Koeraomanikke on olemas mitut sorti.
1. On olemas inimesed, kes võtavad endale lemmiklooma ning õige pea avastavad, et see on üks segav olevus, keda tuleb toita ja vajalikul määral jalutada. Selline seltskond tegeleb koeraga vaid nii palju, kui otseselt tõesti peab ning tüüpiliselt pole selliste inimeste koera elu just paremast otsast.
2. On olemas inimesed, kes võtavad koera täiesti selge teadmisega, et temaga peab jalutama, teda tuleb koolitada ning luua talle täisväärtuslik elu.Selline seltskond on meil Eestis õnneks kindlalt enamuses. Arvan, et valdav enamus meie kodudes elavaid koeri elavad täiesti õnnelikku ja toredat elu.
3. On olemas inimesi, kes võttes koera, naudivad temaga koos tegelemisest ning sellega seoses käivad koeraga rohkem , kui otsene vajadus oleks, trenniplatsil. Jõudes koertega mingile tasemele soovivad paljud neist nö. enda ja koolituse katsetamiseks proovida mõnda eksamit või võistlust.
4. On olemas inimesi, kes tahavad koeraga sporti teha. Neile meeldib koera treenida, neile meeldib koerale pakkuda palju tähelepanu ja aktiivset tegutsemist ning saada ühist rõõmu koos tegemisest. Nad on valinud endale aktiivse elu koos koeraga ning nad juba koera võttes kujutavad ette,et ühel päeval võiks kuhugi võistlema minna. Selle eesmärgi nimel nad ka trenniplatsil käivad.
Nii, nagu igasugu koerapidamisega ja - kultuuriga on ka selle neljanda grupiga seotud väga palju legende. Räägikski siis järgnevalt koeraspordiga seondud legendidest, mis meil siin Eestis pöörlevad. Et Agility ja SK inimesed ei solvuks ütlen kohe, et jutt käib teenistusspordi aladest.
Minuga võttis natuke alla kahe aasta tagasi ühendust mees nimega Taivo, kes soovis minu abi, et leida endale hea kutsikas koeraspordi (IPO) harrastamiseks ning kõrgemate eesmärkide täitmiseks. Koeraspordis on Taivo Eestis täiesti tundmatu, ta pole isegi kunagi ühtegi koera treeninud.Aga ometigi tahtis ta minna ühel päeval MM le. Nüüd jõuame legendideni:
Legend nr. 1. Algajal inimesel pole võimalik endale head koera saada. Sama Taivo tegi möödunud nädalavahetusel oma koeraga Ruudi ära IPO 1 eksami saades punktid 96 + 91 + 92 = 279. Koer on kõigest 1 aasta 8 kuune ning nii noorelt pole veel kunagi Eestis keegi IPO t teinud. Kohtunik, kes hindas, oli koerast vaimustuses öeldes, et see koer jõuab kõrgele. Ilmselgelt sai Taivo nö. täiesti uue tulijana endale hea kutsika. Kuidas see võimalik on? Aga sellepärast, et ta pöördus minu ja Mari poole.Tänu oma eelnevale tegevustaustale meid tuntakse piiri taga piisavalt hästi, et meid usaldatakse. Samas on meil ka piisavalt teadmisi, et me teame kust otsida ja kust küsida ning milline peab olema hea koer. Samuti anname me kasvatajale turvatunde, et koer saab hästi treenitud. Ja koer saigi hästi treenitud ja kasvataja on tänaseks meid juba korduvalt tänanud nädalavahetuse silmapaistva tulemuse eest. Veidral kombel pole peale Taivo meie käest abi otsinud Eestis keegi. Ma kuulen pidevalt siit ja sealt inimestest, kes tahavad võistelda ja kaugele jõuda, kuid kelledel on käe otsas suhteliselt keskpärased koerad ning ma näen juba vaimusilmas, et neil tuleb sein ette palju varem, kui nad oma halbadeski unenägudes ette kujutavad.
Legend nr. 2. Esimene koer läheb alati aia taha, mistõttu peabki alguses treenima ja võistlema kehvema ja keskpärase koeraga nö. harjutamiseks. See on loll jutt, mille osas ma olen kogu aeg vastu vaielnud. Mida annab see kogemus, kui sa oled oma närvid krussi keeranud keskpärase instinktiga koeraga maadeldes või võistlustel frustreerunud saades keskpäraseid tulemusi. See ei anna mitte midagi. Ühel juhul sa pettud kogu koeraspordis ja loobud, teisel juhul sa võtad uue koera nö. parema ning viskad oma kogu senise kogemuse prügikasti, sest parem koer on oma tüübilt nii teistsugune. Ma ei saa aru, kuidas mingid inimesed kogu aeg seda juttu räägivad tõestamaks kehvade koerte mõtekust koeraspordis. Taivo ja Ruudi sedavõrd kena tulemus peaks ilmselgelt tõestama, et tulles nö. täiesti uue inimesena koerasporti on võimalik kohe esimese koeraga saada head tulemust. Tõsi, selleks et uus tulija saaks hakkama vajab ta tuge ehk häid koolitajaid ja toetavat süsteemi. Näiteks Taivot ja Ruudit olime me Mariga kohe esimesest nädalast saadik aitamas. Samuti on toeks olnud kogu Sportkoera tiim.
Legend nr 3. Koeraga ei tohi kutsikast peale teha trenni vaid peab jätma lapsepõlve alles. Ruudist on siin blogis päris palju videoid kutsikaeast nii jäljes, kuulekusest kui ka kaitsest. Ma tegin neid videoid tagamõttega, et inimesd vaatavad ja ehk õpivad midagi. Kirjutasin ka lugusid juurde. Endale üllatuseks kuulsin aga mitmete koolitajate suust liikvele läinud jutte, et selline kutsika koolitamine ning lapsepõlve äravõtmine rikub koera. Ma arvan, et ka praegu, kus see koer sai sedavõrd silmapaistva tulemuse jätkavad mingid inimesed juttude rääkimist, et "elame näeme, IPO 1 oli küll ilus, aga vaatame, mis ta IPO 3 s teeb". Ma ei saa aru, miks ei taheta näha terviklikku koolituspilti ja kutsikakoolituse tähtsust selles. Nii , nagu ma varem olen rääkinud Merikese ja Käbi puhul, et siit lähevad tulemused ainult paremaks, räägin ma ka Taivo ja Ruudi põhjal. Kui Käbi tegi noorelt ära IPO 1, siis keerlesid mööda Eestit jutud, kuidas jäljel sedavõrd kõva nõudmine tapab koera ning koer ei aja varsti enam midagi. Ometigi nüüd 2 aastat hiljem võistleb ta jätkuvalt jäljes väga edukalt olles saanud just 99 punkti ja ka kuulekuses on ta teinud sel aastal oma parimad sooritused. Et kus on see tagasilöök? Ma tegin just oma 5 kuuse kutsikaga möödunud nädala lõpus 273 sammuse jälje mulal, mille vanus oli ligi tund ning seal oli 7 nurka ja toidu osakaal oli kuskil 30 pala ringis. Koer nautis tööd ja ajas lahedalt. Ilmselgelt olen ma veendunud, et see koer ajab 2 aastaselt väga plaju paremat jälge, kui need koerad , kes kuni 1,5 aastaseks saamiseni rohke toiduga rohupõllul sügavalt sisse tambitud jälgi treenivad. Aga miks paremini? Aga sellepärast, et kutsikas kasvades tingimustes , kus talle võimaldatakse arengut arenevad kiiremini ja kaugemale. Okei, ma olen päri , kutsikat on varaste treeningutega võimalik ka totaalselt peeti keerata , kui ei tea, mis teed. Kui te vaatate Taivo Ruudi istu ja lama kiirust IPO videol, siis minu jaoks paistabki sealt tagant välja asjaolu, et see koer on teinud neid käske konfliktivabalt alates 8 nädalasest saati, mistõttu ta on nendes hästi enesekindel ja need on talle sügavalt sisse programmeerunud.
Kes tahab lähemalt lugeda kutsika ettevalmistusest, siis Ruudi ettevalmistusest on siin blogis päris palju videoid ning ka etappide kaupa juttu, kuidas ja mida teha ning mis järjekorras. Samuti kajastan ma oma kutsika treeninguid blogi vormis Royal Canini lehel http://www.royal-canin.ee/royal-canin-eestis/treening-ja-kasvatus/sportkoera-blogi/kutsikas/uelemineku-treenimine-jaeljel-mulla-ja-rohu-vahel
Legend nr.4 Eesti koolitajad/varrukamehed ei oska koeri koolitada. Nagu eelpool sai mainitud ei olnud Taivol mingit koolituslikku tausta. Ometigi tegi ta puhtalt 100% Eesti koolitajate (mina ja Mari) abiga seni arvestades koera vanust pikalt parima tulemuse, mida on tehtud. Olgem ausad, ka vanematel koertel on raske olnud sarnaseid tulemusi saada. Ilmselgelt on Taivot olnud rõõm aidata, sest ta teeb väga süsteemselt ja pühendunudlt tööd ning see on puhas rõõm. Aga tulen tagasi ka varem läbikäidud teema juurde, et mis mõttes Eestis ei osata? Näidake mulle neid Eesti koeri, kes on palju paremat tulemust teinud ning seda kellegi muumaalase koolitaja käe all ning seda esimest koera koolitava koerajuhi osavõtul. Ma loodan, et nüüd vast saavad need jutud ükskord ka otsa. Ikka väga rumal oleks samu jutte edasi rääkida.
Legend nr. 5 Koeramaterjal ei määra, määrab vaid koolitus ja koerajuht. Määrab ikka küll. Ruudi on ilmselgelt koeramaterjalina väga palju parem, kui ükski siin Eestis aretatud saksa lambakoer: Sellest lähtuvalt ongi temaga olnud võimalik liikuda edasi kiiremini ning saada lihtsamini kätte kõrgemad punktid, kuna koeramaterjal võimaldab.Inimesed võivad endale luua illusioone, et tegelt saab ka kehvema materjaliga sama kaugele, kuid jällegi - ei saa. Kehvem materjal jääb näiteks kõrvalkäigul kiunuma või jalga käima, sest otseseks ja vaikseks koolitades ei pruugi tal enam instinkti jätkuda või ta ei kannata välja negatiivset korrigeerimist.Seetõttu sirgelt käivalt on selline koer tuim ja hajevil. Kehvem materjal jääb lahtilaskmise eelsel üleminekufaasil närima, sest ta pea ei kannata välja kiiret üleminekut (loomulikult on kohtunikke, kes ei oska näha seda probleemi ja annavad ikka kõrgeid punkte). Kehvem koer jääb koormamisel kergelt närima (mitte nagu orav, aga kergelt), sest ta pea ei kannata survet vastu. Kehvem koer ei suuda tulla piisavalt hästi kontrolli alla, sest omanik on sunnitud tegema kompromisse, kuna suurem kuulekus hakkab instinkte pärssima ja seetõttu näeb koer siuke lahe metsik välja, aga tegelikult peidab see koeramaterjali puudusi. Materjalist tingitud puudused üldjuhul ei pruugi kohe esimesel pilgul silma jädagi võhikule, kuid need on vastikud puudused ehk nendest ei saa lahti. Näiliselt kaotad punkti siit ja punkti sealt jne. Kaotused pole küll suured, aga kokku tuleb ikka täiesti arvestatav kogus. Ja niimoodi igakord.
Siia lõpetuseks ütleksin ma selliselt, et täna valitseb Eestis olukord, kus palju inimesi elab veel ülaltoodud legendide võrgus. Neid legende aitavad ala hoida mitmed kasvatajad ja ka koolitajad. Iniemsed usuvad kogenenumaid iniemsi ja legendid püsivad. Ma näiteks ei jõua ära imestada seda, kui kaua ja kui palju peab tõestama, et lahtine uks tõesti on lahti. Tegelikult ma olen jõudnud sellisesse punkti, et ma enam ei tõesta. Las igaüks astub oma ämbreid ise, sest see on tema valitud tee. Ma ütlen vaid seda, et kui lähima 2-3 aasta jooksul tuleb minu ja Mari juurde veel 4-5 sellist inimest, kes tahaks teha koersporti ja võita karikaid ning nad küsivad abi kutsika leidmisel ja treenimisel, siis pole kaugel aeg, kus nendes ämbrites sulpavad inimesed mitte ei jõua enam 3 hulka, vaid nad ei jõua isegi enam 10 hulka. Ja see äratundmine võib olla valus, kui sa justkui oled enda arust võtnud hea kutsika, justkui treennud teda nii, nagu pead õigeks ja sõbrad kiidavad takka ning siis olels seda teinud 4-5 aastat sa ei jõuagi kuhugi.
No comments:
Post a Comment