Jäljetreeningutest kutsikaeas

Pean lugejate ees vabandama, et paariks nädalaks siia auk tekkis, kuid loodan infopuuduse lähiajal kuhjaga täita. Nimelt olen lähtuvalt oma kutsika treeningutest alustanud nö. artiklitesarjaga, kus saab kirjeldatud treeningute arengut nullist samm - haaval edasi. Mõte on luua nö. ajatelg, et oleks võimalik näha, kuidas A -le järgneb B ja B-le C jne. Hetkel on veel natuke selle sarja avaldamisega seotud mõningad takistused, mis peaksid kohe lähiajal saama kõrvaldatud.  Valmis on juba kolm esimest lugu, mis kõik ka videotega illustreeritud. Ehk siis palun kannatust ning informeerin kindlasti siin ka sellest, kui kirjutised ülesse lähevad.

Täna aga kirjutaks natuke jäljetreeningutest ning nende sobivusest konkreetsele koerale ning planeerimisest lähtuvalt koera east ja võimetest.

Ma olen kirjutanud päris pika artikli Sportkoera kodulehele koera jäljetreenigute arengutest ja terviklikust süsteemist. Selle artikli juures ma küll üritasin vältida selliseid lauseid, nagu " 10 -s jälg võiks olla osaliselt ilma toiduta" või " 7-l jäljel võiks nurga teha" , aga tean et inimestel on väga tugev soov saada konkreetseid juhiseid ning siis nende järgi toimetada. Küll oleks lihtne, kui oleks konkreetne juhis, et vot. 5-s jälg on pikkusega 25 sammu ning toitu on 130 gr ning see on jaotatud jälgedesse selliselt, et 10-12 samm on tühjad ja 35 - 37 samuti. Inimene loeks seda juhist ning läheks teeks ja pärast loeks järgnevat juhist ja teeks jälle.
Ma tean, et osad inimesed ka nii teevad, lugedes mu artiklist ja loengutest välja konkreetseid juhiseid ja toimetades siis nö. reeglite järgi. Samuti olen näinud päris palju, kuidas inimesed nähes seminaril konkreetseid detaile, kopeerivad neid oma igapäevatreenigutesse saamatu isegi aru, kas see üldse sobibki antud konteksti.

Mul oli just päris huvitav kogemus antud vallas. Nimelt on minu juures  käinud juba talvest saati trennis päris mitu Läti koerasportlast. Olen neid aidanud peaasjalikult kaitses, aga ka jäljes. Ühel inimesel tekkis oma koeraga kodus treenides üksjagu tobe probleem ning ta filmis jälje ülesse ning pani video mulle netti vaadata. Nähes seda videot, sain ma aru milles probleem seisneb ning tegelikult teadsin ka lahendust. Kirjeldasin siis üsna täpselt lahti, mida peab tegema ning joonistasin ka vastava jäljeskeemi. Koeraomanik tegi trenni ära filmides soorituse ülesse ning saatis mulle jälle näha. Kõik oli täpselt nii ette valmistatud, nagu ma olin  kirjutanud, aga .... trenn läks täiega peeti.  Trenni lõpus nägi koer veel kehvem välja, kui enne trenni. Miks siis?  Vaadates seda videot, algas kõik ilusti, kuni ühe punktini, kus koer tegi mõnevõrra ootamatu manöövri. Omanik reageeris sellele, kuid kahjuks üsna valesti. Vaatasin videot ja tunnetasin kogu kehaga, kuidas mina antud situatsioonis oleksin käitunud ning see oleks ilmselgelt teisiti olnud. Järgnes mõningane kaos, sest lähtuvalt omaniku käitumisest tegi koer järgmise jama ning siis hakkas doomino kukkuma. Nägin videolt ridamisi kohti, kus ma oleks asju teisiti teinud ning vaadates seda videot oli täiesti arusaadav, et treeningu lõppedes oli koer täiesti liimist lahti.Põhjus oli väga lihtne - koeraomanik oli üritades hoida kinni minu juhistest sattunud ootamatult olukorda, mida ei olnud ette kirjutatud ning käitunud kahjuks natuke valesti. Ütleme nii, et ma pakuks, et enamus meie jäljepõldudel tatsajaid ei saaks isegi võib olla aru, et mis seal videol valesti oli, kuid mina nägin üsna selgelt, et koeras hakkas kuhjuma konflikt omaniku mõnevõrra valest käitumisest.

Tänaseks oleme me antud koera probleemid lahendanud. Koeraomanik on andekas ning lahtise peaga ning me koostöö on väga hea ning olles siin minu juures jäljetrennis käinud on ta hakanud mõnevõrra paremini minu arusaamu ja juhtnööre mõistma. Kui aga mõelda selle peale, et me olime juba koos treeninud ning justkui saime üksteisest aru ning treening oli üsna täpselt ette joonistatud, siis minu jaoks tõestas see video veelkord, kui lihtne on puusse panna isegi sellisel juhul. Rääkimata siis sellest, et käid kuskil seminaril, näed 2 päeva mingeid treeninguid ning teadmata , mis neile eelnes või mis järgnes üritad kuidag kopeerida nähtut. Võiks lasua väita, et selles valguses on seminarid nö. kõige suuremad konflikti tootjad ja koera treeningute uppi ajajad. Kui omanik teeb oma rada ning tunnetab seda teed hästi, siis on see vähemalt koerale arusaadav. Võimalik, et liikumine pole nii kiire ning ette tuleb vimkasid, aga ikkagi on sellel mingi loogika sees ja seetõttu on konflikt koerale väiksem. Nüüd sis jõuan kutsika juurde.

Ma olen oma jälje terviklikku süsteemi kirjeldavas artiklis kirjutanud põhjalikumalt jälje alustamisest ja esimestest treeningutest. Nüüd treenides oma kutsikat on minu käest küsitud, et aga miks sa ise nii ei tee, nagu sa kirjeldad artiklis. Ma vastaks selliselt, et baasolemuselt teen ma täpselt nii, nagu olen kirjutanud, sest see on minu tee ja minu loogika ning miks ma peaks teistmoodi tegema. Samas aga jälgides kutsikat , tema arengut ja võimeid pean ma paratamatult seda teed painutama. Artiklis soovitan ma koerale võimalikult kiiresti alustada tehnilise jäljesammude ajamise õpetamist. Ehk nö. samm - sammus ajamist.  Ehk esimeste jälgedega ehitatakse ülesse motivatsioon ning edasi juba vähehaavalt õige jäljel liikumise tehnika. Ma olen oma kutsikaga teinud tänaseks 8 jäljetrenni. . Ta sai eile just 10 nädalaseks. Alates esimesest trennist oli sellel kutsikal olemas väga hea motivatsioon ning seda kuidagi lisaks ülesse ehitama ei pidanud. Alates kõige esimesest jäljest tegin ma sisse nurki ning kuni tänaseni pole ma teinud mitte ühtegi tehnilist trenni. Vaadates täna hommikust trenni arvaks, et varsti võib hakata tehnikale pühenduma. Aga miks siis nii?

1. Antud kutsikas oli juba minu juurde tulles väga hästi motiveeritud ning oskas rohust toitu otsida, mistõttu ei olnud vaja teha trenne motivatsiooni ülesse ehitamiseks.

2. Samas on kutsikas hetkel veel nii noor, et ta ei ole võttes arvesse instinkte, energiat, arusaamu ajsadest ning oskust reageerida mõjutustele , et talle tehnika õpetamine tooks ennekõike koeras esile frustatsiooni, mis väljenduks konflikti ja probleemide kuhjumises, nagu närvilisus, motivatsiooni langus ja hektilisus jäljetöös.

Ma ei saa kutsikale õpetada mõistet positiivne ja negatiivne mõjutus esmakordselt jäljel, kui ta ei ole võimeline sellest aru saama või ta ei oska seda oma peas kuidagi paigutada. Vaadates tema arengut näen ma selleks lähima nädala - pooleteise jooksul juba võimalusi. Miks ma siis artiklis kirjutan nii, nagu ma kirjutan. Kui kutsikas, kellega alustatakse jäljetreeningutega on veidi vanem ehk vanuses 3-4 kuud, siis on tema maailmapilt hoopis teine ning lähtuvalt tema arengutasemest on ka võimalik liikuda edasi selliselt, nagu artiklis kirjutatud. Kuna valdav osa meie Eesti inimesi alustavad jäljetreeningutega pigem natuke hilja kui liiga vara siis sellepärast ma artikli ka sellise ülesehitusega kirjutasin. Kuid toonitaks ka siinkohal, et tegelikult sõltub ikka mega palju konkreetsest koerast. 

Lugesin kunagi ühte väga head jäljekoolitusraamatut, kus üks Ameerika koolitaja ütles, et vaadeldes tehtavaid treeniguid nägi ta meeletus koguses konflikti ning seda, kuidas omanikud ise koerte jälge peeti keerasid ning ta ei mõistnud, miks inimesed ei taha edasi liikuda vaid tagasi.  Enamus koeri liiguksid edasi plaju kiiremas tempos ja loogilisemalt , kui omanikud ise vastu ei töötaks. Minu arust väga targalt öeldud. Eks see pädeb ka teiste treeningute puhul sarnaselt.

Ütlekski siia lõppu, et treenides oma kutsikat jälgige ennekõike teda, tema arengut ning treeningute loogilist kulgu, mitte mingeid konkreetseid juhiseid või seminaril nähtut. Antud juhul toonitaks veel üle, et treenides oma kutsikat teen ma seda ikkagi samal loogikal, nagu see on kirjas Sportkoera lehel olevas artiklis, kuid lähtuvalt koera olemusest teen seda väikeste kõrvalekalletega. Selline peakski üks treeningmetoodika ja edasiliikumine olema.