Saksa lambakoerast, varrukakatsest ja koolitusest

Ma täiesti adun, et mingid inimesed ootavad jäljejutu järge, kuid kahjuks nad peavad täna taaskord pettuma, sest kirjutan hoopis muust. Ma olen siia blogisse kirjutanud koolitusnõuannete vahele ka nö. arvamuslugusid haakuvalt koolitusega ja koeraspordiga. Inspireerituna eile Facebookis alguse saanud statistikaminutitest kirjutaks täna ka ühe sellise loo.  Kes pikka juttu lugeda ei viitsi , vaadake allpoool tulevat statistikat, sest see peaks olema kõigile huvitav lugeda. Ma olen juba mõnda aega erinevates foorumites ning seltskondades üsna kriitiliselt sõna võtnud mitmetel koerakoolitusega haakuvatels nö. üldpoliitilistes küsimustes. Samuti olen päris tihedas taktis arvamust avaldanud seoses saksa lambakoera ga haakuvaga Eestis. Kahjuks on need foorumikirjutised jäänud erinevate sopaloopimiste laviinide alla ning sealt on kaduma läinud esialgne mõte. Seetõttu mõtlesin, et kirjutan täna siia ühe tervikliku loo, millega üritan välja tuua mõningaid valupunkte ja tendentse Eestis. Ütlen kohe sissejuhatuseks ära, et antud artiklis tuleb juttu peaasjalikult saksa lambakoerast. Paljud inimesed peavad mind dobermanniinimeseks ning leiavad, et ma ei tohiks üldse saksa lambakoera teemal sõna võtta. Samas pean aga tunnistama, et saksa lambakoer on minu jaoks ikkagi Eesti koolitusmaastikul tõug number 1 ning seetõttu pean selle tõuga toimuvat väga väga tähtsaks ja määravaks. Sellest ka minu mure. Kui praegused tententsid jätkuvad, sisi lähimate aastat ejooksul peab see tõug taanduma, sest peale tulevad malid lihtsalt võtavad jõuga . Samuti leian ma seda, et olles koolitanud ligi 20 aasta jooksul päris suure hulga saksa lambakoeri mingi tulemuseni, olen ma tegelikult oluliselt rohkem saksa lambakoera inimene , kui need, kellel kuskil aianurgas ketis üks just õnnekombel seda tõugu koer haugub.

Minu jaoks on saksa lambakoer teinud Eestis läbi täiesti uskumatu arengu.

Kaitsesoorituse hindamisest

Eelmisel nädalal pooleli jäänud jälje teemat jätkan järgmisel korral. Pole pikka aega kirjutanud midagi kaitsekoolitusest. Kuivõrd võistlushooaeg on käima lükatud, siis oleks viimane aeg natuke täpsemalt kirjutada kaitse nö. hindamiskriteeriumitest. Täna kirjutan konkreetselt nö. 5 erinevast faasist, mis on IPO- C osas nö. eraldi hinnatavad osad ning mida kohtunik peab oskama näha. Arvan, et ka meie koerasportlastele tuleb kasuks, kui nad õpivad koera kaitsetöös rohkem detaile nägema. See aitab paremini mõista hindamist ning samas ka annab parema ettekujutuse, kuidas koer peaks olema ette valmistatud. 

Need, kes on 10 – 15 aastat Eestis koeraspordis olnud mäletavad veel väga selgelt aegu, kus koerad saanud haarde närisid nagu krokodillid, lahti laskmisel rebisid varrukat, lõpuks siiski varrukast irdununa hakkasid haukuma, kuid haarasid pidevalt taas hammastega varrukast ning tonksasid varrukameest. Kui vaadata tolleaegseid tulemusi, siis kõik need koerad said IPO-C osas üldjuhul tulemuse ning teinekord ka üsna kõrge. Raske on tegelikult leida seletust, et miks neid sedavõrd suuri vigu nii hellalt koheldi. Tõenäoliselt on põhjus asjaolus, et väliskohtunikud ei tahtnud meie nö. idaneva hakkavat koerasporti sellega kohe seisma panna, et igal võistlusel kõik koerad läbi kukuvad. Kuigi samas osad Sooem kohtunikud hindasid ka samade kriteeriumite järgi , nagu kodumaal. Samuti on kindlalt põhjus ka asjaolus, et 10 aastaga on ala maailmas meeletult arenenud. Kuivõrd koolitajate ja kogu koerakoolituse tase on maailmas teinud läbi meeletu arengu. Selles valguses on ka hindamiskriteeriumid mõnevõrra muutunud ning täna pööratakse oluliselt rohkem tähelepanu koera pea tasakaalukusele ehk sellele, kuivõrd koer suudab olla tugev ja dominantne erinevates instinktialades ning kui kiiresti ümber lülituda..

Koera jäljetöö ülesehitamisest

Kuivõrd üleeile sai räägitud jäljetöö ülesehitusest versus häälestamisest, siis tekkis kahtlus, et peaks rääkima veel jäljetöö ülesehitamisest vähe põhjalikumalt. Ma olen küll kirjutanud Sportkoera lehele päris pika artikli sellest, kuidas ma jälge koolitan ja treeningutes edasi liigun http://sportkoer.ee/artikkel.php?t=jaljekoolitus_kui_terviklik_susteem, kuid seal on juttu rohkem samm - sammult edasiliikumisest. Räägiks täna koera jäljetööst natuke teise nurga alt. Nagu ma üleeilses artiklis mainisin, koosneb IPO ja FH jälg koera jaoks kahest koolitatavast detailist - jälje ajamisest ning esemete näitamisest. Paljud inimesed armastavad näha selles veel kümneid pisikesi seiku, millega tegeleda. Minu loogika põhineb ühel konkreetsel mõttel, mida ma ka loengus olen rääkinud: kui hundil on kõht tühi ja ta hakkab jänese jälgi ajama, siis ta on väga motiveeritud seda jänest kätte saama ning ta on mures, et äkki kaotab jälje ja kõht jääb tühjaks. Mittekeegi pole hundile õpetanud nurgatehnikat või alguspunktist alustamist. Hundil on lihtsalt eluline kogemus, et kui ta ei ole piisavalt tähelepanelik, siis jääb tal kõht tühjaks ja on paha olla. Samuti teab ta väga hästi, et kui jänes on visanud sisse haagi ning ta kaotab jälje, siis peab ta olema veel terasem, et see uuesti leida. Kui ta hakkab ringi jooksma ning paanitsema, siis jääb jällegi kõht tühjaks.Miks ei võiks koera jäljetreening olla ülesse ehitatud samal loogikal? See on ju loomale hästi arusaadav ja omane.
Jäljekoolituses võib eristada mitmeid eri tasandeid ning nö. koolituslikke paralleelteid, millega tuleb treeningutes tegeleda. Tõsi need kõik teenivad vaid ühte eesmärki - saada koer ajama jälge soovitud pildis, mida ma nimetan terminiga "koer peab olema mures jälje pärast"

Häälestamine ja koera ülesehitamine on kaks eri asja.

See on teema, millega peaks iga vähekegi rohkem võistleda tahtev inimene kursis olema.  See on küll juba väga ammu teada tõde, kuid toonitan veelkord üle, et selleks, et saavutada edu võistlustel peab oskama koera lugeda. Koeralugemisoskus on tegelikult edu võti, mis aitab analüüsida, teha valikuid ning vastavalt hetke vajadusele reageerida. Treenides koera tuleb osata tervikust “välja imeda” just see komponent, mis parandamist vajab ning siis sellega tegeleda.Selleks, aga peab oskama koera lugeda, et see komponent silma hakkaks. Räägin täna ennekõike jäljele toetudes ning konkreetsete näidete varal.

Koera sooritus võistlusel sõltub tegelikult reast komponentidest:

FH võistlus 19. mail

Kirjutaks siia natuke eilsest võistlusest ning paneks nö. taustaks ülesse skeemid, põllu fotosid ning ühe video (tänud Katjale filmimast).
Alustuseks natuke antud võistluse tagapõhjast. Ma seletasin mõnevõrra lahti "Sportkoera" tegevuse tagapõhja ning ürituste korraldamise tausta http://sportkoer.blogspot.com/2012/05/juuniorikarikast.html .Jäljehunt on organiseeritud ennekõike lähtuvalt põhimõttest, et kutsikaid ja nende omanikke katsetada nö. võimalikult päris oludes ning läbi selle omandada kasulikku infot seniste treeningute õigsusest ja suunast. Sellest lähtuvalt on Jäljehundil olnud ja saab ka tulevikus olema alati võõras ja vanem jälg ning seda mullepõllul. Juuniorikarikas omakorda on sarnane võimalus lastele. Ükskõik, kas enda treenitud koeraga või siis "laenatud" koeraga võistlustulle astudes saab laps tunda ja kogeda päris võistluse hõngu. See annab talle igal juhul huvitava kogemuse ning õnnestumise korral ka suure koguse indu jätkata ja edasi pürgida.


FH võistluse sügavam mõte on anda inimestele võimalus treeningute taset ning koera oskusi konrollida nö. päris võistlusel. FH teine nimi,  kuidas teda rahvusvaheliselt kutsutakse on spetsiaaljälje katse. See tähendab, et ta on koerale nõudlik ning peab tooma välja nii koeramaterjali kvaliteeti kui ka treeningute taset samal kujul nagu IPO 3 -gi kõigi oma kolme ala summas. )FH peaks olema koerale sama nõudlik oma ülesehituselt kui IPO 3 kolm ala kokku.)  Selleks on vaja, et FH oleks planeeritud selliselt, et ta oleks tingimustelt nõudlik ning koerale väljakutse. Samas peab olema FH siiski läbitav ning võimaldada saada tulemust.

Koer hüppab üle aia

Kuivõrd selle blogi statistika näitab, et siit käivad abi otsimas ka tavaliste kodukoerte inimesed, siis lisaks kõikvõimalikele sportkoeri puudutavatele artiklitele ananksin siin veidi kõrvalt nõu ka kodukoera omanikele. Kodukoerte omanikele suunatud info saab ka edaspidi olema, aga selle osakaal jääb kindlasti alla sportkoertele mõeldud infole, kuivõrd "Sportkoera" peamine eesmärk on ikkagi konkreetse valdkonnaga tegelemine.

Viimastel aegadel on huvitaval kombel satutud korduvalt siia blogisse lugema googledades "Koer hüppab üle aia". Pole sellest küll kirjutanud, aga veidral kombel satuvad inimesed sedasorti probleemile just siit abi otsima. Seetõttu otsustasin täna kirjutada just sellest, paljusid inimesi vaevavast probleemist. Kuivõrd olen sellele küsimusele eelnevalt pidanud korduvalt ja korduvalt vastama küll erinevates raadio- ja telesaadetes kui ka internetis, siis tundub, et see probleem on üsna suur.

Kui koera käitumisega haakub mingi probleem, siis tuleb alati jälile saada selle põhjusele ning järgnevalt soovides seda lahendada mõelda klassikaliste koerakoolitusteooriate peale, mis ju tegelikult annavad kätte väga head vastused. Ehk siis küsimus, et miks koer hüppab üle aia?

Juuniorikarikast

Kirjutaks siia väikese kokkuvõtte nädalavahetusel toimunud Juuniorikarika võistlustest. Alustuseks mõni rida taustast. Klubi Sportkoer on tehtud väga kindla vormi ja raamistikuga. Meil oli väga kokreetne nägemus,milline peaks olema üks koeraspordiklubi, mis on ennekõike suunatud spordile ning edukate sportlaste tekitamisele ning nende toetamisele. Algusest peale on paigas olnud see, et "Sportkoer" ei saa olema "ügaühele midagi" stiilis klubi, vaid nagu öeldud, tal on konkreetselt eristuv nägu ning suunitlus. Sinna tervikusse kuulub tugevatel alustel põhinev tiimitöö ning koos treenimine ja üksteise toetamine ning süsteemne ning tark lähenemine koeraspordile.  Lisaks treeningutele ning koolitustaseme mõõtmiseks vajalikele eksamitele on "Sportkoeral" veel mõningad spordiga üsnagi tihedalt seotud tradistioonilised üritused, mis kogu terviku ilusti kokku seovad.

Täiesti arusaadavalt kuulub terviklikku pilti
- paari kõrgematasemelisema võistluse korraldamine (nagu sel aastal saab olema FH võistlus, kus jäljepõllud saavad olema Eestimaal sisseharjutatud tasemest mõnevaõrra nõudlikumad.)
- juba tradistisiooniks saanud Jäljehundi võistlus, mille peamine eesmärk on anda koeraomanikele võimalus oma noori koeri ja kutsikaid testida reaalsetes oludes ning läbi selle hinnata oma treeningute suunda ja sobivust
- traditsiooniks saamas Juuniorikarika võistlus, mille peamine ülesanne on anda lastele võimalus võistelda "nagu päris" stiilis (sellest siis allpool pikemalt)
- suvine treeningplaager, mis erineb tradistioonilisest "treenime koeri, aga samas trallime , grillime ja mängime "stiilist peamiselt selle poolest, et see on peamise rõhuga treeningutele ning siis sinna juurde on lisatud natuke ajaviidet ja koos olemist. Peamise rõhuga sisiki trennile. Esialgselt on plaan teha seda laagrit nö. rahvusvahelisena ehk sellest tulevad osa võtma ka sportlased piiri tagant, kelledega koos treenime. Tegemist ei ole seminariga ning kindlasti mitte ka suure rahvaüritusega.
- tervikusse lisandub üsna reaalselt järgmisel aastal juurde veel üks sedatüüpi üritus, mida Eestis varem tehtud pole. Praegu on aga natuke vara veel seda reklaamida.

Nüüd siis lähemalt toimunud Juuniorikarikast.

Märkidest ja häälestamisest vol.2.

Räägiks edasi märkidest ja häälestamisest. See on teema, mida ma tegelikult käsitlesin pikemalt kuulekuse loengus. Kes seda käisid kuulamas, siis  see tuleb tuttav ette. Eks koera häälestamiseks ja tema energia tõstmiseks on tegelikult erinevaid teid. Oma olemuselt peaks koera tööle häälestav märk olema selline, et ta kutsub koeras esile tähelepanu tõusu ning kergitab koera energiat ja instinkti sellisele tasemele, et selle najal on võimalik teha ilusat sooritust. See rutiin või märk peab olema sellise ülesehitusega, et seda saaks teha nii platsi kõrval, kui ka tegelikult platsi peal (et see ei oleks keelatud ning selle eest ei võetaks punkte maha).  Tegelikult on selle märgi ainuke sõnum koerale, et “nii nüüd hakkame kõrgel energial lahedat sooritust tegema ning sina ole tähelepanelik”. See peab olema sellise eesmärgiga loodud ja ülesse ehitatud ning koer peab sellest ka selliselt aru saama ning vastavalt käituma.

Märkidest ja häälestamisest

Ma olen siin varem kirjutanud mitu artiklit suunal, kuidas koera võistlusteks ette valmistada ning kuidas platsile tulekut harjutada jne. Minu jaoks on need nö. üks osa tervikust või pigem oleks õigem öelda, et need on väga olulised komponendid terviklikus süsteemis. Kirjutasin siin varem koera stressist ning tõin ära mõõdetud südamelöökide graafiku. Kellel see vahele jäi, siis siin on link http://sportkoer.blogspot.com/2012/04/psuuhilisest-pingest-ja-stressist-ning.html. Nagu sealt graafikust hästi näha on, erutus koer üsna kõvasti minnes aia väravast välja ning samuti nähes rattasõidul tee ääres aias koera.   See näitab väga selgelt, et koera meeleolu võib muutuda väga kiirelt ning selleks muudatuseks on vaja mingit käivitit. Kui mõelda võistlemise peale, siis ma usun, et kõik saavad sellest ühtemoodi aru, et kui võtta tuima autost koer ning ilma mingi ettevalmistuseta ja soojendamiseta minna temaga tegema kuulekust, siis koer teeb mingeid elemente oluliselt parema tujuga ning aktiivsemat kui teisi, samuti koera meeleolu ei ole läbivalt sama, vaid muutub. Kui võtta võistlussooritus, siis koera meeleolu ongi nagu vabalt voolav jõgi ehk koer tunnetab kogu aeg ümbritsevat ning ta meeleolu muutub vastavalt sellele. Teisisõnu on meil vaid kaks võimalust:

Juba seistmes aasta kasutusklassis - Kairi & Apollon

Kairi muljeid 2012. a ESLÜ peaerinäitusel osalemisest:

Meie eilne esitlus Apolloniga ESLÜ peaerinäitusel kasutusklassis jäi arvatavasti viimaseks :) . Arvestuslikult teeb see juba seitsmes aasta-hooaeg kasutusklassis tulemuslikult osaleda ja seda on ühe suure isase sakslase jaoks vist päris palju. Siinkohal tahangi tänada Aivo Oblikat, kellega koostöös oleme suutnud Pollat nii kaua varrukavormis hoida! Üks asi on teha koerale koolituse algpõhi, aga hoopis teine asi on seda ka niipalju aastaid hoida, ühe varrukamehega :) . Ning kõige suuremat headmeelt valmistab veel see, et vaatamata mingisugusele häälepaelte probleemile, suutis Apollon teha väga korrektse viimase varrukasoorituse. Võtan suure komplimendina ka kohtuniku ekstra ütlust minule, et „oled väga head tööd teinud selle suure Poniga!“

On tõeliselt uhke tunne omada sellist koera ja treenerit, kellega koostöö sujub nii suurepäraselt niipalju aastaid!  Aitäh Sulle Aivo!

Kairi

Kutsika koolituse esimesed sammud vol.3.

Jätkaks täna kutsika ettevalmistuse teemat. Kohe alguses tuletaks meelde, et olen kutsika ettevalmistusest kirjutanud ennekõike suunaga koeraspordile. Kui kodus on lihtsalt sõber, keda tahetakse kuulekaks saada, siis loomulikult võib ka kõike seda teha, aga see ei ole nii möödapääsmatu. Kui aga tahetakse võetud kutsikaga tema kasvades juba tõsisemalt sporti harrastada, siis on see täpselt sama oluline nagu algkool lapsele, et keskkoolis hakkama saada. Kutsika ettevalmistusest olen ma siia blogisse kirjutanud juba päris mitu lugu. Jätkan praegu punktist , kuhu sai jäetud peale neid kahte artiklit.

http://sportkoer.blogspot.com/2012/03/kutsika-koolituse-esimesed-sammud.html

 

http://sportkoer.blogspot.com/2012/03/kutsika-koolituse-esimesed-sammud-vol2.html

Veel mõni sõna koolituse alustest. Miks peaks kutsikaga selliseid asju tegema? Selleks on kaks väga mõjuvat põhjust: