Koerakoolitusest ja -spordist veel üks arvamuslugu

Algselt oli plaanis mul täna kirjutada jälje alustamisest ja selle koolitamisest. Sel nädalal toimunu valguses aga räägiks hoopis muust. Et mis siis sel nädalal eripärast on toimunud?  No näiteks korraldas EKL-KKK teisipäeval uusi IPO eeskirju tutvustava loengu. Ma pean tunnistama, et ma olin mõnevõrra siiski üllatunud toimunust. Ma ei arvanudki, et tuleb mingi täissaal. Enne eeskirjade vastuvõtmist oli kuulda üsna kõva lärmi teemal, et EKL-KKK ei tohiks vastu võtta uusi eeskirju, sest need on nii teistsugused ja muudatused nii suured, et rahvas ei suuda kohaneda. Vastaseis ei olnud mitte ainult naised saunas rääkisid tasemel, vaid kulmineerus ka selleteemaliste sõnavõttudega EKL-KKK eestiseisuses. Üllataski tegelikult just see, et kõige selle lärmi taustal  ei ilmunud loengule kohale ükski "mitte kursis olev ning muudatusi suureks nimetanud isik" isegi mitte EKL-KKK eestseisusest (olles ene kõvahäälselt deklareerinud, et on mures jne) ning tegelikult ka suurem osa koerasportlasi ning korraldajaid. Kui ma võtaks kuulajaskonnast maha Sportkoera rahva, siis järelejäänud osa moodustasidki peamiselt dobermanni- ja snautseriinimesed. Ehk jällegi vana hea teema - ütleme,  et ei ole tehtud, ütleme et ei ole kursis ja seisame vastu ja siis kui toimub, siis kohale ei tule.

Teine üsnagi veider sellel nädalal hoogu kogunud teema on EKL-KKK eestseisuses toimuv arutelu Aivo Oblikase karistamise üle.

Soojendamise ja venitamise vajalikkusesest

Paljudele tundub kindlasti veider praegusel ajal, kus õues on  suvi, mitte külm talv, lugeda teemat soojendamisest. Ma tegelikult ei kirjuta antud teemast praegu mitte sellepärast, et Eesti suvi ongi selline jahedapoolne ning kogu aeg nagu oleks külm ja tahaks sooja juurde, vaid ennekõike sellepärast, et just suvisel perioodil kipuvad inimesed treeningule eelnevalt koerad soojendamata jätma.

Kui me toome võrdlusi inimspordi poolelt, siis kes iganes on mingit trenni teinud teab väga hästi, et enne võistusrajale astumist kulus päris palju aega soojendamisele, venitamisele ning näiteks jooksualadel ka nö. lahtijooksmistele. Nii palju, kui mina olen sporti teinud, ei mäleta ma küll, et ma kunagi oleks kohanud kedagi, kes saabus staadionile, tuli võttis pika dressi seljast ning läks otse stardipakkudele.

Soojendamisel on tegelikult kaks eesmärki. Ühest küljest on ta ennekõike vajalik selleks, et lihased soojaks saada ning sellega vältida võimalikke vigastusi ning teisalt annab see üsna oluliselt juurde soorituse tulemusele, sest soojendamisega nö. viiakse lihse töö juba nö. ootevalmis ehk ta nö. töötatakse sisse. Koertega on tegelikult täpselt sama.

Jäljeesemete näitamine - head ja vead

Täna kirjutaks jäljeesemetest. Veider on see, et jäljetreeningutest on saand kirjutada siia ikka päris pinu artikleid, aga esemetest pole ma vist kordagi rääkinud. Nüüd ma siis parandan vea.

Mina õpetan koertele jäljeesemeid selliselt, et koolitan nad jäljest eraldi. Mõte on selles, et ma tahaks, et koer näitaks esemeid suure sooviga ning nähes neid esiemst korda jäljel, haakuks sellega vaid positiivne kuvand ning koer teaks kohe, mida peab tegema. Kui teha nii, et alustada esemetega kohe jäljel, siis minu arust tekib kolm probleemi:

Lahtilaskmisest varrukas

Ma olen kirjutanud varem siin kaks artiklit lahtilaskmisest :
http://sportkoer.blogspot.com/2012/02/kask-lahti-koerte-koolitamises.html
http://sportkoer.blogspot.com/2012/02/veel-kasust-lahti.html
Täna räägiks pikemalt just varrukaplatsil toimuvast. Lahtilaskmine on arvestades koeramaterjali ja koolitustaset üsnagi raske element. Keeruliseks teeb olukorra koera jaoks just see, et olles haardes (ehk saagiinstinkti mõju all) peab ta tulema kiirelt nö. kuulekuse alla, et sealt koheselt siirduda kaitseinstinkti poolele. See nö. kolmest alalõigust koosnev üleminek peab toimuma sisuliselt sekundi jooksul. See seab aga üsna tugevad nõudmised koeramaterjalile ning samuti koolitusele.

10. juuni IPO eksamist, koerakoolitusest ja suhtumisest.

Nagu kombeks on olnud, peale igat üritust, mis kuidagi haakub Sportkoeraga, olen kirjutanud mõne sõna üritusest, sooritustest jne. Eile korraldasime IPO eksami, et koerad saaksid oma treeningute taset kontrollida ning võimaluse IPO lainel edasi liikuda. Ma pean tunnistama, et eile oli üks tõeliselt lahe päev, mis valmistas palju rõõmu. Emotsionaalselt mõjusid kõigi koerte kaunid sooritused (kahju, et Veikol jälg küll natuke nihu läks, aga järgmine kord tuleb paremini), sealhulgas mitu väga ilusat jälge ja kuulekust ning kõikide koerte hea kaitsesooritus. Kuid kahtlemata kõige südant soojendavam oli asjaolu, et omadele kaasa elama oli tulnud sisuliselt kogu Sportkoer. Puudu olid vaid üksikud inimesed, kellel oli eelnevalt selleks päevaks juba midagi ees (näiteks välisreis). Seda tuge ja kaasaelamist oli ikka õhus täitsa tunda. Kui juba mina tundisn, siis kindlasti tajusid seda ka osalejad ise. Tänud kõigile kaasaelejatele ja abilistele. Aga täna ma ei hakka siin lahti analüüsima kellegi sooritust või selle tagapõhja vaid räägin hoopis muust. Ma tean, et mu järgnev kirjutis ajab jälle osadel harja punaseks, nagu eelmise nädala saksa lambakoera teemalised kirjutised, aga need on need mõtted, mis mul peale eksamit peas keerlesid ning need panen ma siia kirja.

Kiire lama võistlustel.

Nagu ma olen eelnevalt kirjutanud ka kuulekuse teemades ning päris pikalt rääkisin kuulekuse loengus, mängib koera võistlussoorituses lisaks koera koolitustasemele ka meeletult suurt rolli meeleolu. Soorituse kiirus, täpsus ning läbi selle ka saadavad punktid sõtluvad väga suuresti nii sellest meeleolust, millega koer võistlusplatsile läheb, kui ka konkreetse harjutuse sooritamise meeleolust. Kindlasti on paljud kogenud, et trenniplatsil ehitades harjutuse ülesse palli, postiivse ja negatiivsega on harjutus väga ilus ning korrektne. Samas võistlustel sama tehes on järgi vaid varemed. Heaks näiteks võib lugeda "istu" käsklust, kus trennis istuv koer jääb võistlustel üsna tihti hoopis seisma "istu" käsu saades. Sarnaselt kipub meie muidu nii hea koolitustasemega koer seisas järgi kõndima ning "lama" käsu saades aegalselt lamama ning mõnevõrra roomama. See kõik on tingitud vaid ühest asjast - koer teeb sooritusi väga erinevalt lähtuvalt meeleolust.

Koera jäljetöö ülesehitamisest vol.2.

Jätkaks täna siis lubatud jäljeteemal. Räägiks kõigepealt kogemusest. Kui ma kirjutasin 19. mai FH eksamist , siis seal oli juttu, et Käbi  kes oli teinud väga ilusa jälje kuni teise ristuvani, siis ta ei suutnud seda ristuvat lahendada, kuna see oli väga raskes kohas ning koeral nappis kogemusi (sellest on juttu siin http://sportkoer.blogspot.com/2012/05/fh-voistlus-19-mail.html) . See on hea näide koera nö. kogemuste piisavusest ja kogemuslikust piirist. Kuna antud juhul oli ristuv vahetult hetkel, kus pehme pinnas läks kõvaks, siis koer ei osanud minna pehkmelt originaalilt ning pehmelt ristuvalt koheselt kõvale originaalile, sest ta ei olnud seda treeninud ja tal ei olnud kogemust. See näide on selles mõttes tõeliselt hea näide illustreerimaks nö. kogemuslikku poolt. Väga tihti inimesed kipuvad nägema koera kogemust vaid väga üldistatud raamides ehk koer oskab töötada lühikesel rohul , pikal rohul, mullal, vihmaga ja tuulega ja nagu erinev hulk kogemusi olekski sellega omandatud. Tegelikult on see kaugel vajalikust kogemuste paketist. Kui tahta, et koer töötaks jäljel kindlalt ning ei eksiks, siis on vaja koerale tekitada väga - väga lai kogemuste põhi ning sellega tuleks alustada juba kutsikaeas. Nii noorelt alustamise juures on kaks oluliset põhjust:

Saksa lambakoerast, varrukakatsest ja koolitusest vol.2

Jäin eile õhtul selle kirjutise peale mõtlema, et see jutt oli üsna ühepoolne ehk tõi välja probleeme ning nendega haakuvaid tagajärgi. Tegelikult tuleks rääkida ka lahendustest ehk kuidas toimides oleks võimalik neid probleeme vältida ja teha nö. paremini. Kritiseerida on hullu lihtne aga katsu paremini teha. Jätkakski eilse tekstiga siitkohalt pakkudes välja lahendusi.