Dobermanni koolitamisest

Siiani olen ma siin blogis kirjutanud koera koolitamisest üldisemalt ning jaganud kooitusnõuandeid nö. tõust olenemata.  Nagu lugudega ikka, peab nende kirjutamiseks olema mingi ajend või nö. liikuma panev jõud. Antud loo kirjutamiseks on neid tegelikult isegi mitu, mis lihtsalt ühel hetkel nö. karika täis tilgutasid ning kirjutama tõukasid. Oma olemuselt on dobermann teenistustõugu koer, kes on väga hästi koolitatav ning oli varasemal ajal mitmel pool Euroopas ka jõustruktuurides teenistuskoerana kasutusel. Ka saksa lambakoer on teenistustõugu koer. Võiks oletada, et järelikult saab neid kahte tõugu koeri koolitada samade võtetga, kuid paraku see pole nii. Erinevus on küll väike aga siiski määrav.

Alustuseks paar sõna taustast. Minu nö. esimene dobermann tekkis perre kunagi 90-ndate alguses. Tänaseks on neid järgimööda olnud kolm. Teine koer, Hainide Ona - Orcana sai treenitud välja kuni IPO 3 ni ning ta oli esimene selle taseme dobermann Eestis. Järgneva koeraga sai juba tegeletud mõnevõrra tõsisemalt ning käidud ka 4 korda IPO MM -l. Muuhulgas saavutatud 2009 aasta doberannide MM-l kümnes koht (seejuures kogu MM i viies jäljetulemus). Antud koer sai ka IPO Töötsempioniks. Ise loen aga omamoodi saavutuseks ka seda, et kogu selle IPO harrastamise kõrvalt sai tuldud ka kuulekuse Eesti MV stel korra teiseks, korra kolmandaks ja kaks korda neljandaks. Lisaks aitasin kuulekuse  Eesti meistritiitlini Mari Ojaranna koos dobermanniga Nali (Haus Riback Adele). Samuti sai koos treenitud antud koer  IPO töötsempioniks. Nali on siiani üks väheseid koer Eestis, kes on IPO -3 s saanud kõigil kolmel osaalal punktid üle 90 ning tegelikult seda isegi kahel võistlusel. Dobermanne, kelle koolitusel olen eri aegadel abis olnud on veel. See lahtikirjutatud taust ongi see, millele toetudes julgengi sõna võtta dobermannide koolitamise teemal.

Nüüd siis sellest nö. liikuma panevast jõust. Dobermannid on Eestis varasematel aegadel koolitusoplatsidel päris tegijad olnud. Muideks esimene koer Eestist, kes MM lt tulemusega tagasi tuli oli ka dobermann - Agni koeraga Riada. Aastatel 2008 - 2010 olid sisuliselt kõigil suurematel kuulekuse ja IPO võistlustel dobermannid karikate jagamisel kaasa rääkimas ning samuti noppisid aasta parima töökoera kategooriates kohti nelja parema hulgas.  Viimasel paaril aastal olen aga kahjuks näinud võistlustel aina rohkem ja rohkem situatsioone, kus omanik alustab kenalt kontaktse koeraga kõrvalkäiku või mõnda teist harjutust ning siis toimub nagu mingi sähvatus ja koer jookseb omapäi asju ajama. Ma olen kuulnud kõrvalt päris mitmeid inimesi rääkimas, et dobermann ongi selles mõttes kehv koer, et tema peale ei saa võistlustel  loota. Et näe ühel hetkel käib klõps ja läinud ta ongi. Selline ütlus kriibib valusalt kõrvu, kuivõrd see ei näita muud kui oskamatut koolitust ja rääkijate rumalust. Sarnaseid legende dobermanni kooitamisest on liikumas Eestis aina rohkem - stiilis et dobermann ei saagi normaalselt jälge ajada ning temaga võisteldes pead alati olema valmis põrumiseks jne jne. Ütlen oma kogemusele toetudes et see on täielikult jama jutt ning viitab vaid ühele - inimesed koolitavad koeri valesti ja ei tea, milelst räägivad. Miks ei olnud seda probleemi minu või Mari koertega või miks MM del ei näe sellist asja kunagi? Kas need ei olegi dobermannid?
Vaatasin huvipärast ka natuke statistikat. Dobermannidega on Eestis toimunud täiesti katastroofi sarnane õudus. Toon välja koerte stardid IPO eksamitel ja võistlustel. See näitab mitu korda on koerad erinevatel üritustel osalenud eri aastatel:
2008 ... 31
2009 ....17
2010.... 17
2011 ..... 8
2012 ......7
2013 ......4
Ehk siis toimunud on kukkumine mitte protsentides vaid kordades (8 korda). Antud andmete valguses ma väidan üsna veendunult, et probleem ei ole mitte koerte omaduste kukkumises. Kuigi eks ka pidev kontsentreerumine näitustele ja aretuse suundumus aina rohkem ennekõike ilule mõjutab paratamatult koerte tööomadusi. Samas aga ei ole materjali kukkumine mitte olnud nii järsk.

Põhjuseid selleks kukkumiseks on mitmeid, aga üsna oluline roll on just sellel, et koerte koolitusega ei saada hakkama. Sellest lähtuvalt teevad koerad eksamitel võistlustel jama ning omanikel kaob huvi pidevalt platsil klouni mängida ja nii seda rahvast vähemaks jääbki.

Kui võrrelda dobermanni koolitamist näiteks saksa lambakoeraga, siis seal on üks väga suur erinevus. Saksa lambakoer on karjakoer oma olemuselt, mistõttu tal on oluliselt rohkem karjainstinkti. Dobermann on rohkem isepäisem ja omaette tegutseja. See on nö. liikuma panevaks jõuks mis probleeme tekitava palli veerema paneb. Sellele pallile lisab hoogu juurde aga närviline temprament ning loomuomane suutmatus närvilises situatsioonis ennast ise koguda ja stabiliseeruda. Toon näite.

Kuulekusest. Koer sab kõrvalkõnnilt käsu istu. Koer on hästi kontsentreerunud ning teeb tõesti hästi. Omanik eemaldub koerast, keerab ümber ning märkab, et koer on vahepeal silmanud midagi, mis teda huvitab ning ühes versioonis jooknud seda miskit vaatama või teises versioonis unustanud ennast lihtsalt seda miskit vaatama istudes edasi. Kui nüüd omanik läheb koera juurde ja annab käsu kõrval (ringi vahtivale koerale) või püüab jooksja kinni ja annab siis käsu kõrval, siis järgnevas lama harjutuses "unustab " koer lamamise ära ning ei lama üldse või tuleb julma järgi (teeb asju, mida ta trennis kunagi pole teinud). Omanik on shokeeritud, et kuidas nii ilusa alguse järgselt kõik kildudeks lagunes.

Jäljest. Koer ajab ilusti ja täpselt jälge. Selles on kontsentreerumist ning täpsust koos sügava ajamisega ja intensiivsusega. Järksu mingil hetkel kaldub koer jäljelt ootamatult kõrvale. Ta läheb nagu midagi kontrollima. Tegemist on sellise veidi hektilise põikega. Järgevalt ürtitab koer uuesti jälge leida, kuid järgneb närviline siia - sinan otsimine ning oluliselt ebatäpsem töö. Jällegi omanik on üllatunud, kuna midagi taolist ju ei juhtu trennis kunagi.

Mõlema näite puhul on tegemist ühe ja sama probleemiga - koer kaotas vajaliku meeleolu, läks sellest närvi ja hektiliseks ning ei suuda ise antud meeleolusse naasta. Kuna omanik ju eksamil/ võistlusel aidata ka ei saa, siis ongi peetis. Mida siis teha?

Ma ütleks nii, et kui me räägime dobermannist kui kodukoerast, siis tema koolitamisel tuleb jälgida, et hierarhia on paigas. Koer peab aru saama, et inimene määrab reeglid, inimene käseb ja keelab ning seda tuleb sellisena ka võtta.
Võistluskoeraga on natuke rohkem vaja pingutada. Dobermann on väga lihtne muuta võistluspildis nö. "kohverkoeraks" kellelt on ära võetud kogu ilu ja rõõm ning ta kulgeb suhteliselt ilmetult koerajuhiga kaasas. See näeb kehv välja ja sellise soorituse eest ei saa ka palju punkte.  Töötav dobermann peaks särama kogu oma hiilguses - olema võimas, kiire ning terav. See on temale loomuomane ning see annaks talle nö. eeliseid teiste tõugude ees. Teatud mõttes on see nagu lohe taltsutamine. Loomupoolest on olemas kõik lahedad omadused, aga need töötavad vales suunas. Need tuleb saada tööle õiges suunas. Isiklikult soovitaks dobermanniga teha oluliselt rohkem nö. baastööd, kui teiste töötõugudega. See tähendab, et eksamile võistlusele ei tasuks enne 2 aastaseks saamist ronida. Tegelt ei jõuagi, sest see baastöö võtab aega. Esimeses järjekorras tuleb dobermann ehitada kuulekuses selliselt, et ta näitab aktiivsust ja seda just omaniku suunas. Kui koer näitab omanikule ülesse aktiivsust ja see on nö. temas kinnistunud käitumismall, siis see annab ka hilisemaks garantii, et kaotades mingil hetkel koera käest, saabub ta uuesti sulle " kätte " läbi aktiivsuse näitamise. Tõsi, sellist koera ei kaota enam käest. Kui koer teab, et tal on hea olla ainult omanikuga ning parim tuleb alati omanikult, siis ta ju ei lähegi seda mujalt otsima. Ehk nö. aktiivsus peaks läbi ootuse tootma veel aktiivsust juurde, mis omakorda toodab ootust.  Minu arust teevad suure vea need koolitajad, kes dobermanni pidevalt vaid toiduga koolitavad. Kui dobermann töötab ainult toidu nimel, siis uskuge mind, et maailams on olemas 100 + 1 lahedamat, põnevamat ja huvitavamat asja kui toit. Kahjuks ilmuvad 50 neist alati välja just võistlusel või eksamil. Ma ei räägi praegu mitte kutsikakoolitusest, mis täiesti loogiliselt tehaksegi toiduga, vaid nö. ikka juba üle aastase koera treeningutest. Kui trennis koer vahib ringi ja omanik meelitab teda toiduga ning siis koer vahib jälle ringi ja omanik meelitab jälle toiduga või siis häälega (tehes suuag mingeid ebamääraseid sisisevaid või naksuvaid helisid nö. tähelepanu saamiseks) ja premeerib toiduga, siis see tähendabki, et kogu sooritus on ehitatud ülesse lootusele, et toit on maailma parim asi. Sama vea saab teha ka palliga. Uskuge mind, et ei ole. Eriti veel situatsioonis, kus kõht nii tühi ei ole. Koer peaks tahtma omaniku kõrval käia, sest ta ise nii jubedalt tahab. Koer peaks tahtma käsku täita ka seepärast, et nii hullu meeldib jne jne. Kõik see ehitatakse ülesse läbi mängu ning premeeritakse koera aktiivsust. Tegelikult see tähendabki seda, et koerale kuulekuse vundamenti ladudes tuleb pöörata väga suurt tähelepanu, et enne konkreetsete käskude ja harjutuste ülesehitamist on koerale kinnistatud aktiivsus omaniku suunas ja nõudmine ning küsimine. Sellega saab dobermanniga jupi tööd teha, sest nagu öeldud ei ole ta karjainstinkt just tugevamate killast.

Saades nüüd asjad sinnamaale, et koer tõesti tahab omanikule tööd teha ning see ei põhine reaktiivsusel ning omanikupoolselt toidu või palliga palumisel, siis on võimalik hakata tegema selliseid harjutusi, kus tulevad segajad ning võimalikud välised ärritid. Siis näidatakse koerale, et see kõik on keelatud. Koeral tekib üsna must valge maailm koolitusplatsiga seoses - ta on aktiivne ning saab oma aktiivsuse eest preemiat ning kui ta suunab oma energia mujale, siis see toodab ebamugavust. Kui seda piisavalt pikalt kinnistada, siis sellest kujunebki välja käitumismall. Ma ei ole Delit treeninud ikka juba jupp aega, aga kui ma ta autost trennilplatsil välja võtan , siis ta ei lähe ringi jooksma ja tegevust otsima, vaid ta tuleb minult tegevust küsima. See tähendabki seda, et vundament sai tehtud sisse nii tugev, et see kannab kuni surmani. Aga see ju võikski olla eesmärk, et ehitad aasta - poolteist tugevat ja püsivat põhja ning sisi võistled 5 aastat, mitte et teed ca. aastaga kõik valmis ja sisi 5 aastat pidevalt lapid ja kogu aeg justkui ehitad ja kunagi valmis ei saa.
Ma ei rääkinud antud artiklis sõnakestki istu või lama koolitamisest või aportist. Aga selleks ei rääkinud, et see on dobermanniga sama, nagu iga teise tõuga ning sellest olen ma juba eelnevalt korduvalt kirjutanud. Kui kirjeldatud baas paigas on, siis sealt edasi ongi juba väga lihtne.

Kui nüüd koer on juba vanem ning teeb eksamil sellist jura, sisi ei ole tegelikult kõik kadunud. Ei tohiks mõelda, et näe kutsika osa ja vundament pole laotud õigesti ja nüüd enam midagi muuta ei saa. Saab ikka. Tuleb lihtsalt treeningute ülesehitust totaalselt muuta. See, et te muudkui lihvite trennis stabiilselt kõrvalkäiku või lamasid ja tõkkeid ja võistlustel ikka põrute ongi nagu nöiaring, millest väljumiseks on vaja asju teisiti teha. See pidev trenniplatsil ikak ja jälle kordamine ei vii kuhugi. Sellel on null tulemust. Okei, osad keorad muutuvad aja jooksul läbi pideva rutiinse ja tehnilise trenni "kohverkoerteks" ja ei jookse enam ära, aga sisi on suur tõenäosus, et nad hakkavad hoopis maha jääma ja uimama ning see näeb ikak tõeliselt halb väja.

Kindlasti tuleb ka dobermannile selgeks teha, olenemata kas ta on kodukoer või võistlustel käiv, et käsk siia tähendab omaniku juurde tulekut. Tegemist on tõuga, kes väga lihtsalt seda baasarusaama kipub ära "unustama". See eeldab aga kindlat kätt ja sirgjoonelist tegutsemist. Väga paljud dobermanniomanikud kahjuks ei saa ise arugi, et nad ajavad kogu elu oma koera taga ning koeral pole neist sooja ega külmagi.
Kuna antud jutt sai üsna pikk, sisi jäljest kirjutan järgmisel korral.
Siia lõppu üks video omanikule töötavast dobermannist. Vaadake, kuidas Deli tegelikult antud videol kogu aeg töötab mulel ning tahab teha. Selline peakski töötav dobermann välja nägema.