koht. Kui stabiilselt puutuda kokku eritüübliste koertega ning üritada neid edasi aidata, siis see kahtlemata arendab oskusi (kui tahad areneda) ning seda nii koolitusvõtete kui ka koerte lugemise vallas. Eelneva põhjal väidaksingi, et KK on teenistustõugude vallas tegelikult meil Eestis nö. veduriks, mis meil kogu harrastust edasi viib. Kuna KK ei vaja mingit erilist platsi ega vahendeid, siis on ta tõesti väga lihtsalt harrastatav.

Lahkaks siis veidi seda statistika poolt. Kui vaadata KK s osalevaid koeri ja koerajuhte, siis on täiesti ilmne, et seal osaleb kogenud tegijaid kui ka täiesti uusi tulijaid. Uuel tulijal on kõrgeid punkte omal käel saada üsna keeruline, kui ta aga saab koolitaja käest head juhendamist ja nõu, siis on võimalik jõuda päris kõrgele. Loomulikult palju sõltub ka konkreetsest koerast. KK Eesti meistrivõistlustel on tiitli võitnud mitu sellist inimest, kes on sinna ülesse roninud kas oma esimese koeraga või siis esimese koolitatava koeraga. Üheks heaks näiteks on Mari Ojarand, kes 2007 aastal just seda tegi. Seega ei saa mitte kuidagi öelda, et KK nõrk skoor on kinni sellest , et meil on tulnud juurde palju uusi harrastajaid, kes arusaadavalt ei suuda kõrgeid skoore teha. Esiteks hea koolitaja käe all on pea igast teenistustõugu koerast võimalik kätte saada vähemalt hinne hea ning teisalt peab tõdema, et ei ole kuskil näha ju ka neid horde uusi tegijaid. Vaatame osalejate arvusid läbi aastate.
aasta koeri starte
2013 156 227
2012 213 410
2011 275 521
2010 251 439
2009 304 589
2008 324 575
2007 261 427
2006 265 457
2005 271 458
2004 250 502
Täiesti ilmselt on näha  tugevat langustrendi. NB! 2013 on hetkel veel poolik, kuid täiesti ilmne on, et see number jääb eelmisele aastale jupi alla.

Üritaks nüüd mõelda, et huvitav mis on selle vähenenud koerte arvu sisu. Nagu varem mainisin on olnud antud ala loojaks saksa lambakoerte inimesed. Ilmselgelt on ka suurim harrastajaskond selle tõu hulgast.
Vaatame saksa lambakoerte KK arvusid läbi aegade


aasta koeri starte
2013 71 103
2012 113 230
2011 132 261
2010 141 248
2009 151 318
2008 168 318
2007 145 255
2006 182 336
2005 168 301
2004 168 326
Jällegi sama teema, et 2013 on poolik. Kuid ilmselgelt on aimatav, et number jääb oluliselt alla möödunud aastasele. Eks tegelikult on  ju mõningase kukkumise teinud läbi ka antud tõu kutsikate arv, kuid ilmselgelt ei ole see olnud sellise kõveraga kukkumine. Alates aastast 2008 on olnud väga selge kukkumise trend. Vaadates neid numbreid tekib mul küll mitmeid küsimusi.
Kas see, et KK s osaleb vähem saksa lambakoeri tähendab, et nad harrastavad pigem teisi alasid nagu SK või Agility? Kahtlustan, et mitte.  Tegelikult ju ka IPO s ei ole näha mingeid masse. Jääb üle loota vaid ühte - et inimesi käib koertega trennis ikka sama palju, kuid lihtsalt eksamiplatsile nad ei jõua. Kui see aga pole nii, siis kahjuks paistab siit läbi vaid aina suurenev koolitamata koerte arv. See on aga kahe otsaga probleem - ühest küljest on koolitamata koerad ilmselgelt probleem ühiskonnas, teisalt aga kui ei koolita , siis ei tule ka aretuslikku infot iseloomuomaduste kohta. Ma tean, et nüüd ütlevad oponendid, et KK on liiga raske ja peaks olema mingi kergem ala. Tegelikult see ju ei ole nii. Nagu öeldud KK1 tulemuse saab kätet ikak väga kiirelt. Okei, siin võib öelda, et võib olla koolitaja saabki, aga mitte tavainimene. Aga no kuulge? Tavainimene ju peakski minema koolitaja juurde, mitte ise pusima. Koerte koolitamine ju toetubki sellele arusaamale, et inimene võtab koera ja läheb asjatundja juurde et koera koolitada , mitte alles siis kui prbleemid lainena üle pea löövad.

Üritades paremini mõista veel seda osalevate koerte arvu tegin veel ühe võrdluse. Nimelt kümmekond aastat tagasi oli Eestis kaks tugevamat koerakoolitus ja -spordi keskust  - Tallinn ja Tartu. Veidral kombel oli Tartus isegi spordi ja koolituse tase kohati tugevam, kui Tallinnas. Viimastel aegadel vaadates nende karikasarja võistlusi on jäänud tunne, et seal on üsna vähe osalejaid. Osad võistlused on osalejate puudumise tõttu lausa ära jäänud. Tartus korraldab KK eksameid ja võistlusi peaasjalikult sealne klubi Uran.  Siinkohal siis sealne asjade areng ehk palju koeri/starte on toimunud aastas Urani korraldatud KK eksamitel ja võistlustel


aasta koeri starte
2013 14 16
2012 20 23
2011 35 54
2010 33 45
2009 44 58
2008 47 66
2007 45 65
2006 33 48
2005 55 84
2004 60 106

See numbririda näeb välja juba üsna murettekitav. Kui võtta, et tegemist on Eesti suuruselt teise linnaga, kus ka inimesi ju ikka päris palju elab, siis võiks oletada et ka koeri võiks palju olla. Kui vaadata neid Tartu numbreid ning tõu mõttes saksa lambakoerte numbreid, siis eks siit hakkab üldnumbrite tagapõhi vähehaaval välja joonistuma. Nüüd võib väita, et aga Tartus tegutseb ka EKSL, mitte ainult Uran. Aga EKSL pole viimase kahe aasta jooksul korraldanud mitte ühhtegi KK eksamit isegi rääkimata võistlustest.

Kui nüüd mõelda edasi, et mis on siis meie Eesti kuulekuskoolitusel viga, et väheneb osalejate arv ning ka tulemused on üsna nadid. Ilmselgelt ei saa põhjuseks olla koolitajate vähesus. Vaadates interneti avarustes pidevalt juurde tekkivaid uute koolitajate ja koolide kodulehekülgi jääb kohati küll tunne, et koolitajaid on viimastel aastatel juurde tulnud nagu seeni pärast vihma. Igal juhul ei tohiks see olla nö. takistavaks asjaoluks.  Eks loomulikult alati võiks koolitajaid rohkem olla, aga arvestades ajaga 10 aastat tagasi, kui KK s oli osalejaid tunduvalt rohkem on ometi koolitajate arv märkimisväärselt kasvanud, samas aga koerte arv kukkunud. 





Ma arvaks, et koerte osas määrab kindlalt tõuühingute ja - klubide töö kutsikatega. Ehk üsna reaalselt varem panustati nö. järelkasvu arendmisse märkimisväärselt rohkem ning see tõi kaasa ka rohkem inimesi trenniplatsidele. Teisalt peab tunnistama, et ka koolitajate tase võiks parem meil olla. Arvestades, et kuulekust on nii kaua Eestis koolitatud ja harrastatud, siis viimase 10 aastaga pole võistlusplatsil toimuvat jälgides toimunud mitte mingit arengut. Kui me võtame võistluste eesotsas olevad koerad, siis nad teevad üsna samas pildis kuulekust, nagu tegid ka 10 aastat tagasi ning ka vead on samad. Kui vaadata näiteks Soomes toimuvaid võistlusi / eksameid, siis seal sedasorti vigasid pole või on väga vähe ning seda juba ammu.. Ehk ilmselgelt peab ütlema, et tegemist  ei ole mitte vigadega, mida pleks võimalik välistada vaid meie koolitusliku oskamatusega. Teisalt kui vaadata neid nö. algajaid, kes läbi kukuvad või kehvi punkte saavad, siis minule kui koolitajale jääb ikka väga selgelt silma koolituslike probleemide pundar. Enamus suurtest probleemidest oleks koolituslikult täiesti lahendatavad ning nende esinemine näitab vaid seda, et kas koolitaja ei taha , ei viitsi või ei oska enda käe all juhendatud inimesele  neid asju selgeks teha. Need probleemid pole isegi teab mis keerulised. Võimalik, et selle kõige taga on grupitrennid, mis ei võimaldagi üldse tähelepanu jagada eri inimeste vahel. Minu arust pole vabanduseks ka asjaolu, et inimene on algaja ja oma esimese koeraga, et see ongi normaalne et ta läbi kukub või väga kehvad punktid saab. Ilmselgelt ongi ju ta selleks koolitaja juurde tulnud, et seda ei juhtuks ning ta ju maksab ka selle eest.

Hästi lihtne oleks siinkohal väita , et see on kõigest statistika ning arvusid võib alati vastavalt soovile väänata. Aga ei ole ju. Teglikult need ülal toodud arvud on üsna kõnekad. Samuti on väga rumal väita, et kehvemad skoorid on tingitud nö. uutest tulijatest, kes ju lihtsalt ei oska. Esiteks uusi tulijaid tuleks selliselt juhendada, et nad oskaks, teisalt, kui vaadata osalejate arvusid, siis ma küll ei näe seal suuri uute tulijate horde, muidu peaks ju summaarsed numbrid ka kasvama.

Muide, kui rääkida uutest tulijatest siis just hiljuti toimus ESLÜ MV sed IPO s, milel osas osad inimesed kõlavalt kuulutasid, et sport on mõõnast väljas, kuna löödi uusi osaleja rekordeid. Võtame nüüd sealt võistluselt maha kõik need iniemsed, kes oma uut koera koolitavad ehk nö. vanad olijad . Palju jääb alles uusi tulijaid , kelledel on nö. esimene koer ning kes on tõesti nö. juurde tulijad. Väga ei jäägi ju. Ehk kui arvestada et alati on suund sinna, et osad vanad olijad lõpetavad, sisi selelks et säiluks teatud tasakaal peab juurde tulema uusi. Selleks, et kasvada peab neid tulema juurde aga isegi rohkem. Seda aga kahjuks ei toimu. Seega ei oleks ma nüüd IPO poolelt ka just väga optimistlik.

Mida ma siia lõpetuseks ütleks. Ma tegelikult hakkasin häirekella lööma juba jupp aega tagasi, et asi näeb välja halb. Siis sain ma kõvasti peksa, et sellist juttu julgesin ajada. Täna on ju üsna selgelt näha, et tendents jätkub. Vägisi tuleb huultele küsimus, et kui kaugele peab see asi edasi kukkuma, enne kui seda märkaksid ka teised? Kuirvaks teeb tegelt asjaolu, et muu maailma kuulekus samal ajal kogu aeg areneb ehk lõhe muu maailmaga aina suureneb.See omakorda tähendab, et meie võimalused IPO tandril kuskil suurvõistlusel rohkem kaasa rääkida ka aina vähenevad. Minu arust jääb meil täna puudu nii kvaliteedist kui ka kvantiteedist ehk midagi kaunist pole siin ükskõik kust otsast vaadata.  Tõsi, kui otsida positiivseid näitajaid, sisi minu arust on väga hea see, et kohtunike tase on mõnevõrra tõusnud ja hindamine veidi ühtlustunud. Kuigi eks siin on ka kõvasti parandamise ruumi. Aga vähemalt ei anta enam nii kergekäeliselt platsile tulnud inimesele lihtsalt ilusate silmade eest 95 punkti.

9 comments:

  1. Lugedes seda kirjutist võib jääda mulje, et kritiseerida on lihtne aga tee ise midagi.
    kommentaariks ütleks, et olemegi ju teinud
    1. Ma olen kirjutanud kuna 2 aastat tagasi EKL-KKK le KK arengukava, mis küll kahjuks sealt mulel tagasi visati, kuna selega piavat tegelikult tegelema hoopis Ilvi Rimm
    2. Enne seda arengukava olen läbi viinu dkokku 5 koolitust KK kohtunikele
    3. Olen teinud kokku 8 kuulekuse loengut/seminari erinevates Eestimaa paikades viimase 5 aasta jooksul
    4. Sportkoer on propageerinud koerasporti läbi näidisesinemiste ning videotega
    5. Oleme Sportkoeraga korraldanud võistlusi lastele ja noortele
    6. Inimestel on vaba pääs vaatlema meie treeninguid ja seda on kasutatud ka aktiivselt.
    7. Oleme hoidnud korras (niitnud muru ja parandanud atribuutikat) ühte koolituspatsi, mis on kõigile tasuta kasutada ning seda täiesti oma kuludega.

    ReplyDelete
  2. Kui juba liitmiseks ja jagamiseks läks, siis kas on võimalik välja tuua keskmised tulemused (+startide arv) klasside kaupa?

    ReplyDelete
  3. Lugesin FB vestlust, millest see post siin ajendatud on ja kahjuks ei olnud mul võimalik sinna oma kommentaari jätta. Jätan siia siis ehk on sellest abi. :D Võtsin 4 aastat tagasi päris oma esimese koera. Läksin temaga 2,5 kuuselt kutsikakooli. Kuna minu peres on olnud töötav Rotikas siis oli mul mingi pilt mis ma enam vähem oma koerast tahaksin. Otsisin siis trenni (see juba oli üsna keeruline). Leidsin omast arust hea kooli ja hea treeneri. Läksin trenni. Kui pool kutsikakooli oli läbi hakkasin treenerile rääkima, et mis ma edasi tahaks teha. Loetlesin asju, mida ma tahaks, et mu koer oskaks. Hakkasime SK'd tegema. Tõsi tõug ei ole hetkel selline, kes oleks tüüpiline SK või KK koer aga no mis siis. Koer on usin ja mina väga tahtsin teha. Öeldi mulle, et enne 2 aastat ei ole mõtet võistlustele minna, et koer ei ole küps. Siis oli juba aga selge, et enam ei ole üldse kuhugi minna. Nii ta jäi ning otsustasin, et olgu mul siis tore sõber, et järgmisega olen juba targem. Tunnen paljusid koerainimesi, erinevate tõugudega ja kui küsid, et kus koolis käite või mis teete vastab enamus, et me pole veel läinud. Omal koer juba 1+ aastat. Kui küsid miks? öeldakse, et no ei leidnud kutsikakooli ja öeldi et pool aastat- aasta on õige aeg minna ja ei tea nad keegi midagi KK'st, Sk'st, Agilityst. Ma olen päris kindel, et inimesed teekid ja oleks ka koeri aga teavitustöö on kehv. Inimesed ei tea neist aladest tegelikult ikka väga midagi ja koertega minnakse trenni liiga hilja, kui üldse. Minu ettepaneks tavalise koreaomanikuna oleks ikkagi suurem teavitustöö ja just saada need inimesed kustikakooli, kust saab edasi voolida. Kindlasti on hulk neid, kes tahavad teha koerasporti ja kindlasti on ka neid kes teeva nn. oma lõbuks. Aga siiski oleks ka vähem kasvatamatuid ja koolitamata koeri ja nende omanikke. Teavitustöö ei nõua minu arvates ka suuremat sorti summasid. Koolitajate ja koeraspordi inimeste maailmas tundub ehk et kõik teavad ja oskavad ka selle teabe leida. Päriselt see kahjuks nii ei ole. Lisaks on treenerid ikka väga kitsid. Kui ise tegeleb SD'ga siis ei hakka ta Sulle KKst midagi rääkima ning, kui omal jääb ehk teadmisi kogemust või muud väheseks siis ega teise juurde ka ei suunata. Pigem olen kohanud koolitajate vahel üigem õelat suhtumist ja üksteise mahategemist, kui üksmeelsust. Saan aru, et nii palju kui on inimesi on arvamusi siis, kuidas saab see olla alal, kus on siiski kindlad reeglid ja kõik nagu jutskui tegutseks ühise eesmärgi nimel?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Väha hea kommentaar. Suured tänud selle eest. Kopeerin selle FB poolele ka, kuna leian, et seda võiksid iniemsed kindlasti lugeda.

      Delete
  4. Tere! Kas need punktid praegu ka veel kehtivad?

    6. Inimestel on vaba pääs vaatlema meie treeninguid ja seda on kasutatud ka aktiivselt.
    7. Oleme hoidnud korras (niitnud muru ja parandanud atribuutikat) ühte koolituspatsi, mis on kõigile tasuta kasutada ning seda täiesti oma kuludega.

    Ingrid

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tere,
      me teeme oma trenne avalikus ja avatud platsil, mistõttu on need kogu aeg olnud avalikud.
      Platsi hoiame jätkuvalt korras ning niidame muru. Alles hiljuti piirasime tee ja platsi suurte kividega, et seal nolgid autodega kaarutamas ei käiks ja seda ka oma kuludega.
      Ehk mõlemad punktid on kehtivad jätkuvalt :)

      Aivo

      Delete
  5. Kus kandis trennid toimuvad? Üritasin kodulehelt infot leida, aga ei hakanud silma.

    Ingrid

    ReplyDelete
    Replies
    1. Arvan, et asukohast on teil vähe kasu, sest juhul, kui soovite trenni vaatama tulla oleks vajalik ka aega teada. Kui soovite tulla trenne vaatama, siis helistage ja lepime kokku, millal meil trennid on ja seletame lähemalt juba kuidas kohale sõita.

      Delete
  6. Vaatasin juba videote taustast, et ilmselt tuleks autoga kohale sõita, aga kahjuks olen jalakäija ja hetkel pole autot käepärast. Aga tänan pakkumast, vbl kunagi edaspidi :)

    ReplyDelete