Räägiks koeramaterjalist ja -koolitusest vol.3

Tegelikult jäi ju mõned nädalad tagasi teema, millest sai kirjutatud kõigepealt koeramaterjali vaatevinklist  http://sportkoer.blogspot.com/2013/04/raagiks-koeramaterjalist-ja-koolitusest.html ja siis lahti seletatud koerasprdi mõiste antud nurga alt http://sportkoer.blogspot.com/2013/04/raagiks-koeramaterjalist-ja-koolitusest_9.html  . Kuivõrd aga esimeses artiklis sai lubatud veel ühte järge, mille rõhuasetus on koolitamisel, siis likvideeriks võla.  Veel selline kasulik info, et seoses blogi tausta vahetamisega hakkas jällegi tööle otsing. Kui keegi soovib leida artikleid aportist või jälje nüanssidest, siis lüües otsitava sõna otsingusse leiab blogi taaskord ülesse vastavad artiklid.

Tänast järge ajendas mind kirjutama nädalavahetusel nähtu. Tõsi, see mida kirjutanud olen, on mõnevõrra kordav mingite varasemate kirjutistega, aga kohati tundub, et "kordamine on tarkuse ema" aitabki lõpuks inimestel paremini täpsemast mõttest aru saada.
Nagu paljud inimesed on ammu aru saanud, on Euroopa ja tegelikult ka kogu maailma kõige tugevam koeraspordiriik vähemalt IPO poolel Saksamaa. See on ka igati loogiline, sest Saksamaa on ju riik, kust sai alguse IPO ning seal on koera koolitamine ning sellega haakuvalt ka sport olnud kogu aeg väga tugev osa kultuurist. Samas on Saksamaa riigina väga suur ning arusaadavalt suurema rahvaarvuga kaasneb rohkem huvilisi, rohkem ressursse, rohkem treeningplatse jne. Saksamaal toimub igal aastal mitmeid erineva tähtsusega võistlusi. Kõige tähtsamaks võistluseks loetakse VDH (ehk sealne kennelliit) meistrivõistlusi, mis on paratamatult ka kvalifikatsiooniks FCI MM le ning loomulikult ka saksa lambakoerte BSP-d ning samuti belgia lambakoerte DMC meistrivõistlusi. Need on nö. püramiidi tipp. Selleks, et pääseda VDH või sakslaste või malide või dobermannide MV stele peab enne läbima üsna kõva kadalipu võttes osa Saksamaa eri piirkondade kvalifikatsioonivõistlustest.  Päris tipud läbivadki selle kvalifikatsiooni, osalevad MV -stel ja siis kvalifitseerudes MM le osalevad kas FCI või FMBB või WUSVi MM - l või mitmel neist. Rohkem pole mõistlik, kuna see kulutab liiast koera ja lõhub treeningtaset.

Möödunud nädalavahetusel toimus Saksamaal kaks suuremat võistlust . Üks neist oli iga-aastaselt korraldatav DVG Saksamaa meistrivõistlused. Tegemist on omamoodi koeraspordiorganisatsioonide katusorganisatsiooniga, mis korraldab iga aasta omi meistrivõistlusi. Oma olemuselt pole kindlasti tegemist nö. tippüritusega, sealt jäävad kindlasti kõrvale tipud, kes samal ajal juba reisisid FMBB malide MM le ning kuna see ei ole ka osaks VDH kvalifikatsioonist , siis seal ei stardi ka mitmeid teisi tippe. Samas muidugi ei saa kuidagi öelda, et tegemist oleks nõrga võistlusega. Ütleks pigem nii, et tegemist on Saksamaa mõistes sellise kesktugeva võistlusega, millest ei võta osa päris palju tippe kuid mis siiski on teatud mõttes tippvõistlus, millel on ka oma kvaifikatsioonisüsteem.

Peale sellist pikka sissejuhatust jõuan nüüd ivani.  Working-dog.eu tegi antud võistlusest live ülekande netis. Meil kodus oli see ühendatud telekaga ning jooksis sisuliselt terve päeva nö. taustaks. Päris lahe oli vaadata erinevate koerte ilusaid sooritusi ning saada läbi sellise taustal mängimise tegelikult päris hea ülevaade tasemest. Ma pean tunnistama, et ma olin pehmelt öeldes shokeeritud. Olles käinud viimased 6-7 aastat stabiilselt MM e vaatamas ning jälginud koerakoolituses toimuvat, hakkab tegelikult selgelt silma see, kuidas koerakoolitus ja - sport areneb meeletu kiirusega. Ühest küljest teevad tipud suhteliselt stabiilselt sooritusi üle 96 punkti, teisalt on see nö. lai mass ronimas kõik skaalasse 91 - 95. Sellest kirjutasin pikemalt ka siin blogis peale möödunud aastast FCI IPO MM i.http://sportkoer.blogspot.com/2012/09/fci-ipo-mm-st-vaike-kokkuvote.html kus jäi silma Ida- Euroopa maade väga jõuline esilekerkimine ning oluliselt ühtlustunud tase. Nüüd vaadates seda Saksamaa võistlust peab tõdema, et see oli ikka muljetavaldav.Toon välja mõningad seigad.
1. Kõrvalkäik. Silma jäi vast mõni üksik koer, kes kõrvalkäigul kasvõi ainult ühe korra keeras pea ära. Valdav enamus nähtud  koertest vaatas omanikule otsa 100% kogu kõrvalkäigu harjutuse. Mulle meenub seepeale FCI IPO kohtunike koolitus, kus koolitades IPO kohtunikke toonitati, et võrratu hinde saamiseks peab koer vaatama 100% kogu aeg omanikule silma. Tulles nendelt koolitustelt tagasi ja tehes Eestis siinsele rahvale sama koolituse tekitas see ikka publikus kahinaid ning leiti, et selline hindamine võiks ikkagi vaid MM le jääda. Et kui koer kõnnib ilusti kõrval  ja vaatab otsa, kuidas mahti saab, aga on asendites täpne ja kiire, siis see on ikkagi võrratu. Nüüd vaadates seda Saksamaa võistlust saan ma tegelikult väga hästi sellest aru, miks peab olema võrratu hinde puhul pilgukontakt 100%, sest see ongi kujunenud nö. standardiks. Pakuks, et lähima 2-3 aasta jooksul hakkavad erinevatel MM del esimesed 100 koera olenemata riigist täpselt nii tegema ning tegelikult on see juba täna paljude riikide MV ste nö. esikümne teema. Olgem ausad, tegelikult ju Soomes koolitatakse koeri isegi tavalise eksamitaseme jaoks sellest kriteeriumist lähtuvalt.

2. Juurdetulekud olid superkiired. Kui me võtame meie Eesti parimad 2-3 koera kiiruste osas, siis sealsed kõik nähtud sooritused olid põhimõtteliselt premad või siis kehvemal juhul sama head.

3. Tegelikult on sama lugu ka aportiga.  Mulle ei jäänud silma mitte ühtegi koera kelle aporti järgi jooksmine ning ka aportiga tagasi tulek ei oleks olnud väga kiire. Mitte lihtsalt kiire, vaid väga kiire. See tegelikult tundus uskumatu.

4. Edasisaatmisel jooksid 100% kõik koerad edasi väga kiiresti ning valdav osa neist lamas selliselt, mis  4-5 aastat tagasi MMl rahva ahhetama võttis.

Ma vaaatsin neid sooritusi ja mõtlesin, et selles mõttes on ju loogiline, et maailmas ju areneb kõik ja täiesti arusaadavalt areneb ka koerasport. Tegelikult on ju täiesti loogiline, et see, mis oli 4-5 aastat tagasi MM il nö. esikümne tase on tänaseks saanud standardiks. Inimestel on kõva motivatsioon, tehakse palju seminare ja info levib väga kiiresti. Seega on loodud kõik võimalused arenguks. Nagu ma eelpool kirjeldasin polnud antud võistluse näol tegemist üldse mitte Saksamaa nö. tippvõistlusega ja sellegipoolest oli pilt läbivalt väga äge. Võttes täna endale kutsika ning soovides temaga kuskil mujal maailmas läbi lüüa ning ka MM lt arvestatava tulemusega tagasi tulla peab miinimumis see kutsikas tegema taolist taset, sest 4-5 aasta pärast on tase taaskord nii palju tõusnud, et sellise tasemega oled sa põhimõtteliselt kuskil keskel ning tehes kehvemat tõõd leiad ennast täiesti tagaotsast.

Kui ma vaaatsin seda võistlust, siis tegelikult aina rohkem saab aru, milline konserv Eestis valitseb. Meil on seline lahe õhutihe mull, kus koerad teevad sarnast kuulekust , nagu nad tegid 10 aastat tagasi, kohtunikud annavad jätkuvalt hindeid väga hea ja võrratu koertele, kes ikkagi enam-vähem korralikult hakkama saavad ning koolitajad kasutavad vanu häid võtteid, mis on enda töökindlust juba 10 aastat tagasi kinnitanud. Ma saan aru, et see võrdlus tundub vähe liiga räme, aga mõtleme mingile suguharule Aafrikas, kes elab metsas isolatsioonis muust maailmast. Nad peavad jahti odade ja vibudega ning on oma eluga väga rahul. Nende hulgas on kindlasti olemas parim vibukütt, kes tabab märki väga täpselt ning seda ka 100 m pealt. Kui seal külas peetaske suurem suvine pööripäeva pidu ning korraldatakse vibulaske võistlused, siis alati selgub neil võistlustel  esimene, teine ja kolmas koht ning seda igal aastal. Ja võitja saab endale auhinnaks lamba, kellega ta sisi kogu küla aplodeerides poseerib.  Ja parimad 5 vibukütti on alati õhinal, sest neist igaüks tahab võita. Nad treenivad enne võistlust palju ning meenutavad võtteid millega juba vanaisad sellel võistlusel võitsid.Ja vanad head võtted, mis on töötanud juba aastakümneid toovadki edu. Kusjuures tegelikult neid see ei koti absoluutselt, et kuskil teisel mandril on terved suured sõjaväed, kelledel on lasrsihikutega relvad ning raadioteel juhitavad pommid. Miks peaks see ka neid kottima. Need sealt kaugelt maalt ju ei tule kunagi oma lasersihikutega relvadega dzungli sügavusse vibulaske võistlusele. Las nad lasevad seal kaugel maal oma laseritega ning me laseme oma vibudega edasi ning valime parimaid.

Nagu öeldud, kõlabki see  võrdlus veidi liiga robustselt ning kahtlemata vihastab osasid meie inimesi. Aga no kuulge! Minge vaadake suuremaid Kuulekuskoolituse võistlusi. Ma ei räägi eksamitest, vaid võistlustest, kus teoreetiliselt peaks koos olema meie Eesti nö. koorekiht. Kas me näeme seal ühte ainsamatki tehniliselt puhast sooritust, millega kaasneb 100% kontaktiga kõrvalkäik ja superkiired siiatulekud ning ulmeliselt kiired aportid. Või kui me näeme seal 1-2 kahte ilusat sooritust millel suuremal või vähemal määral on olemas enamus neid komponente, siis kokkuvõttes sellega ka kõik piirneb. Eelmisel aastal startis Eestis Kuulekuskoolituses üle 200 koera. Kas meil tõesti ei ole võtta nende hulgast 10 koera kes teeksid samal tasemel kuulekust nagu on standardiks Saksamaal või Soomes või Rootsis või näiteks lähiajal  Ungaris või Ukrainas? Ma olen tagunud siin Eestis häirekella juba jupi aega. Meie koerakoolitustaset võistlusspordis ei tõsta see, et anname koertele palju punkte ja pigistame vigade ees silmad kinni või koolitame neid koeri nii, nagu juba 10 aastat tagasi oli kombeks. Meie kuulekus hakkab arenema siiski alles siis, kui me õpime uut moodi ning laiemalt koera koolitust nägema ja oluliselt süsteemsemalt treenima.

Juba mõnda  aega on Eestis olnud teenistustõugude spordialadel tugev mõõn. Jupp aega on  heietetud juttu nö. põlvkondade vahetusest, et vot vanad tegijad võtsid uued kutsikad ning vot selelks ongi mõõn ja ühel päeval on see möödas jne. Seda juttu on juba räägitud ikka päris mitu aastat. Räägitakse sellest, kuidas koerad on ikka veel noored ja koerad on ikka veel kutsikad jne jne. Platsidele on eksameid sooritama siiski mõned juba ilmunud. Kahjuks pole aga väga midagi rõõmsat näha. Sama omaniku käe otsas olev nö. parema algmaterjaliga koer teeb täpselt sama sooritust, nagu tegi ta eelmine(nö. kehvem ) koer. Inimesed kipuvad oletama, et kui eelmine koer oli närvilise iseloomuga ning kehvemapoolse enesekindlusega näituse liini sakslane, siis võttes uueks koeraks tööliini sakslase või mali tulevad sealt ilusad sooritused kohe automaatselt. Mingipärast aga kõnnib ikka see teist värvi ja teise näoga koer sarnaselt eelmisega jalga sisse kõrvalkäigul, sörgib aportiga tagasi ning närib seda koerajuhi ees olles. Nimi on küll teine ja värvus ka, aga pilt on täpselt sama.
Ma pean tunnistama, et mina küll ikka huvga ootan, et kas lähima 2-3 asta jooksul siis plahvatavad meil tõesti platsile need kõik "igavesti noored kutsikad", kes hakkavad tegema sarnast kuulekust, nagu teeb muu maailm või pigem teevad nad ikka suht sama pilti, nagu tegid varasemad koerad ning lihtsalt kohtunikult oodatakse nö. kõrgemaid punkte.

Toonitan siia lõpetauseks veelkord, et kes vähekegi tahab pidada sammu muu maailmaga ning tulevikus ka Eesti MV stel medalite jagamisel kaasa rääkida, peaks täna ikka väga kriitiliselt hndama seda kutsikat (koeramaterjali), mida ta koju võtma hakkab ning mõtlema väga kriitiliselt läbi ka treeningud, mida ta teha kavatseb. Ja kui tundub, et enda teadmistest jääb äkki puudu, siis küsima nõu.
Ma olen kirjutanud siia blogisse ridamisi artikleid, mis võiksid inimesi suunata mõtlema kutsika valimisel ning algkoolitusel ning samuti süsteemsel treeningute ülesehitamisel. Kuulsin just hiljuti taaskord juttu, kuidas iniemsed rääkisid, et näe kui kahju, et kutsika võtmisel ei osanud nii mõelda ja valida ning näe kui kahju, et kutsika algkoolitus ning harjutuste alused sai ülesse ehitatud valesti. No mida selle peale öelda. Eks ongi kahju. Aga natuke nagu omad vitsad peksavad. Kui ikka küsima ei julge tulla ning teed valikuid  ja otsuseid enda arust tugevate kriteeriumite põhjal,mis hiljem vaid mulliks kujunevad, siis ei olegi midagi teha, kui mõne aja pärast vaid ohata.