Tants raporteerimise ümber

Nüüd küll need lugejad pahandavad, kes eetika teemat ootasid. Kahjuks seda täna ei tule. Mul siin ootamas veel lugu aportist ning samuti jäljest nng kaitse üleminekufaasist. Kõik need on sedasorti lood, mida olen mõelnud, et nüüd järgmiseks kirjutan, aga siis tuleb jälle miski vahele. Kirjutan täna "tantsust ümber raporteerimise" , mis minule tundub naljaloona. No ei saa midagi teha, ajab naerma ja seda juba mõnda aega. Kirjutangi siia tõsisemate trenniluguda ja analüüside vahele siis ühe naljaloo:) Nagu ühel korralikul lool ikka on ka antud lool nö. sissejuhatus, peatükid ja lõpus ka kokkuvõte.

ESLÜ IPO MV 2012

Kuivõrd eile ja üleeile on siit blogist käinud läbi tavatu hulk rahvast, siis veidi on jäänud mulje, et tahetakse lugeda minu arvamust antud võistluse kohta. Nagu ka eelnevatel suurematel võistlustel kirjutaksin ka seekord natuke õnnestumistest ja ebaõnnestumistest seoses Sportkoera koertega. Antud võistlusega tekkis tegelikult mul peas päris mitmeid mõttekäike eetika teemadel ning ma arvan, et tõenäoliselt ma järgmise kirjutise teengi eetikast. Aga sel korral siis koertest ja nende etteastetest.

Miks inimesed koeri valesti koolitavad?

Tänast kirjutist ajendas kirjutama ütlus, mida olen viimasel ajal liiga palju kuulnud "mul on nii kahju, et ma seda varem ei teadud, oleksin asju kindlasti teisiti teinud. Nüüd on nii kahju ajast ja koerast ning kaotatud võimalustest". Pean tõdema, et sellist ütlemist olen kuulnud erinevatel aegadel päris palju, aga eriti viimasel paaril aastal jääb see aina tihedamalt kõrvu kraapima. Ma arvaks, et põhjuseid, miks niimoodi aina rohkem öeldakse on mitu.
1. ühest küljest tekib juurde aina rohkem inimesi, kes sooviksid sporti teha ning on selle eesmärgi nimel üksjagu aega ja raha kulutanud ning jõudes enda arust kuhugi tasemele avastavad, et tegelt polegi seda taset, mida näha loodeti
2. teisalt tänu internetile on näha aina rohkem materjali korrektselt töötavatest koertest ning seetõttu karjuvad vead rohkem välja

Sportkoera lapsepõlvest.

Oleme käesoleva aasta jooksul pannud Sportkoera kodulehele ja siia blogisse üleese rea videoid kutsika treeningutest ning propageerides tarka ning süsteemset tööd alates kutsikaeast. Samuti olen teinud päris mitu loengut teemal kutsika ettevalmistus tulevaseks sportkoeraks. Veidral kombel aga mida rohkem sedasorti infot levitada ning ülesse panna, seda häälekamalt hakkab kostma ütlusi stiilis "jätke koerale lapsepõlv alles" ja et " koer muutub ilmetuks ja põleb läbi kui temaga kutsikast saati trenni teha " jne. Veidral kombel neid jutte levitavad ja räägivad jsut Eestis koolitusega rohkem tegelevad inimesed. Ma pean tunnistama, et ma siiralt ei saa aru, kuidas saab olla nii pime , kurt ja mitte mõista mis ümberingi toimub. Seletaks tänases teemas veel pikemalt lahti kutsika ettevalmistuse tähtsuse ning süsteemse töö mõtte.

Jäljepõldudest

Tänast kirjutist ajendas kirjutama kaks erinevat põhjust. Ühest küljest sai just siia kirjutatud teemal raske treeningul, kerge lahingus; teisalt on nüüd FCI IPO MM i lehel üleval selle aasta MM i põldude pildid.  Vaadates meil Eestis toimuvat ja kuulates võistluste järgselt antavaid kommentaare on mulle jäänud mulje, et meil tegelikult väga paljud ei kujuta ette põldude raskusastet koera jaoks ning seda, kuidas koer erinevat pinnast ja olusid tunnetab. See on tegelikult ka üks peamisi põhjuseid meie liiga lihtsate põldudega võistluste jaoks, sest need natukenegi teistsugused põllud, mis tihti liiguvad ikkagi selles nö. lihtsaimas kastis, tunduvad inimestele juba väga rasked. Samas, kui ikka ei tunneta põllu raskusastet, siis on ju ka treeninguid ülesse hitada üsnagi raske. Kuidas sa teed trennis nö. raskemal põllul treeninguid, kui võistlustel, kui tegelikult on ettekujutus koera võimetest üsna ähmane. Raske treeningul kerge võistlusel peaks tegelikult pädema igasuguse raskusastmega põllu osas. Kuidas tunnetab koer põllu raskust ning kuidas peaks seda treenima?

Eesti koeraspordist ja püramiidist

Antud lugu kirjutama inspireeris mind ennekõike Postimehes ilmunud vestluslugu peaminister Andrus Ansipiga (http://london.postimees.ee/930530/ansip-ma-ei-moista-neid-kes-raagivad-olumpiaturismist/, kus peaminister ütleb üsnagi kuldse mõtte, mis pädeb ka koerasprdi osas vägagi hästi. Kopeerin siia vastava lõigu: "Ma ei kuulu nende inimeste hulka, kes arvavad, et tippsport on püramiidilaadne nähtus - mida laiem alus, seda kõrgem tipp -, sellisel juhul peaksid kõik tiitlivõistluste medalid kuuluma Hiinale. Tippsportlast ei huvita, kui lai on ala kandepind, vaid see, kas tal on eeskujusid, hea treener ja võimalus ala harrastada. Olümpiamedaliteni on jõutud tänu jäägitule pühendumisele ja fanatismile, mitte ala kandepinnale." Olles ise teinud Eesti tasemel tippsporti (kergejõustikut) ning näinud tähtede ja tippude teket ja arengut, on sellel lõigul tegelikult väga sügav mõte.Arendaks järgnevalt antud teemat edasi tuues näiteid tavaspordist ja koeraspordist.

Raske treeningul, kerge lahingus vol 2.

Kirjutaks siis edasi antud teemal. Ni nagu lubasin räägiks natuke nendest nö. raskematest treeningutest, mis lahingu kergeks teevad. Oma olemuselt oleks mõistlik võistlemiseks valmistudes mõelda selliselt, et valmistuda tuleb jupi raskemaks, kui on toimuva võistluse tase. Kuivõrd võistlusolukord ja - pinge on see koefitsent, mis kipub omaniku ja koera närvid läbi korrutama ning näiliselt treeningutelt tuttav situatsioon laheneb hoopis teisiti. Täna räägiks peaasjalikult jäljest. Järgmistel kordadel siis kuulekusest ja kaitsest ka juurde.

Raske treeningul, kerge lahingus

Tänast lugu ajendas kirjutama osaleiselt nädalavahetusel toimunud eksam, aga ka valitsev olümpiameeleolu. Oma osa mängib kindlasti ka Eesti Ekspressis ilmunud lugu, milles küsimustele vastas Kristjan Pork (lugege kindlasti, see on väga hea artikkel). Konkreetsele artiklile sai lingitud ka Sportkoera Facebooki kontol. Tänase kirjutise pealkiri on tegelikult üsna kulunud fraas ning seda olen vähemalt mina küll kuulnud lapsepõlvest peale. Juba sel ajal , kui ma veel aktiivselt kergejõustikku tegin oli see mõte tihti nö. tagant kiusajaks, kui pidi "veri ninast" harjutusi tegema. Kasutasin pealkirjas seda kulunud fraasi ennekõike sellepärast, et lihtsalt paremat ei ole.Räägin täna nii jäljest, kuulekusest kui ka kaitsest.

Jäljevaiast

Tänast lugu kirjutama ajendas nädalavahetusel jäljepõllult leitud jäljevai. Antud blogi sai tehtud eesmärgiga anda nõu, panna inimesi mõtlema ning nägeme mõningaid asju laiemalt ja natuke teise nurga alt. Selles mõttes sobib järgnev jutt siia alla väga hästi.
Mis siis antud jäljevaias erilist oli? Aga vaadake ise:

Mu sisetunne ütleb, et osa lugejaid vaatas nüüd seda pilti ja mõtleb, et no mis seal siis erilist on. Keegi unustas jäljevaia põllule ja põllumees sõitis nidukiga selle kõveraks. Ja üsna reaalselt täiesti arvestatav osa lugejatest siinkohal edasi ei loe. See pole ju huvitav, ei ole ju otseselt mingeid koolituslikke nõuandeid ega ka teravaid väljaütlemisi.  Tegelikult on kurb, kui inimesed seda nii mõistavad. Minu arust on selle kirjutise sisu meie koeraspordi (pidades silmas IPO-t) tuleviku suhtes oluliselt määravama tähtsusega kui kire istu või meeleolu koolitamine. Ma tõesti loodan, et mingi arv rahvast loeb selle artikli lõpuni ja kirjutatu mõte levib ka laiemalt.