Räägiks koeramaterjalist ja -koolitusest

Seda teemat on saanud eri nurga pealt kajastada mitmeid kordi. Üritan täna ennast vähem korrata ning natuke teise nurga pealt kirjutada.  Põhjuseid antud teemaga jälle välja tulla on mitmeid. Eks, nagu enamus minu siinseid arvamuslugusid, on ka antud teemal ju mingi nö. käivitaja, mis teema taaskord ülesse tõstis. Õigupoolest on neid nö. mõtlema panevaid käiviteid isegi mitu. Kuigi antud lugu kannab arvamusloo märki, siis loen seda koolituslikus mõttes oluliselt rohkem määravaks artikliks, kui näiteks mingi aporti hoidmist või jälje alustamist puudutavat artiklit.
Ma tegelikult olen kogu aeg imestanud seda, et väga paljud kontsentreeruvad koera koolitamisel suhteliselt väheolulisematele aspektidele oluliselt rohkem kui tähtsamatele detailidele.  Päris paljudel koertel on näiteks probleemiks, et nad närivad aporti toomisel. Iseenesest ongi ju tegemist vastiku veaga, sest kuivõrd nii IPO -s kui ka KK -s on aporti toomiseid mitu, siis närimine viib punkte mitmekordselt. Nähes koera närimas kulutatakse palju tunde ja treeninguid sellele, et eri nippidega kuidagi närimist vähendada. Kui nüüd omanik on järjepidev ja teeb seda targalt, siis lõpuks õnnestub tal kindlasti saada närimist vähemaks. Tõsi, see läheb tihti millegi muu arvelt. Näiteks kannatab koera toomiskiirus või minekurõõm jne. Sõnade all "järjepidevalt ja targalt" all kujutan ma ette ca. 3-4 kuust pühendunud tööd. Sellist asja, nagu aporti närimine ei korrigeeri eriti kuhugi, tehes 3-4 treeningut. Mõeldes nüüd närimisele, siis kas tõesti võib seda nimetada väheoluliseks detailiks? Kui ikkagi kaotad palju punkte ning korrigeerimine võtab julmalt aega, siis ei saa ju olla tegemist väheolulise detailiga. Osaliselt olen ma sellega päri, kuid ....

Kujutame nüüd ette, et  inimesel mõlgub peas, et lahe oleks, kui mul oleks kodus julge ja enesekindel ning uhke koer. Samas oleks tegelt lahe ka ühel päeval võistelda ning veel lahedam oleks vahest ka mõni karikas saada. Minnes nüüd nendele mõtetele toetudes kutsikat võtma, peaksidki need mõtted peamised olema ning nendele mõtetele toetuvalt tasukski kutsikas valida. See on ju tegelt sama, nagu autoostuga. Kui sul on kuskil maal suvemaja ning selle juurde läheb mudane metsatee, siis tead et ostes uue auto peaks see olema maastur.  Kui nüüd lähed autopoodi ning müüa pakub sulle maasturi hinnaga sportautot ja räägib, kui uus mudel see on ning kui lahedad veljed tal on ja kaunid istmekatted, siis sa ju ei osta sportautot, sest sellega sa ei saa ju sinna mudasele teele minna, sest jääd kinni ja lõhud auto ka ära.  Tulles koerte juurde tagasi, siis see on ju sama. Kinni jäämise all võib mõista pikana kestvat aporti korrigeerimist ning purunemisena seda, et üldse selle vea otsa satuti. Miks see siis nii läks? Aga sellepärast,et kuigi tahtsid osta endale uhket, enesekindlat ja julget kutsikat, lasid ennast ära rääkida ning võtsid suht keskpärase peni, kelle pea ei ole piisavalt tasakaalus ning närvisüsteem vajalikul tasemel. Selleks ju tegelt ongi IPO-s 3 aportit, et ilus aport (kiire, plahvatav ning samas ilma närimiseta) nõuab head koeramaterjali. Ehk tegelt on pandud suurim rõhk elemendile, mis kõige paremini koeramaterjali iseloomustab. Kui nüüd valitud kutsikas on lihtsalt kena ja energiline, aga temas puuduvad teenistuskoera kaunistavad olulisemad tööomadused, siis on juba ette programmeeritud, et aportiga (ja/ või mitme muu elemendiga) tuleb probleeme. Kui nüüd selle peale mõelda, siis ilmselgelt on ju kutsika võtmine ning valimine väga - väga palju olulisem detail, kui aporti närimine. Kuivõrd valides endale parema kutsika on sellega võimalik välistada lisaks aporti närimisele ka mitmeid teisi vigasid. Ilmselgelt tasub see oluliselt rohkem pühendumist ja on tähtsam detail, kui näiteks aporti närimine.


Eelneva kirjelduse paremaks mõistmiseks panen siia ühe kaitsevideo. Antud videol on Sportkoeras treeniv Ruudi.  Koer on videol väga noor (1 aasta ja 3 kuud) . Ta on varrrukas käinud alates 3 kuu vanusest. Alguses pikemate pausidega ning alates novembrist kord nädalas. Kokku on tehtud ca. 30 trenni jagu ning nö. stabiilset tööd 5 kuud. Antud koer on esimest korda võõra varrukamehe juures ning me ei teinud seal lihtsalt haukumist ja hammustamist ning nö. võõra varrukemehe tutvustamist ja platsi kohandamist.  Treening sai selliselt ülesse ehitatud, et koeral oleks raske, te ta oleks surve all. Mõte oli testida koera senist treeningutaset ning samas arendada teda. Heale koerale on vaja pakkuda pidevalt väljakutseid, et ta areneks.

Juhin tähelepanu järgnevatele seikadele antud video juures. 
1. Kogu treening toimub väikeses ruumis ja ruumi avause juures ehk seal ei  ole tuttavat atribuutikat, nagu varjed ja tavapärast rihma otsas haugutamist ja muid tuttavaid seoseid. Seega on see koerale raske ning lisab stressi ning nõuab kiiret kohanemist ja enesekindlust.

2. Koerale avaldab kindlasti üsna tugevat mõju uus keskond, kitsas ruum, võõras varrukamees ning varrukamehe avaldatav surve. Eks tegelt ju üldsegi uus varrukamees liigub veidi teisiti ja tekitab juba läbi selle teatavat stressi koerale. Siin aga on stressi veel kõvasti juurde keeratud.

3. Kindlasti on meil ridamisi vanemaid koeri, kes samuti kitsasse ruumi tõmmatuna võitleksid, ei alistuks ning oleksid sama enesekindlad, nagu antud koer. Aga kas nad oleksid seda ka 1 aasta vanuses olnud? Nüüd aga tulevad olulisemad detailid, mis äkki  esimesel vaatamisel kahe silma vahele jäävad.

a. Nii surve ajal kui ka peale võitu on koera haare täiesti rahulik ja seda kõikides võistlustes. Vaadake kasvõi lõpupoole olevat osa, kus seina ääres seisvad lauad koera suunas vajuvad või osa, kus koer peab istuma ja kanaliseerima sisuliselt kirjutuslaua all.

b. Kui omanik annab lahti käsu, siis olenemata, kas koer on varrukamehe juures haardes või koerajuhi juures, täidab koer käsku koheselt ja peale lahti käsku lülitub varrukamehe juures koheselt haukumisele (aktiivsele agressioonile) või koerajuhi juures olles lõdvestub hetkeliselt (vaadake kuidas ta rahulikult hingeldab). Ta ei jää nokkima, ei ürita uuesti haarata ning tal ei jää peale mingit pinget.

c. Kui omanik annab koerale käsu lamada või istuda, siis koer täidab ka selle käskluse sujuvalt.

Need ülal loetletud punktid a,b ja c iseloomustavad väga hästi koeramaterjali ehk antud koer on väga hästi tasakaalus peaga (selge peaga) ning enesekindel. Muidu ta seda ei suudaks. Arusaadavalt määrab ka eelnev koolitus, kuid kui koeral oleks peas segadus, siis sattudes ootamatult raskesse olukorda löövad välja just koera iseloomuga haakuvad probleemid, mis torkavad koolitustasemest lihtsalt välja.  Ehk tehes oma platsil oma varrukamehega tuttavat rutiini on enamus koeri haaretes tugevad ja rahulikud, lahtilaskmistes puhtad ja ümberlülitustes kiired. Kui aga muuta kogu harjutus tundmatuseni ehk võtta võõras varrukamees, võõrad olud, pressing ning segajad, sisi väga tihti see ilus tervik laguneb tundmatuseni.

Kui mõelda samas vanuses koera peale, siis kindlasti on ridamisi neid koeri, keda lõpmatusena rihma otsas haugutatakse ning aktiivset agressiooni kätte üritatakse saada. Vähehaaval trenn trennilt läheb koer aktiivsemaks, haukumine tihedamaks ning juba paistab lootus, et ühel päeval saab äkki midagi muud ka teha. Tuleb tuttav ette või? Kas ei oleks oluliselt mugavam sellest perioodist mõne nädalaga läbi lennata? Antud koerale on loodus andnud aktiivsuse, mida on natuke rohkem saagi poolel, kuid seda jätkub ka agresiooni ossa. Need kõik looduslikud eeldused ongi võimaldanud liikuda edasi suhteliselt kiires tempos ning pakkuda koerale pidevalt uusi väljakutseid. Me ei ole antud koeraga tegelenud spetsiaalselt närimisega (sest ta ei näri), teinud saaki (vaarukamees ei pea jooksma, sest koer omab saaki küll ja veel),  lõputu haugutamisega, et agressiooni saavutada (vaja on olnud vaid saaki suunata agressiooni poolele). See kõik on ajaliselt meeletu võit. Kes on varrukatrennsi käinud, mõelge ise, kui kaugele te olete jõudnud 5 kuu stabiilse treenimisega. Kas koer oskab kõike seda ja teeb enesekindlalt?

Nüüd ütlevad skeptikud, et olge õnnelikud, et teil nii vedas koeraga.  Eks Taivo ongi rahul ja ka mul ja Maril on hea meel, et me tal seda koera leida aitasime. Kuid selleks, et saada asjadest õigesti aru tooks siia välja mõningaid numbreid. Sellise kvaliteediga malisid sünnib ainuüksi Soomes aastas ca. 30 - 40 ringis. Eks Soome ongi suur ning koeri sünnibki palju, aga sarnaselt võiks tuua analoogseid numbreid välja Rootsist, Taanist või ka Saksamaalt. Viimases on selle tasemega kutsikate arv aastas sadades. Need, kes Soomes tahavad tegeleda koeraspordiga ning saavutada riigi meistrivõistlustel koha 10 parema hulgas, peavad miinimumis võtma sellise kutsika. Tavapäraselt nad otsivad aga veel paremaid ning ka neid sünnib Soomes aastas mitte 1-2 vaid ikka rohkem. Kui tooks siia analoogseid numbreid saksa lambakoertest, siis oleks need samas suurusjärgus.

Mida ma tahan eelnevaga öelda. Tahan öelda seda, et kes vähekegi tahab sporti teha ning midagigi saavutada peab palju palju rohkem kontsentreeruma kutsikavalikule, sest selline koer, nagu antud videos on põhimõtteliselt spordis standard, mitte erand. Selline peakski välja nägema täiesti normaalne, tavaline koer, kellega sporti tahetakse teha.

Meil Eestis aga võetakse jätkuvalt spordi teegmise eesmärgiga pehmeid tööliini koeri, kelledel on iseloomus ka ridamisi muid puudususi või siis lausa kutsikaid, kellede esivanemate hulgas on lisaks tööliinile ka märgatavalt näituse liini koerte verd.  Inimesed peaksid hakkama sellest juba kord aru saama, et ostes sportauto ei saa sellega mudasest metsateest läbi isegi siis mitte, kui see auto maksis miljoneid, sest see on muuks otstarbeks mõeldud auto. Okei, meie Eesti koeraspordis nügivadki praegu sportautod üksteise võidu mudasel metsateel rammida ning loogiliselt on neist alati keegi ka parim ning viib koju karika.Ja eks selliste koerte ja karikatega pilte on Facebook ja kodulehed täis. Kui aga siia metsateele ilmuvad maasturid, siis näeb pilt ikka väga teine välja.

Nüüd ma siis jõuan ma antud teema nö. tekkelooni . Paar nädalat tagasi treenides varrukaplatsil Ruudit juhtus keegi platsi äärest kommenteerima, "et mõtle kui lahe oleks, kui sellise tasemega koeri oleks platsil 3-4. Et mõtle kui äge, kui Aivo sinu juurde tuleks näiteks 5 sellist kutsikat treenima. Mõtle kui kõva konkurents tekiks ja kui äge sport välja näeks." Ma kuulasin seda diskussiooni pealt ning mõtlesin endamisi. Ma pidasin esimese sellise loengu, kus ma rääkisin koeramaterajlist ning toonitasin, et vaadake, mida te ostate - 5 aastat tagasi.  Paar aastat tagasi sai kirjutatud pikem artikkel teemal, kuidas kutsikat valida ja millele tähelepanu pöörata. Poolteist aastat on saanud kirjuatada siin blogis koeramaterjali olulistest parameetritest ning kvaliteedist. Aasta jagu on saanud ülesse panna Ruudi treeningvideoid ning selle põhjal asju lahti seletatud ning kogu selle aja jooksul on olnud Taivo tegelt ainuke inimene, kes pöördus meie poole sooviga saada endale hea koer, kellega pääseks kiiremini edasi ning saaks teha tööd kõrgemate eesmärkide nimel. Ja siis ma seletasin platsi ääres seisjatele, et ärge te seda küll kartke, et konkurents kuidagi tihedamaks läheb ja paremaid koeri juurde tuleb. Inimesed on siiani valdavalt oma tarkusest valikuid teinud ja ikka täiesti uskumatu sugupuu ning närvisüsteemiga koeri endale spordi jaoks valinud ning kindlasti valivad ka edasi. Päris mitme inimese poolt on ka välja öeldud arvamus, et motivatsioon on otsas ja enam ei viitsi ja jaksa. Aga eks see olegi keeruline sportautoga mudasel metsateel manööverdada. See kõik tundub veel selles mõttes ka naljakas, et kui võtta need 30 - 40 sama kvaliteediga kutsikat Soomes, siis mis neist saab? Umbes 25 % neist läheb sportlastele, 25 % tavaliselt jõustruktuuridesse nö. teenistusse ning ca. 50 % lihtsalt kodukoeraks, kelledega inimesed nö. rahvaspordi tasemel kohalikku päästet või metsajälge harrastavad. Miks inimesed võtavad endale siis koju sellise kvaliteediga koeri?? Aga sellepärast, et hea närvisüsteemiga koer on ka kodus enesekindel, stabiilne ja rahulik, sest ta ongi ju hea koer.Kutsikat võttes tuleks mõttes tekitada kaks kaalukaussi, ühele panna hea kutsikas ning teisele aeg, mis kulub aporti närimise parandamisele, varrukas haarde rahustamisele, haukumise õpetamisele, lahti käskluse puhastamisele, siia kiiruste nühkimisele, eri segajatega harjutamisele jne jne. ning siis mõelda, et kumma kausi peale on soovi rohkem aega kulutada ning süveneda.

Kutsika valimine ei ole kerge töö. See nõuab päris palju teadmisi. Kui inimene ei oska näha koeras vajalikke kriteeriumeid ja kvaliteedi näitajaid, siis ta ju ei oska ka valida. Kui ta kuulab nõuandjana inimest, kes ei oska ka neid asju näha, siis ta ju ka valib valesti. Aru tuleks saada selelst, et kutsika valik ei ole kenneli valik või maailmameistri järeltulija leidmine. Need eelnevad ei pruugi kumbki kvaliteeti tagada. Paljud maailmas tuntud kennelid teevad väga erineva eesmärgiga paaritusi, mis aretuse tervikilikus pildis vajalikud on, kuid ilmselgelt spordi mõttes kõik parimad ei ole. Seda kõike tuleb osata läbi näha, tuleb omada lisaks ka nii palju tutvusi, et see info sinule ka ausalt kohale jõuab, mitte ei lähtuta vaid monteeritud videotest.

Kes tahab kutsika valimisest pikemalt lugeda saab seda teha Sportkoera kodulehel http://www.sportkoer.ee/artiklid/kuidas-valida-kutsikat-koeraspordi-harrastamiseks/

Ma siiski jooniks alla ja värviks punaseks, et lugedes erinevaid artikleid ning omades justkui päris häid teadmisi taandub kõik ikkagi lõppkokkuvõttes kogemusele. Kui koerakogemus piirdub 2-3 koera treenimisega, siis see kogemus on üsna hõbluke ning seetõttu justkui valides õigete kriteeriumite järgi võib neid lihtsalt valesti mõista.  Soovitan väga nõu küsida targematelt. Iga must või sonaarne saksa lambakoer ei ole veel töö mõttes hea või iga mali spordiks sobiv.

Nüüd jõuame antud teema teise poole juurde. Sama oluline detail, kui tulla teema alguse juurde, on koera koolitamine. Inimestel on veider arusaam, et kui näituse liini sakslane oli natuke uimane või närviline ja temaga saadi kuulekuses 82 punkti, sisi automaatselt arvatakse, et kui võtat tööliini sakslane või mali, sisi tuleb sealt automaatselt 10 punkti juurde ning skoorid lähevadki üle 90. Vaadates eksamitel toimuvale jääb paratamatult silma, et kui inimesed tegid eksamil kuulekuse sooritust 10 aastat tagasi ning neil oli käe otsas näituse liini sakslane ning nüüd tehakse samu elemente tööliini sakslasega. Siis kahjuks peab tõdema, et platsil toimuv näeb väga sarnane välja 10 aastat tagasi nähtuga. Kui näituse liini sakslane käis jalga ja ei olnud 100% kontaktne, siis nagu de ja vuu on samasugune ka tööliini koer. Miks siis? Tegelikult ju isegi keskpärane tööliini sakslane peaks olema palju parem kui näituse liini koer? Miks siis tulemuslik pilt on sarnane? Sellest juba järgmisel korral.