Koeraspordist teenistustõugude alade lõikes

Mõte siia selline lugu kirjutada tekkis Facebookis alanud diskussiooni taustal. Ühel või teisel põhjusel on sel aastal jäänud silm peale Kuulekuskoolituse eksamitele ja võistlustele. Vaadates punkte ja sooritusi on jäänud silma suhteliselt suur hulk madalate punktide peale tehtud sooritusi ja ka läbikukkumisi ning seda ka võistlustel. Võtsin huvipärast ette tulemuste andmebaasi ning liitisn kokku kõik sealsed punktid ning jagasin selle osalejate arvuga. Sain Eesti keskmiseks KK tulemuseks 69,94 punkti (ehk läbikukutud tulemuse). See tähendab, et kui minna koeraga KK d tegema ning saada arvestatud tulemus (rahuldav) punktidele 70, siis oled juba saanud kõrgema tulemuse, kui Eesti keskmine. Kui juba sai statistikaga alustatud, siis otsustasin veel sügavamale ronida. Panin siia juurde pildi aasta 2006 Eesti MV stest

Alustaks ajaloost. Kuulekuskoolitus on Eesti kohalik koolitusala, millel on algatanud ja loonud Eesti Saksa Lambakoerte Ühing. See ala tekkis ennekõike seetõttu, et IPO harrastamiseks nappis teadmisi ning varrukamehi, kuid samas oli vaja mingitki ala, mis oleks erinevates Eesti paigus lihtsalt harrastatav ning milles oleks siiski näha ka koera närvisüsteemi ning instinkte. Oma olemuselt ongi KK väga sarnane IPO kuulekusele, ehk ilusate punktide saamiseks on vaja head kontsentreerumist, kiireid aporteid ja juurdetulemusi ning seda kõike heas tujus ning koostöös. Oma olemuselt erineb KK SK st just selle poolest, et seal on suurem rõhk nö. teenistustõugude iseloomuomadustele . Sellest lähtuvalt on seal sees ka pauk , inimrühm ja kõrge barjäär. Lähtuvalt oma ülesehitusest on täna KK paljude teenistustõugude aretusnõuetes sees ning ilma tulemuseta ei ole võimalik kutsikatele pabereid saada. KK peaks justkui andma mingigi indikatsiooni sellest, et kutsikate vanematega oli midagigi võimalik koolitusplatsil teha. KK on kindlalt kõikidest koeraspordialadest Eestis kõige lihtsam. Oskusliku koolitaja käe all on võimalik koer sisuliselt 2 nädalaga viia KK1 tulemuseni (pean silmas 70 punkti , mitte kõrget skoori). Algselt ajutiselt tehtud alast on saanud meil üks püsivamaid meil siin üldse. Veel 6-7 aastat tagasi harrastas (või õigupoolest startis) KKd Eestis suurem hulk koeri kui näiteks Agilityt. Esimesed Eesti meistrivõistlused KKs korraldati 2004 aastal ning seal osales 18 võistluspaari.

Lisaks aretuslikule tähtsusele on KK olnud kogu aeg ka väikest viisi IPO kasvalavaks. Iseenesest oleks alati kasulikum juba kuulekuse harrastamise kõrvalt hakata tegelema ka jälje ja kaitsega. Samas on väga tüüpiline olnud, et inimesed tulevad koeraga kooli kuulekust tegema, neil läheb hästi ja nö. "süües kasvab isu" ja eneselegi märkamatult jõutakse edasi jäljepõllule ja varrukat tegema.  Selliselt on see toimunud juba pikalt. Olles ise 20 aastat varrukat koolitanud saan öelda küll, et kuni viimase paari - kolme aastani oli pea 100% minu trenni tulevastest inimestest eelnevalt KK d harrastanud ning sealt tekkis huvi ka kaitset juurde teha. Isiklikult hindan ka KK d selles mõttes tähtsaks, et IPO kolmest osaalast on tegelikult kuulekuse väärtus maailmas praegu kõige määravam. Vaadates MM del toimuvat on lihtne märgata, et enamus parimaid koeri saab jäljel suht ühesuguseid punkte vahemikus 95 st 100ni. Ka kaitses on tase nii palju tõusnud, et punktid lähevad üsna ühte auku. Vahe tulebki tavaliselt sisse just kuulekusega. Samas leian ka seda, et tänu asjaolule, et KK on igas Eestimaa punktis lihtsalt harrastatav on see nö. Eesti koolitajate ja treenerite nö. koolitusliku taseme indikaator ja võimete arendamise koht. Kui stabiilselt puutuda kokku eritüübliste koertega ning üritada neid edasi aidata, siis see kahtlemata arendab oskusi (kui tahad areneda) ning seda nii koolitusvõtete kui ka koerte lugemise vallas. Eelneva põhjal väidaksingi, et KK on teenistustõugude vallas tegelikult meil Eestis nö. veduriks, mis meil kogu harrastust edasi viib. Kuna KK ei vaja mingit erilist platsi ega vahendeid, siis on ta tõesti väga lihtsalt harrastatav.

Lahkaks siis veidi seda statistika poolt. Kui vaadata KK s osalevaid koeri ja koerajuhte, siis on täiesti ilmne, et seal osaleb kogenud tegijaid kui ka täiesti uusi tulijaid. Uuel tulijal on kõrgeid punkte omal käel saada üsna keeruline, kui ta aga saab koolitaja käest head juhendamist ja nõu, siis on võimalik jõuda päris kõrgele. Loomulikult palju sõltub ka konkreetsest koerast. KK Eesti meistrivõistlustel on tiitli võitnud mitu sellist inimest, kes on sinna ülesse roninud kas oma esimese koeraga või siis esimese koolitatava koeraga. Üheks heaks näiteks on Mari Ojarand, kes 2007 aastal just seda tegi. Seega ei saa mitte kuidagi öelda, et KK nõrk skoor on kinni sellest , et meil on tulnud juurde palju uusi harrastajaid, kes arusaadavalt ei suuda kõrgeid skoore teha. Esiteks hea koolitaja käe all on pea igast teenistustõugu koerast võimalik kätte saada vähemalt hinne hea ning teisalt peab tõdema, et ei ole kuskil näha ju ka neid horde uusi tegijaid. Vaatame osalejate arvusid läbi aastate.

aasta	koeri	starte
2013	156	227
2012	213	410
2011	275	521
2010	251	439
2009	304	589
2008	324	575
2007	261	427
2006	265	457
2005	271	458
2004	250	502

Täiesti ilmselt on näha  tugevat langustrendi. NB! 2013 on hetkel veel poolik, kuid täiesti ilmne on, et see number jääb eelmisele aastale jupi alla.

Üritaks nüüd mõelda, et huvitav mis on selle vähenenud koerte arvu sisu. Nagu varem mainisin on olnud antud ala loojaks saksa lambakoerte inimesed. Ilmselgelt on ka suurim harrastajaskond selle tõu hulgast.
Vaatame saksa lambakoerte KK arvusid läbi aegade

aasta	koeri	starte
2013	71	103
2012	113	230
2011	132	261
2010	141	248
2009	151	318
2008	168	318
2007	145	255
2006	182	336
2005	168	301
2004	168	326

Jällegi sama teema, et 2013 on poolik. Kuid ilmselgelt on aimatav, et number jääb oluliselt alla möödunud aastasele. Eks tegelikult on  ju mõningase kukkumise teinud läbi ka antud tõu kutsikate arv, kuid ilmselgelt ei ole see olnud sellise kõveraga kukkumine. Alates aastast 2008 on olnud väga selge kukkumise trend. Vaadates neid numbreid tekib mul küll mitmeid küsimusi.
Kas see, et KK s osaleb vähem saksa lambakoeri tähendab, et nad harrastavad pigem teisi alasid nagu SK või Agility? Kahtlustan, et mitte.  Tegelikult ju ka IPO s ei ole näha mingeid masse. Jääb üle loota vaid ühte - et inimesi käib koertega trennis ikka sama palju, kuid lihtsalt eksamiplatsile nad ei jõua. Kui see aga pole nii, siis kahjuks paistab siit läbi vaid aina suurenev koolitamata koerte arv. See on aga kahe otsaga probleem - ühest küljest on koolitamata koerad ilmselgelt probleem ühiskonnas, teisalt aga kui ei koolita , siis ei tule ka aretuslikku infot iseloomuomaduste kohta. Ma tean, et nüüd ütlevad oponendid, et KK on liiga raske ja peaks olema mingi kergem ala. Tegelikult see ju ei ole nii. Nagu öeldud KK1 tulemuse saab kätet ikak väga kiirelt. Okei, siin võib öelda, et võib olla koolitaja saabki, aga mitte tavainimene. Aga no kuulge? Tavainimene ju peakski minema koolitaja juurde, mitte ise pusima. Koerte koolitamine ju toetubki sellele arusaamale, et inimene võtab koera ja läheb asjatundja juurde et koera koolitada , mitte alles siis kui prbleemid lainena üle pea löövad.

Üritades paremini mõista veel seda osalevate koerte arvu tegin veel ühe võrdluse. Nimelt kümmekond aastat tagasi oli Eestis kaks tugevamat koerakoolitus ja -spordi keskust  - Tallinn ja Tartu. Veidral kombel oli Tartus isegi spordi ja koolituse tase kohati tugevam, kui Tallinnas. Viimastel aegadel vaadates nende karikasarja võistlusi on jäänud tunne, et seal on üsna vähe osalejaid. Osad võistlused on osalejate puudumise tõttu lausa ära jäänud. Tartus korraldab KK eksameid ja võistlusi peaasjalikult sealne klubi Uran.  Siinkohal siis sealne asjade areng ehk palju koeri/starte on toimunud aastas Urani korraldatud KK eksamitel ja võistlustel

aasta	koeri	starte
2013	14	16
2012	20	23
2011	35	54
2010	33	45
2009	44	58
2008	47	66
2007	45	65
2006	33	48
2005	55	84
2004	60	106

See numbririda näeb välja juba üsna murettekitav. Kui võtta, et tegemist on Eesti suuruselt teise linnaga, kus ka inimesi ju ikka päris palju elab, siis võiks oletada et ka koeri võiks palju olla. Kui vaadata neid Tartu numbreid ning tõu mõttes saksa lambakoerte numbreid, siis eks siit hakkab üldnumbrite tagapõhi vähehaaval välja joonistuma. Nüüd võib väita, et aga Tartus tegutseb ka EKSL, mitte ainult Uran. Aga EKSL pole viimase kahe aasta jooksul korraldanud mitte ühhtegi KK eksamit isegi rääkimata võistlustest.

Kui nüüd mõelda edasi, et mis on siis meie Eesti kuulekuskoolitusel viga, et väheneb osalejate arv ning ka tulemused on üsna nadid. Ilmselgelt ei saa põhjuseks olla koolitajate vähesus. Vaadates interneti avarustes pidevalt juurde tekkivaid uute koolitajate ja koolide kodulehekülgi jääb kohati küll tunne, et koolitajaid on viimastel aastatel juurde tulnud nagu seeni pärast vihma. Igal juhul ei tohiks see olla nö. takistavaks asjaoluks.  Eks loomulikult alati võiks koolitajaid rohkem olla, aga arvestades ajaga 10 aastat tagasi, kui KK s oli osalejaid tunduvalt rohkem on ometi koolitajate arv märkimisväärselt kasvanud, samas aga koerte arv kukkunud. 





Ma arvaks, et koerte osas määrab kindlalt tõuühingute ja - klubide töö kutsikatega. Ehk üsna reaalselt varem panustati nö. järelkasvu arendmisse märkimisväärselt rohkem ning see tõi kaasa ka rohkem inimesi trenniplatsidele. Teisalt peab tunnistama, et ka koolitajate tase võiks parem meil olla. Arvestades, et kuulekust on nii kaua Eestis koolitatud ja harrastatud, siis viimase 10 aastaga pole võistlusplatsil toimuvat jälgides toimunud mitte mingit arengut. Kui me võtame võistluste eesotsas olevad koerad, siis nad teevad üsna samas pildis kuulekust, nagu tegid ka 10 aastat tagasi ning ka vead on samad. Kui vaadata näiteks Soomes toimuvaid võistlusi / eksameid, siis seal sedasorti vigasid pole või on väga vähe ning seda juba ammu.. Ehk ilmselgelt peab ütlema, et tegemist  ei ole mitte vigadega, mida pleks võimalik välistada vaid meie koolitusliku oskamatusega. Teisalt kui vaadata neid nö. algajaid, kes läbi kukuvad või kehvi punkte saavad, siis minule kui koolitajale jääb ikka väga selgelt silma koolituslike probleemide pundar. Enamus suurtest probleemidest oleks koolituslikult täiesti lahendatavad ning nende esinemine näitab vaid seda, et kas koolitaja ei taha , ei viitsi või ei oska enda käe all juhendatud inimesele  neid asju selgeks teha. Need probleemid pole isegi teab mis keerulised. Võimalik, et selle kõige taga on grupitrennid, mis ei võimaldagi üldse tähelepanu jagada eri inimeste vahel. Minu arust pole vabanduseks ka asjaolu, et inimene on algaja ja oma esimese koeraga, et see ongi normaalne et ta läbi kukub või väga kehvad punktid saab. Ilmselgelt ongi ju ta selleks koolitaja juurde tulnud, et seda ei juhtuks ning ta ju maksab ka selle eest.

Hästi lihtne oleks siinkohal väita , et see on kõigest statistika ning arvusid võib alati vastavalt soovile väänata. Aga ei ole ju. Teglikult need ülal toodud arvud on üsna kõnekad. Samuti on väga rumal väita, et kehvemad skoorid on tingitud nö. uutest tulijatest, kes ju lihtsalt ei oska. Esiteks uusi tulijaid tuleks selliselt juhendada, et nad oskaks, teisalt, kui vaadata osalejate arvusid, siis ma küll ei näe seal suuri uute tulijate horde, muidu peaks ju summaarsed numbrid ka kasvama.

Muide, kui rääkida uutest tulijatest siis just hiljuti toimus ESLÜ MV sed IPO s, milel osas osad inimesed kõlavalt kuulutasid, et sport on mõõnast väljas, kuna löödi uusi osaleja rekordeid. Võtame nüüd sealt võistluselt maha kõik need iniemsed, kes oma uut koera koolitavad ehk nö. vanad olijad . Palju jääb alles uusi tulijaid , kelledel on nö. esimene koer ning kes on tõesti nö. juurde tulijad. Väga ei jäägi ju. Ehk kui arvestada et alati on suund sinna, et osad vanad olijad lõpetavad, sisi selelks et säiluks teatud tasakaal peab juurde tulema uusi. Selleks, et kasvada peab neid tulema juurde aga isegi rohkem. Seda aga kahjuks ei toimu. Seega ei oleks ma nüüd IPO poolelt ka just väga optimistlik.

Mida ma siia lõpetuseks ütleks. Ma tegelikult hakkasin häirekella lööma juba jupp aega tagasi, et asi näeb välja halb. Siis sain ma kõvasti peksa, et sellist juttu julgesin ajada. Täna on ju üsna selgelt näha, et tendents jätkub. Vägisi tuleb huultele küsimus, et kui kaugele peab see asi edasi kukkuma, enne kui seda märkaksid ka teised? Kuirvaks teeb tegelt asjaolu, et muu maailma kuulekus samal ajal kogu aeg areneb ehk lõhe muu maailmaga aina suureneb.See omakorda tähendab, et meie võimalused IPO tandril kuskil suurvõistlusel rohkem kaasa rääkida ka aina vähenevad. Minu arust jääb meil täna puudu nii kvaliteedist kui ka kvantiteedist ehk midagi kaunist pole siin ükskõik kust otsast vaadata.  Tõsi, kui otsida positiivseid näitajaid, sisi minu arust on väga hea see, et kohtunike tase on mõnevõrra tõusnud ja hindamine veidi ühtlustunud. Kuigi eks siin on ka kõvasti parandamise ruumi. Aga vähemalt ei anta enam nii kergekäeliselt platsile tulnud inimesele lihtsalt ilusate silmade eest 95 punkti.