Psüühilisest pingest ja stressist ning selle mõjust sooritusele

Kirjutaks täna sellisest teemast, mis haakub iga spordialaga ning täiesti arusaadavalt ka koeraspordiga. Rääkides psüühilisest pingest ja stressist ei käsitle ma seda mitte koerajuhi kohaselt vaid pidades silmas koera. Kõik inimesed, kes on harrastanud mingilgi määral koerasporti, on üsna reaalselt vähemalt mõelnud koera füüsilise ettevalmistuse peale. On kindlasti ka üksjagu inimesi, kes on heade tulemuste nimel leidnud aega lisaks koera koolituslikule treenimisele sinna kõrvale füüsilise põhja ladumiseks. Samuti olen üsna veendunud, et niimõnigi koeraomanik on imestanud, et kuidas mingis treeningsituatsioonis tema nii hea füüsilise ettevalmistusega koer järsku sekunditega totaalselt ära väsib.  Seda teeb vaimne pinge ning stress. Sisuliselt tähendab see seda, et sa võid koeraga teha kilomeetrite pikkusi jalgsimatku, treenida teda rattaga jooksutades või loopida platsil palli ning omades üsna hea füüsilise ettevalmistusega koera, ikkagi kaotada konfliktses situatsioonis kogu treenituse tausta, nagu oleks see õhku haihtunud.

Nii öelda teema sissejuhatuseks toon siia ära koera südametöö graafiku.

Millal minna võistlema? vol.5

Üritaks selle suhteliselt pikaks veninud teemaga lõpuni jõuda. Eelmisel korral kirjutasin eksamile minekust. Eksamil ja võistlusel on situatsiooni mõttes nii omanikule kui ka koerale päris meeletu vahe. Üldjuhul erineb võistlus eksamist järgnevate detailide poolest:

- seal on suurem pinge ja omanikon rohkem närvis. Närvipinge on koerale tajutav juba kodunt,
- rahvast on oluliselt rohkem ja sellega haakuvalt ka koeri ja autosid jne.
- üritus venib pikemaks ja koer peab kauem kestma sellises melus,
- üldjuhul ei toimu see kunagi omal platsil (eksam siiski tavapäraselt toimub),
- tihti kaasneb võistlusega tavapärasest pikem autosõit,
- nii platsile minekul kui ka harjutuste vahel on pikemad pausid ning rohkem "surnud" aega,
- üsna tihti on auto platsist oluliselt kaugemal, kui koer on harjunud,
- koera eelnev soojaks jalutamine on teistsugune, kuna teisi koeri ja rahvast on rohkem

Kõik eelnev on sedavõrd suur kontrast koera jaoks, et ilmselgelt on koeral väga lihtne taolist üritust liigitada nö. uueks situatsiooniks. Selleks, et koeral ei kujunekski välja nn. võistluskäitumist on vaja võistlustele minna sellise koeraga, kelle tase on juba sedavõrd kõrge, et tema jaoks on see tuttav situatsioon koos atribuutikaga,

Millal minna võistlema? vol.4

Jätkaks võistlema minemise teemal. Kui eelmistes postitustes sai lahti kirjutatud oma ja võõras plats, siis täna jätkaks juba eksami ja võistluse suunal. Eksam erineb oma ülesehituselt ja tingimustelt treeningutest päris palju. Suurimad erinevused on:

-koera häälestamiseks ei saa otseselt kasutada enam positiivset ja negatiivset mõjutust

- - soorituste vahel on pikemad pausid ja ka nö. palju tühja aega

- - üritus vältab päris pikalt

- - algasendid on üsna pikad ning on suur oht, et koer väsib sellesse

- - kaasnevad pealtvaatajad ja kerge pinge

- - omanik on natuke hajevil ja närveerib

Millal on siis õige aeg koeraga eksamile minna? 

Kuulekuse ja jälje seminar Lätis

Lubasin kirjutada väikese kokkuvõtte Lätis peetud seminarist. Kui möödunud aasta novembris sai viimast korda seal seminari pidamas käidud, jäi kohe küsimus õhku, et küll oleks hea kui ma hooaja alguses kohe tagasi tuleks. Kuivõrd lumi ja talv väga lahkuda ei tahtnud, siis arvasin juba et eelnevalt kokku lepitud kuupäevad äkki jäävad ära. Õnneks aga ikkagi talv taandus ja seminar sai teoks. Sõitsin Lätti kolmeks päevaks. Reedel ja laupäeva õhtul tegime kuulekust ja laupäeva hommikul ja pühapäeval jälge. Panen siia allapoole neist ka mõned pildid ja video, et natuke paremini toimunut iseloomustada.

Linnalegendidest seoses koeraspordiga

Täna kirjutaks siia võistlemise teemade vahele nö. linnalegendidest. Ma olen korduvalt kuulnud Eestis mitmete selliste inimeste suust, kes ennast koerakoolituses tegijateks peavad sellist veidrat väljaütlemist, et esimeseks koeraks tasukski võtta kehvemate omadustega koer, kuna see on nö. kogemuste omandamiseks ning läheb nii ehk naa aia taha. Kui sellise kehva koeraga on juba kogemus käes, siis järgmiseks võib võtta juba hea koera. Sellisel juhul uue koeraga saab juba toetudes kogemusele oluliselt kaugemale jõutud. Taolist juttu on rääkinud mitmed koolitajad ning samuti teenistustõugudega tegelevate tõuühingute juhtfiguurid. Samasse kategooriasse läheb ka selline lahe väljaütlemine, nagu mõned aastad tagasi üks ka Eesti mõistes ennast “tegijaks” lugev inimene ütles ehk “mis viga varrukameestel häid koeri koolitada. Katsugu kehvadega hakkama saada ning see alles näitab koolitaja taset ning hiljem siis treenida paremate instinktidega koeri”.

Kui juba meie nö. eeskujud ja teenäitajad räägivad nii, siis pole ime, et nii arvavad ka paljud koeraomanikud. Ma olen sellist juttu kogu aeg suu lahti kuulanud ning ei saa tänini aru nendest tagamõtetetst miks sellist jura peab ajama. Oskaks öelda vaid seda, et kui kunagi kuulete kedagi sellist juttu puhuvat, siis saate kohe hästi aru, et konkreetse inimese tegelik väärtus on kõvasti lahjem, kui mõista on antud. Seletaks lahti.

Millal minna võistlema? vol.3.

Täna siis teemal omalt platsilt võõrale. Ehk järg kahele esimesele kirjutisele.

Kirjeldaks alustuseks lahti kahe platsi erinevused koera vaatevinklist lähtuvalt. Kui koerajuhi jaoks on kaks platsi üldiselt laias laastus väga sarnased, kuna neil mõlemal on näiteks tõkked või varjed või muu atribuutika, siis koera jaoks on erinevused märksa suuremad.

1. Võõral platsil paigutub auto platsi suhtes teise kohta, mistõttu juba autost väljudes sattudes natuke teise ümbrusesse tekib koeral uue koha suhtes uudishimu, mis kaasneb lõhnade ja nähtud ümbrusega. Lisaks aga on platsile minemise tee täiesti teine. See tähendab seda, et üldjuhul on koertel oluliselt suurem kiusatus lõhnu nuusutada ja ennast ümbritsevaga kurssi viia. Omal platsil on ju nii palju käidud, et kõik puud - põõsad ja tegelikult ka lõhnad on ammu peas. Paljud on kindlasti tähele pannud, et sõites trenniplatsile hakkab koer juba natuke enne platsi autos vinguma ja aktiivsust ülesse näitama.

Millal minna võistlema? vol.2.

Kirjutaks edasi võistlema minemise teemast. Kirjutaks lahti kõik loetletud neli etappi ning üleminekud ühest teise. Selliselt samm-sammult lahti rääkides peaks lugejad paremini aru saama ning õiglasemalt hinnata oskama oma koera võimalusi, arengut ja koolitustaset.

Nagu ma eelmises kirjutises mainisin on esimeseks etapiks treeningud omal platsil. Varasemates kirjutistes olen ma detailsemalt kirjutanud sellistest mõistetest nagu kanalite loomine, harjutuste ülesehitamine lühikeste lõikude kaupa ning koerale seoses platsiga teatud käitumismallide kujundamine. Oma treeningplats on see koht, kus ehitatakse ülesse kogu kuulekus. See tähendab, et alustatase alguses meeleolu loomisest, ootuse ning iseseisva energia kogumise õpetamisest ning platsile tuleku märkide loomisest.

Millal minna võistlema?

Kuivõrd võistlushooaeg on algamas, siis on paras aeg rääkida natuke võistlemisest. Järgnev jutt tegelikult kehtib ka teiste alade kohta nagu jälg või kaitse või tegelikult mistahes koolitusala. Ma kirjutan aga kuulekuse põhjal, kuna see on meil Eestis kõige levinum. Millal on siis õige aeg hakata mõtlema võimaluse peale minna koeraga võistlema? Olles jälginud pikka aega Eestimaal toimuvat on paratamatult silma jäänud, et meil on väga palju koeri, kes sisenevad karikajahile väga noorelt ning põledes algul eredalt kustuvad üsna kiiresti ning mõne aja pärast teevad vaid ilmetut ja tehnilist sooritust või ilmetut vigadega ja tuima esinemist. Okei, meil Eesti kuulekuse tase on tegelikult ka täiesti olematu, ehk sellised ilmetud koerad üsna tihti tulevad võistlustelt koju ikkagi karikatega, aga see saab kindlasti varem või hiljem muutuma. Tänased spordist huvitatud inimesed, kellel on noored koerad kodus, peaksid juba hakkama mõtlema asjade peale sügavamalt, kuivõrd selleks ajaks, kui nende koertel saabub nö. parim võistlusaeg on kindlasti tase juba jupi tugevam.

Ma eristaks koera koolituse seisukohast nelja eri tasemega üritusi:

Toetavad tegurid ja raskused jäljel

Jätkaks veel jäljeteemal. Kuulekuse ja kaitsefännidele lubaks, et ma ei jää siia jäljeteemasse päris kinni ning lähiajal kirjutan kindlasti ka teistel teemadel.

Eelmisel nädalal sai kirjutatud mitu artiklit jälje planeerimise teemal. Nagu ma seal korduvalt mainisin on väga oluline planeerida jälge selliselt, et koer suudaks suurema osa jäljest töötada vajalikus meeleolus ja tehnilises pildis. Selisel juhul me saame teda selle eest kiita ning ta saab ka toidu näol preemiat. Teisisõnu me peame juhtima koera õigesse pilti ning siis selle kohta talle positiivset tagasisidet andma, kuivõrd teistmoodi pole võimalik koerale näidata, mida me temast soovime. Kuidas aga saada koera soovitud kujul ajama? Selleks ongi rida detaile, mis jälje ajamise käigus koera vajalikku pilti viivad. Osad neist detailidest on ette planeeritavad, osad nö. töö käigus kasutatavad. Kui planeerida jälge, siis tulebki eelnevalt need detailid valmis mõelda, mis skeemile paigutatakse.