Tuesday, April 9, 2013

Räägiks koeramaterjalist ja -koolitusest vol.2.

Inspireerituna eelmise artikli peale ilmunud kommentaarist, kirjutaks siia veidi pikema kommentaari. Kuna see kommentaar saab olema pikemapoolne, siis leidsin, et see võiks olla eraldi kirjutis, mitte lihtsalt vastus küsijale.

Mulle tundub, et enne konkreetsemaks minemist peaksin seletama lahti ühe tausta. Kohati mulle tundub, et inimesed saavad ühest asjast valesti aru ning kuigi ma olen seda eelnevalt korduvalt toonitanud, on selle mõte äkki ikka segaseks jäänud..Antud blogi näol on tegemist klubi Sportkoer blogiga ehk see on ennekõike mõeldud koeraspordiga haakuvate teemade käsitlemiseks. Kust algab koerasport ja kus see lõppeb? Ma olen sellest varem kirjutanud pikemapoolse artikli siia, kuid võtan lühidalt kokku. Kui inimene võtab endale koera ja käib temaga koolis, siis seda me ju nimetame koera koolitamiseks. Kui inimene treenib koera eesmärgiga võistelda, siis me nimetame seda koeraspordiks. Kuskil jookseb see piir, kus lihtsalt koera koolitamine läheb üle spordiks. Mina mõtestaks selle piiri lahti selliselt, et kui inimese jaoks on oluline, kui täpselt ja kiirelt koer istub või lamab ning kui kontaktne ta seejuures on, ja ta tahab seda koolitustaset kuskil võistlusel teistega võrrelda, siis on tegemist juba spordiga. Lihtsalt koera koolitava inimese jaoks ei ole nendel detailidel tähtsust. Ta tahab saada vaid kuuleka sõbra, kellega mugav oleks elada. Kus jookseb aga piir rahvaspordi ja tippspordi vahel? Pakuks, et suurim eristaja on suhtumine. Rahvasportlane teeb siis kui on aega, teeb hea enesetunde ja rõõmsa olemise saavutamise nimel. Tippsportlane teeb süsteemselt ning eesmärkide nimel. Ka rahvasportalsel võib ju olla eesmärk, kuid ta ei tee suuri ja pidevaid ohverdusi nende saavutamise nimel.

Need artiklid, mida ma siia kirjutan on suunatud koeraspordiga tegelejatele ehk nii rahvaspordi kui ennekõike tippspordi suunal.  Mulle on ette heidetud, et ma justkui põlgan rahvasportlasi ja nö. enese lõbuks harrastajaid. Tegelt see ei ole kaugeltki nii. Mingid inimesed on lihtsalt üritanud minust sellist imidzit luua, kuna see tundub olevat kellegile kasulik. Sportkoera all on treeninud kogu aeg väga erineva taseme inimesi ja koeri. On olnud kõrgema eesmärgi poole püüdlejaid ning ka näiteks saksa lambakoerte omanikke, kellede ainuke eesmärk on aretuskontroll ära teha. Minu arust on kõik need tasandid olulised ning me oleme kõiki neid üritanud jõudu mööda aidata.
Siia blogisse on saanud kirjutada artikleid ka lihtsalt kodukoera koolitajale. Nende eesmärk on ennekõike üldise koeranduskultuuri parandamine ning inimeste teadlikkuse tõstmine.

Nüüd siis teema juurde. Kui inimesel on täiesti juhuslikust tõust (või tõuta) koer ning ta tahab lihtsalt harrastada mingit koolitusala, siis tema suurim sõber on ta oma koer. Ta on lahe just sellisena, nagu ta on. Kui mina kirjutan siin sellest, et tuleks pöörata tähelepanu koeramaterjalile jne. , siis see võib tunduda solvav. Kui ma kirjutan, et valides parema koera on õnnestumise võimalus oluliselt suurem ning võidud tulevad kergemini, siis ka see tundub tegelikult suht nõme jutt, sest "mul on endal armas sõber ning mulle meeldib just temaga tegeleda ja ennast proovile panna". Milleks peab kõik minema nii konkurentsi peale välja ning võidujooksuks karikatele?

Toon siia sellise näite. Minul ei ole loodus andnud mingeid eeldusi tegelemaks pikamaajooksu või suusatamisega (võrdleme koeraga, kes oma iseloomu poolest ei  saa kunagi võitma IPO-s) seepärast ma kogu nooruse aja tegelesingi sprindiga. Ma suusatasin enne selle aasta Tartu Maratoni maha 500 km, mida on päris palju ning ma tegin seda süsteemselt.  Aga me ei ole teinud seda aastaringselt ning pidevalt ( võrdleme jälle koerakoolitusega, kus pole tehtud päris õigeid asju). Ma ületasin ennast tugevalt ning sain enda jaoks väga hea aja. Ma olin väga rahul. Aga mu koht oli alles peale 4000 piiri. Selliseid minusuguseid oli seal üritusel väga palju. Kui me räägime aga suusaspordist, kui sellisest, siis meil on lisaks oma tulemusele hea meel selle üle, et meil on nimed nagu Veerpalu või Šmigun ning meil on olemas olümpiamedalid. Me oleme rõõmsad, et saame sellele rebimisele seal eesotsas kaasa elada. Kas me oleksime rõõmsad, kui mina oleksin Eesti parim suusataja? Oma 6 tunnise maratoni ajaga, kaotades norrakatele üle 3 tunni? Ei ole ju. Me oleme rõõmsad, et meil on Šmigun ning et meil oli ka Tartu Maratonil finishiheitluses oma mees rebimas esimestele kohtadele.

Koeraspordiga on tegelikult sama lugu. Loomulikult on meil vaja rahvaspordi tasandit. See on lahe, kui inimesed tegelevad oma koertega ning ammutavad sellest elurõõmu ja energiat igapäevaks, kuid meil peaks olema olemas ka see tippspordi tase. Tänases Eestis on see tase täiesti olematu ja õhuke. Ma ei räägi mitte ainult IPO-st. Tegelikult on ju suhteliselt sama seis ka SK, agility või FH ga. Okei, on küll mõned üksikud, kes on suutnud kõrgemale tõusta, aga laias laastus tippsport ikkagi puudub. See on ka peamine põhjus, miks ma seda tippsporti promon ning inimesi üritan käe otsas kohale viia. Meile on seda lihtsalt väga vaja, et see tasand ka tekiks. Rahvasportlasi on meil täna palju, isegi suhtelises mõttes tippsordiga võrreldes väga palju.

Tegelikult on rahvasportlaste jaoks ka vajalik tipptaseme olemasolu. Aga miks?  Võtame rahvasportlase, kes tahab oma koera saada kiiremini istuma või nobedamalt aportit tooma ning minna mõnele võistlusele ja äkki isegi karika saada. Ta kulutab selleks, et saada ilus ja kiire aport 25 treeningut, mis võtavad aega kokku ca. 40 tundi  ning tal kulub platsil käimiseks 80 liitrit bensiini. Kui tal oleks parem treener, kes valdab tehniliselt ja meeleolu mõttes aportit paremini, siis ta saavutaks selle 16 treeninguga, 28 tunniga ning 60 liitri bensiiniga.  Kas rahvasportlane oleks siis kuidagi õnnetum või? Miks ta peab sama saavutamiseks kulutama pea 2 korda rohkem? See kiirem eesmärgini jõudmine ei toimu mitte läbi koera lõhkumise või üle laipade liikumise, vaid läbi selle, et treeneril on lihtsalt rohkem kogemust ning ta oskab asju näha terviklikumalt samas süvenedes detailidesse.  Olenemata, mis tõugu või tõuta koer on inimesel, kellega ta platsile läheb ja olenemata milline on selle konkreetse koera maksimum, kuhu temaga jõuda on võimalik, on ju igal juhul kõigile kasulik minna lihtsamat ja otsemat teed pidi. Tavaliselt on see pikem tee just seepärast pikem, et ta tekitab koerale konflikti ja stressi. Kes meist tahaks aga igapäevaselt kogeda stressi? Kas me tahame, et meie koer tunneks igapäevaselt stressi? Ma olen kahjuks näinud väga palju selliseid koeri, keda on nö. rahvaspordi tasemel koolitatud vastuoluliselt ning seetõttu on nad kogenud stressi ning see paistab neist koertest välja. Neid koeri on kurb vaadata.

Puhtalt enda kogemusele toetudes ütlen ma, et mina hakkasin koolitajana oluliselt arenema siis, kui ma oma koeraga MM del käisin ning olin sunnitud valmistuma üsnagi rasketeks tingimusteks.  See pani palju rohkem analüüsima ning mõtlema. Väga palju andis juurde ka see, kui minu juurde tuli trenni paremaid koeri ja kõrgemate eesmärkidega koeraomanikke. See võimaldas katsetada ja läbi viia uudseid harjutusi ning eksperimeteerida. Ilmselgelt olen ma arenenud viimase 5 aastaga väga plaju rohkem kui eelnenud 15 aastaga kokku. Tippsporti suunduvate inimeste ja koerte treenimine paneb paratamatult treeneri oma mugavustsoonist väljuma ning juurde õppima. Vastasel juhul ei suuda ta ju neid kõrgemale pürgijaid kuhugi viia. See on see põhjus, miks rahvasportlased võiksid olla huvitatud kõrgemast ja tihedamast tippsordi tasemest.

Jõuame nüüd ringiga koeramaterjali juurde. Oletame, et inimesele meedib dobermann. Ta vaatab neid lahedaid malide videoid ning näeb küll seal kiiret ja enesekindlat koera, aga see pole tema tõug, sest talle meeldib ju dobermann. Kui ta tahab koerasporti harrastada, siis ta peab aga arvestama asjaoluga, et ka dobermannil ja dobermannil on väga suur vahe. Olenemata, kas võistelda rahvaspordi tasemel või tippspordis tuleb arvestada asjaoluga, et paremate iseloomuomaduste ning eeldustega koer jõuab alati kiiremini kõrgemale. Toon jällegi näite. Kui varrukatrenni tuleb dobermann, kes kardab käega ähvardamist, siis selle probleemi lahendamiseks võib minna 10 - 15 treeningut. Keegi ei ole teda kunagi löönud, kuid ta lihtsalt iseloomu tõttu on ebakindel ning kardab ähvardust. Samas kui teine dobermann ei vaja ühtegi treeningut, sest ta ei karda. Kui me võtame ühisel teljel, siis peab arvestama asjaoluga, et IPO spordis on materjali mõttes teistest peajagu üle tööliini sakslased ja malinoisid. Lihtsalt neid tõuge on lähtuvalt iseloomust ja sisust rohkem aretatud. On tehtud valikuid, mis põhinevad ennekõike sisul, mitte niivõrd välimikul. Teistel teenistustõugu koertel kahjuks ei suudeta ilusatest nurkadest, kaunitest kaeltest ja seljajoonest kuidagi lahti rebida. Seetõttu on ka nende hulgas töö mõttes palju väham sama võimekaid isendeid. Samas on ühe tõu siseselt erinevused ikka väga suured  ning soovides sporti teha, peaks sellega arvestama. Kui me aga võtame näituse liini sakslase, siis ilmselgelt jääb ta omadustelt alla heale tööliini sakslasele, aga ka näituse liini sakslaste hulgas on väga erinevaid isendeid. Soovides võistelda näituse liini sakslasega, tuleks pöörata tähelepanu sellele, milline on ta iseloom ja sisu. Nagu rahvasuu ütleb "sitast saia ei tee". Kehv koer jääb alati kehvaks ning seda ka hea koolitaja käe all. Samas tänases Eestis, kus meie tööliini sakslaste tase on muu maailma mõistes ikka väga kesine suudaksid näiteks head näituseliini sakslased neid vägagi edukalt võita.

Lõpetuseks tahakski öelda, et olenemata, kas tegemist on rahvaspordiga või tippspordiga, jõuab alat kiiremini edasi, kui treenida targalt ning see on alati koerale lihtsam ning rohkem rõõmu pakkuv, kui seda tehakse talel arusaadavalt. Samuti jõuab alati edasi palju kiiremini, kui koer on parem.

7 comments:

  1. Lihtsalt parema arusaamise eesmärgil küsin, et ega tippsportlane koeraspordis ei ole päris sama kui inimspordis?
    Selles mõttes, et tippsportlase jaoks peaks sport olema töö ja sellest on võimalik elatuda? Et tipptasemel sporti teha, peaks seesama sport vähemalt osalise sissetuleku kindlustama?
    Või mõistame vähemalt Eesti koeraspordis tippsportlast kui inimest, kellel on võimalik rahvasportlasest tunduvalt rohkem spordile pühenduda, kuid ta ei teeni spordiga raha?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma arvan, et eri inimestel on erinev nägemus. Mina isiklikult liigitaks selliselt, et tippsportlane inimspordis on Eesti mõistes selline, kes teeb regulaarselt trenni (6-7 - 8 korda nädalas) eesmärgiga esineda Eesti MV stel edukalt.Üldjuhul on ta selle eesmärgi suunas pühendunud aastaid ning teinud seda süsteemselt ja sihipäraselt. Valdav enamus selle taseme tippsportalsi ei ole tegelikult profid. Päris paljud teevad seda töö või õppimise kõrvalt. Olgem ausad, kui võtta ka USA mistahes ala tippsportlased, siis esialgselt tehakse sporti kolledzi, hiljem ülikooli kõrvalt ning vaid tõsiselt edukad saavad stipendiumi ning nö. tinglikult võib neid nimetada siis proffideks. Tippsport ei tähenda mitte ainult olümpiamänge. See on kahtlemata nö. absoluutne tipp.

      Koeraspordis mõistaks liigitaks mina tippspordi alla need inimesed ja koerad, kes teevad regulaarselt ja süsteemselt tööd eesmärgiga edukalt esineda kas Eesti MV stel või MM del.

      Toon võrdluseks näite Soomest. Soome IPO MV-stel osaleb aastas ca. 40 koera. Neist vaid 6 pääseb MM le. Samas kõik need 40 on väga targalt valinud endale kutsika, võttes selel just sellisest pesakonnast, kus on eeldusi jõuda kõrgele. Need 40 teevad süsteemset tööd ja ei raiska oma koera suvalistel eksamitel. Nad teevad aastas vaid 2-3 starti nö. olulisematel võistlustel. Ilmselgelt liigitaks mina nad kõik nö. tippspordi alla.

      Meil on tegelikult ka IPO poolel pinu rahvast, kes teevad sama palju tööd kui need 40 soomlast, aga paljud neist omavad märkimisväärselt kehvemat koeramaterjali ning nad koolitavad oluliselt kehvema know how ga oma koeri. Seleks, et see jama aga välja ei paistaks nimetavad nad ennast rahvasportlasteks ning ütlevad, et teevad "just for fun". Sellisel juhul tundub võit alati nö. saavutusena ning läbikukkumine justkui polegi läbikukkumine.

      Koeraspordiga nö. raha teenida pole tänaseni võimalik ehk selles osas on inimspordiga suur vahe sees.

      Delete
  2. Agilityst rääkides paistab üks erinevus võrreldes paljude muude riikidega silma. Nimelt meil pole ühtki nö kuulsat nime ehk tippsportlast-koolitajat, kes väljaspool Eestit koolitamas käiks.
    Mujal Euroopas on palju neid nö gurusid, aga meil veel pole. Need on siis sportlased, kes on oma koertega aastaid tipus olnud ja teevad ka treeneri- ja kohtunikutööd. Paljud elavadki sellest. Rändavad mööda maailma ringi, võistlevad edukalt ja koolitavad. Ja lisaks ka online seminarid, igapäevane treeneritöö oma riigis, raamatud, DVD-d jne.
    Viimasel ajal on isegi nii, et ükskõik mis nime tipus vaatad, seostub kohe koolitajaga.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ei ole Agilitys nii hästi kodus ja seetõttu raske kommenteerida. Samas aga mõeldes Agility peale küsiks ma pigem küsimuse,mis mul peas on tiirelnud. 2006 aastal saavutas Kristina Lukašejeva oma koeraag Kendzi AG MM l ja European Openil väga kõrged kohad. Enne seda ei olnud Eesti peaaegu et osalenudki MM del ehk kogemust oli vähe. Tegelikult oli ka ala ju Eestis kordades vähem populaarne, kui praegu.

      Vahepealsel ajal on MM del käinud väga palju rahvast, ka selliseid inimesi, keda muu spordiala puhul nimetatakse turistideks. Siiani on rõhutatud, et nii palju rahvast tuleb saata selleks, et siis läheb meil ala edasi jne. Minu küsimus on, et kuidas on võimalik, et olles nüüd 6- 7 aastat kauem ja palju laiemates massides tegelenud Eestis Agilityga, saatnud sinna MM le kümneid ja kümneid koeri ja inimesi, siis ikkagi ei suudeta tolleaegseid tulemusi üle lüüa?

      Okei, ma olen kuulnud, et Agility, kui ala on meeletult arenenud ja läbilöömine raskemaks muutunud. Aga nii see toimub ju kõigi muude küll koeraspordi aga ka inimspordi aladega ka. Kui muu maailm areneb ning seetõttu ei löö enam läbi, siis see tähendabki ju paigal seisu. KAs on võimalik, et meie Agility teadmised on täna aasta 2006 tasemel ning seetõttu me ei suuda kõrgemale pääseda, et selleaegsete teadmistega lihtsalt ei pääse. Või meie teadmised on paranenud, aga muu maailm on oluliselt kiiremini edasi liikunud.

      Ma ei taha kuidagi Agilityle varju heita, vaid pigem mind paneb selline seis imestama. Oleks ju loogiline mõelda, et kui meil oli siis know how olemas, sisi seda arendati edasi ning 6 aastaga peaks me olema ulme palju kõrgemale jõudnud.

      Näiteks IPO s on täiesti ilmne, et kuulekust ja jälge koolitavad väga paljud üsna sarnasel loogikal, nagu 10 aastat tagasi, seepärast näevadki koerad välja nagu 10 aastat tagasi ja sellepärast jääme ka pidevalt teistest aina rohkem maha. Kogu maailma lihtsalt liigub edasi.

      Delete
  3. Agility pärast pole vaja väga muretseda:) Liigume jõudsalt koos maailmaga edasi ja 2006 tundub aastal 2013 nagu aegade hämarus ja väga kauge minevik:)
    Pigem oli üldisem huvi, et mis on tippsport koeraspordis ja kuidas läbi tipp- ja rahvaspordi kõigi üldist elu paremaks muuta.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Minul ei ole otseselt Agilityga mingit seost ning seetõttu kommenterin pigem kõrvatvaatajana. Ma ei taha õpetada ega lihtsalt kritiseerida. Minu vastus oli pigem ajendatud sinu teemapüsitusest, et mujal maailmas on sellised Agility koolitajad , kes on tipus olnud pikalt ja koolitavad muu maailma inimesi.

      Tegelikult on sama teema ka IPO -ga. On ka tipud, kes on olnud jupi aega ees ning käivad koolitamas üle maailma. Eesti koolitajad võiksid vabalt olla ühel päeval samas seisus. See aga eeldab kahte asja:
      - esiteks peab see koolitaja olema ise kuhugi jõudnud
      - teiseks peab see koolitaja omama heade koerte koolitamises sedavõrd palju kogemust, et ta on suutnud välja töötada oma metoodika, mistõttu on tal millestki teistele rääkida.

      Teisisõnu sellised koolitajad tekivad alles siis, kui me kuhugi oma tänasest seisust jõuame. Ja jõudma peaks mitte ainult indivioduaalselt, vaid peaks tekkima nö. tugevam ja ühtlasem tipp.
      Ehk tegelikult ei anna siin suurt midagi see, et meil on 500 rahvasportlaste ja 1-2, keda võib kuidagigi liigitada tippspordi alla, vaid selleks on vaja, et meil oleks 20 - 30 koerast koosnev tihedam ülatase, kelle baasil on võimalik omandada suuremat kogemust ning koostöös areneda.

      Ja see ongi see osa, mis meil Eestis puudu on. Ehk meil pushitakse hullu seda rahvasporditaset, pettes ennast illusioonidega, et lai püramiid toob kõrgema tipu. Tegelikult tuleks algusest peale alustada kohe parema know howga ja materjaliga ning selle baasil luua tihedam ülaosa, mis ei sõltu tegelikult mitte kuidagi sellest rahvasportdi massist. Ja see käib kõikide alade kohta (kaasaarvatud Agility).

      Delete
    2. Möödunud nädalavahetusel ületas Marje Piiroja oma koeraga Süsi kõikide võimalike Eestis harrastavate koeraspordialade senised parimad sooritused väga pika puuga tulles maailmameistriks. See oli tõsiselt super tulemus ning toob väga palju au ja positiivset tähelepanu Eestile ja meie koeraharrastusele. Leian, et see on lihtsalt super ülivõrdes.

      Ma arvan, et see tulemus peaks olema tugevaks eeskujuks mitte ainult teistele Agility harrastajatele vaid ka teiste koeraspordialade harrastajatele. Ilmselgelt ei tule sellised tulemused lihtsalt, vaid on suure ja süsteemse töö tulemus. Lahe, et meil leidub selliseid pühendunud inimesi ja lahe, et nii väiksesse riiki, nagu Eesti tuleb ka selliseid võite. Müts maha.

      Ilmselgelt jääb üle vaid imetleda ja üritada kuidagi lähedalegi jõuda. Palju õnne Marje ja Süsi!

      Delete