Jäljekoolitus erineb oma olemuselt totaalselt kuulekusest ja kaitsest. Seda erinevust on toonitanud sisuliselt kõik väliskoolitajad, kes meid külastanud on. See erinevus ongi tegelikult jäljekoolituse nö. aluseks, mis tagab edu. Toonitan siinkohal igaks juhuks üle, et räägin teenistuskoerte jäljest, mitte jahikoerte jäljest. Antud blogi näol on tegemist klubi Sportkoer blogiga, mis tegeleb jälje, kuulekuse ja kaitse treenimisega koertele ning eesmärgiga võistlusspordile. Sellest lähtuvalt on ka siinsed kirjutised ennekõike FH-st, IPO-st ja KK-st.
Kui soovid koolitada koerale jälge, siis on kõige aluseks just õige vaatenurk ning sellest nö. baasolemusest arusaamine.
Mis on see erisus? Kujutame ette, et õpetame koerale käsku "istu". Me motiveerime koera, aitame tal sooritada (näitame ette) ja premeerime. Me tegelikult suudame koerale väga hästi "puust ja punaseks" kujul näidata, mida me tahame ning me tegelikult saame ka üsna selge pildi, mida koer teeb ning kuidas koer seda käitumist tunnetada võib. Seletan pikemalt lahti. Me ütlee koerale istu, vaadates koera ootame, et ta istuks lõpuni maha ja premeerime alles siis. Kui me tahame kiiremat istut, siis motiveerime koera sooritama kiiremini ja premeerime siis, kui koer istub kiirelt ja lõpuni. Selliselt on see koerale väga hästi mõistetav. Koera koolitamine oma olemuselt ongi ju tegelikult koerale oma soovide ning käskude tutvustamine ehk oma keele õpetamine. Kui me tahame, et koer teeks midagi, siis me peame talle tegema arusaadavaks, et mis see midagi on. Kui me seda ei suuda, siis me ei saagi eeldada, et koer seda teeks, sest ta ei saa ju aru.
Jäljega on meie probleemiks aga asjaolu, et me tegelikult ju ei kujuta absoluutselt ette, millisena tunnetab koer jälge ehk kui palju on seal erinevaid lõhnu, palju need teineteist segavad, mis lõhnad ja millisel kujul koera mõjutavad jne. Me vaid oletame seda, mida koer võib tunda. Kui tahta ennast koera seisu panna, siis kujutage ette, et te lähete suurde supermarketi toidupoodi ning teil on kõht väga tühi. Teile anti kaasa raha ning tekitati mulje, et seda raha võib kasutada mille peale iganes. Tegelikult raha andja aga kujutas ette, et te minnes poodi lähete läbi kõikide riiulite vahelt, möödute juustuletist, möödute singiletist ning jõudes vorstiosakonda valite sealt vasakult teise riiuli kolmandalt tasapinnalt pruunis pakendis vorsti ning toote selle koju ning sellest tehakse siis kodus korralik lõunasöök koos pasta ja kastmega. Te ei tea, et te peaks sealt selle vorsti võtma ja nüüd te astute poodi. Omades raha ja tundes tühja kõhtu, sirutate te käe juustuletis juustu järele, seepeale annab teile raha andja kõrvakiilu või sõimab ning ütleb, et võtsid vale asja. Sama kordub ka singiletis. Samas astudes samm haaval poes edasi saate te õiges suunas minevate sammude eest kiita. Kui mitu kõrvakiilu olete te valis taluma enne, kui te käega lööte ja pooleli jätate? Ja kui te jätate pooleli ja siis vast saabub sõim, siis mis edasi? Koera jäljekoolitus on ju üsna tihti sama ülesehitusega.
Lugesin paar aastat tagasi ühte päris hea jäljekoolitusraamatut, mille oli kirjutanud üks Ameerika koolitaja. Üks ta esimesi mõtteid oligi, et vaadates inimesi koolitamas koeri jäljel ei saa ta sellest aru, miks inimesed tekitavad koertele stressi ning segavad koerte õppimist muutes sellega tee eesmärgini mitu korda pikemaks. Oma olemuselt suudaks koerad palju kiiremini saada selgeks jäljetöö, kui koerajuht ei sega ja ei tekita konflikti.
Nüüd ütlevad oponendid, et tegelikult ma ju ajan jura. Algusest peale õpetatakse koerale, et igas sammus on toit ning sellega tehakse selgeks, et koer peab igat sammu nuusutama ja preemiaks saab ta toitu. Mida me koerale tegelt õpetame? Me astume põllule sammu ja paneme sinna sisse toidu. Kummarduge ise jälje kohale ja nuusutage. Te tunnete ju seal maiuse lõhna? Aga kas te ka jälje lõhna tunnete? Tegelikult ju ei tunne. Te oletate, et koer tunneb toidu lõhna ja tunneb seda segunenuna jälje lõhnaga ning hakkab seda segu ajama. Hiljem kaob ära toit ning koer ajab vaid jälje lõhna. Aga see ei ole ju nii. Koer tunneb lisaks jälje lõhnale antud paigas ikka väga palju erinevaid lõhnu. Pakuks, et sadu erinevaid lõhnu, milledest väga tugevalt üle on toidu lõhn. Kui isegi meie oma ninaga tunneme toidu lõhna, siis me võime vaid ette kujutada, kui selgelt koera nina jaoks see toit eristub. Koer on näljane, ta tahab süüa ning tundes üle sadade erinevate lõhnade toidu lõhna loomulikult siirdub toidu järgi ning sööb selle ära. Mida selle peale ütleb omanik - tubli! Kui omanik kiidab koera toidu söömise eest põllul, siis mida järeldab sellest koer.
Mõtleme nüüd alguses kirjeldatud istu käsu ning koerale oma keele õpetamise peale. Ilmselgelt järeldab koer, et meie soov on, et ta sööks põllult toitu, sest see täidab kõhtu ja selle eest me ka kiidame. Väga loogiline. Koerad on väga kiired õppijad. Juba 3-4 trenni pärast näeb iga inimene, et koer otsib toitu (mis paikneb jäljel) väga sihipäraselt. Aga loomulikult, sest seda me oleme ju talle õpetanudki ning selle eest oleme kiitnud (me oleme õpetanud toidu otsimist mitte jälje ajamist). Ehk koer saabki sellest väga hästi aru, et ta toodi põllule sööma ja toitu otsima ning selle eet kiidetakse. Kas seda me tahamegi? Tegelikult ju mitte. Me tahame, et koer ajaks jälge. Aga seda me ju ei õpeta antud faasis üldse. Me õpetame otsima toitu ning oletame, et koer on loll ja puudega ning tunneb toidu ja jalajälje segu lõhna ning ei midagi muud ning see lõhn eristub nii selgelt kõigest muust, et koer saab kohe aru, et aaa, toit on jäljes , tuleb minna mööda jälge. Nüüd me jätame toidu ära ning oletame, et koer läheb mööda tühja jälge järgmise toidupalani. Me ei kujuta absoluutselt ette, et mis lõhna koer tunneb ja kuidas ta tunneb. Ma olen 100% veendunud, et kui te jätate jäljel tühjaks 3 sammu või 10 sammu või isegi 20 sammu siis koer tunneb sealt eestpoolt kohe kindlalt seda toidu lõhna. Koer minnes mööda toiduga samme tajub, et toit sai otsa. Ta tahab veel toitu ja ta tahab veel kiitust ja mida ta peaks nüüd tegema?? Mida me oleme koerale õpetanud? Ta peab otsima toitu. Ta võtab viimase pala ning tegelikult haistab juba seda seal eespool olevat toitu ja siirdubki sinnapoole, tõstes nina (sest toitu ju pole) lisades tempot (et kiiremini jõuda ja kiiremini toit ja kiitus saada) ning mida teeme meie? Osad hoiavad kinni, teised mõjutavad negatiivselt. Mida me sellega koerale ütleme? Sa ei tohi sinna minna. Mõelge nüüd eespool toodud näitele supermarketist. Koer, kes on saanud siiani tugeva arusaama, et otsida tuleb toitu, seda süüa ja selle eest saab kiita, saavad nüüd väga tugeva konflikti osaliseks.Olenevalt koeramaterjalist jätab see kas tugevama või väiksema jälje , aga igal juhul tekitab see tubli annuse stressi. Koer on kogu aeg saanud ühte pidi juhiseid ja nüüd järsku pöördub kõik pea peale. Koer ju ei tea, et tundes seal kaugemal toidu lõhna, peaks ta mängima lolli ning panema nina igasse sammu ning liikuma niimoodi toidu poole. Me ju pole seda õpetanud. Me oleme õpetanud liikuma nii kiiresti kui võimalik uue toidupalani. See on üks tugevamaid konflikte, mida koera jäljekoolituses annab luua.Omamoodi naljaks on vaadata jäljel nn. Hamlet koeri, kes liiguvad jäljelt minema tehes nina ja peaga jäljeajamise liigutusi - vasak - parem - vasak- parem. Nagu oleks jäljel, aga jälge tegelikult polegi. Miks nad nii teevad? Aga sellepärast, et nad on õppinud, et kui nii teha, siis on omanik õnnilik ja kiidab.Koer on segaduses, ta ei saa aru, et nuusutama peab jäljesammu lõhna. Ta mõistab, et toiduni pääseb nii, et liigutab pead vasak - parem jne. Selleks, et seda ei oleks tuleb koerale õpetada tegelikku sisu ehk jälje ajamist.
Sarnaseid olukordi saab kirjeldada veel mitmeid. Ajades tühjemat jälge meeldib meil vaadata, kuidas koer tugevalt ninaga tööd tehes siit - sealt otsib jälge ja siis mööda jälge edasi liigub. Kas me tegelikult ka teame, miks koer jäljelt ära läks ning miks ta tegelikult tagasi tuli. Oletame, et meie 20 minutit vana jälg on tegelikult ikkagi põllul väga selgelt eristuv. Koer nihkub jäljelt kõrvale nuusutama ning leiab jälje kõrvalt mingeid väga huvitavaid lõhnu. Ta on endas kindel ja teab, et ei kaota jälge nii ehk naa ära, mistõttu hoides kuskil pidevalt jäljelõhna kontrolli all, nuusib ta mõnuga maapinda jälje kõrval. Kaotades huvi teise lõhna vastu siirdub ta tagasi jäljerajale ning jätkab seal. Mida teeb omanik? Üldjuhul kiidab sellise tegevuse eest olles ise uhke, et näe koer kaotas jälje ning otsib nii sihipäraselt. Kas tegelikult ka otsib? Kas tegelikult me ka üldse ette kujutame, miks ta midagi tegi ning mis lõhnu ta sel ajal tundis? Kiites koera käitumist me peame arvestama sellega, et koera käitumine kinnitub. Teisisõnu me ise koolitame ju koera seiklema jäljel. Sarnaselt andes koerale mõjutuse, me koolitame koer seiklema seni jäljel kuni omanik annab mõista, et aitab nüüd läheme edasi.
Nägin alles hiljuti ühte sellist sooritust videol, kus meie kohalik inimene oli koeraga trenni teinud ja selle siis ülesse pannud. Esimesel 40- 50 sammul liikus koer jälje sammus vaid neis jälgedes, kus oli toitu. Ülejäänud osa liikus ta küll natuke ühel pool jälge , natuke teisel pool jälge. Töötas küll ninaga intensiivselt, aga mitte samm - sammus. Omanik kiitis ja liikus koerale järgi (sellega kinnistas tegevust). Ma vaatasin seda videot ja mõtlesin, et kust vaene koer peab aru saama, et ta peab nuusutama jälg jäljes, kui koerajuht kogu sella aja annab mõista, et nii on ka okei. Ja siis ühel päeval saab koer selle eest sugeda, et ta nii teeb.
Koolitades koerale jälge tuleks koerajuhil meeles pidada peamine alus jäljekoolituseks. Jälg on tehniline ala. Koer peab liikuma samm - sammus lõppeesmärgi suunas. Järelikult seda me peamegi õpetama. Me peame algusest peale koerale õpetama, et sul on küll väga hea nina ja sa oled väga tark, aga antud koolituse raames pead sa nuusutama samm - sammus igat sammu, tegema seda iseseisvalt ning selliselt liikudes jõuad sa millegi väga heani ning saad koerajuhi käest palju kiita. Selliselt koolitdes saab koer aru, mis me talle õpetada tahame, ida me temalt ootame ning tal ei teki konflikti. Raskeks muudab koolituse asjaolu, et iga mõjutus jäljel võib väga lihtsalt muutuda abiks. Koer võib saada aru, et jäljeajamine tähendabki kombinatsiooni iseseisvast tööst ja koerajuhi abist. Kui nüüd võistlusel aga see abi ära kaob, ssi on tegemist nagu täiesti uue alaga, mida pole trennis üldse koolitatudki.
No comments:
Post a Comment