See on mõneks ajaks viimane kirjutis siia blogisse

Nagu ma mainisin aastat kokku võtvas kirjutises http://sportkoer.blogspot.com/2012/10/aasta-tais.html olen ma mitmel korral olnud lähedal sellele punktile, et lõpetan selle blogi kirjutamise. Samas olen ma mõeldes koerasportlastele arvanud, et need nõuanded, mis ma siia kirjutan tulevad kasuks ning aitavad mingeid inimesi edasi. Nüüd aga on seis selline, et kirjutamine jääb pooleli.

Ma saan aru, et minu arvamuslood tekitavad pahameelt inimestes, kes meelsasti tahaks kõike samas vaimus jätkata. Ma tean, et mu koolituslikud kirjutised tekitavad pahameelt koolitajates, kellede käest nii mõnigi õpilane on hakanud pärima, et miks me nii teeme, kui teisiti oleks äkki parem. Ma tean, et paigalseisjaid härivad kirjutised, kus ma räägin Sportkoera juures treenijate edust. See kõik on viinud selleni, et täna täiesti reaalselt kiusatakse taga Sportkoera juures treenivaid inimesi. Samas ma näen vaadates selle lehe statistikat, et siin blogis käivad regulaarselt lugemas inimesed, kes mind, Marit  ja klubi avalikult mustavad ja ründavad. Seega mul ei ole teist valikut, kui ma lõpetan siin kirjutamise. Kes tahab saada koolituslikku nõu, see saab seda sellest 150-st artiklist, mis ma siia olen kirjutanud. Kes tahab

Veelkord aportist vol.2

Täidaks lubadust ja jätkaks pooleli jäänud aporti teemaga. Kuigi südamel kripeldab teema seoses koeraspordi ja eetikaga, siis täidaks enne vana võla ja räägiks eetikast järgmisel korral. Antud lugu on siis jätkuks sellele loole Veelkord aportist .Kirjeldasin seal tüüpilisemaid vigasid ning nende parandamisel tehtavaid lisavigasid. Täna räägiks veel vigadest, aga ka lahendustest.

Jäljehunt 2012

Olen veel võlgu möödunud nädalavahetuse Jäljehundi kokkuvõtte. Kuivõrd nädalavahetusel toimusid ka Läti võistlused, millest sai kokkuvõte tehtud, siis jäi Jäljehunt ootele. Kuivõrd lisaks esmaspäeval ülesse saanud Jäljehundi fotodele on ka videod üleval, siis kirjutaks täna Jäljehundist.

Läti saksa lambakoerte ühingu võistlustest

Möödunud laupäeval oli mul au ja rõõm töötada varrukamehena Läti aasta suurimal IPO võistlusel, mida võib tinglikult nimetada ka Läti Saksa Lambakoerte  Ühingu meistrivõistluseks. Tegemist on sealse saksa lambakoerte ühingu poolt organiseeritava võistlusega, mille kohta nad ise kasutavad terminit "ainuke võistlus". Ehk siis see on niipalju suurem ning ka korralduslikult suurejoonelisem, kui teised võistlused. Nagu ma olen ka varem rääkinud, liiguvad lätlased IPO s edasi väga kiires tempos. Olles näinud nende taset aasta  tagasi ning olnud kohtunikuks seal kevadistel võistlustel ütleks küll, et selle hooajaga on tehtud tugev samm edasi. Tänu pidevale arengule oli seekord antud võistlusel ka üsna palju osalejaid : IPO 3-s viis võistlejat ja IPO 1 -s 2. Kui võrrelda seda numbrit meie Eesti selleaastaste võistlustega, siis päris muljetavaldav. Kirjutaks siia siis natuke toimunust ja nähtust. Paneks mõned videod ja ka fotod.

Kiire edasiliikumine versus kiirustamine vol 2

Jätkaks nädala alguses alustatud teemaga. Tuleks veel korraks näiteks toodud FH ja IPO koerte juurde tagasi. Nagu  ma mainisin olid need koerad lihtsalt nö. ühed võimalikud näited kiirest edasiliikumisest. Kui me võtame tõsisemalt sporti harrastavad koerasportalsed, siis teisiti lihtsalt ei saa.  Mõeldes nüüd näiteks nende Soome FH koerte peale, siis kujutage ette, et seal on mitmeid koeri, kes juba 2,5 aastaselt teevad ära FH 2 punktidele üle 90 ning teevad seda mitte põlvini rohus, vaid suhteliselt ikka raskemates tingimustes.

Kiire edasiliikumine versus kiirustamine

Antud lugu ajendas mind kirjutama asjaolu,et mulle on viimasel ajal jäänud tunne, et päris paljud inimesed ei oska näha erisusi kiirustamise ja kiire edasiliikumise vahel. Kõige rohkem on kiirustamise temaatika tõusnud viimasel ajal ülesse seoses Merikese ja Käbi (kes kõigest 2,5 aastasena võitis EKL IPO MV-l hõbeda ning ESLÜ FH -s kulla) ning Taivo ja Ruudi treenimistega. Esimesel juhul öeldakse, et see et Käbi nii noorelt võistleb nii IPO-s kui ka FH -s on koolitaja ja omaniku ambitsioonide ja ego nimel ning sellega tapetakse koer ära ning ta hilisem võistluskarjäär pöördub kiirele kukkumisele. Ruudi kohta aga räägitakse, et tehes nii noore koeraga nii aktiivselt trenni, nagu on näha Sportkoera lehel ning siin blogis toodud videotel võetakse koeralt lapsepõlv ning antud koer põleb varakult läbi ja muutub ilmetuks. Koera nö. lapsepõlvest ma olen kirjutanud siia blogisse juba varasemalt artikli http://sportkoer.blogspot.com/2012/08/sportkoera-lapsepolvest.html . Sellest ma uuesti kirjutama ei hakka. Täna kirjutaks ma ennekõike just nö. võrdlusena kiirest edasiliikumisest versus kiirustamisest.

Aasta täis

Möödunud nädala neljapäeval täitus sellel blogil aasta. Nagu ikka aasta täitumisel tehakse kokkuvõtteid, vaataks ka aastale korra tagasi. Blogimine, kui selline on Eesti väga levinud. Eri elualade inimesed kirjutavad oma mõtetest, läbielamistest ja plaanidest. Antud blogi on natuke teistsugune oma olemuselt ja tegelikult päris ei käigi nagu blogi mõiste alla.  Olles ligi 20 aastat juba koeri koolitanud (järgmisel aastal saabki 20 täis), hakkab pidevalt silma, kuidas koerajuhid kas minu juurde trenni tulles või võistlustel ülesse astudes ikka ja jälle samu vigu teevad. Andes inimestele nõu ja seletades lahti probleemide olemused olen leidnud ennast pidevalt rääkimast ühte ja sama.  Olles ka ise eelnevatel aegadel mitmeid koolituslikke vigu teinud tean, et väga nõme on tagantjärgi ohata ja mõelda, et küll on kahju, et seda varem ei teadnud. Selleks, et inimestel oleks natuke rohkem teadmisi, et nad oskaksid veidi laiemalt mõelda ja näeksid paremini tervikut, olengi üritanud kirjutada koolituslikke artikleid. Neid on ilmunud erinevates kanalites ning mingi osa neist olen koondanud Sportkoera kodulehele. Aasta tagasi tekkiksi järsku mõte, et tegelikult sobib nö. artiklite kogumiks kõige paremini blogi platform. See loob artiklite kogumile hea sisukorra ning otsinguvõimalused ning samas on ka googeldades hästi leitav. Sealt tekkiski mõte hakata kirjutama siia blogisse.
Tooks siia vahepeale väikese statistika kokku. Kokku on saanud aastaga kribada 149 artiklit.

30. septembri eksamist

Nagu ka eelnevatel kordadel on olnud kombeks, kirjutan ka seekord mõne sõna toimunud eksamist. Tegemist oli selle aasta viimase Sportkoera eksamiga ning osa oli võtmas 7 koera - 3 IPO 1-s ja 4 IPO 3 -s. Kahjuks Reet väänas eelmisel päeval üsna pahasti jala välja ning seetõttu jäi eksamil osalemata. Sellest on kahju, kuivõrd koer oli iseenesest heas konditsioonis ja oleks kindlasti kenasti hakkama saanud.Terve hooaeg on olnud üsna kõva rapsimine, lõhkumine ja pingutamine ning pühapäevane eksam oli teatud mõtttes nagu finishi joone pingutus. Olles nüüdseks juba enam vähem välja puhanud võib ka täiesti mõnuga tagasi vaadata ja analüüsida. Kokkuvõtvalt ütleksin kindlalt, et jäin toimunuga väga rahule. Väga tahaks tänada Vilvet hindamise, eksamil abistajaid, lahedat publikut, Merikest filmimise ja Marit pildistamise eest ning Sportkoera rahvast pöidlahoidmise ja kaasaelamise eest. Ilm meid küll ei soosinud ning kohatine vihm paisus ikka täis paduks. Samas tegid koerad ikkagi  üsnagi okei sooritused.

Kaitsetreeningute areng kutsikast noore koerani

Arvestdes, et IPO koosneb 3-st alast olen ma blogisse kirjutanud ikka tänamatult vähe kaitsetrennidega haakuvast. Inimesed võivad küll mõelda, et kaitsekoolitus on ennekõike varrukameeste rida ning küll nemad juba teavad, mida tegema peab, aga see ei ole päris õige. Tegelikult on kaitsekoolitus ennekõike tiimitöö, kus varrukamees ja koerajuht koos koera edasi viivad. Mida paremini saab koerajuht toimuvast aru ning mida paremini oskab ta platsil käituda, seda kiiremini ka areng kulgeb. Täna räägiks kutsikaga tehtavatest kaitsetreeningutest nö. noore koera osasse üleliikumisest. Panen illustreerimiseks ka video.