Nagu varem kombeks on olnud, teen ka sel korral kokkuvõtte toimunud võistlusest.Esialgselt tekkis mõte panna pealkirjaks hoopis " Ühe võistluse anatoomia". Erinevalt eelmistest võistluste kokkuvõtetest kirjutan sellest võistlusest natuke laiemalt. Meil Eestis on päris palju inimesi, kes erinevatel võistlustel võistlevad ning on ka ridamisi inimesi, kes neid vaatamas käivad. Enamus neist aga näevadki vaid seda nö. veepealset osa. Mõtlesin, et lisaks toiminud võistlusele ja sooritustele kirjutaks sedapuhku lahti ka selle nö. peidus poole. See vast annab võistlustest, kui sellistest natuke laiema ülevaate. Ehk, mida kujutab endast üks FH võistlus, selle korraldus ning mis on selle juures oluline.
Antud kirjutise mõte ei ole mitte kuidagi tähtsustada antud võistlust teiste ees või näidata seda üritust kui ebatavalist sündmust. Enam vähem sarnane taust on igal FH võistlusel. Loodan, et selle artikli põhjal saavad äkki mõningaid ideid korraldajad, tekib terviklikum arusaam lihtsalt kiibitsejatel ning ka võistlejad mõistavad paremini tervikut. Nagu öeldud kirjutan ka sooritustest ning üldmuljest.
Mida siis kujutab endast üks FH võistlus.
2012.
Nagu ka kõigi teiste võistlustega, nii ka sellega tuli EKL-KKK le esitada taotlus möödunud aasta septembris. See on päris pikk aeg ette ning teinekord on üsna raske ette kujutada, millal oleks see nö. parim aeg aasta pärast. Samas on see pikalt ette teatamine kasulik, sest see annab inimestele võimaluse planeerida, võistlusplaane koostada ja treenida. Oleme oma kevadist FH võistlust teinud väga kindla suunitlusega - pakkuda sportlstele võimalus kohe hooaja alguses nõudlikes oludes oma koera testida. Taotlesime võistlust nädal varasemaks, kui aasta varem. Põhjuseks asjaolu, et soovime seda võistlust jätkuvalt teha mullapõldudel ja eelnave aasta kogemus näitas, et sellel ajal kippusid enamus põlde juba külvatud olema. Seega tehes nädal varem peaks põldudega lihtsam olema. See aasta läks aga nii, et talv jäi meid üsna pikalt külastama ning seetõttu nädal varasemaks toodud võistlus tekitas kindlasti treenijates mõningaid pingeid. Seeoli igal juhul suurem väljakutse treenijatele, kui eelmise aasta võistlus.
2 nädalat enne võistlust võtsin ette teekonna ümber Tallinan lääne- lõuna külje, et viia ennast kurssi põldude seisukorraga. Ilmselgelt ei saa jäljevõistlusteks kasutada igapäevaselt treenimiseks kasutatavaid põlde, kuivõrd see oleks ebaaus ja samas võiks nii mõndagi võistlejat üllatada juhuslike põllule jäetud maiustega. Võistluse korraldajale ongi see mõningaseks väljakutseks, sest leida tuleb mingi sedasorti põld, mida ei kasutata ning see peab olema piisavalt suur. Meil näiteks läks selel 4 jälja jaoks vaja ca. 30 - 35 hektarilist põldu. Seetõttu soovisin leida alternatiivseid põlde. Kokku sai ringi kihutatud 2 tunni tuuris ning kilomeetreid läbitud 133. Silma jäi mitmeid variante, kuid mitte ühtegi tõeliselt head nii suuruselt kui ka ülesehituselt. Natuke hakks see juba stressi tekitama, sest paljud viljapõllud olid veel künmata ning mitmetel põldudel oli käimas väetise laotamine ning osad olid ka juba külvi all. Vahetult enne registreerumise lõppu tegin veel ühe ringi läbides veel ligi 80 km ning leidisn sobivaid põlde Ääsmäe taga.
Jäljevõistluste korraldamise kuldreegel on see, et alati tuleb põldu omanikult küsida. Ootasin regamise lõpuni ning kui selgus nädal enne võistlust koerte ja jälgede arv võtsin pühapäeval (nädal enne võistlust) teekonna maaomaniku juurde. Istudes kodunt autosse ja jõudes tagasi koju olin taaskord läbinud 87 km ning aega oli kulunud natuke üle 2 tunni. Maaomanik oli väga tore inimene ning mõistis meie soove. Pakkuda olid põllud, mille ta oli just mõni päev tagasi ära kultiveerinud. See oli ses osas ideaalne, et heaks tavaks loetakse, et vähemalt nädal enne võistlust ei tohiks traktor põllul olla käinud. Vastasel juhul rikub ülesküntud põllu lõhn koerte võimalusi üsna kõvasti. Lähtuvalt kuivast ja päikselisest kevadest olid küll põllud hästi tolmavad, aga samas lubati ka mõningast vihma. Otsustasin, et kui vihma oluliselt ei tule ja põllud jäävadki sedavõrd tolmavaks, siis esialgselt planeeritud üleminekuid mullalt rohule ja tagasi ei saa olema. Põhjus lihtne - hiline kevad ning lühike treenimisaeg kombineerituna suhteliselt tolmuse põlluga oleks olnud võistlejate jaoks ebanormaalselt raske.
Esmaspäevast läks jälgede planeerimiseks, et olla veendunud,et jäljed sinna tõesti ära mahuvad. Olen alati kasutanud aluspõhjana Maaameti kaarte ning joonistanud sinna Auto Cadiga vajalikud skeemid. Kuivõrd skeemid on mul arvutis juba valdavalt olemas, siis selline planeerimistöö ei välta üle 2 tunni. (varem võttis see ikka tugevalt 4 - 5 tundi). Veendusin, et jäljed mahuvad ära. Seega sai lõplikult maaomanikuga kokku lepitud ning ka võistluste ajakava paika pandud. Seejärel sai ka skeemid puhtaks joonistatud kohtuniku jaoks ning pealtvaatajatele võistluste huvitavamaks jälgimiseks.
Lisaks oli vaja võistluste jaoks karikaid. Selleks tuleb neid minna tellima ning hiljem ka järele (mis on ju igati loogiline :) . Mari tegi valmis hindamislehed ja protokollid ning mina diplomid. Kogu see jälgede planeerimine + karikate sõidud + auhindade (Royal Canin) järgi käimine + diplomite tegemine jne. võttis aega ca. 6- 7 tundi.
Nüüd oli võistlus nö. koos. Vaja oli see vaid ära teha. Võttes kokku siiani kulutatud kilomeetrid oli neid natuke üle 300 km ning võttes kokku aja (nii sõidule, kui muule tööle) tuli 13 tundi.
Laupäeval siis oli võistluspäev. Jäljele kogumenmine toimus kell 10:30 ning esimene võistleja pidi startima kell 11. Seega pidi jälgede mahapanemine algama punkt kell 8. Olin nii jäljjekoordinaatoriks kui ka kahe FH 2 jälje mahapanijaks antud võistlusel. Tõusin hommikul kell 6 , otsisin välja veel abivaiad põllu jaotamiseks kui ka ristuvate tegemiseks ja muu vajaliku kola ning kella 7-st startisin. Põllule sõites sai teepealt kaasa võetud ka teine jäljetegija ja ristuvate tegija.
Kella 07:45 ks olime põllul. Edasi toimuski lihtsalt siblimine, kus ühele inimesele sai näidatud ja juhendatud jälje mahategemise osa ja teisele ristuvate paigutust ning tegemist. Sinna juurde ka veel ise kaks 1800 sammust jälge maha kõnnitud. Kui tegemist on rohupõldudega, siis tuleb tavaliselt nädal varem põllud ka läbi jalutada, et seal ebameeldivaid üllatusi poleks. Kuna antud juhul oli aga kultiveeritud mullapõld, siis selleks vajadus puudus.
Sammunud kella 10-st maha viimase jälje sõitsin kogunemispunkti, et sealt võistlejate ja kohtunikuga kohtunda. Kogunemispaik oli ca. 6 km kaugusel. Veits peale 10:30 olingi kohal ning kell 10:50 olime ilusti põllul juba kõik päral. Esimesel startijal jäi aega 10 minutit koera ette valmistada. See on just mõnus aeg ning võistleja jaoks on see elementaarne ja viisakas, et see antakse.
Viimane võistleja lõpetas kell 13:30. Edasi toimus auhinnatseremoonia ja pildistamine ning kella 14 st võis kena võistluspäeva koos rõõmsate nägude ja mitme ilusa tulemusega lõpetatuks lugeda.
Kuigi tegemist oli lõunase ajaga, siis endal oli viimasest söögist möödas juba 7 tundi ning ka rassimist olnud tubli tööpäeva jagu. Lisame eelnenud kilomeetritele ja tundidele laupäevase juurde ja saame 387 km ning 21 tundi. See oli selle võistluse nö. anatoomia.
Tänaks siinkohal jäljetegijaid Kristit ja Katriini , kohtunikku Tatjana Tsernjakovat ja toredat Sillaotsa talu pererahvast ning loomulikult Royal - Caninit auhindade eest.
Nüüd siis mõne sõna ka toimunust.
Põllud olid võrreldes eelmise aastaga ikka täiesti teise iseloomuga. Minu arust olid nad veidi kergemad, kuid näiteks Merike olles võistelnud eelmisel ja sel aastal arvas pigem, et raskemad. Koera jaoks muutis põllu nõudlikuks asjaolu, et seal oli väga erinevat konsentreerumist nõudvat ala. Suurem osa põllust oli triibuliseks randaalitud pehmet mulda, kus jälg oli keskmiselt nähtav (nagu mullapõllul ikka kipub olema). Vahepeal oli suuremaid alasid, kuhu oli tee pealt sedavõrd palju liiva tolmanud, et sisuliselt meenutas see liivaranda. See oli heleda pinnaga, üsna tolmav ning väga peenikese struktuuriga. Samas oli aga sellel alal jälg sedavõrd hästi silmadega näha, et juba 30-40 meetrit ette said aru, kus on nurk. Näha olid isegi vareste varem kõnnitud jäljed. Samas oli aga ka väga kivist osa, kus jälge absoluutselt näha polnud ning üksjagu segasid ka põllul olevad kivid. See pinna vaheldumine ning samas ka tolmav pinnas olidki sel korral väljakutseks.
Kõik koerad väsisid jäljel korralikult ning olid lõpus üksjagu kurnatud olemisega. Aarne ja Sannu jälge ma kahjuks ei näinud, kuna olid sel ajal just töös ristuvate korraldamisega. Esimese ülesastumise kohta FH maailmas igati imetlusväärne tulemus võistuspaarilt.
Kairi ja Apollon alustasid kenasti. Polla liikus temale omase stoilise rahuga mööda jälge nin tegi seda väga kindlalt. Ta läbis raskusteta 2/3 jäljest ning sooritas ka kena kaare. Paraku sdai temale just saatuslikuks põllu iseloom. Kuivõrd esimesse jäljepoolde sattus see liivasem osa, siis jälje ajamisest oli hästi näha, et koer hakkas üsna tugevalt nina kõrvalt kasutama ka silmi. Jõudes tagasi mullasemale alale jäi mulje, et saanud juba kord silmadega hea "haarde" jäljest toetus ta lisaks ninale ka üksjagu silmadele. Eks ninaga töötamine ongi raskem koerale. Kui pinnas on tolmav ja jälg juba 3 tundi seisnud, siis ilmselgelt on silmaga haaramine lihtsam, kui ninaga töö. Seda nüüd küll ei saa öelda, et koer olekski vaid silmi kasutanud, kuid ilmselgelt oli näha, et silmadest oli abi. Jõudes viimase kolmandiku peale oli näha koeras ka üksjagu väsimuse märke. Puhta ebaõnne alla võib liigitada asjaolu, et just sel ajal läks põld kiviseks ning silmadest polnud enam üldse kasu. Samsse piirkonda sattusid ka ristuv ning kaks teravnurka. Olles väsinud ning kaotades võimaluse silmi kasutada pidi koer väga kiirelt orienteeruma 100% nina tööle. Antud tingimustes oli see raske ning koer kandus jäljelt välja üle rihma pikkuse ning jälg tuli kahjuks katkestada. Samas peab kindlalt ütlema, et tubli Kairi ja Apollon tegid igati tubli töö ning teistsugustes oludes oleks siit võinud ka igati ilus tulemus tulla. nArusaadavalt peab arvesse võtma asjaolu, et juba vanemas eas koeral, nagu seda on Polla, on ka koera füüsis kehvem ning sellele peab ka lõivu maksma. Samas, nagu ka korduvalt olen välja öelnud on mul tõeliselt hea meel, et Kairi oma koerast sedavõrd lugu peab, et leiab aega vanema koeraga treenimiseks ning talle väljakutsete pakkumiseks. Se koer on oma elu jooksul nii palju saavutanud, et ilmselgelt ei pea ta enam kellegile midagi tõestama. Samas jätta terve elu võistelnud koer lihtsalt aeda jooksma oleks tema suhtes ebaõiglane. Koer tunneb, et ta on armastatud kui temaga tegeletakse ning kindlasti hoiab see teda värskena ka vanemas eas. See jäljevõistlus oligi pigem nagu Kairi kingitus Apollonile nö. eelnevate võitude eest vastutasuks. Tulemus jäi küll tulemata, aga ilmaselgelt sai koer nautida koerajuhi tähelepanu ning teha koostööd. Antud juhul ongi see väärtus suurem, kui tulemus.
Liia ja Pentu alustasid ka jäljel väga kenasti. Koer töötas 100% ninale toetudes, ajas täpselt ning intensiivselt ning esimene sirge oli ilus ja võrratu töö. Kaunis töö ja täpsus jätkus sisuliselt kuni kaareni. Kaar oli sattunud liivasemale osale, kus jälg eristus väga selgelt. Vaadates koera kõrvalt oli selgelt näha koera väsimuse tekkimist ning lähtuvalt sellest avanes mõnevõrra suu ning tõusis pea. Olles nii lihtsal osalõigul, kus silmad andsid jäljest väga selge ülevaate oli märgata, kuidas koer hakkas aina rohkem kasutama silmi. Olles väsinud on silmade kasutamine ilmselgelt lihtsam, kui nina ning selline koera käitumine ongi igati oodatav. Hästi jälge ajav koer peabki õppima jäljel kasutama lisaks ninale ka silmi ning lugema taga kõndivat koerajuhti. Samas peab põhirõhk säiluma ninal. Pentu liikus jäljel väga kindlalt, kuid selgelt oli näha, et põhilise rolli töös andsid silmad. Jõudes ristuvale jäljele, mis oli väga selgelt näha sellel liivasel osal pööras koer väga kindlalt ristuvale ning lahkus jäljelt. Huvitav oligi kõrvalt jälgida seda, et koer isegi ei kontrollinud, vaid liikus täpselt samas tempos. Tõenäoliselt toetus koer jäljetöös nii palju rohkem silmadele sel hetkel , et jõudes ristmikule ei suutnud ta piisavalt kiiresti ümber orienteeruda lõhnale ning tugevama lõhnaga ristuv tõmbaski ta kaasa.
Merikese ja Käbi ajamise hetkeks oligi tõusnud üksjagu pingeid. Oleks ju kurb, kui taaskord jääb esikoht välja andmata. Kaks eelnevat koera olid mõlemad eksinud lähtuvalt silmadest ja väsimusest. Kuivõrd kevad oli olnud lühike ning Merike seoses haigusega ka veel kolmandiku ajast rajalt maas, siis ei saa öelda, et Käbi vastupidavus 1800 sammu töötamiseks antud oludes piisav oleks olnud. Käbi alustaks väga ilusti. Iseloomustades tervikuna jälge ütleks, et tegemist oli ainukese koeraga, kes suutis algusest kuni täiesti lõpuni konsentreeruda ning reaalselt töötas jäljel puhtalt nina toel. Isegi viimasel sirgel ei tõstnud ta nina ja ei lä'inud üle silmadele. See oli tõeliselt meeldiv kõrvalt vaadata, sest tõestas mitmeid mõtteid seoses eelnevate treeningutega. Terviklikus pildis ooli koera ajamine kindlalt hindele väga hea . Natuke oleks võinud olla mõningatel esemetel kiirem ja enesekindlam, kuid vähemalt ta näitas kõiki. Samuti osades nurkades peale pöörde tegemist liikudes edasi kümmekond sammu ootas ta koerajuhi tuge seisatades korraks. Kuid nagu öeldud oli sooritus tugevalt hindele väga hea, kuid .... siis esimeses teravnurgas, mis oli iseenesest just sellel puhtal ja valgel liivaosal tekkis Käbil üsna kõva tõrge. Oleks ta töötanud pigem silmi usaldades oleks sellise nurga sooritamine olnud lapse mäng, sest täiesti ilusas siledas liivas olid vaid ühed jäljed, mis tegid terava nurga. Kahjuks oli selleks ajaks koer juba üksjagu väsinud ning liivas oli ka kindlasti lõhna vähem kui mullal ning koer keerates kogu seltskonna suhtes sisuliselt tagasi jäi oma manöövri õiguses tugevalt kahtlema. Koer otsis läbi nii juba läbitud tee, kui ka Merikese kõnnitud raja ning tegi ajamises mitu päris pikak pausi. Juba tekkiski tunne, et siia see nüüd lõppebki. Õnneks siiski sai ta sealt lõpuks uuesti liikuma ning läbis lõpu osa jäljest sealhulgas koos ristuvaga ja teravnurgaga väga ilusti. Sinna nurka ja saadud lisakäsklusse läks aga kaotsi palju vajalikke punkte. Samas võib ikkagi rahule jääda, sest ülejäänud osa jäljest oli väga ilusat tööd ning arvestades nii oludega kui hilise kevadega igati tubli tulemus.
Ja siia lõppu üks pilt osalejatest.
No comments:
Post a Comment