Koerakoolitamisest kui selllisest

Ei ole päris pikalt siia midagi kirjutanud.  Üks teema on aga peas keerelnud juba jupp aega ning otsustasin selle nüüd siia ülesse kribada. Ma arvan, et see teema tekitab kindlasti järelkajasid, kindlasti nii positiivseid kui ka negatiivseid emotsioone.  Aga eks see ongi ju loogiline, sest inimesed on erinevad ning seetõttu ka emotsioonid erinevad. Me elame internetiajastul ning see tekitab omad reeglid. Kui tahad osta autot, siis otsid internetist, kui tahad teada, mis teha, kui jala välja väänasid, siis enne kui lähed arsti juurde googeldad samuti internetist. Internet on nagu kõikide teadmiste allikas. Ongi ju siis igati loogiline, et kui satud koeraga hätta ja vajad mingi tekkinud probleemi osas abi, siis otsid samuti internetist.  Oletame, et su koer haugub segavalt. Sul on mõistus otsas ning siis sisenedki internetti.  Ja mida sa sealt leiad?
Eestisse on tekkinud viimaste aastate jooksul mega kogus koeranõustajaid, koerapsüholooge, koeraasjatundjaid jne jne. Kui sul on mure, siis ongi ju loogiline pöörduda asjatundja, nõustaja, psüholoogi poole. Kas pole mitte nii? Kirjeldan siia nüüd ühe loo näidiseks.

Oletame, et ma olen aktiivne noor inimene, kellele meeldivad koerad. Mul pole küll lapsest saati koeri olnud, aga see-eest ma armastan täiesti jäägitult oma kodus ringi jooksvat Muri ning veedan temaga päevi koos. See on küll mu esimene koer, aga ma veedan temaga tõesti palju aega koos. Ma mängin temaga erinevaid mänge, koolitan temale erinevaid trikke ning näen, kuidas koer areneb ja armastab sedasorti tegevust.  Kuivõrd mu sõbrannal on ka koer, siis temale meeldib väga, kuidas mu koer armastab diivani taha peidetud maiust otsida või mõnda muud trikki teha. Seetõttu palub sõbranna minult abi, et õpetaksin ka tema koerale mõne triki. Nii see lahti lähebki. Olles koolitanud sarnaselt mõned trikid veel oma kolme sõbranna koerale võin ma nimetada ennast juba Koerakoolitajaks. 

See kõlab nii uhkelt. Ma olen enda arust nii tubli, tark ja osav ning mul tekib soov seda tarkust laiemalt jagada, sest see paitab nii mõnusalt egot, kui ma saan ennast suurema üldsuse ees koerakoolitajaks kutsuda. Seega, ma teen endale internetti kodulehe. Panen sinna lahedaid pilte oma koerast, leian netist veel mingeid ilusaid fotosid, milledest osade kasutamine on küll veidi varastamise maiguga, aga mis siis teha, kui need sobivad nii hästi.  Kui koduleht on ülesse saanud, siis tekivad kohe ka esimesed huvilised. Kuigi mu kogemused koerakoolitajana on üsna kasinad, siis oskuste puudumist kompenseerib energia, enesekindlus ja  julgus. Esinedes enesekindlalt ja julgelt ning rääkides kaunist juttu illustreerides seda ütlustega, et "ma koolitan positiivselt ning see ongi pikk tee ning ei saagi kohe mingeid tulemusi loota" või  "eks teil on koeral siin varasemalt probleemid nii sügavaks läinud, et neid ei pruugigi päris korda saada" mõjuvad sellised laused üsna veenvalt. seetõttu ei saa valdav enamus koeraomanikke, kes koerad minu hoolde tõid isegi aru, kas ja kui palju midagi paremaks läks. Oluline et kõik oleks õnnelikud.

Järgnevalt silman ma internetis kuulutust Inglismaal toimuvast internetikursusest, kus koolitatakse koera käitumisnõustajaks. See maksab küll päris palju, aga eks koolitades  koeri ju on võimalik see raha tagasi teenida.  Maksan raha, ja studeerin videoid ning loen tekste, mida põgus internetikursus pakub. Õnneks ei ole see väga keeruline ega selle läbimine ei nõua palju aega. Ja mis peamine selle nn. nädalavahetuse kursuse läbimine annab mulle kõlava nimetuse Koera käitumisspetsialist. Seda kinnitab e-mailiga tulnud diplom. Lisades kodulehele diplomi ning kõlava nimetuse ilmub mulle koeri koolitamisele kohe oluliselt rohkem. Nii lahe on suhelda toredate inimestega ning üritada neid aidata. See on lihtsalt nii tore. Innustatuna sellest edust otsustan läbida veel teisegi internetikursuse ning minust saab Koerapsühholoog.  Nüüd olen ma kodulehe põhjal juba sedavõrd TÄHTIS ning asjatundja, et minult hakkavad nõu küsima ka meediiaväljaanded. Eks nemadki ju kasutavad interneti otsingut et leida aina kasvavate meediakanalite täiteks sisu.  Ühel hetkel tekib minule ka tiitel Rahvusvaheline, sest olgem ausad, need mõlemad internetikoolitused olid ju välismaist päritolu. Väga väga äge. Kuna nüüd olen ma juba nii tähtis, sest mind tsiteerivad meediakanalid, minu kirjutisi jagatakse Facebookis, siis see annab mulle nii palju enesekindlust juurde, et ma kirjutan ja ütlen aina julgemalt, et minu metoodika (näiteks positiivne koolitus) on ülikõva ja teised metoodikad ja inimesed on ajale jalgu jäänud  dinosaurused, kes oma vanaaegsete meetoditega koeri piinavad. 

Selliseid lugusid võib pelgalt meie oma Eesti siseselt toimuva põhjal rääkida päris päris palju.
Ma loen neid sõnavõtte, mida meediaväljaanded tsiteerivad või siis neid artikleid, mida Facebookis jagatakse ning üsna tihti taban ma ennast mõttelt. Huvitav, kas need inimesed tegelikult ka kujutavad ette, et oskused ja teadmised koeri koolitada tekivadki nö. ühe internetikursuse põhjal. Huvitav, kas need inimesed, kes oma neljajalgse sõbra  probleemiga sellise inimese juurde lähevad nõu saama tõesti ei saa aru, et sama hästi võiks nad nõu küsida naabrimehe käest. Mõelge nüüd hetkeks ise. Teil on ilus ja hea auto ning ühel päeval tekib sellega mingi jama. Armatuurlaual hakkab põlema signaallamp, mis ütleb, et tuleks kindlasti kiiresti pöörduda hooldusesse. Teil  elab kõrvaltänavas tuttav, kelle on kodus mootoratas. Tal on mootorite vastu huvi ning ta vaadanud YouTubest videoid, kuidas mootoratast tuunida. Kas te võtate oma kalli auto ja lähete selle tuttava juurde või viite äkki ikka auto PÄRIS töökotta??

Siinkohal on hea üks asi välja tuua. Maailmas nö. laiemalt on olemas selline praktika, et koera psüholoogiks saamiseks või siis käitumisspetsialistiks saamiseks omandatakse eraldi mitu aastat kestev kõrgharidus. Selleks, et aga õppima pääseda peab olema seal all veel ka veterinaarne kõrgharidus, mis on päris pikk kolgata tee. Kui nüüd see panna nö. ühele kaalukausile ning teisel epoole tõsta nädalavahetuse internetikursus, siis milleks üldse koolis käia. Enamuse nö. kõrgkooli diplomeid saab ju internetist nii ehk naa osta.  Kui mõelda sellise internetikuruse peale, siis teadmiste hulk, mis sellisega tekib on nii minimaalne, et tegelikult võrdluses PÄRIS haridusega ongi see nagu ostetud paber.

Ma loen neid jagatavaid artikleid ja tegelikult on ikka piinlik küll, kuidas see nõu, mida seal pakutakse on väga tihti täiesti poolik ning toetudes väga väga väikesele kogemusele ka üsna tihti üldse mitte õige. Aga keda see siis tegelikult huvitab. Tegelikult ju mitte kedagi. Noor inimene, kes on endale kõlava nime võtnud on õnnelik, sest ta on KUULUS,  meediaväljaanne on sisu saanud ning töö on tehtud ning koeraomanik on vähemalt üritanud oma probleemi lahendada ning maksnud raha (mis ju koheselt rahustab hinge, sest sa ju oled midagi ikkagi teinud oma lemmiku ette).

Toon siia veel ühe võrdluse. Ma olen koolitanud koeri 25 aastat. Kuna mulle meeldivad sportivad koerad ja koerasport, siis olen väga tugevalt spetsialiseerunud sellele poolele.  Ma olen selle aja jooksul osalenud ca. 50 - 60 erineval mitu päeva kestvalt praktilisel seminaril milledest mitte ükski ei ole mitte kuidagigi võrreldav mingi internetiseminariga, kuivõrd sa oled vahetult koerte sees. Need seminarid on kusjuures tegelenud üsna kitsa spetsiifikaga. Koolitades koeri spordi jaoks on vaja tegeleda olulisemalt kitsama probleemidereaga, kui probleemkoertega. Ehk siis nö. koolitust suhteliselt kitsa valdkonna osas on tulnud väga väga palju. Kui nüüd mõelda mingi ühe nädalavahetuse kursuse peale  ning probleemkoeraga haakuvale probleemide puntrale ja ulatusele, siis see on ikka müstiline. Vaadates nö. tagantjärgi toimunule ütleksin ma, et ku ma alustasin 25 aastat tagasi, siis ma tundusin endale hullu tark, sest ma olin lugenud üht koma teist. Olles läbinud paar esimest seminari, tundus teadmite tase veel väga väga palju parem ning ma pidasin ennast ikka üsnagi eksperdiks. Täna, olles läbinud selle suhteliselt pika tee pean ma kahjuks tõdema, et olin seal esimesel kolmandikul ikka väga väga piiratud teadmiste ning oskustega. Täna, kus ma olen käinud tõesti väga suurel hulgal praktilistel koolitustel ja koolitanud sadu koeri ütleksin ma, et oskus koeri õigesti lugeda, tõlgendada ning sellega seoses peas nö. seoseid luua, millest ka reaalselt abi oleks tekkis ikka väga palju hiljem, kui ma tol hetkel arvasin. Toetudes sellele kogemusele ma imetlengi tänaste noorte inimeste enesekindlust, kes toetudes  väga väga puudulikult teadmiste - oskuste baasile võtavad endale julguse nö. täieliku tõe pähe levitada täielikke totrusi ning samas selle levitamise käigus reaalselt klassifitseerida pika kogemustepagasiga inimesi ning nende meetodeid. Samamoodi ma imetlen neid julgeid koeraomanikke, kes lasevad nendel nö. spetsialistidel oma koertega loomkaitseid teha.

Siia lõpetuseks ütlen nö. illustreerimiseks, et olles käinud läbi sedavõrd pika tee, nagu ma olen käinud, olen ma jõudnud oma teadmistega sinnamaale, et mind kutsutakse pidama seminare välisriikidesse ning minu juurde Eestisse sõidavad treenima inimesed üsnagi kaugelt.  Olen käinud seminare ja koolitusi pidamas päris suures hulgas välisriikides, milledest kaugeim paik on Uus - Meremaa. Mu meelt rõõmustab asjaolu, et neil seminaridel on osalenud konkreetsete riikide üsnagi pika kogemusega tegijad ning mind on alati lahkumisel kohe tagasi kutsutud. Hetkel on mul seminari kutsetest ees ligi kaheaastane järjekord.   Aga sellegipoolest  ma ei nimetaks ennast koerte käitumisspetsialistiks ega ammugi mitte koerapsüholoogiks, sest mul pole käidud selleks nõutavat väga pikka haridusteed. Samuti ei nimetakse ma ennast rahvusvaheliseks koerakoolitajaks. Toetudes sellele päris pikale teele ning üsnagi suurele praktilisele kogemusele leidsin ma, et mul on midagi öelda ning ma kirjutasin raamtu Nõuandeid koeraomanikule . Sest selleks hetkeks ma tundsin, et mul on juba midagi öelda ning sellel öeldul on tõesti taga praktiline suhteliselt pikaaegne kogemus.

Toon siia veel ühe huvitava näite, Mind kustuti ühe telesaate jaoks tegelema ühe väikst kasvu koeraga, kes tekitas kodus väga väga palju probleeme. Ta hüppas ülesse ja kraapis külalisi, ta tegi oma hädad voodisse või diivanile, ta ei reageerinud ühelegi käsule ega keelule ning tegi mis tahtis.  Ma läksin sinna korterisse kuulasin ära probleemid. Ütlesin koerale, et tegelikult on elul olemas reeglid ja sa võiksid neid reegleid tegelt ka täita. Andsin nõu omanikule, et kuidas ta neid reegleid edaspidi võiks nõuda ning lahkusin olles viibinud seal korteris kokku alla poole tunni. Kohtasin sama koeraomanikku ca kuu aega hiljem. Uurisin, et kuidas läheb ning naerul  kergendatud näoga ütles ta, et põhimõtteliselt tal pole enam ühtegi probleemi. Kõik oli kadunud ning ta elu oli väga palju mugavam, kui varem.  Kuidas see võimalik oli? Aga seepärast, et olles nii palju ja pikalt koertega tegelenud loen ma neid üsna hästi ja iga koer räägib alati päris palju huvitavat endast ja enda elust. Ja olles selle loo ära kuulanud andisn ma talle üheselt mõistetavat tagasisidet, mida taas tema mõistis. Olgem ausad, koerad ei oleks nii pika aja inimese kõrval nii edukalt suutnud elada, kui  nad ei sooviks teha koostööd inimesega ja olla inimese parimad sõbrad. Seega enamus probleeme on seotud sellega, et lihtsalt inimene ei suuda oma koeraga arusaadavas keele suhelda. Minu jaoks on see osa tegelikult suhteliselt raskesti mõistetav, et kuidas olematu kogemusega inimesed võtavad nahhaalselt sõna kui eksperdid ning küsivad oma tegevuse eest ka veel raha ning tegelikult teotudes oma suhteliselt puudulikule kogemusele on täiesti võimalik, et see dialoog, mis seal koeraga tekib on koerale sügavalt mõistetamatu. Ja siis need inimesed kritiseerivad ja nö. panevad ära neile , kes tegelikult ju oskavad ja omavad kogemust.Aga eks internett töötab ju hästi ja ma arvan, et antud probleem tulevikus vaid süveneb. Loodetavasti sellest lõputus koguses suhteliselt veidrate nõuannnete võrgus ei söö probleemsemad koerad ära oma omanikke ning ei panda täiesti asjatult magama koeri, kelldele vaid tuleks öelda, mida neist tahetakse.

Lõpetuseks ütlen veel seda, et antud lugu ma ei kirjutanud kuidagi reklaamiks. Mu aeg on sedavõrd piiratud, et mul ei ole kuidagi rohkem võimalik koertega tegeleda, kui ma seda teen praegu, sest see on mulle päristöö kõrval kõigest hobi ning seetõttu ma ei taha kuidagi alustavatelt entusiastlikelt noortelt nö. õpilasi üle lüüa. Mul pigem sai miski karikas täis, mis oli täitunud suurest kogusest üsna rumalatest tekstidest, mida internetis ja meedias jagatakse ning sinna juurde käivast klassifitseerivast osast, millega noored toredad inimesed suurema kogemusega inimesi klassifitseerivad.