Tihe võistluste nädalalõpp jälle seljataga ning seoses sellega emotsioone ka üksjagu. Jagaks siin lugejatega mõningaid mõtteid, mis peas on keerelnud. Kohe alustuseks tasub mainimist, et 18 osalejaga võistlust ei ole üldse kerge korraldada ning ESLÜ sai sellega kenasti hakkama. Tulevikku vaadates saaks küll mõnda asja paremini teha, aga eks võistluste arenedes arenevad ka korraldajad ning see ongi loomulik.
Olulisemad detailid, mis tulevikus tasuks sellise suurusega võistluste puhul läbi mõelda on loosimise järjekord, kus tuleks võrdsuse tagamist silmas pidades teha ajakava selliselt, et jäljel hommikul startinu teeb kuulekust õhtul ja vastupidi. Vastasel juhul on loosinumbriga 1 startinul kõik alad jahedas ning numbriga 20 startinu on sunnitud kõik kõige soojemal ajal tegema.Teine ajakavaline seik on see, et võistlus tuleks korraldada 6 koera gruppides ehk 6 koera teeksid kuulekuse ja seejärel kaitse ning siis järgmised 6. Kui on soov saada ühtlast varrukamehe tööd, siis ei ole reaalne teha 18 koera jutti sama kvaliteediga. Seekord olid küll varrukamehed tasemel ja töötasid väga kenasti, aga see oli üsna raju tankipanek. Need kaks väljatoodud detaili on muu maailma kõikidel suurematel võistlustel täiesti normaalne ja tavapärane ning ka näiteks suvisel CACIT võistlustel oli ajakava tehtud sama arvestusega. Kui võistlejaid oleks tulnud 12 või rohkem oleksime teinud kindlasti gruppides.Aga ümberpööratud loosinumbrite süsteemi sai juba rakendatud.
Vaadates jälge ja jäljetulemusi peab taaskord õhkama sügavast rahulolust, et meil Eestis on jäljekoolituses absoluutne tipptase. Võrreldes meie tulemusi muu maailmaga ei ole mitte kuskil teises maailmanurgas nii suurt protsenti üle 90 punkti sooritusi. Ma arvan, et see on vaid aja küsimus, et ka kõik muu maailma mõistab, et nende võistluste madalamad punktid on tingitud kehvast know howst ning nad suunavad oma pilgud Eesti suunas ja tulevad meie juurde õppima. Vaadates ajaloos natuke tagasi, siis 3 aastat tagasi korraldas ESLÜ sama kohtunikuga samal põllul FH võistluse ja ka siis sai 9 parimat skoori üle 90 punkti. ehk siis 9 koera 17 st sai skoori üle 90 ja seda FH2 -s. See oli juba tol ajal maailma mastaabis üks kõvematasemelisi võistlusi ning on seda säilinud tänaseni. Kahju on muidugi ainult sellelst, et meie koerad ei suuda seda taset maailmapeal näidata, et see 90 ja rohkem skoor tehakse ainult teatud üritustel kus kõik tegurid on hästi valitult kokku sättunud. Näiteks vaatamata sellele FH punktisajule pole MM l peale Kairi ja Apolloni mitte keegi isegi tulemust mitte saanud.
Kui ma vaatan möödunud nädalavahetuse ESLÜ IPO MV si ja võrdlen jäljetulemusi näiteks selle aasta Soome MV ste omadega, siis 1:0 meie kasuks. Meie koerte jäljetase on ikka pikalt - pikalt Soomest ees. Nii et igal juhul tasub maailma peal sõnumit levitada, et maailma parim jäljekoolitus know how asub Eestis ning kõik on teretulnud siia seda omandama.
Teine imetlusväärne detail, mida ka just tihti ei kohta on asjaolu, et valdav osa IPO 3 osalenutest jooksis kõik 6 varjet väga kenasti. Jällegi näiteks võrreldes analoogsete võistlustega mujal maailmas oleme me ka selles osas koolituses teistest pika puuga ees. Loomulikult teatavat varju heidab asjaolu, et nii sel kui ka eelmisel suvel Rakveres peetud Eesti MV stel veidral kombel valdav enamus osalejatest sellega hakkama ei saanud. Aga ju oli põhjus kehvas planeetide seisus. Nagu kohapealsed korüfeed on maininud, siis hea koer , kes jookseb kõik varjed koolitsuplatsil ära jookseb need sama hästi ära igal pool. Koerad on meil head ja koolitusplatsidel jooksevad hästi, mistõttu arvaks, et need suvised Rakvere apsakad ei saa kuidagi olla põhjustatud koerte kvaliteedist või halvast koolitusest vaid pigem mingist määramatust faktorist. Kui nüüd keegi rumal inimene peaks siinkohal oletama või arvama, et äkki oli põhjuseks hoopis asjaolu, et võistlus toimus ju enamuse koerte nö. treeningplatsil, siis see on küll rumal arvamus. Et mis mõttes? Kas keegi on enne seda tähele pannud , et treeningplatsil ja võistlusplatsil on mingi vahe sees? Ainult rumalad inimesed räägivad "koduõue tsempionidest" Koer kes ikka koduõuel teeb head kuulekust ja on hästi kontrolli all on seda igal pool. Ei maksa rääkida juttu, et ebaõnnestumises oli süüdi võõras plats. Et mismoodi? Et kui keegi nüüd viskab välja küsimusi, et kuidas enamus meie tippe minnes MM le on seal kaotanud pea 20 punkti oma Eestis tehtud tavapärasest skoorist, siis ilmselgelt ei ole põhjus staadionis või melus või korralduses. Põhjus saab olla vaid tähtede halvas seisus, sest kui koer ikka hüppab oma treeningplatsil filigraanselt tõkkeid, jookseb varjeid või kinnisilmi, siis ta teeb seda kus iganes maailma punktis ja millisel iganes staadionil täpselt sama hästi.
Kui juba jutt läks kuulekuse juurde, siis veel üks huvitav tähelepanek. Edasisaatmisel ei jooksnud ükski osalev koer platsilt välja. Jällegi väga ainulaadne juhus nö. maailmamastaabis. Tõsi, üks koer vist ikkagi kadus nidietud platsi servas oleva puusani rohu sisse korraks ära, aga see oli pigem halb erand, mis ei tohiks kuidagi meie hea taseme kuulekuse koolitust varjutada. Edasisaatmist ongi ju tegelikult nii lihtne koolitada, et see et mujal maailmas koerad käskluse peale ei seisku ja jupi maad edasi tormavad on puhtalt nende kehva koolitus know how tulemus. Tegelikult tasuks tulevikku silmas pidades veel eksperimeteerida ja näiteks ka paigallamamiseks niita väike plats puusani heina sisse. Ainilt tõsiselt parimad suudavad sellises isolatsioonis piikalt lamada.
Edasi läheks teema juurde koerad ja koeramaterjal. Eestis alustati IPO koolitamisega juba üle 20 aasta tagasi. Huvitav detail seisneb asjaolus, et näiteks Rootsis alustati umbes samal ajal. Tegelikult ka Soomes ei alustatud väga palju varem. Kui 2006 aastal esimesed Eesti koerad IPO s MM le läksid, siis Lätis leidus juba ka mõni inimene, kes oli kuskilt kuulnud tähekombinatsiooni IPO. 3-4 aastat tagasi ühel suurel EKL i üritusel viibides oli tõeliselt au kuulda Läti kennelliidu presidendi sõnavõttu, kes muuhulgas mainis, et meie, eestlased oleme koeraspordis juba nii kaugel, aga nad ei ole kuskil. Eks tegelikult ju kuluaarides on lätlaste üle kogu aeg vaikselt muiatud. Ja nüüd siuke pauk, nagu selgest taevast. Tulid kurja 2 lätlast ja tegid puhta töö !!! Tegelikult ju eelmise aasta ESLÜ MV stel hoiti ka hinge kinni, sest üks kolmas lätlane oli kuni varruka pikamaa lahtilaskmiseni liider ja oleks kindel võitja olnud. aga vedas :) Ehk siis kahe aasta jooksul 3 eri koera ja kõik ni head. Et mismoodi see saab võimalik olla. See ei saagi ju võimalik olla, sest meil on Eestis nii hea aretus ja tugevad ja võimsad koerad ning koolituse tase areneb ka nagu rakett ehk see oli pigem halb juhus ja ei rohkemat. Tegelikult oleme me ikka väga palju paremad. Kusjuures veider seik on see, et suurema osa nende sel aastal kõrgeid hindeid saanud lätlase kaitsetööst on ülesse ehitanud oskamatud Eesti varrukamehed. Needsamad, keda sotsiaalmeedias oskamatuteks tituleeritakse ja kooli soovitatakse minna. Tegelikult just sealsamas sotsiaalmeedias, kus needsamad lätlased oma tulemuse eest neidsamu Eesti varrukamehi tänavad. Ma arvan, et ka see on puhas juhus, ning ei tasuks teha mingeid kaugemale ulatuvaid järeldusi.
Ma käisin esimest korda Lätis seminari läbi viimas üle 2 aasta tagasi. Tol ajal oli nende kuulekus tänu heale võistlussarjale ning tugevale koolitusele väga hea, aga jälg ja kaitse olid suht lahjemapoolsed. Juba siis ma mainisin, et hoidke alt lätlased tulevad. Uuesti kirjutasin ma sellest möödunud aastal, kui sai korduvalt Läti vahet sõidetud. Kes tahab lugeda , saab seda siit lugeda http://sportkoer.blogspot.com/2012/04/kuulekuse-ja-jalje-seminar-latis.html
Nüüd siis on see aeg kätte jõudnud. Kuna see ennustus õnnestus sedavõrd hästi, siis see paneb mind vägisi kätt proovima antud valdkonnnas. Teeksin veel ühe ennustuse. Pakun välja, et lähima kolme aasta jooksul lüüakse ESLÜ IPO MV sed lukku ehk sinna ei pääse võistlema malid ja ammugi mitte lätlased. Põhjenduseks sobib hästi " et nii tehakse ju igal pool" või " et muidu on osalejaid liiga palju " ja mis iganes. Tegelikult on ju jama, kui lisaks Läti malidele jõuavad ühel päeval kõrgemasse klassi ka Eesti erinevad sama tõu esndajad. Kurja see on ju piinlik, kui ESLÜ meistri karikat läheb vastu võtma võistluspaar, kes kokkuvõttes sai 9-nda koha. Ja seda eriti veel situatsioonis, kus meil on nii hea saksa lambakoerte tase ja aretus. Kõik isendid on kiired, enesekindlad ja instinkti on neil nagu putru.Või nagu üks harrastaja aatsa tagasi sotsiaalmeedias mainis, et tal on nii kirie sakslane, et Eestis on vaid üks varrukamees, kes suudab selle vastu võtta. Kuidas siis on võimalik, et võidavad närvilised malid, kes ju töötavad ainutl saagis ning on tõuna ikka palju palju kehvemad. Eks see on ikka tähtede seisus kinni, nagu paljud muudki asjad siin maailmas. Aga selleks, et võitjaid ei määrkas juhus ja tähtede seis ongi kasulikum mitte mailisid üldse võistlema lasta, sest nii võtavad pjedestali kohad ikkagi vapramad, tugevamad, kiiremad ja kõvemad koerad.
Muide üks huvitav seik veel selle aasta võistlustel, mis võiks panna materjali osas mõtteid mõlkuma. ESLÜ meistriks oleks tulnud napikalt Saksamaalt toodud koer, keda oli treenitud 2 kuud, kes on ühest jalast sant ning võistles lapsega. Veidral kombel ei saanud talle vastu terved, pikka aega koolitatud kohaliku aretusega saksa lambakoerad, kellede omanikud on ikka väga süsteemset tööd teinud. Needsamad tugvad, kõvad, kiired, instinkti nagu putru koerad. Kõlab jälle, nagu tähtede seis.
Aga koeraspordis, kui me räägime IPO st , on meil kõik hästi. Me oleme tugevalt tõusuteel, meil on hea know how ning tipptasemel koerad . Nüüd on kolm korda hurraaa koht!
No comments:
Post a Comment