Aporti koolitamise esimesed sammud

Siia Sportkoera blogisse on läbi aegade saanud kirjutada aporti teemal päris mitmeid lugusid. Teenistuskoerte aladel on aporti toomisel meeletult suur kaal. Seetõttu on väga oluline, et see oleks koolitatud õigesti ja näeks kena välja.
Siit blogist on kusjuures ka kõige rohkem otsitud teemasid  seoses aportiga. Eks see võib olla seotud ka asjaoluga, et aport on ju lisaks IPO le vajalik ka KK s ning ka SK -s. Senistes artiklites olen üsna põhjalikult lahti kirjutanud aporti koolitamise. Tänases loos aga võtaks luubi alla alguse.

Miks jääb rahvusvaheline IPO 2014 pidamata

Kuna sel aastal toimus kokkuvõttes üsna edukas Eesti esimene rahvusvaheline IPO võistlus ning järgmisel aastal (2014) seda enam võistluskalendris pole, siis oleks kohane natuke põhjustest kirjutada.

Kohe alustuseks peab ütlema, et tegelikult on sellest tõsiselt kahju, et seda võistlust järgmisel aastal ei toimu. Sama on öelnud ka eelmise aasta võistlejad ja väliskohtunik ning ka 2014 aastaks juba kutsutud väliskohtunik.. Mõlema piiritaguse suurnime (kohtuniku) suust oli kuulda siirast kahetsust. Selle aasta kohtunik kirjutas mulle vastu minu äraütlemiskirjale, et "Sorry for you. For the handlers and for the sport."
Kirjutaks siis järgnevalt taustast.

Aasta 2013 kokkuvõte

Koeraspordiaasta 2013 on võistluste osas teenistuskoerte aladel läbi saanud ning on aeg teha kokkuvõtteid.

Kui aasta tagasi sai kokku võetud 2012. aasta, mille kokkuvõtet saab lugeda siit http://sportkoer.blogspot.com/2013/01/aasta-2012-kokkuvote.html siis arvasin, et nii hästi õnnestunud aastat naljalt ei ületa. Kui arvestada, et eelmisel aastal tegi IPO t kokku 13 koera ja saadi 17 esmatulemust, siis see on Eesti mastaape arvestade väga suur number. Peab aga tõdema, et see aasta osutus veel edukamaks. Eks tegelikult ju see on ka loogiline, kuivõrd klubis treenivad valdavalt noored koerad ning IPO-sse tulevate koerte hulk seetõttu mitte ei kuku, vaid kasvab.

Mis on liiga sageda koeraga võistlemise juures halba

Ma olen viimase paari aasta jooksul pidanud korduvalt ja korduvalt seletama erinevatele inimestele seda, miks kahe IPO võistluse või IPO ja FH võistluse lähedane paiknemine halb on ning mida toob endaga kaasa liiga sage võistlemine. Kirjutaks antud teemal siia ühe loo, mis loodetavasti natuke selgitab lahti põhjuseid ning läbi selle annab inimestele ka ideid oma koera treenimisel ja temaga võistlemisel. Antud loos käsitlen ennekõike teenistustõugude alasid nagu IPO, FH ja KK. Teiste alade harrastajatel ei tasuks siit otse mõtteid üle tuua.

Dobermanni koolitamisest

Siiani olen ma siin blogis kirjutanud koera koolitamisest üldisemalt ning jaganud kooitusnõuandeid nö. tõust olenemata.  Nagu lugudega ikka, peab nende kirjutamiseks olema mingi ajend või nö. liikuma panev jõud. Antud loo kirjutamiseks on neid tegelikult isegi mitu, mis lihtsalt ühel hetkel nö. karika täis tilgutasid ning kirjutama tõukasid. Oma olemuselt on dobermann teenistustõugu koer, kes on väga hästi koolitatav ning oli varasemal ajal mitmel pool Euroopas ka jõustruktuurides teenistuskoerana kasutusel. Ka saksa lambakoer on teenistustõugu koer. Võiks oletada, et järelikult saab neid kahte tõugu koeri koolitada samade võtetga, kuid paraku see pole nii. Erinevus on küll väike aga siiski määrav.

Koeraspordist, -materjalist ja koolitusest

Koeraomanikke on olemas mitut sorti.
1. On olemas inimesed, kes võtavad endale lemmiklooma ning õige pea avastavad, et see on üks segav olevus, keda tuleb toita ja vajalikul määral jalutada. Selline seltskond tegeleb koeraga vaid nii palju, kui otseselt tõesti peab ning tüüpiliselt pole selliste inimeste koera elu just paremast otsast.
2. On olemas inimesed, kes võtavad koera täiesti selge teadmisega, et temaga peab jalutama, teda tuleb koolitada ning luua talle täisväärtuslik elu.Selline seltskond on meil Eestis õnneks kindlalt enamuses. Arvan, et valdav enamus meie kodudes elavaid koeri elavad täiesti õnnelikku ja toredat elu.
3. On olemas inimesi, kes võttes koera, naudivad temaga koos tegelemisest ning sellega seoses käivad koeraga rohkem , kui otsene vajadus oleks, trenniplatsil. Jõudes koertega mingile tasemele soovivad paljud neist nö. enda ja koolituse katsetamiseks proovida mõnda eksamit või võistlust.
4. On olemas inimesi, kes tahavad koeraga sporti teha. Neile meeldib koera treenida, neile meeldib koerale pakkuda palju tähelepanu ja aktiivset tegutsemist ning saada ühist rõõmu koos tegemisest. Nad on valinud endale aktiivse elu koos koeraga ning nad juba koera võttes kujutavad ette,et ühel päeval võiks kuhugi võistlema minna. Selle eesmärgi nimel nad ka trenniplatsil käivad.
Nii, nagu igasugu koerapidamisega ja - kultuuriga on ka selle neljanda grupiga seotud väga palju legende. Räägikski siis järgnevalt koeraspordiga seondud legendidest, mis meil siin Eestis pöörlevad. Et Agility ja SK inimesed ei solvuks ütlen kohe, et jutt käib teenistusspordi aladest.

Koeraspordist teenistustõugude alade lõikes

Mõte siia selline lugu kirjutada tekkis Facebookis alanud diskussiooni taustal. Ühel või teisel põhjusel on sel aastal jäänud silm peale Kuulekuskoolituse eksamitele ja võistlustele. Vaadates punkte ja sooritusi on jäänud silma suhteliselt suur hulk madalate punktide peale tehtud sooritusi ja ka läbikukkumisi ning seda ka võistlustel. Võtsin huvipärast ette tulemuste andmebaasi ning liitisn kokku kõik sealsed punktid ning jagasin selle osalejate arvuga. Sain Eesti keskmiseks KK tulemuseks 69,94 punkti (ehk läbikukutud tulemuse). See tähendab, et kui minna koeraga KK d tegema ning saada arvestatud tulemus (rahuldav) punktidele 70, siis oled juba saanud kõrgema tulemuse, kui Eesti keskmine. Kui juba sai statistikaga alustatud, siis otsustasin veel sügavamale ronida. Panin siia juurde pildi aasta 2006 Eesti MV stest