Jätkaks teemat. Nagu eelmises artiklis mainisin, on võistlusteks valmistumisel suurim viga, mida teha saadakse, et viimasel kahel nädalal hakatakse vigasid parandama, väsitatakse koer ära, asjad lähevad aina hullemaks ning lõpuks ollakse stardijoonel kombinatsiooniga väsinud koer ja stressis omanik. Sellises asetuses ei saa mitte mingi skeemiga head tulemust tulla.
Nagu ma eelmises artiklis mainisin peab konntsentreeruma positiivsele, võtma koera taset sellisena, nagu ta on ning analüüsima võimalusi häälestusega olukorda paremaks saada. NB! meeles tuleb pidada, et häälestamine on häälestamine, mitte treenimine. See häälestus tuleks saada nö. rahulikku tasandisse viimase nädala alguseks. Sealt edasi peab saama koer puhkust, et olla võistluspäeval puhanud ja heas energias. IPO s on vaja koeral teha väga pikk ja väsitav pingutus 3 ala näol ning seetõttu ei tohi stardijoonel olla väsinud.
Toonitan veelkord üle, et ca. 2 nädalat enne võistlust on koera koolitustase selline, nagu ta on ning sellega ei anna nii ehk naa enam midagi teha. Asju saab muuta vaid kehvemaks ja rikkuda ka teisi detaile , mitte aga muuta midagi enam paremaks. Kui nüüd viimasel nädalal saabuvad puhkuse päevad, siis võiks ka koerajuht puhata ehk ei ole pointi stressata võistluse peale mõeldes. See ju ei muuda nii ehk naa midagi. Tasuks teha mingeid tegemata töid ja nautida elu :) Igal juhul tuleb koerale kasuks see, et temaga puhkepäevadel liiast ei suhelda. Üksinda puhkab koer palju paremini,. Stardijoonele oleks vaja värsket omanikku ja koera ning nende mõlema silma rõõmu teineteise nägemisest.
Jõuame siis nüüd võistluspäeva juurde. Toonitan taaskord üle, et nüüd on koer täpselt nii hea, kui ta on ning pole pointi teda edasi treenides vett kõigele peale tõmmata. Kui võistlus toimub võõral platsil, siis võib minna ja teha seal mingi kerge platsi proovimise. See peaks olema aga tõesti siis, kui plats väga võõras tundub. Vanal heal tuttaval treeningplatsil koera väsitamine enne võistlust on väga rumal samm. Olen sellest kirjutanud siin ka pikema artikli. Olen näinud väga palju selliseid võistlusi, kus omanikud platsi proovimise nime all veel treenivad koeri viimase sekundini välja. Mõelge nüüd loogiliselt. Te olete treeninud koerale 2-3 aastat käsku "istu" ja ta näiteks platsi proovimisel ei istu. Kas te tõesti arvate, et järelejäänud sekunditega saavutate rohkem kui aastate pikkuse tööga? Pigem ta äkki ei istunud, kuna koerajuht on närvis ja seetõttu käitub teisiti? Tehes veel ja veel käsklust istu väsib koer ning koguneb aina rohke stressi , kuna koer väsib ja ikak ei istu. Seega oleks kasulikum keskenduda ja rahuneda ning selle tulemus oleks parem. Ka puhanud koer on paremas löögijõus.
Koerajuht peab enne starti keskenduma igal juhul osasooritustele. Ei tasu mõelda sellele, et äkki läheb metsa ja mis siis saab, kui nii või naa juhtub. Kui te olete süsteemselt treeninud, siis on igal harjutusel teatud iseloom. Järelikult ilusa soorituse jaoks on vaja see harjutus viia läbi sama ülesehitusega, nagu trennis on tavaks olnud. Seetõttu soovitan minnes tegema kõrvalkõndi mõelda läbi selle,
- millise nurga alt läheneda alguspostile,
-kui pikalt seal enne kohal olla ning
- mis hetkel täpselt startida, kui luba antakse (ei pea ju paugust minema liikuma, vaid tasub jälgida koera)
Kõndides sirge lõppu tuleb konsentreeruda pöördele ning teha see parimal võimalikul hetkel , sealt edasi tempovahetusele jne. Ehk võistlus on nagu raamat, kus iga järgmine hetk keerad uue lehekülje ja kontsentreerud sellele. Millegile muule ei tohi mõelda.
Nüüd lõpetades kõrvalkõni, kontsentreerud kiitmisele, et teha seda selliselt, kuidas koerale kõige kasulikum on. Nüüd kohtunik kirjutab ja hindab ja koerajuhil on võimalus kontsentreeruda istu käsule. Tuleb peast läbi lasta märk ja alustamise hetk, võtta usu algasend, teha märk õigel ajal ja minna liikuma. Edasi tuleks kontsentreeruda istu käsu andmise õigele toonile ja oma kehahoiakule, kuidas ollakse harjutatud. Tihti ei istu koer seetõttu, et enda toon on pinges olekust lähtuvalt vale või kehakeel täiesti midagi muud, kui ollakse harjutatud.
Sellise ülelkirjeldatud loogikaga tuleks käia läbi kõik harjutused. Kui samm-haaval süveneda detailidesse ning kontsentreeruda, siis ei jää enam ruumi närvitsemiseks ning ka koer saab parimad eeldused sooritamiseks.
Kui tegemist on IPO -ga, siis ei lõpe sooritus ju ühe alaga ehk peale jälje lõppu tuleb mõelda, et mida ja kui palju anda koerale juua või süüa. See on primaarne. Peab mõtlema, kuidas ta maksimaalselt kiiresti taastuks ja puhkaks. Peale kuulekust järgneb aga kaitse.
Omaolemuselt on koeraga võistlemine nagu doomino rida, kus iga järgmise sammu puhul lükkad ümber järgmise kivi. See peab toimuma kontrollitult. Kui lööd esimese kivi hooga pikali ja see kisub kaasa terve rea, siisa ei valitse enam mitte midagi ning kogu sooritus lähebki kaoseks. Ehk lähed alguspunkti ja sapsid soorituse pärast ja kontsentreerud vigadele, oled närvis ja see kandub koerale üle. Teed ise vigasid, millest lähtuvalt teeb koer vigasid ning sisi sa lähed veel rohkem närvi ning see kandub koerale üle. Ka koer tunnetab, et ta tegi vea ning ka see viib teda stressi ning tekitab uue vea.
No comments:
Post a Comment