Ma olen viimase paari aasta jooksul pidanud korduvalt ja korduvalt seletama erinevatele inimestele seda, miks kahe IPO võistluse või IPO ja FH võistluse lähedane paiknemine halb on ning mida toob endaga kaasa liiga sage võistlemine. Kirjutaks antud teemal siia ühe loo, mis loodetavasti natuke selgitab lahti põhjuseid ning läbi selle annab inimestele ka ideid oma koera treenimisel ja temaga võistlemisel. Antud loos käsitlen ennekõike teenistustõugude alasid nagu IPO, FH ja KK. Teiste alade harrastajatel ei tasuks siit otse mõtteid üle tuua.Alustaks koerakoolitusest üldisemalt. On palju inimesi, kes koolitavad koera lihtsalt eesmärgiga saada koer kuulekaks. Õpetades koerale näiteks käsklust istu on täiesti ilmne, et mida rohkem on tehtud kordusi, seda parem selle käsu täitmine on. Kui nüüd koer istub hästi, siis on soov seda ka võistlusel proovida. Oletame, et seal tuli välja, nagu tuli ning inimene treenib edasi. Saades justkui olukorra paremaks tahab ta jälle proovida. Kui nüüd selle kahe võistluse vahele jääb 2-3 nädalat, siis arusaadavalt palju ära ei tee, aga samas veidi olukorda annab parandada küll. Minnes võistlusele võib olukord näha välja parem ning inimene on oma tulemusega rahul. Siit tekib soov veel võistleda ning minnakse uuesti 2-3 nädala pärast. Täiesti reaalselt saadakse jälle täiesti okei tulemus. Sellisel tasemel treenitud koeraga polegi tegelikult väga suurt vahet, kui tihedalt võisteldakse. Ainuke risk, mis kaasneda võib on see, et koer õpib tiheda võistlemisega tunnetama nö. võistlusolukorda, kus puuduvad võimalused teda positiivselt või negatiivselt mõjutada ning läbi selle kinnitub talle nö.võistluskäitumine ning koerajuht peagi avastab, et koer teeb trennis asju oluliselt paremini kui võistlustel. Sellise olukorra lappimine on tavaliselt ajamahukas. Antud lõigus kirjeldatud koer on selline, kes saab võistlustel KK -s näiteks stabiilselt punkte 80 - 85. Kõrgemale selliselt treenitud koeraag ei jõua. Võib sähvata helgeid momente, kus heldekäelisem kohtunik rohkem annab, aga seda kahjuks mitte parema soorituse eest. Põhjus seisneb asjaolus, et koeras pole vajalikus koguses enrgiat ja kiirust kombineerituna tehnilise täpsusega.
Kui tahta saada punkte rohkem, siis peab koera soorituse ehitama ülesse mõnevõrra teisiti. Olen siin juba pikalt propageerinud koerasporti ning sportkoera treeninguid ning üritanud mõista anda, et tulemusi toob ennekõike süsteemne töö. Võistluskoera soorituse ülesseehitamine tähendabki seda, et ühes soorituses peab olema kiirust, tehnikat ja meeleolu. Kiirelt ja täpselt saab teha sooritusi vaid õiges meeleolus koer. Nagu ma olen eelnevalt korduvalt ja korduvalt siin kirjutanud koosneb iga koolituselement tehnilisest ja meeleolu poolest. Seda nii kuulekuses, jäljel kui ka kaitses. Kuna jälg ja kaitse on enamustele lugejatest veidi kaugem teema, siis toon näiteid just kuulekusel põhinevalt. Ilusat kuulekust tegev koer peab tahtma omanikuga koostööd teha, ta peab olema aktiivne. See tähendab seda, et koer teeb energiliselt ning teeb seda nö. omanikule, samas on ta kontsentreeritud. Selleks, et koer oleks selline, on alustavates treeningutes vaja pöörata palju tähelepanu koerapoolse aktiivsuse ülesseehitamisele. Selliselt on võimalik saavutada olukord, kus koer unustab nö. ümbritseva, orienteerub omanikule 100%. Sellises olukorras ei maga koer maha ühtegi käsku ning ei lase ennast häirida võistlusolukorrast ega segajatest. Osadele koertele on seda lihtsam ehitada , teistele raskem. Oma olemuselt on koer nagu plastiliin. Me võime plastiliinikangist voolida elevandi ning järgmisel hetkel sellest teha kaelkirjaku. Koeraga on sama lugu. Läbi klassikalise tingimise saab koera meeleolu ehitada täpselt selliseks, nagu oli siin eelpool juttu, aga sarnaselt on võimalik see hiljem nö. ümber programmeerida. Ehk tegelikult pole üldse palju vaja, et koer muutuks aktiivsest passiivseks (või õigem oleks öelda reaktiivseks). Kui koer on nö. ümber programmeeritud ja pole enam aktiivne, siis hakkavad talle igasugu ebameeldivad käitumised võistlustel külge jääma ning õige pea avastame ennast "ujumas" samas purgis, nagu alguses kirjeldatud koer. Selliselt jäävad punktid üle 85 vaid unistuseks.
Aktiivse koera ülesehitamine tähendab seda, et koer peab tahtma omanikuga platsil olla. Ta on ju seepärast aktiivne, et näidates ülesse rõõmu ja soovi saab ta selle eest preemiaks kiirust ja mängu. See on nö. koerakoolituse ABC. See tähendab, et läbi esemelise tingimise koolitatakse koerale, et kui sa oled sellises meeleolus, siis sa saad selle eest kiita ja preemiat. Kuulekuse koolituses näidatakse koerale, et kui sa oled aktiivne ja teed seda ja siis ka seda ja lõpuks ka seda, siis sa saad selle eest preemiat. Selliselt õpetatakse koer läbi soorituste olema aktiivne.
Kui nüüd treenitud koeraga soovitakse minna võistlema, siis paratamatult algab nö. võistlusteks häälestumine. See tähendab, et treeningutesse tuleb rohkem tehnilist tööd. Ütleme nii, et kui viimane nädal enne võistlust on pigem nö. puhkuse nädal, siis paar nädalat enne seda on ilmselgelt tehnilise töö osakaal oluliselt suurem, kui meeleolu treeningud ja mäng. Kui see nii ei oleks, siis oleks suur oht, et koer jääb tehniliselt rabedaks. Heas meeleolus kui tehniliselt nõrk koer teeb näiteks energilist kõrvalkäiku, aga käib jalga või kiunub või hüpleb jne. On olemas küll kohtunikke, kellele energilisus maksab sedavõrd, et tehnilistele vigadele vaadatakse läbi roosade prillide, kuid ilmselgelt on selline sooritus kaugel ideaalsest ning täpsema ja korrektsema hindamise puhul pole kõrgeid punkte loota.
Võistluskoeraga ongi paras balanseerimine. Ehitanud ülesse meeleolu ja siis sellele meeleolule põhinevalt tehnilise kuulekuse on vaja kogu aeg säilitada seal õhkõrna tasakaalu ehk nö. teha tehnilist osa nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik, et harjutuste taga olev meeleolu ikkagi säiluks. Nagu ma eelppol kirjutasin, siis enne võistlust tuleb treeningutesse rohkem sisse tehnilist tööd ning paratamatult see mõnevõrra mõjutab koera meeleolu. Kui nüüd ühele võistlusele järgneb mõnenädalase vahega järgmine, siis sisuliselt polegi võimalik koera meeleolu taastada. Oletame, et võistlesite ära ja sooritus nägi ilus välja. 3 nädala pärast on uus võistlus. Mida siis nüüd teha? Soovides säilitada tuleviku jaoks meeleolu lähete treeningutes tagasi ning teete positiivsemaid ja nö. taastavaid treeninguid. Neis on rohkem mängu ja preemiat. Koera silm särab ning ta soovib teiega koos töötada. Paraku väljendub see aga kohe korrektsuses. Paratamatult väheneb korrektsus ning välja võivad ujuda ebameeldivad kõrvalnähud. Üldjuhul seda ei näe treeningute käigus vaid alles võistlustel. Oletame, et teete nädala nö. taastavat tööd ja siis nädalaga üritate saada tehniliselt taas asjad soovitavasse seisu. See aga eeldab tehnilises osas jupi järsemat lähenemist. Sellel on kaks puudujääki. Ühest küljest järskude üleminekute puhul õpib koer lihtsalt eristama olukordi. Ehk te sisuliselt nullite vahepealse töö, kuna näitate koerale, et "vahepeal oli lahe, aga nüüd on lõbu läbi ja läheb rutiin edasi". Koer on selles osas väga tark, et loeb olukordi väga kiirelt. Seega ei saavuta sellise sammuga mitte aktiivselt sooritavat koera vaid koera, kes eristab selgelmalt lõbu ja tööd. Selliselt ülesse ehitatud treening tekitab väga palju ebameeldivusi. Teine probleem on see, et viinud vahepeal koera meeleolu paremaks ning saade snö. "lõbusama koera" ning üritades teda siis nö. karpi panna viite kogu selle energia järsult surve alla ning tõstate sellega kõvasti koera instinkti. See kõlab ju hästi vahvalt, kui saate kõrgema instintiga ja energilisema koera. Paraku aga see tähendab koheselt, et see liigne energia ja tõstetud instinkt laksab tehnilise osa täiega segi. Seega võisteldes lühikeste vahedega maksate igal juhul lõivu kas tehnilisele osale või meeleolule.
Vaadates maailmas toimuvale, siis näiteks Soomes ei võistle need koerad, kes Soome MV tel osalevad (ca. 100 koera) kunagi rohkem kui 2-3 korda aastas. Kui on tegemist malinoisiga, kelle MM on kevadel, siis osaletakse lisaks kevadisele tõu MM le ja sügisesele FCI le ka veel mõlema Soome kvalifikatsioonil. Need, kes MM le ei pääse, nende startide arv aastas jääb ka ikkagi 2-3 kanti. Kui vaadata saksa lambakoeri, siis on väike hulk koeri, kes osalevad kuuajase vahega nii WUSVi kui ka FCI MM del. Neid ilmselgelt ei ole palju ning vähesed suudavad neist ette läbi murda. Näiteks ka sel aastal oli nii, et FCI maailmameistriks tulnud koer esines kuu aega hiljem WUSV i MM l oluliselt nõrgemalt.
Minule endale oli sellel aastal üheks suuremaks väljakutseks Anu ja Hundu abistamine läbi hooaja. Seda just pika hooaja ja suure arvu startide tõttu. Nad tegid esimese stardi aprillis ning siis mitte just pikkade vahedega kuni oktoobri lõpuni välja. See erines möödunud hooajast selels soas märgatavalt ning juba etet oli näha et see saab olema keeruline ja nõuab planeerimist. Kui kevadiste startide juures sai põhiliselt tegeletud sellega, et talvise perioodi jooksul ülesse ehitatud meeleolu ja soov saaks pakitud ilusasse tehnilisse sooritusse, siis esimesed stardid näitsasid selgelt välja, et koer oli pigem rõõmsamapoolne ja tehniline osa kannatas. See oli ka loogiline, sest vaadates pikale hooajale sai aprillis starditud suht toore koeraga nö. meeleolu pealt. Lihtsalt nii oli tark teha, et säilitada koera energiat hooaja tähtsamateks võistlusteks. Ilmselgelt tasakaalu mõttes olin ise koera ülesehitusega kõige enam rahul suvise CACIT võistluse ja ESLÜ IPO MV ste ajal. Nendel mõlemal võistlusel oli koeras soovi ja sära ning samas ka tehnilist tasakaalu. Kuigi Eesti MV stel KK s tegi koer kõrvaltvaataja silmale vast kõige ilusama soorituse, oli tegelikult taust sel hetkel juba kehvem. Koeras olis soovi vähem ning ka sära hakkas vaikselt kaduma. See küll võimaldas tehniliselt tasakaalukamat sooritust, kuid.... Seetõttu sai rohekm toodud sisse kohustust, et siiski sooritus kenasti tehtud saaks. Kohustuse najal töötamine on nagu energiajoogi jõul pidustsemine ehk see maksab kätte "peale pidu". Tänu kohustuse lisandumisele sai koera sooritus tehniliselt parem ning läbi vähenenud aktiivsuse kadus taustalt ka mitu tehnilises osas muidu silma paistnud probleemi, kuid koer läks mõnevõrra närvilisemaks oma olemuselt. Tegelikult treeningutel oli hästi näha, kuidas koeras aktiivsus ära hakkab kaduma. Kui samas vaimus oleks jätkanud, siis oleks hea positiivne meeleolu vundament saanud üsna vastikult kahjustatud. Seetõttu enne Urani IPO -t sai mindud lihtsalt nö. vanalt rasvalt ning seal tehtud kuulekuse tulemus oli ka nõrk. Lihtsalt seis oli selline, et kuigi KK eestikate ja Urani võistluste vahele jäi 4-5 nädalat oli see juba liiga lühike aeg, et taastada koera aktiivsust. Sellele sai küll rõhku pööratud, aga olels hooaja jooksul koerast juba nii palju energia arvelt välja pumbanud ei olnud seda võimalik enam nii kiirelt taastada. Samas pannes mõraneva aktiivsusega koerale veel juurde kohustust, oleks tulenud suhteliselt vabalangemine. Kohustusele rajaneva treeninguga on lihtna lõpptulemuseks saada nn. "kohverkoer", kes lihtsalt lugem ilma rõõmuta. Seetõttu saigi lihtsalt nö. trenni tehtud ja loodetud, et midagi totaalselt kahjustada ei saaks. Kui nüüd sellise koeraga teha näiteks veel üks start, siis võib juba hakata märkama võistluskäitumise süvenemist. See aga tekibki selle arvelt, et koeras on vähenenud aktiivsust ning ta näeb ja kogeb rohkem ümbritsevat. Õnneks rohkem aga startima ei pea. Eeloleva talve jooksul saab taas taastatud koeras aktiivsus ja sära ning siis juba sellele hakata taas lihvima tehnilist sooritust. Ilmselgelt ei soovita kellegil teisel sellist hooaega planeerida, nagu Hundu sel aastal tegi. Sedavõrd pikk ja õnnestunud hooaeg oli võimalik vaid tänu koera väga heale positiivsele vundamendile ning väga olulist rolli loomulikult mängis ka asjaolu, et Anu on väga suurte kogemustega koolitaja, kellega tehtav koostöö õnnestus 100%. See tähendab seda, et lisaks koos tehtavatele trennidele oli ka iseseisev töö tasemel ning kõik nö. treeningplaanis ette nähtu sai ka selliselt realiseeritud.
Ise võisteldes Deliga sai ka näiteks jagatud võistlushooaeg nö. kaheks. Valmistudes mais toimuvateks dobermannide MM võistlusteks ilmselgelt lisandus tehnilise töö osakaal meeleolu arvelt. Samas tulels tagasi MM lt sai tegeletud oluliselt määral meeleolu taastamisega ning tehniliselt valmistatud koer jälle ette alles suve teiseks pooleks. Selline hooaja pooleks jagamine andis võimaluse startida hästi nii kevadisel etetastel kui ka suve teises pooles.
No comments:
Post a Comment