IPO Eesti MV 2012

Nagu eelnevalt kombeks on olnud, siis ikka peale suuremaid võistlusi kommenteerin Sportkoera rahva sooritusi. Nii ka nüüd. Alustuseks ütleks kohe, et korraldajad EKSLi näol olid organiseerinud väga hea võistluse. Kõik laabus väga kenasti ning selle eest kindlasti sügav kummardus EKSL i rahvale. Erilised komplimendid muidugi Rihole, kes Rakvere peastaadioni organiseeris ja finantseeris. Tänu sellisele staadionile oli tunda ikka tõelist MMi hõngu. Väga lahe! Super! Meeldis väga kohtuniku – Vesa Pekka Hirvioja töö, mis oli täpne, detaile väärtustav ja  esiletoov. Mingit allahindlust ei tehtud nii kui teinekord millegipärast kiputakse vahest tegema. See oli lahe. Selliselt väljateenitud tulemus annab hea tunde ning sellele võid loota ka mujale maailma minnes.

Palavus ja võistlemine

Praegu, kus õues kallab vihma ja Eestimaal valitseb meile suhteliselt tüüpiline suvine temperatuur 15 -16 kraadi ümber, tundub palavusest rääkimine suhteliselt kohatu. Kuivõrd aga vahepael oli paar soojemat nädalat, kus palavuse teema jälle inimeste suul oli, siis avaldaks natuke arvamust. Ma ei räägi teemal, et ära jäta koera soojaga autosse jne. ehk siis täiesti iseeensest mõistetavatest asjadest vaid pigem avaldan arvamust ühe linnalegendi kohta.
Kuigi meil tavapäraselt ju suviti temperatuur väga üle 20 kraadi tõusta ei taha, siis ikkagi on kesksuvel mingi periood, kus kraadiklaas näitab 24- 25 kraadi ja vahest harvem isegi 27 kraadi. Sellistel nädalatel elustub iga kord legend (mida võib tegelikult ka vabanduseks nimetada), et "mu koer tegi täna sellepärast võistlusplatsil kehva soorituse, et nii palav oli". Samuti on tavapärane ka kuulda ja näha sotsiaalmeedias ning inimeste vahelistest vestlustes tagantjärgi õhkamisi, et "su koer oli ikka nii tubli, et sellises palavuses suutis teha" või et "koertel oli nii raske, sest täna oli nii palav".

Kuidas aidata koera kuulekuse võistlusel vol.2.

Kui eelnevas kirjutises rääkisin peaasjalikult esimesena lamamisest ja sealt koera energia ülesse kogumisest, siis täna räägiks ülejäänud sooritusest. Eelmisel korral oli juttu sellest, et koera energiat saab tõsta nö. pinge tõstmisega erinevates asendites (lama või kõrval) ja lisaks meeleolu muuta vasak- ja parempööretega. Need on tegelikult sellised asjad, et lihtsalt lampi võistlustel pöörama hakates või asendeid võttes ei juhtu midagi. Selleks peab koeral olema all vastav ettevalmistus. Teisisõnu, kui minna võistlema pooliku koeraga, kes vahib ringi, kelle meeleolu uitab veel laiemaid ringe, kui pilk ning enamus käske on poolkõvad, siis läheb nii  nagu läheb ja teha pole midagi. Ma olen eelnevalt päris palju rääkinud negatiivse mõjutuse energiat tõstvast kanalist ning ka ootusega energia kasvatamisest. Need mõlemad mängivad tegelikult päris suurt rolli ka häälestamise ja meeleolu juhtimise juures. Räägiks järgnevalt pööretega meeleolu juhtimisest.

Sportkoera laagrist

Nii, nagu eelnevategi "Sportkoera" ürituste puhul, kirjutan ka nüüd siia väikese kokkuvõtte. Nädalavahetusel toimunud Sportkoera laagrist hakkavad vähehaaval väsinud lihased juba taastuma ning nagu roheline muru kevadel sulava lume alt, jääb lahkuva väsimuse ja rammestuse alt välja paistma kõva kogus positiivseid elamusi ning lisandunud motivatsiooni.

Inimesi on erinevaid. Osad võtavad koera selleks, et oleks kodus tore kaaslane, kes õhtul koju tulles saba liputab ja telekat vaadates pea sülle paneb, teised leiavad, et koer on see liikumapanev jõud, mis õue jalutuskäigule viib ja kord - kaks nädalas koolitusplatsile kisub, kolmandad näevad koeras hobi, millega regulaarselt tegeleda ning koostöös areneda. "Sportkoer" saigi tehtud selle eesmärgiga, et koondada neid kolmandaid. Inimesi, kes soovivad teha eesmärgipäraselt sporti saavutamaks häid tulemusi.   Sellega kaasneb loomulikult ka koju tulles saba liputav koer ja pea süllepanek :) , kuid seda nö. mitte peamise eesmärgina. Kõrvalt vaadates võib tunduda see süsteemne töö vastiku enese tagantsundimisega, kus kasutatakse koera vahendina ära oma ego tõstmiseks. Aga eks osad vaatavad ka neid inimesi, kes maratone jooksmas käivad ning 3-4 korda nädalas pikema jooksuotsa teevad vastiku enese tagant sundimisena ning teised ei suuda näha mingit rõõmu regulaarses jõusaalis käimises. Iva ongi see, et inimestele meeldivad erinevad hobid. Kui rääkida aga koera kasutamisest nö. enda ego tõstmiseks, siis olles ise oma koeraga teinud väga süsteemset ning tihedat tööd ütleksin küll, et mu koer pole eales õnnelikum olnud, kui sel ajal, kui ma iga päev 2-3 tundi temale pühendasin.

Kuidas aidata koera kuulekuse võistlusel.

Eksami - ja võistlushooaeg käib juba täie hooga. Vaadates platsidel toimuvat tekib mul pidevalt mõtteid stiilis, et miks küll koerajuhid võistledes oma keskpäraselt ette valmistatud koeraga ise koerale veel vastu töötavad. Ilmselgelt on võistlusplatsil võimalik koera sooritust enda käitumisega parandada aga samuti ka ära rikkuda. KK võistlusplatsil toimuvast on eelnevalt päris hea artikli kirjutanud siia blogisse Mari ning soovitaks ka selle läbi lugeda http://sportkoer.blogspot.com/2011/10/kuidas-eksamilvoistlusel-keerulistes.html .Ma kirjutan täna natuke teise külje pealt.

Jälje alustamisest

Jälje algus on kogu jälje kõige tähtsam ja määravam osa. Tema rõhk ja hind terviklikus hindamispildis on samaväärne nurgaga, kuid tema roll kogu jälje õnnestumises on väga suur. Koer vajab selleks, et teha head jäljetööd teatud meeleolus püsimist ning rahulolu ja positiivset tagasisidet tehtud tööst. Teisisõnu, treenides igapäevaselt koera  näeb kindlasti iga koerajuht, et koer teeb parimat sooritust siis, kui ta on stabiilses , rahulikus ning keskendunud meeleolus. Jälje alguse mõte ongi tegelikult selles, et ta annab koerale kätte nö. puhta ja selge lõhna ning alates esimestest sammudest stabiliseerib ta rahulikku ning enesekindlasse töösse.