Jätkaks teemaga. Tänases artiklis tooksin konkreetseid näiteid. Loodetavasti need näited suunavad mõtlema ning aitavad paremini aru saada.
Planeerides treeningut on alati oluline läbi mõelda, et mida täpselt on soov treenida ning mis nurga alt treening läbi viia.Tulles tagasi eelmises artiklis kommenteeritud "istu" ja pori juurde võib analoogses situatsioonis toimetada kahte moodi. Näiteks oletame, et koer ei taha hästi muda sees või vette lamada. Lähete tegema jälge ning panete jäljele eseme. Minu küsimus on: kas on mõistlik panna ese vette või mutta või mitte? Tegelikult sõltub see olukorrast ja ka koerast. Kui koera esemete näitamine on muidu hea ja korras ning ta töötab jäljel enesekindlalt, siis oleks mõistlik panna ning näidata koerale, et ka mudas tuleb lamada. Kui koera esemete näitamine on aga ebamäärasem ja vigasem, siis ilmselgelt selline samm vaid süvendab viga. Oletame, et koer ei näita eset hästi, kuna tal on sellega mingi ebamugavus või konflikt. Kui ma nüüd hakkan koeraga eseme peal kaklema, siis ju ilmselgelt ma suure tõenäosusega süvendan veel seda konflikti ja olukord läheb veel kehvemaks. Järelikult pole see mõistlik.
Toon teise näite jäljelt. Alustades jäljehooajaga on enamus koeri esimesel jäljel veidi üle motiveeritud ja kipuvad tormama. Seega peab jälje planeerima sellise, et see oleks lihtsam ning seal oleks rohkem toitu. Sellisel juhul on koeral võimalus teha nö. oma selel päeva parim jälg. Kui meil oleks toitu vähem, siis koer tormaks rohkem ja oleks ebatäpsem. Me ei saa sellele läbi sõrmede vaadata, sest sel juhul me kiidaksime vea heaks. Järelikult peaksime sekkuma. Kui me aga koera kiirustamise eest korrigeerime või ta teeb vigu ning me korrigeerime, siis arvestdes, et ta pole uue hooaja alguses veel nii enesekindel, me tekitame temas närvilisust ning tegelikult lõhume tema ilusat jälge. Mõeldes koera varasemale tööle, sisi kui koer ju tavapäraselt ei torma ja ei tee sedasorti vigu, siis oleks loll ehitada jälg selliselt ülesse, et ta lähtuvalt hooaja algusest neid tegema hakkaks ja närvi läheks. See ei tähenda muidugi kaugeltki mitte seda, et taolisi probleeme tuleks ignoreerida. Kui koeral on kalduvus kiirustamisele ja lohakusele, sisi ilmselgelt tuleb ehitada ülesse jälgi, kus saab korrigeerida ja koer sattudes lõksu saab oma veast aru. Ilmselgelt ei tehta seda aga esimesel jäljel.
Tuleme tagasi kuulekuse juurde. Mina ei treeni kunagi koertele barjääri, kui nad ei saa hästi hüpata ehk siis talvel ja samuti mudase pinnase peal. Kui koera jalg äratõukel libiseb, sisi on väga reaalne, et ta lööb hüpple ennast ära. Ta saab ebameeldiva kogemuse nng selle tagajärjel võib hakata närima aportit või pidurdama enne tõket või samme sättima jne. Samas võib ta kehva tõuke puhul toetada tõkke peale ning saada kogemuse, et nii ka saab ning õppida sellega suhteliselt ebameeldiva asja juurde, mida hiljem on suhteliselt raske välja treenida.
Samuti hooaja alguses ei alusta ma kunagi tõkkehüppeid kõrge barjääriga. Koer ei ole pikalt hüpanud ning ei pruugi osata kõrgusega nii hästi arvestada või hüppab lohakalt. Igal juhul toob see kaasa ohu, et ta võib ennast ära lüüa ja jällegi on meil probleem.
Samuti ei treeni ma kunagi talvel libedaga aportit. Kui mõelda, et koer peab jooksma aporti suunas nagu rakett, siis libedaga ju ilmselgelt ei saa ta pidama ehk me õpetame koera kas varasemalt pidurdama või siis aportist mööda jooksma ja tagasitulles võtma (mis on ju mõlemad vead). Kui me ei taha koolitada sedasorti viga koerale sisse, siis milleks me teeme trenni sellistes oludes, et ta teeks vea.
Ma alati häälestan koera enen trenni ära ning teen alati nö. sissejuhatuseks veidi kõrvalkõndi. Seda isegi juhul, kui põhirõhk trennist läheb asendite õpetamisele või aportile. See on oluline, sest kõrvalkõnniga me häälestame koera vajalikku meeleollu ning sellega loome koerale võimaluse ilusaks soorituseks.
Kui tahta saada koera aportit kiiremaks, siis on mõistlik treenida seda kõige esimese asjana, kuna puhanud koer teeb alati kiirema aporti ning läbi selle koeral kinnistub ka kiirem sooritus. Selliselt ülesse ehitatud treening annab koerale vähemalt võimaluse.
Sarnaste näidete loetelu võiks jätkata veel pikalt. Samas arvan, et nö. mõtteainena ning suunaandjana eelnevast piisab. Samas toonitaks ka kindlasti üle, et koera tuleb treenida ka raskemates oludes ehk teha aportit teinekord väsinud koeraga, asetada jäljel esemed lompi või motiveerida koera jäljel kiirustama. Kui kogu aeg koeral kõik väga lihtsaks ette ehitada, siis koer ei arene ning sattudes võistlustel raskemasse olukorda mõjutab see ka koheselt sooritust. Ehk kokkuvõtvalt ütlekski, et see osa muudabki võistluskoera koolitamise keeruliseks, et tuleb tunda koera, tema meeleolu ning hetke koolituslikku taset sedavõrd hästi, et lähtuvalt sellest osata teha õigeid valikuid harjutuste osas. Nagu loo alguses sai öeldud, koera treenimisel peab olema kõik ette planeeritud.
No comments:
Post a Comment