Sportkoera aasta 2022 kokkuvõte

 Kuivõrd eelnevatel aastatel on saanud teha kokkuvõtteid, siis vaadates tagasi eelmisele, väga õnnestunud aastale tunduks kuidagi veider, kui seekord kokkuvõtet ei teeks.
Meil oli klubiga aastaks nö. kolm eesmärki.
Esiteks juuli alguses toimuv IGP rahvusvaheline võistlus Soomes, mis sedapuhku oli ühendatud Soome IGP meistrivõistlustega.
Teiseks loomulikult IGP Eesti MV sed
Kolmanda eesmärgina võiks tuua välja IGP Eestikate korralduse.

Võtame siis kõigepealt nö. tulemuste poole.

Soomes toimuv Who Bites The Best RV IGP võistlus on olnud omamoodi äge jõuproov. Esiteks on he akatsetada nö. lähivälismaal koerte taset. Arvestades, et tuleb reisida, ööbida hotellis, statat saabproovida vaid lühikeste minutite joksul jne. , on see nö. MM le kõige lähedasem võimalik ülesastumine üldse. On hea vaadata, kuidas need faktorid mõjutavad koeri ning selle najal õppida, et teha treeningutes muudatusi. Oma olemuselt on see võistlus mõnusalt suur, aga teisalt jälle ägedalt kodune oma atmosfäärilt. Sedapuhku oli see aga ühendatud Some IGP MV stega. See muidugi lisas olulisel määral võistlustele kaalu ning tihendas ka oluliselt konkurentsi, kuivõrd stardis olid kõik hetke parimad Soome koerasportlased. OSalejaid oli kokku 33. Kui meil algselt oli tunne, et oma koerte valikuga läheb raskeks, et kes tulevad kaasa ja kes võistkonda ei pääse, siis võistlustele eelnev aeg muutis pildi oluliselt rabedamaks. Anu ja Nomi ning Tõnis ja Nolk ei saanud oma koeri sedavõrd valmis, et oleks riskinud kõigest kolmenädalase vahega teha kaks tähtsat starti. Kuivõrd Martin oli jätnud talvel treenimise pooleli, siis oligi meil justkui vaid 3 koera kellega minna - Kaidi , Mari ja Ülle oma koertega. Siis tuli aga appi ka Katrin Jäqsyga. Kuivõrd kevades oli olnud temaga päri smitmeid treeningpause, siis hindasime väga kõrgelt Katrini otsust ikkagi meiega liitud vaatamata mõnevõrra poolikule ettevalmistusele. Kõigest mõni nädal enne võistlust tekkis aga ka Maril Quartziga veidi ootamatu terviseprobleem, mis treeningutesse pooleteise nädalase augu tekitas. Veel mõni päev enne ärasõitu polnud me ülds ekindlad, kas ta tuleb kaasa või me ikkagi ei saa koera valmis. Kuivõrd tundus, et pigem, ikkagi võiks temaga tulemuse ära teha, siis otsustasime minna katsetama, et saada infot Eestikateks valmistumisel. Nii  me siis läksimegi Soome mõnevõrra ebaühtlasema võistkonnaga, kui algselt olime lootnud. 

Kui nüüd tagasi vaadata ja mõelda, et kuidas siis rahule jäime, siis ütleks et tegelikult läks üle ootuste hästi. Kaidi ja Max tegid sellise tasemega stardi, et vaadates Eesti IGP ajaloole tagasi on siin vaid üksikuid starte, mis paremat tulemust on näidanud. Saada tulemus 270 punkti ning kaotada Soome MV kolmandale kohale vaid 1 punktiga oli kindlasti tulemus, millest rohkem oleks raske tahta. Tulemus ekaalu lisab veel asjaolu, et nagu öeldud stardis oli kogu Soome paremik, keledest moodustus Soome võistkond FCI MM le, kus see võistkond saavutas pronksi.  Sellises seltskonnas tulla peaaegu nö. riivamisi peaaegu pjedestaalile on tõeliselt super saavutus. 

Mari ja Quartz esinesid ka palju paremini kui oleks julgenud loota. Se eoli nende esimene IGP 3 start ning siis kohe välisriigis, võõral staadionil jne jne. Kui võtta veel arvesse vahepealset sunnitud treeningpausi võib tulemusega 245 j ahindeks hea, ikka väg arahule jääda. Kõige rohkem punkt eläks kuulekusest, mis oli ka loogiline, sest eks seal oli trennides ka kõige rohkem pausi.  Jäljel ja kaitses tehti aga tõeliselt kaunid sooritused.

Ülle ja Spicy tegid väga super kuulekuse soorituse, mille üle võib suurt uhkust tunda, kuid kahjuks varrukaosas ei lasknud koer lahti. Kahju on sellest, et koera tase jäljel jäigi seetõttu nägemata.
Katrinil ja Jäqsyl oli aga vähene treening kindlalt oma jälje jätnud ning seetõttu oli ka mõneti loogiline et tuli probleeme sisse. Kokkuvõttes meeskondik 4 koht on kehvem, kui eelmise korra 2 , aga samas võttes kõik nö. ühte pilti kokku, ikkagi väga super käik ja tõeliselt hea meel. Tasub ka väljatoomist, et ilmaga trehvas jällegi nii, et võistluste ädalavahetusel oli taas ligi 30 kraadi  sooja ning tehes kuulekuse ja kaitsesooritused järjest vähem kui tunniajase pausiga oli koertele üsna kõva koormus ning sellest tuldi ikka väga kaunilt välja.

IGP Eesti MV sed toimusid kõigest 3 nädalat peale Soome starti. Analüsides mõlemat strti võrdluses oli tegelikult näha, et Soomes startinud koertel oli eelmine start veel nö. jalgades ja mõjutas mõnevõrra sooritust. Enenkõike väljendus see asjaolus, et tehes nii lühikese vahega 2 starti on tehnilise töö hulk nö. instinkti töö hulgast suurem ning koerad kipuvad muutuma tehniliseks ja see mõjutab mõnevõrra kiiruseid ja jõudu. Sellegipoolest oli tegemist ühe edukaima Eesti MV stega, millel meie klubi koerad on osalenud. Anul ja Tõnisel oli see om akoertega nende esimene IGP 3 start.
Isegi hetkel nö. tagasi vaadates on tõeliselt uhke tunne, kuidas võistlustel esineti. Ega polegi ju rohkem midagi lisada, kui mõelda, et võistlustel osales 15 koera ehk kogu nö. Eesti paremik. Tulemused, mida Sportkoera koerad näitasid olid järgmised:
Kaidi ja Max meistrikate 2 koht ning 273 punkti (91+91+91)
Tõnis ja Nolk meistrikate 3 -s koht ja 270 punkti (91+85+94) ja võistluste parim kaitsetulemus. Kuulekuse smõjuta skindlasti mõnevõrra tulemust asjaolu, et soorituse ajal ründas t akoera lamamist tegev teine koer.
Anu ja Nomi meistrikate 4-s koht ja 267 punkti (95+92+80 ) ja võistluste parim jäljetulemus
Mari ja Quartz meistrikate 6-s koht 262 punkti (91+79+92) ja kogu võistluse jagatud paremuselt teine kaitse. Kõik neli koera tegid jäljel sooritus eüle 90 punkti.
Ka Ülle ja Spicy esinesid ägedalt, kuigi Soome start mõnevõrra oli ikkagi jalgades.Kokkuvõttes 9-s koht ja 245 punkti (79+90+76) .
Kuivõrd ma koolitan neid kõiki kõigil kolmel alal ning võistlustele eelnevatel nädalaltel peaaegu elasin põllul ja platsil, siis ei oska treenerina midagi paremat tahtagi, kui et kõik 5 koera tegid sellist ilutulestikku. Saada sedavõrd tugevas konkurentsis selline sari on ikka väg auhke tunne.

Nagu öeldud , oli klubi kolmandaks suuremaks eesmärgiks nondesamade Eestikate korraldamine. See oli omamoodi väljakutse sest meie klubi ei ole üldse nii suur ning märgatav osa sellest ju oli stardis. See tähendaski, et appi tulid kõik,kes stardis polnud ning ka mitmeid meiega varem treeninud inimesed. Oleme varem korraldanud  2 korda rahvusvahelist IGP võistlust, mis mõlemad õnnestusid väga hästi. Kasutades seda know- howd, mid aomame ise võistlejtena, kohtunikuna ning MM del käinutena tahtsime teha Eesti koerapsortlastele parimat, mida oskame. Tooksime välja mõningaid detaile korraldusest
- võistlustest oli nii Facebooki üritus kui ka koduleht. Lisaks saatsime osalejatele pinu infomeile, kus informeerisime igast detailist, mis teatavaks sai. Ei saa ju eeldada, et kõigil on Facabook j aet nad seal ka kogu aeg passivad.
- võistluste jäljepõldudest sai esimesed pildid pandud üles juba 13 päeva enne, et kõigil oleks võrdsed võimalused selle info põhjal nö. aegsasti oma koeri võistlusoludega hakata kohandama.
- võistluste ajakava oli kõigile näha juba 13 päeva ette, et nii võistlejad kui ka pealtvaatajad oskaksid ajaliselt planeerida.
- ametlik treening toimus esimese võistluspäeva eelõhtul, et soovijad saaksid järgnevatel päevadel vaid startidele kontsentreeruda.
- tulemused ilmusid internetti laivis ehk siis kogu aeg oli vaadeldav, kes summas juhib ja mis skoor alade kokkuvõttes on
- jäljegrupid olid sellise suurusega, et jälgede loosimisel olid kõik jäljed juba maas (nagu eeskiri ette näeb) ning võistlejate põllule toomisel ei pidanud keegi kaua ootama ning samas esimene startija omas 10 minutit ettevalmistusaega.
- jäljed olid maha mõõdetud meetrites, mis tagas kõigile võrdsete pikkustega jäljed.
- jäljetegijad tegid jälgi täpselt samadel alustel
- võistlustel sai üles pildistatud kõigi osalejate sooritusi, et kõigile jääks võistlustest mälestuseks mõni foto
Neid nö. detaile, seoses võistlusega oli veel lugematult ning kõik õnnestus hästi.
Kokkuvõtvalt ütleksi, et tehtud sai taas üks äge võistlus, mis vaadates siinset võistlust ekorraldust kohe kindlasti ei peaks millegiga häbenema.
KOkkuvõtvalt võibki öelda, et oli üks tõeliselt äge ja õnnestunud aasta.
Meie trennidega liitus ka üks uus kutsikas, kes kindlasti tulevikus hakkab põnevaid strate tegema.

Sportkoera aasta 2021 kokkuvõte

 2021 aasta kohta võib nö. ühe lausega kindlasti öelda, et tegemist oli teatud mõttes viljade küpsemise aastaga. 2019 aastal sattus kuidagi selliselt kokku, et meil klubisse tuli korraga treenima 5 peaaegu ühevanust koera:

Kiirastulen Eetu, keda koerajuhina treenib Kaidi oli sündinud jaanuaris 2019
Wunderstern Spicy, keda juhib Ülle ning Wunderstern Savage koerajuhina Martin olid samuti sündinud jaanuaris 2019. Lisaks  Imzedrift's Niomi koerajuht Anu ning  Imzedrift's Nolan koerajuht Tõnis olid mõlemad sündinud sama aasta aprillis.

Viie ühevanuse koera treenimine kõigil kolmel alal oli üsna kõva väljakutse, sest kutsikaiga nõuab üsnagi palju tööd ning kõikide koerajuhtidega oli vaja üsna palju abis olla.
 2021 aastaks olid need koerad kõik natuke alla või peale 2,5 aastat vanad. Nüüd oli aeg hakata andma lihvi, mis tehtud töö ja koeramaterjali kenasti särama paneks.

Mina koolitajana, olen hästi süsteemne. See tähendab, et kutsikat koolitades teen ma teatud asju, mis on määravad näiteks alles koera täiskasvanuks saades ning tee suurtele võistlustele koosneb mitmetest verstapostidest, milledel on kõikidel oma roll. Tänapäevane koerasport ei ole enam nii lihtne ja üheülbaline, nagu ta oli kunagi 10 aastat tagasi. See tähendab, et näiteks koer saab vaid sel juhul kõrvalkäigu võrratu, kui ta lisaks pidevale kontakti hoidmisele näitab kõrvalkäigul võimsust, jõudu ja head instinkti, läheb pööretesse ja väljub pööretest täpselt õiges asendis jne. Samuti on määravad üleminekufaasid, lahtilaskmisel õigesse domineerivasse meeleolusse ümberlülitumise kiirus jne. kaitses. Ehk siis olulised on lugematud detailid, mistõttu võhikule kõrvalvaadates ideaalsena tunduv harjutus võib nende detailide vigade tõttu hindeks saada lihtslt hea või lausa rahuldava.

Eetul, Spicyl ja Savagel olid eelnevast aastast juba all IGP 1 tulemused, Nolan ja Niomi aga tegid oma esimest IGP starti. Minule kui koolitajale tundus, et sihtides kõrgele on nüüd just see tõe hetk, kus on oluline nö. jalad põhja maha saada. Kui mõelda, et inimene on 2,5 aastat tööd rühmanud teha, siis osad inimesed kipuvad arvama, et see inimene on kindlasti õnnelik ja motiveeritud, kui ta eksamile minnes saab hindeks 93+ 95 + 97. Et selline punktide üleküllus laeb inimest meeletu motivatsioonienergiaga ning selle najal sõidab koerajuht veel pikalt. Minu peas on tegemist aga sellisel juhul pea liivaalla peitmisega. Mina leian, et arendav on teada võimalikult vara oma vigasid, et oleks võimalik nendega tegeleda ning siis juba kõrgematel võistlustel olla löögivalmis. Igal juhul on kasulikum saada karm tõde teada võimalikult varakult, et oleks info mille najal nö. paremaks treenida.

Eelnevale toetudes tekkiski mõte, et kutsume IGP eksamit hindama Soome ühe parima kohtuniku Tero Oravasaari. Lisks eelloetletud koertele osalesid veel Enely ja Hepsi ning Mari ja Quartz. Olles eelnevalt näinud Tero hindamisi nii MM del kui ka Soome meistrivõistlustel teadsin, et tal on silma kõikidele peenetele detailidele ja selline kohtunik olekski nö. parim valik, et saada hetkeolukorrast selge pilt.
Eksam oli nagu lahinguväli, kus enamusel osalejatest ühe või mitme ala punktid jäid alla 80 punkti.  Neid nö. pisikesi detaile, mis parandamist vajasid oli ikka kuhjaga. Ning need kuhjad kokku tõidki palju miinuseid. Omamoodi äge oleks olnud teha eksamijärgselt videot, kus enamus osalejaid istus platsi ääres üsna hääletult ning mõtted peas olid pigem hallima tooniga. Esimene treening peale eksamit oli natuke ikka suhtlemist teemal, et mida ja kuidas edasi. Aga sealt kasvaski juba edasi plahvatuslik soov parandada probleeme. Säde inimeste silmis ja töötahe oli tõeliselt äge. Eks ma motiveerisin ja suunasin, nagu oskasin.Juba esimeste treeningutega peale eksamit said osadel koertel mitmed  asjad palju paremaks. Järgmise nö. ülesastumiseni oli veel natuke aega ning täiesti selgelt oli aru saada, et eksamilt tulnud kogemustepagas toidab selle hooaja kenasti lõpuni ära.

Järgmine koht, kus saaks ennast tõestada ja tehtud töö olukorda hinnata olid ESLÜ MV sed. Võistlustele pidid välja minema Ülle ja Katrin, sest Martini koeral oli seoses ühe tobeda vigastusega mõned nädalad pausi treeningutes. Kui võistlusteni oli jäänud veel paar nädalat tuli Martin koeraga trenni ning olukord nägi välja üllatavalt hea. Siis saigi otsustatud, et teeme, mis võimalik ja läheme temaga ka starti. Kui Katrini koerale olid ESLÜ MV sed juba mitmendaks ülesastumiseks ja nii koerl kui koerajuhil oli kogemust üksjagu, siis Ülle ja Martin omades 2,5 aastast koera, oli see mõlemale koerajuhile ja ka koerale esimene ülesastumine nii suurtel võistlustel.

Nagu ma juba varem mainisin, on minu treeningutel ja minu nägemuses koeraposrdist kõigel oma koht süsteemis. Mõte, miks Ülle ja Martin võiksid startida oli kantud ennekõike sellest, et soov oli anda mõlemale koerajuhile esimese nö. suurema võistluse kogemust, mis neid koerajuhina arendaks. Samas oli soov näha koeri staadionil võistlemas, et õppida tundma koerte ja treeningtaseme nõrki kohti, millede najal siis juba uut hooaega hakata ette valmistama. Tulemusel, mis sellelt võistluselt tuleb polnud mingit tähtsust, oluline oli startida ja saada kogemust ja infot.

Ma olen kogu selle aja, mis ma koeri olen treeninud imestanud seda, kuidas üsnagi olematu koolitus- ja võistluskogemusega inimesed kompenseerimaks oma poolikuid teadmisi ja olematuid tulemusi üritavad teisi maha teha ja selle najal oma ego upitada.Nii oli ka seal võistlusel, kus üks meie Eesti koolitaja käis ja pruukis suud teemal, et Aivo sunnib noori koeri nagu lapssõdureid platsile võistlema. Eks muidugi selline suupruuk tuleb andeks anda, sest inimesed, kes selliseid asju räägivad lihtsalt ei oma kogemust ja seetõttu olekski naiivne arvata, et jutt oleks kuidagi mõistlik ja loogiline. 

Võistlus lõppes selles mõttes ägedalt, et Katrin ja Jäqsy võitsid ja tulid ESLÜ meistriks ning Ülle oma noore koerga tehes oma elu esimest IGP  3 starti platseerusid neljandaks saades kõigil aladel kenasti üle 80 punkti. Martini koer sai paraku kaitses disklahvi ning eks se eoli ka teatud mõttes ju ootuspärane, et vähese treeningu miski nõrgem koht võib mõraneda. 

Kaidi ja Max (Kiirastulen Eetu) ei saanud sellel võistlusel võistelda, kuivõrd meil Eestis on juba mõnda aega tavaks olnud, et arendame pigem kitsama huvigrupi huve kui Eestii koerasporti laiemalt. See tähendab, et starti pääsevad küll muu maailma koerad, kuid mitte Eesti enda koerad, kes on teisest tõust.
Kaidile oli selleks nö. katsevõistluseks EDÜ meistrivõistlused, mis Eesti MV ste ärajäämisel olid Eesti 2021 aasta suurimad võistlused. Stardis oli kogu Eesti paremik. Kuna võistlus toimus Kaidi jaoks võõral platsil oli hea koera testida sellistes oludes. Kaidi ja Max paugutasid aga ägedalt võites kogu võistluse 279 punktiga. Kui nüüd kasutada eelpool toodud terminit, siis "lapssõdur" võitis Eesti suurimad võistlused ära. Mul muidugi selle üle äärmiselt hea meel, sest Kaidi polnud enne Maxi koolitanud mitte ühtegi koera ning mul suur rõõm, et oskasin teda kõikidel aladel selliselt juhendada, et ta oma esimese stardiga kohe platsi puhtaks lõi.

Selles mõttes ju jällegi äge aasta kus minu käe alt tulnud Sportkoera koerad võitsid samal aastal kaks Eesti suurimat võistlust. Teatud mõttes täiendas see kenasti senist rida, kus pea igal aastal on meie klubiss etulnud üks või mitu medalit Eesti suurvõistlustelt.
Seda tulemuste statistikat näeb Sportkoera kodulehelt http://www.sportkoer.ee/tulemused/

Samal kuul sai korraldatud veel ka lisaks IGP eksam, kus Niomi ja Nolan ning ka Quartz oma IGP 2 tulemuse said. Sellelt baasilt oli juba hea minna uuele treeninghooajale vastu, sest hooaeg oli toonud meeletus koguses teadmisi koerte käitumisest erinevatel platsidel ja erinevates olukordades. Samuti oli see andnud palju kogemust koerajuhtidele, mis kõik on oluline tuleviku teed sammudes. Selle kogemuse ja teadmise baasi on hea hakata ehitama üles uut hooaega, sest nii minul kui ka koerajuhtidel on väga hea arusaam, millega ja mis mahus peab tegelema. 

Sportkoera aasta 2020 kokkuvõte

Üsna mitu aastat on jäänud kokkuvõtete kirjutamine kuidagi tegemata. Lihtsalt kiire on olnud.  Üritaks vana traditsiooni taastada ja taas kokkuvõtteid kirjutamata hakata. Milline oli siis aasta 2020 Sportkoerale?

Võiks öelda, et alati on võimalik paremini ja ägedamalt, kuid aastaga 2020 peab küll kindlasti rahule jääma.
IGP Eesti MV stel tuli 3, 5 ja 6 koht
IGP ESLÜ MV stel Eesti koerte arvestuses 2 ja 3 koht
IGP- FH Eesti MV stel 2, 3 ja 4 koht ning
ESLÜ FH MV stel 2-3 koht
KK Eesti MV ste 3 koht
EKL aasta parimad IGP koerad 1, 4 ja 6 koht
EKL parimad jäljekoerad 2, 3 ja 4 koht
ESLÜ parimad IGP koerad 1 ja 3 koht
Kui mõelda, et Eestis startis IGP poolel sel aastal kokku 62 koera ja neist IGP 3 poolel 21, siis võib ju rahul olla, et selle hulga juures me nii palju suutsime pildi solla. Illustreerimaks tulemuste kaalu võib veel öelda, et IGP Eesti MV stel osales kokku 13 koera (ehk kogu Eesti paremik) . ESLÜ MV ste poolel on näha juba mõnda aega teatavat langustrendi ning Eesti koeri osales vaid 8 kuid samas olid ka kõik tugevamad stardis.
Inimesed kipuvad tihti arvama, et head tulemused tulevad peaaegu iseenesest, et ongi hea jäljekoer või hea kuulekuse koer. See ei vasta aga kuidagi tõele. Nende tulemuste ette, mis sai üles loetletud on aga üksjagu saanud tööd teha ja hea tulemuse taga on alati suur kogus tööd. Mul on tõeliselt hea meel, et meil Sportkoeras on tõeliselt tugev kokkuhoidev tiim ja inimesed teevad tulemuste nimel tõesti tööd ja väärtustavad ausat saavutussporti.

Järgnevalt kirjutakski lahti natuke seda nö. taustatööd.

Katrin Mänd paugutas sel hooajal üsna kõvasti oma mõlema koeraga Jäqsy ja Siidriga. Sooritused on täiesti imetlusväärsed. Kirjutaks natuke nö. taustatööst ka.

Jäqsyga on saanud mõnevõrra maadelda kõigi kolme alaga. Jäljel olid peamised probleemid seotud asjaoluga, et koer mõnevõrra sahmis jäljel ja minnes nurgast üle hakkas keerutama. Tal puudus oskus sihipäraselt otsida ja keskenduda rahulikuks tööks. Seda osa ongi saanud üksjagu lihvida ning Katrin on teinud tõsiselt super tööd. Nö. kõige kriitilisem hetk oli enne IGP Eestikaid, kui Katrin helistas mulle alla nädala enne võistlust ning ütles, et koer ei taha jäljele minna, läheb nööripikkuse ning tuleb tagasi ja et ta ei stardi. Sai siis mõningaid asju tehtud ning ka eestikatel häälestusega täpsemalt tegeldud ning jäljel tuli 94 punkti vääriline tulemus. Tasus ikka startida J

Kuulekuses olid suurimad probleemid seotud asjaoluga, et koer ei olnud hea keskenduja. Seetõttu oli ta enne käskluste saamist vales meeleolus ning eelmisel hooajal tuli tihedalt ette, et istu ja lama käsu saamisel jäi koer seisma. Sinna läks niimõnigi medal. Selle probleemi lahendamiseks sai tegeltud üksjagu meeleoluga ning Katrin tegi tõeliselt suuremahulist ja kuldset tööd algasendiga. Lõpptulemuseks KK eestikate 3 koht.

Kaitse poolel on samuti olnud üsna töömahukas koera nö. erinevate alade puhtaks lihvimine. Et koer püsiks stabiilsena valvamises ja agressioonis ning seal edasi läheks puhtasse saaki ja ilusasse haardesse.  Mõnevõrra on ta oma mõtetes heitlik olnud J

Hooaeg siis tervikuna KK Eestikate 3 koht, IGP Eestikate 5 koht, IGP- FH Eestikate 2 koht ja ESLÜ IGP MV 2 koht Eesti koerte arvestuses.  Aasta parim IGP koer nii Eesti Kennelliidu kui ka ESLÜ arvestuses!!!!
Väga väga äge . Ja täiesti kindlalt võib öelda, et teenitud võidud ja tulemused on tulnud suuresti läbi Katrini pühendumise. Tõeliselt nauditav koostöö on olnud!
Eriti äge on aga see, et Katrin on korraga paugutanud kahe koeraga ja näiteks IGP- FH eestikatel oli kahe koeraga pjedestalil – Siider 3 ja Jäqsy 2 . Midagi taolist pole keegi enne saavutanud ja ei tea, kas kunagi saavutabki. Seda töö mahtu, mis kahe koera treenimine sellisel tasemel vajab võib vaid ette kujutada.

Tõnis ja Kaito olid võistlusplatsidel paar aastat tagasi tõeliselt tugevad. Koer saavutas IGP eestikatel 3 koha, tuli parimaks IGP saksa lambakoeraks ja tegi Soomes RV IPO l väga kauni soorituse saavutades kõrge koha. Seejärel aga kukkus koer aga treeingute käigus õnnetult alla ühe A tõkke pealt, millele veidral kombel olid rattad alla ehitatud. Kukkus nii õnnetult, et koera kael sai viga. Aasta jäi täitsa vahele seoses ravi ja taastumisega  ja järgnevgi ei toonud enam samu tulemusi. Möödunud sügisel pühendus Tõnis oma noorele koerale ja Kaito oli jäämas pensjonile.
Ma siis surkisin Aglet, et võta koer ja treeni. Kindlasti on koer selle üle õnnelik ning saad ise hea kogemust. Algus oli päris raske.  2-3 kuud sai üles ehitatud suhet. Kaito väga ei aksepteerinud Aglet ja eks seal oli ka hammustamisi, mis lahkhelides sisse tulid. Agle pealehakkamine ja julgus olid aga imetlusväärsed. Ja nii siis saigi koer uuesti kivi kivi haaval üles ehitatud. Kevadel hakkas juba tunduma, et nüüd hakkab looma kuid siis tulid paar paha pikka pausi sisse ja taas alustasime mingite asjadea üsna alguse lähedalt. Kaito on koer, kellel ju on üksjagu võistluskogemust ning seetõttu on ta natuke mugav ja natuke laisk, nagu kogemuse ja enesekindla koera juures ju loogilisena võib kõlada.  Eriti kuulekuse osas on saanud mitmeid harjutusi täiesti uutele alustele ehitatud ning kaitses koera nö. nooruslikult erksamaks treenitud. Jälg oli Aglele kõige raskem, sest see ala oli talle üsna võõras. Mida hooaeg edasi, seda tugevamaks nad jäljel muutusid ja siit on kindlasti tulemas veel kenasid sooritusi. Agle tegi oma elu esimese stardi IGP poolel siis kohe eestikatel. Peab ütlema, et ülikõva ja kindlasti olen uhke, et selline inimene minu grupis treenib. Elu esimene start tõi kohe 6 koha. Peab ikka mütsi maha võtma ja sügavalt kummardama. ESLÜ IGP MV sed, kus Aglel oli juba natuke kogemust rohkem ja sooritus selgelt ka terviklikum. Kokkuvõttes Eesti koerte seas 3 koht ja seljataga mitmed suure kogemusega sportlased. 
Aasta kokkuvõtteks Eesti paremuselt kolmas saksa lambakoer IGP -s
Väga väga äge!

Mina ise olin Tüübiga plaaninud sel aastal veel  IGP –s võistelda ning plaan oli ka MM le minna. Kevad aga algas viirusega ning Tüüp oli periooditi longanud ka tagumisi jalgu. Viirus ja traumad võtsid üksjagu motivatsiooni ning mõttes olin juba loobumas.  Viirus ja kodus töötamine aga muutis kodust olukorda ja Tüüp hakkas olema rohkem nö. ühel korrusel vaid. Selle käigus selgus naljakas tõsiasi, et ta tagumiste jalgade lonkamised polnudki seotud treenimiste või miski anatoomilise problmeeiga, vaid koera arusaamaga, et ta ju oskab peaaegu lennata. Nimelt armastas ta joosta trepist üles alla selliselt et püüdis kogu trepi pea korraga üles lennata ja alla joostes taas tuli korralikult külgligisemisest tingitud kukkumisi. Nüüd kui seda liikumist enam polnud, kadusid ka lonked ja neid polegi enam tagasi tulnud. Ka trennides on koera tervis täiesti korras olnud. Vaadates koera soovi tööd teha ja seda, kuidas ta ei suud alihtsalt pikutada, tekkiski väike motivatsioonisäde ning alustasin ikkagi aprilli alguses trennidega. Tõstsin järkhaaval koormust ja ehitasin süsteemselt.  IGP Eestikatel õnnestus seeläbi ära tuua 3 koht, tehes oma ühe parimatest jälgedest ja kindlalt ühe parima kaitsesoorituse.  Viimase osas pean erilised tänud ütlema Artjomile, Kalevile ja Janarile, kes mind sel hooajal aitasid. Kuulekuses jäi see 4 kuud trenne natuke väheks ja koer polnud päris stabiilne ning see ka paremat tulemust ei võimaldanud. Jätkates sinna otsa süsteemsete treeningutega FH suunal sujusid ka IGP – FH eestikad kenasti.  Mitu aastat sai starditud üsnagi puusalt, kuna küll ei jätkunud aega või siis motivatsiooni.  2018 tulin otse FCI MM lt ja ajast jäi puudu. 2019 mässasin inii palju õpilastega, et sügiseks oli energia täiesti otsas j akoer jäi treenimata. 2017 oli läinud aga kaotsi seoses esemetel tekkinud üllatustega. Nüüd siis sai jälle korralikult valmistuda ning rõõm oli näha, et töö kandis vilja ning koer tegi samuti oma elu ühe ilusaima IGP- FH stardi saavutades kõrges konkurentsis 4 koha. Olen väga rahul. Tase oli väga kõva ning mõnel eelnevak aastal oleks sarnane töö kindlalt medali toonud.

 Kindlasti tuleb eraldi välja tuua ka Leelet ja Yoko. Kui Leelet kunagi jupp aega tagasi Yokoga minu trenni tekkis, siis m aoleks võinud raha vahele panna, et suve vast peab vastu, aga sügiseks saab mott otsa. Kuivõrd borderi jaoks ju on jäljel ainukeseks nö. väljundiks FH, siis olgem ausad see on pikk tee käia ja päris palju tööd teha. Leelet on aga väga süsteemne olnud ja tõesti imetlusväärselt palju tööd teinud. Juba oli saavutatud FH1 tulemus eelneva aasta ESLÜ MV stelt ning sel aastal oldi siis esimest korda IGP- FH eestikate stardis. Väga imetlusväärne tulemus selliselt tõult ja selgelt mitte lihtsalt tulnud.  Kuigi seekord jäi tulemus tulemata, oli jäljetöö sedavõrd hea, et kindlasti tuleb see tulemus järgneval aastal.

Lisaks nö. meistrivõistluste tasemele on olnud Sportkoeras ka palju muud rõõmustavat. 2019 aasta kevadel liitus meie klubiga 5 uut kutsikat. Treenivad nad kõiki kolme ala meie ga. Kõik 5 koera on spordi mõttes tugevad ning koerajuhid teevad süsteemset tööd.  Ma olen väga väga nautinud seda treenimise protsessi. Väga nauditav on vaadata, kuidas üksteist aidates nö. tiimina edasi liigutakse. Anu ja Nomi ning Tõnis ja Nolk sooritasid ära BH, kuid vanuse tõttu veel IGP poolel platsile ei pääsenud. Teised kolm aga tegid oma esimesed IGP sooritused ning nagu on näha ka juures olevatelt videotelt võin vaid uhkust tunda , et saan nende ülesehitamisel kaasa lüüa. Kõik need 5 koera hakkavad lähiaastatel arvestatavalt kaasa rääkima ka erinevatel meistrivõistlustel. Lisaks sooritas IGP 1 tulemuse ka Enenly Hepsiga.  Ka tema videod on nähtaval.

Siin siis videod
Martin ja Chevy

Kaidi ja Max

Ülle ja Spicy

Enely ja Hepsi

Sel aastal liitus meiega veel kolm kutsikat. Kaks neist tööliini dobermannid ja üks tööliini sakslane. Hetkel tundub küll, et nüüd on tulnud klubisse viimase kahe aastaga niipalju kutsikaid juurde, et tuleb veits hoogu maha võtta, et nend ekõigi jaoks aega jaguks. Järgmisel aastal võib erinevatel eestikatel  olla meilt stardis juba kümmekond koera. Ootame põnevusega.
Kaunist uut 2021 koeraspordiaastat kõigile!

Eesti Kennelliidu võimalik strateegia

EKL võimalikud arengusuunad

Järgnevalt panen siia kirja oma nägemuse Eesti Kennelliidu võimalikest arengusuundadest. Ehk milline peaks Eesti Kennelliit olema, millega peaks tegelema, mis mahus ning mis ajaks peaks midagi saavutama. Palun minu kirjutist mitte mõista kriitikana senise tegevuse osas või kuidagi sellisena, et ma juhiks tähelepanu millelegi, mida pole tehtud. Kirjutan siia nö. laia pildi ehk millega, mis kujul tuleks tegeleda ja kuhu poole tuleks liikuda. Üritan minna nii konkreetseks kui võimalik ning tuua välja konkreetsed tegevused ja ajalised raamid.

Kuivõrd tänapäevased inimesed armastavad pilte rohkem kui teksti, panen siia algusesse kohe ühe skeemi, mis võtab mingil määral kokku järgnevat juttu.
NB! Skeem on siiski üsna pinnapealne ning ei sisalda kõike ja paremaks arusaamiseks tasub siiski järgnev läbi lugeda.

Koerakoolitamisest kui selllisest

Ei ole päris pikalt siia midagi kirjutanud.  Üks teema on aga peas keerelnud juba jupp aega ning otsustasin selle nüüd siia ülesse kribada. Ma arvan, et see teema tekitab kindlasti järelkajasid, kindlasti nii positiivseid kui ka negatiivseid emotsioone.  Aga eks see ongi ju loogiline, sest inimesed on erinevad ning seetõttu ka emotsioonid erinevad. Me elame internetiajastul ning see tekitab omad reeglid. Kui tahad osta autot, siis otsid internetist, kui tahad teada, mis teha, kui jala välja väänasid, siis enne kui lähed arsti juurde googeldad samuti internetist. Internet on nagu kõikide teadmiste allikas. Ongi ju siis igati loogiline, et kui satud koeraga hätta ja vajad mingi tekkinud probleemi osas abi, siis otsid samuti internetist.  Oletame, et su koer haugub segavalt. Sul on mõistus otsas ning siis sisenedki internetti.  Ja mida sa sealt leiad?

2016. Eesti koeraspordist.

Olen viimase 5 aasta jooksul korduvalt kirjutanud Eesti koeraspordist, selle tugevatest külgedest ja ka probleemidest. Sulge on mind ennekõike pannud haarama mure olukorra üle. Eesti sportlased käisid esimest korda IPO MM -l 2006; IPO t hakati Eestis treenima 90-ndate alguses (ca. 25 aastat tagasi) ehk nö. suures piiris üsna samadel aegadel kui Soomes ja Rootsis näiteks. Võrreldes Soomega alustasime ehk miski 4-5 aastat hiljem. Vaadates, kuidas maailmas koerasport areneb, kuidas toimub pidev muutumine ja valitseb soov areneda, on mõningad üsna tobeda ülesehitusega probleemid meil siin kogu aeg hinge kraapinud. Olen neid lugusid kirjutanud ennekõike lähtuvalt ühest põhjusest: Eestis toimub pidevalt selliseid otsustamisi, korraldamisi ning organiseerimisi, mis puudutavad väga suurt osa Eesti koerasportlasi ning mõjutavad olulisel määral ka koeraspordi tulevikku. Parakau neist aga ei räägita ning mitmed nüansid jäävad suurele üldsusele varjatuks. Vaadates nö. eemalt seda suurt pilti on hästi lihtne kehitada õlgu ning teha järeldus, et ju meil siis ongi siin lihtsalt selline seis ja midagi pole teha. Kui aga süveneda seostesse ning just sellele teatud tüüpi toimetamisesse, siis on väga ilusti näha, et midagi ei ole "selline" nö. lihtsalt vaid see on tegelikult suunatud tegevuse tagajärg. Olen otsustanud, et see lugu Eesti koeraspordist jääb mõneks ajaks (kui mitte üldse) viimaseks.  Põhjus on tegelikult hästi lihtne. Toon illustreerimiseks ühe väga lihtsustatud näite. Oletame, et Teet võtab Toomaselt endale kutsika. Põhjus, miks ta seda teeb on asjaolus, et Toomas ütleb, et see kutsikas on maailma parimate eeldustega ja tulevikus väga hästi läbi lööv (raha teeniv). Toomas tunneb, et on tänuvõlga Teedule, et too kutsika võttis ning korraldab suure võistluse, kus osalema ei pääse mitte keegi peale Teedu. Ta paneb selle suurelt kella külge ning varsti räägib kogu internet sellest, kuidas Teet imelise koeraga suure karika võitis. Teet saab kuulsuse ning Toomas au, et sellise kutsika kasvatas. Kas tundus kuidagi veider?

Olen tähele pannud, et mind näiteks selline nö. laest võetud näide häirib, kuna see ei ole aus, ei ole avatud ning tegelikult moonutab olulisel määral tõde. Kui ma olen sarnase taustaga lugusid kirjutanud, siis olen ma tänaseks jõudnud arusaamiseni, et tegelikult väga suurel osal Eesti koeraomanikest, kes võiksid olla huvitatud spordist, tõust jne. ei lähe see eriti korda.  On inimesi, kes suruvad taskus käe rusikasse, on inimesi, kes kuskil põõsas, kus keegi ei näe tulevad ja patsutavad õlale, et hästi tegid, et sellest kirjutasid. Kindlasti on ka selliseid, kes elavad lootuses, et äkki saab olla mõne ajapärast Teedu situatsioonis ning seetõttu pole kasulik valitsevat pilti ja sidemeid ära lõhkuda. Ehk siis vaadates seda nö. suurt pilti tundubki mulle, et ma ju tean ja näen kogu seda seisu nii ehk naa. Kui suurem ja laiem üldsus, kes võiks sellest huvitatud olla ei reageeri aga mingil muul, kui eelpool kirjeldatud moel, siis pole mul mõtet neid lugusid ka kirjutada. Mul on oma ajale ja närvidele ka muud rakendust. Mina sellest ei kaota, kui mina neid lugusid edasi ei kirjuta, küll aga kaotavad paljud inimesed, kes enesele märkamata selles suitsus edasi elavad. See suits toodab suures koguses koeri, kes ei ole tegelikult nii head, kui lubati, see suits toodab suures koguses karikaid, kellede võitjad ei ole nii head, nagu võiks loota ning kindlasti ka palju pettumusi, mis tekivad nö. tühjale ehitatud lootustest. Ja ennekõike see suitd pärsib väga tugevalt arengut.

Aasta 2016 kokkuvõte

Nagu kõigil eelnevatelgi aastatel kirjutaks sel aastal kokkuvõtte Sportkoera 2016 aastast. Sellisel kujul, nagu Sportkoer eksisteerib praegu, täitus meil 5 aastat. Enne 2011 aastat, mil sai asutatud konkreetne klubi eelnes periood, kus sai treenitud ja koos huvitavaid asju ette võetud, kuid seda ilma konkreetse ühise siduva klubita.  Näiteks esimene Jäljehundi võistlus toimus ka enne Sportkoera juriidilist asutamist. Aga kui võtta konkreetne asutamispäev, siis sel aastl täitus jah 5 aastat.