Möödunud nädalavahetuse toimunud võistlused olid üheks omamoodi verstapostiks. Sellega seoses on kogunenud mitmeid mõtteid, mida pean kohe jagama. Ma ei hakka kirjutama taaskord sellest, et MEISTRI võistlused toimusid taaskord treeningstaadionil ja teisi vanu leierdatud teemasid. Nii ehk naa ei muuda see teemade kerimine ju laias laastus suurt midagi. Kirjutan hoopis mõningates nö. pöördelistest punktidest ning tähelepanekutest seoses selle võistlusega. Tegelt olid ju ilusad võistluspäevad, lahedad sooritused tublidelt koertelt ning toetavalt kaasaelav publik. Kui aga vaadata sellest nö. kestast läbi natuke sügavamale, siis paratamatult jäi silma ka muud.Sarnaselt paljude inimestega elasin mina kogu oma lapsepõlve Nõukogude Liidus. Mis iseloomustas seda aega? Pakuks, et suuresti asjaolu, et NSVLiidus olid kõige ilusamad autod, mis olid kõige turvalisemad, kiiremad ja ökonoomsemad. Samuti oli meil kõige parem muusika ning tõenäoliselt maailma üks paremaid elustandardeid. Tegelikult kasvatati ju terveid põlvkondi selles vaimus ülesse. Tegelikult oli ju sellist illusiooni väga lihtne ülal pidada, kuivõrd riik oli kinni ning puudus igasugune võrdlusmoment. Ja kui siis ühel päeval riik avanes, siis saabus uskumatu üllatus, kus me tegelikult muu maailmaga oleme. Eesti on koeraspordi mõttes väike riik. Selleks, et sport ja koolitusoskused areneks, on vaja konkurentsi. Võrreldes enda koera ja koolitustaset parematega tekitab see soovi areneda ning kuhugi kaugemale jõuda. Rahulolu tähendab ju alati paigalseisu. Kunagi, kui ma alustasin Dobermanniühingu IPO MV stega, siis mu esimene soov oli - saada võistlustele välja võimalikult palju Eesti parimaid koerasportlasi, et see tekitaks tiheda võistluse ning suurepärase meeleolu. Täiesti selge oli asjaolu, et kutsudes võistlusele tippe jäävad dobermannid tahaotsa. Kuid olgem ausad, selline oli ka tolle aegne dobermannide tase. Ega see olukorda paremaks ei tee, kui pea liiva alla peidad. Alguses nägidki dobermannid päris hullud sakslaste taustal välja, kuid ilmselgelt see innustas ja andis motivatsiooni paremini teha. Aasta - aastalt tase paranes ning lõpuks jõudsid dobermannid Eesti erinavatest koeratõugudest kõige esimesena MMi tulemuseni.
Täiesti ilmne on ju see, et konkurents paneb tööle ja mõtlema. Ma kirjutasin juba jupp aega tagasi, et Eesti saksa lambakoerte tase võrreldes malinoisidega on sedavõrd kehvaks jäänud, et ei pea olema teab-mis- ennustaja, et näha tulemas hetke, kus malide sissepääs sakslaste võistlustele ära keelatakse. Seda saab lugeda siit http://sportkoer.blogspot.com/2013/08/motteid-seoses-eslu-mv-stega-ipo-s.html Selle asemel, et vaadata peeglisse, mõtiskleda aretuse ja koolitusmetoodika üle on oluliselt lihtsam hoida paremad ukse taga ja olla ikka kangelane. Tuleb vaid luua illusioon, et me olemegi PARIMAD. Nagu ma alguses mainisin, on meil ju enamusel eelnevast elust NSVL i näol kogemus olemas, kuidas seda tuleks teha. Kuna aga võistluse kinniseks kuulutamine on paljudele ebameeldivana kõlav otsus, sest ESLÜ on ju olnud aastaid nö. koerakoolituse lipulaev ning see näeks välja veidi nagu lahja selles valguses, siis tuli mõelda kavalam käik. "Teeme parem nii, et teiste tõugude esindajad tunneks ennast sedavõrd halvasti, et nad ise enam ei tuleks" . Siis näevad sakslased head välja võites kõrgeid kohti ning keegi ei saa öelda, et ajasime teised ära.
Vaatame nüüd võistluste korraldust. Esiimese asjana anti kohe teada, et kui registreerub üle teatud numbri osalejaid, siis teiste tõugude esindajad starti ei pääse. Arvestades, et tegemist on kalendris oleva punktivõistlusega tundub selline kitsendus ikka suht võõrastav. Teise sammuna tasub alati mõelda rahakoti peale. Mitte ESLÜ liikme kallim regamistasu tõsteti 85 EUR peale, siis on siinsel võistluse - näituse ja mille iganes maastikul ikka täiesti uskumatu number. Aga kurja, osad inimesed ei osanud ikka lugeda ridade vahelt, et pole teretulnud. Järgnevalt tehti selline huvitav võistlejate liigitamine, et pandi ühte nimekrija sakslased ja teise malid. Kes justkui võistlesidki täiesti erineval võistlusel. Kuidagi lihtsa loogika kohaselt oleks kujutanud ette, et toimub suur võistlus, kus kõik omavahel rinda pistavad ning selle suure võistluse sees siis toimuvad saksa lambakoerte meistrivõistlused. Ehk oleks nagu eeldanud ühist võistlusnimekirja ning siis eraldi väljatooduna sakslasi.Kõlaks ju nagu loogilisena.
Aga olgem ausad, eks ju sakslaste osas läkski selles mõttes ju nutuselt, et võistlustel osales 4 malinoisi ning nad võtsid kohad 1,2 ja 4. Võiks ju lausa öelda, et tehti plats puhtaks. Läkski just selliselt, nagu ma oma varasemas blogikirjutises olin ennustanud.
Et siiski teiste tõugude esindajad üheselt mõistetavalt aru saaksid, et nad pole TERETULNUD viidi programm kuni viimase hetkeni läbi filigraanselt. Kui saksa lambakoerte MV ste autasustamine oli võistluste vääriline, kus olid suured karikad, korralikud toiduauhinnad ning lillekimbud, siis nö. võistluste tegelikud võitjad kutsuti ka korraks püünele, et nad siiski päris kõrvale ei jääks. Olgem ausad antud võistluste võitja tegi Eesti läbi aegade kõige kõrgema skoori, mida üldse meil võistlustel on tehtud. Ja olgem ausad teisele kohale tulnud koer tegi ka ajalugu, sest nii noor koer pole kunagi Eestis oma esimesel võistlusel nii kõrget skoori teinud. Tegelikult ju võiksingi ma siinkohal täiesti vait olla, sest ESLÜ igati toredad inimesed andsid neile osalejatele ju hea võimaluse oma koeri katsetada. See ju oli juba nagu kingitus või auhind. Oleks võistlused kinnised, poleks ju sedagi. Milleks siis veel teile mingi võitja tunne või karikas. Ma arvan, et kui ühe võistluse raames nii selgelt ja toonitavalt antakse mõista, et te pole teretulnud, siis peab olema ikka tõsiselt loll, et sellest mitte aru saada. Üsna reaalselt järgmisel aastal saksalstel enam neid vastikuid malisid jalus pole. Kuigi, tegelt kindluse mõttes tasuks ikkagi võistlused kinniseks lüüa, sest mine tea.
Analüüsiks nüüd veidi tagapõhja. Kuidas saab olla, et malid on paremad, kui sakslased? Kui me vaatame, mis maailmas toimub, siis tegelikult ei ole tööliini sakslased üldse mitte kehvemad, kui tööliini malid. Võistlus on selles mõttes alasti tõde. Seal tuleb ilmsiks konkreetse koer (koeramaterjal) ning koolituse kvaliteet. See koer, kes on parem omab märkimisväärseid eeliseid. See koer, kes on ülesse ehitatud süsteemsemalt ja targemalt omab veel suuremaid eeliseid. Kui ikka võistluste pjedestaal näeb välja selline, siis oleks juba viimane aeg peeglisse hakata vaatama. Omamoodi huvitavana tundub ju tegelikult ka seik, et parim Eestis aretatud tööliini sakslane sai võistlustel samad punktid, nagu näituseliini sakslane. Tegelikult ju järgnesid malidele ka sakslaste poolel sisse ostetud koerad. Tõde võib küll kostuda julmana ja teravana, aga ilmselgelt on hea koeramaterjal selline, millel on palju instinkte, on jõudu, selget pead ja enesekindlust jne. mitte selline, mille kohta kasvataja ütleb, et see on parim, mis olla saab.
Omamoodi tähiseline oli ka Taivo ja Ruudi teine koht ning tulemus 96 + 88 + 93 = 277 punkti. See koer on kõigest 2 aasta ja 8 kuu vanune ning tegi sedavõrd märkimisväärse etteaste. Seda võõral platsil, kus tehtud 2-3 trenni, täiesti võõraste varrukameestega ning kohe suhteliselt ikkagi suurel võistlusel. Ruudi on koer, kelle mina ja Mari aitasime Soomest leida ning keda alates esimesest Eestisse saabumise päevast oleme me koolitanud. Taivo hüppas ikka üsna julgelt täiesti tundmatusse vette, olles enne mitte ühtegi koera koolitanud. Ja nagu nädalavahetus näitas tasus julgus ja pealehakkamine ära. Ruudi ei ole kaugeltki ideaalne võistluskoer. Ta on natukene laisk osades harjutustes ning see nõuab pidevat tegelemist. Samas ütleks ma täiesti selgelt, et ma ei ole näinud veel Eestis mitte ühtegi sakslast, kes isegi lähedal talle oleksid oma koeramaterjalilt. Pealtvaatajad nägid kindlasti üsna selgelt seda jõudu ja nö. metsikut hinge, mis seal varrukamehi tuuseldas. Nagu öeldud, pole tegemist üldse mitte mingi ideaalkoeraga. Selline koeramaterjal on mujal maailmas täiesti tavapärane võistlustel ning see ongi pigem nö. standard, millega tasub tegeleda. Ma olen juba 10 aastat oma loengutel rääkinud. "Kallid kuulajad vaadake milliseid koeri te endale ostate. Kehvem koeramaterjal jääb alati kehvemaks ning paremaga on alati paremad võimalused." See pole mingi raketiteadus. Nii lihtsalt on. Ruudi näol on tegemist ilmselgelt koeraga, keda pole koolitatud stiilis jätame lapsepõlve alles. Alates esimestest nädalatest Eestimaal on sellel koerale õpetatud nii jälje, kuulekuse kui ka kaitse algeid. Tänu sellele on ka need koeras väga hästi kinnistunud ja sügavalt sisse programmeeritud. See loob aga võimalused heaks soorituseks. Ütkekski nii, et kui sa paned kokku hea koeramaterjali ning koolitad teda süsteemselt ning õigesti, siis ongi täiesti normaalne saada häid tulemusi. Ma tegelikult ei arvagi, et selle koera tulemuste taustal inimesed hakkavad kuidagi teisiti mõtlema. Eks ikka need, kes varem rääkisid õnnelikust lapsepõlvest ning ehitasid koerad ülesse suhteliselt vähese tööga jäävad oma arvamise juurde. Tegelikult mul on sellest ka suht kama, sest seni, kuni osa rahvast ei pööra tähelepanu koeramaterjalile ja ei koolita süsteemselt ja targalt on ju konkurents alati nõrgem ning alati on lihtsam võita ka karikaid olgugi kasvõi siis vaid suitsupaki suuruseid.
Vaadates veel tõele näkku, siis selle aasta ESLÜ IPO meistriks tulnud koera kutsikad, mis läksid suures osas inimestele, kes on eelnevalt võistlenud, kes on ise koolitajad ja olnud pikalt alas sees on tegelikult sama vanad, kui Ruudi. Tänaseni pole neid koeri aga veel isegi IPO 1 sooritamas näinud. Aga eks ühel päeval saab ka lapsepõlv läbi ja siis oleks suur au neid ka võistlemas näha, kui veel selleks ajaks üldse selliseid võistlusi on jäänud, kus malid ja sakslased omavahel koos võistlevad.
Siinkohal soovitan lugeda ka varasematl (aasta tagasi) kirjutatud lugu http://sportkoer.blogspot.com/2013/09/koeraspordist-materjalist-ja-koolitusest.html#more ning teisi kutsika koolitust puudutavaid lugusid.
No comments:
Post a Comment