Räägiks koeramaterjalist ja -koolitusest vol.2.

Inspireerituna eelmise artikli peale ilmunud kommentaarist, kirjutaks siia veidi pikema kommentaari. Kuna see kommentaar saab olema pikemapoolne, siis leidsin, et see võiks olla eraldi kirjutis, mitte lihtsalt vastus küsijale.

Mulle tundub, et enne konkreetsemaks minemist peaksin seletama lahti ühe tausta. Kohati mulle tundub, et inimesed saavad ühest asjast valesti aru ning kuigi ma olen seda eelnevalt korduvalt toonitanud, on selle mõte äkki ikka segaseks jäänud..Antud blogi näol on tegemist klubi Sportkoer blogiga ehk see on ennekõike mõeldud koeraspordiga haakuvate teemade käsitlemiseks. Kust algab koerasport ja kus see lõppeb? Ma olen sellest varem kirjutanud pikemapoolse artikli siia, kuid võtan lühidalt kokku. Kui inimene võtab endale koera ja käib temaga koolis, siis seda me ju nimetame koera koolitamiseks. Kui inimene treenib koera eesmärgiga võistelda, siis me nimetame seda koeraspordiks. Kuskil jookseb see piir, kus lihtsalt koera koolitamine läheb üle spordiks. Mina mõtestaks selle piiri lahti selliselt, et kui inimese jaoks on oluline, kui täpselt ja kiirelt koer istub või lamab ning kui kontaktne ta seejuures on, ja ta tahab seda koolitustaset kuskil võistlusel teistega võrrelda, siis on tegemist juba spordiga. Lihtsalt koera koolitava inimese jaoks ei ole nendel detailidel tähtsust. Ta tahab saada vaid kuuleka sõbra, kellega mugav oleks elada. Kus jookseb aga piir rahvaspordi ja tippspordi vahel? Pakuks, et suurim eristaja on suhtumine. Rahvasportlane teeb siis kui on aega, teeb hea enesetunde ja rõõmsa olemise saavutamise nimel. Tippsportlane teeb süsteemselt ning eesmärkide nimel. Ka rahvasportalsel võib ju olla eesmärk, kuid ta ei tee suuri ja pidevaid ohverdusi nende saavutamise nimel.

Need artiklid, mida ma siia kirjutan on suunatud koeraspordiga tegelejatele ehk nii rahvaspordi kui ennekõike tippspordi suunal.  Mulle on ette heidetud, et ma justkui põlgan rahvasportlasi ja nö. enese lõbuks harrastajaid. Tegelt see ei ole kaugeltki nii. Mingid inimesed on lihtsalt üritanud minust sellist imidzit luua, kuna see tundub olevat kellegile kasulik. Sportkoera all on treeninud kogu aeg väga erineva taseme inimesi ja koeri. On olnud kõrgema eesmärgi poole püüdlejaid ning ka näiteks saksa lambakoerte omanikke, kellede ainuke eesmärk on aretuskontroll ära teha. Minu arust on kõik need tasandid olulised ning me oleme kõiki neid üritanud jõudu mööda aidata.
Siia blogisse on saanud kirjutada artikleid ka lihtsalt kodukoera koolitajale. Nende eesmärk on ennekõike üldise koeranduskultuuri parandamine ning inimeste teadlikkuse tõstmine.

Nüüd siis teema juurde. Kui inimesel on täiesti juhuslikust tõust (või tõuta) koer ning ta tahab lihtsalt harrastada mingit koolitusala, siis tema suurim sõber on ta oma koer. Ta on lahe just sellisena, nagu ta on. Kui mina kirjutan siin sellest, et tuleks pöörata tähelepanu koeramaterjalile jne. , siis see võib tunduda solvav. Kui ma kirjutan, et valides parema koera on õnnestumise võimalus oluliselt suurem ning võidud tulevad kergemini, siis ka see tundub tegelikult suht nõme jutt, sest "mul on endal armas sõber ning mulle meeldib just temaga tegeleda ja ennast proovile panna". Milleks peab kõik minema nii konkurentsi peale välja ning võidujooksuks karikatele?

Toon siia sellise näite. Minul ei ole loodus andnud mingeid eeldusi tegelemaks pikamaajooksu või suusatamisega (võrdleme koeraga, kes oma iseloomu poolest ei  saa kunagi võitma IPO-s) seepärast ma kogu nooruse aja tegelesingi sprindiga. Ma suusatasin enne selle aasta Tartu Maratoni maha 500 km, mida on päris palju ning ma tegin seda süsteemselt.  Aga me ei ole teinud seda aastaringselt ning pidevalt ( võrdleme jälle koerakoolitusega, kus pole tehtud päris õigeid asju). Ma ületasin ennast tugevalt ning sain enda jaoks väga hea aja. Ma olin väga rahul. Aga mu koht oli alles peale 4000 piiri. Selliseid minusuguseid oli seal üritusel väga palju. Kui me räägime aga suusaspordist, kui sellisest, siis meil on lisaks oma tulemusele hea meel selle üle, et meil on nimed nagu Veerpalu või Šmigun ning meil on olemas olümpiamedalid. Me oleme rõõmsad, et saame sellele rebimisele seal eesotsas kaasa elada. Kas me oleksime rõõmsad, kui mina oleksin Eesti parim suusataja? Oma 6 tunnise maratoni ajaga, kaotades norrakatele üle 3 tunni? Ei ole ju. Me oleme rõõmsad, et meil on Šmigun ning et meil oli ka Tartu Maratonil finishiheitluses oma mees rebimas esimestele kohtadele.

Koeraspordiga on tegelikult sama lugu. Loomulikult on meil vaja rahvaspordi tasandit. See on lahe, kui inimesed tegelevad oma koertega ning ammutavad sellest elurõõmu ja energiat igapäevaks, kuid meil peaks olema olemas ka see tippspordi tase. Tänases Eestis on see tase täiesti olematu ja õhuke. Ma ei räägi mitte ainult IPO-st. Tegelikult on ju suhteliselt sama seis ka SK, agility või FH ga. Okei, on küll mõned üksikud, kes on suutnud kõrgemale tõusta, aga laias laastus tippsport ikkagi puudub. See on ka peamine põhjus, miks ma seda tippsporti promon ning inimesi üritan käe otsas kohale viia. Meile on seda lihtsalt väga vaja, et see tasand ka tekiks. Rahvasportlasi on meil täna palju, isegi suhtelises mõttes tippsordiga võrreldes väga palju.

Tegelikult on rahvasportlaste jaoks ka vajalik tipptaseme olemasolu. Aga miks?  Võtame rahvasportlase, kes tahab oma koera saada kiiremini istuma või nobedamalt aportit tooma ning minna mõnele võistlusele ja äkki isegi karika saada. Ta kulutab selleks, et saada ilus ja kiire aport 25 treeningut, mis võtavad aega kokku ca. 40 tundi  ning tal kulub platsil käimiseks 80 liitrit bensiini. Kui tal oleks parem treener, kes valdab tehniliselt ja meeleolu mõttes aportit paremini, siis ta saavutaks selle 16 treeninguga, 28 tunniga ning 60 liitri bensiiniga.  Kas rahvasportlane oleks siis kuidagi õnnetum või? Miks ta peab sama saavutamiseks kulutama pea 2 korda rohkem? See kiirem eesmärgini jõudmine ei toimu mitte läbi koera lõhkumise või üle laipade liikumise, vaid läbi selle, et treeneril on lihtsalt rohkem kogemust ning ta oskab asju näha terviklikumalt samas süvenedes detailidesse.  Olenemata, mis tõugu või tõuta koer on inimesel, kellega ta platsile läheb ja olenemata milline on selle konkreetse koera maksimum, kuhu temaga jõuda on võimalik, on ju igal juhul kõigile kasulik minna lihtsamat ja otsemat teed pidi. Tavaliselt on see pikem tee just seepärast pikem, et ta tekitab koerale konflikti ja stressi. Kes meist tahaks aga igapäevaselt kogeda stressi? Kas me tahame, et meie koer tunneks igapäevaselt stressi? Ma olen kahjuks näinud väga palju selliseid koeri, keda on nö. rahvaspordi tasemel koolitatud vastuoluliselt ning seetõttu on nad kogenud stressi ning see paistab neist koertest välja. Neid koeri on kurb vaadata.

Puhtalt enda kogemusele toetudes ütlen ma, et mina hakkasin koolitajana oluliselt arenema siis, kui ma oma koeraga MM del käisin ning olin sunnitud valmistuma üsnagi rasketeks tingimusteks.  See pani palju rohkem analüüsima ning mõtlema. Väga palju andis juurde ka see, kui minu juurde tuli trenni paremaid koeri ja kõrgemate eesmärkidega koeraomanikke. See võimaldas katsetada ja läbi viia uudseid harjutusi ning eksperimeteerida. Ilmselgelt olen ma arenenud viimase 5 aastaga väga plaju rohkem kui eelnenud 15 aastaga kokku. Tippsporti suunduvate inimeste ja koerte treenimine paneb paratamatult treeneri oma mugavustsoonist väljuma ning juurde õppima. Vastasel juhul ei suuda ta ju neid kõrgemale pürgijaid kuhugi viia. See on see põhjus, miks rahvasportlased võiksid olla huvitatud kõrgemast ja tihedamast tippsordi tasemest.

Jõuame nüüd ringiga koeramaterjali juurde. Oletame, et inimesele meedib dobermann. Ta vaatab neid lahedaid malide videoid ning näeb küll seal kiiret ja enesekindlat koera, aga see pole tema tõug, sest talle meeldib ju dobermann. Kui ta tahab koerasporti harrastada, siis ta peab aga arvestama asjaoluga, et ka dobermannil ja dobermannil on väga suur vahe. Olenemata, kas võistelda rahvaspordi tasemel või tippspordis tuleb arvestada asjaoluga, et paremate iseloomuomaduste ning eeldustega koer jõuab alati kiiremini kõrgemale. Toon jällegi näite. Kui varrukatrenni tuleb dobermann, kes kardab käega ähvardamist, siis selle probleemi lahendamiseks võib minna 10 - 15 treeningut. Keegi ei ole teda kunagi löönud, kuid ta lihtsalt iseloomu tõttu on ebakindel ning kardab ähvardust. Samas kui teine dobermann ei vaja ühtegi treeningut, sest ta ei karda. Kui me võtame ühisel teljel, siis peab arvestama asjaoluga, et IPO spordis on materjali mõttes teistest peajagu üle tööliini sakslased ja malinoisid. Lihtsalt neid tõuge on lähtuvalt iseloomust ja sisust rohkem aretatud. On tehtud valikuid, mis põhinevad ennekõike sisul, mitte niivõrd välimikul. Teistel teenistustõugu koertel kahjuks ei suudeta ilusatest nurkadest, kaunitest kaeltest ja seljajoonest kuidagi lahti rebida. Seetõttu on ka nende hulgas töö mõttes palju väham sama võimekaid isendeid. Samas on ühe tõu siseselt erinevused ikka väga suured  ning soovides sporti teha, peaks sellega arvestama. Kui me aga võtame näituse liini sakslase, siis ilmselgelt jääb ta omadustelt alla heale tööliini sakslasele, aga ka näituse liini sakslaste hulgas on väga erinevaid isendeid. Soovides võistelda näituse liini sakslasega, tuleks pöörata tähelepanu sellele, milline on ta iseloom ja sisu. Nagu rahvasuu ütleb "sitast saia ei tee". Kehv koer jääb alati kehvaks ning seda ka hea koolitaja käe all. Samas tänases Eestis, kus meie tööliini sakslaste tase on muu maailma mõistes ikka väga kesine suudaksid näiteks head näituseliini sakslased neid vägagi edukalt võita.

Lõpetuseks tahakski öelda, et olenemata, kas tegemist on rahvaspordiga või tippspordiga, jõuab alat kiiremini edasi, kui treenida targalt ning see on alati koerale lihtsam ning rohkem rõõmu pakkuv, kui seda tehakse talel arusaadavalt. Samuti jõuab alati edasi palju kiiremini, kui koer on parem.