2016. Eesti koeraspordist.

Olen viimase 5 aasta jooksul korduvalt kirjutanud Eesti koeraspordist, selle tugevatest külgedest ja ka probleemidest. Sulge on mind ennekõike pannud haarama mure olukorra üle. Eesti sportlased käisid esimest korda IPO MM -l 2006; IPO t hakati Eestis treenima 90-ndate alguses (ca. 25 aastat tagasi) ehk nö. suures piiris üsna samadel aegadel kui Soomes ja Rootsis näiteks. Võrreldes Soomega alustasime ehk miski 4-5 aastat hiljem. Vaadates, kuidas maailmas koerasport areneb, kuidas toimub pidev muutumine ja valitseb soov areneda, on mõningad üsna tobeda ülesehitusega probleemid meil siin kogu aeg hinge kraapinud. Olen neid lugusid kirjutanud ennekõike lähtuvalt ühest põhjusest: Eestis toimub pidevalt selliseid otsustamisi, korraldamisi ning organiseerimisi, mis puudutavad väga suurt osa Eesti koerasportlasi ning mõjutavad olulisel määral ka koeraspordi tulevikku. Parakau neist aga ei räägita ning mitmed nüansid jäävad suurele üldsusele varjatuks. Vaadates nö. eemalt seda suurt pilti on hästi lihtne kehitada õlgu ning teha järeldus, et ju meil siis ongi siin lihtsalt selline seis ja midagi pole teha. Kui aga süveneda seostesse ning just sellele teatud tüüpi toimetamisesse, siis on väga ilusti näha, et midagi ei ole "selline" nö. lihtsalt vaid see on tegelikult suunatud tegevuse tagajärg. Olen otsustanud, et see lugu Eesti koeraspordist jääb mõneks ajaks (kui mitte üldse) viimaseks.  Põhjus on tegelikult hästi lihtne. Toon illustreerimiseks ühe väga lihtsustatud näite. Oletame, et Teet võtab Toomaselt endale kutsika. Põhjus, miks ta seda teeb on asjaolus, et Toomas ütleb, et see kutsikas on maailma parimate eeldustega ja tulevikus väga hästi läbi lööv (raha teeniv). Toomas tunneb, et on tänuvõlga Teedule, et too kutsika võttis ning korraldab suure võistluse, kus osalema ei pääse mitte keegi peale Teedu. Ta paneb selle suurelt kella külge ning varsti räägib kogu internet sellest, kuidas Teet imelise koeraga suure karika võitis. Teet saab kuulsuse ning Toomas au, et sellise kutsika kasvatas. Kas tundus kuidagi veider?

Olen tähele pannud, et mind näiteks selline nö. laest võetud näide häirib, kuna see ei ole aus, ei ole avatud ning tegelikult moonutab olulisel määral tõde. Kui ma olen sarnase taustaga lugusid kirjutanud, siis olen ma tänaseks jõudnud arusaamiseni, et tegelikult väga suurel osal Eesti koeraomanikest, kes võiksid olla huvitatud spordist, tõust jne. ei lähe see eriti korda.  On inimesi, kes suruvad taskus käe rusikasse, on inimesi, kes kuskil põõsas, kus keegi ei näe tulevad ja patsutavad õlale, et hästi tegid, et sellest kirjutasid. Kindlasti on ka selliseid, kes elavad lootuses, et äkki saab olla mõne ajapärast Teedu situatsioonis ning seetõttu pole kasulik valitsevat pilti ja sidemeid ära lõhkuda. Ehk siis vaadates seda nö. suurt pilti tundubki mulle, et ma ju tean ja näen kogu seda seisu nii ehk naa. Kui suurem ja laiem üldsus, kes võiks sellest huvitatud olla ei reageeri aga mingil muul, kui eelpool kirjeldatud moel, siis pole mul mõtet neid lugusid ka kirjutada. Mul on oma ajale ja närvidele ka muud rakendust. Mina sellest ei kaota, kui mina neid lugusid edasi ei kirjuta, küll aga kaotavad paljud inimesed, kes enesele märkamata selles suitsus edasi elavad. See suits toodab suures koguses koeri, kes ei ole tegelikult nii head, kui lubati, see suits toodab suures koguses karikaid, kellede võitjad ei ole nii head, nagu võiks loota ning kindlasti ka palju pettumusi, mis tekivad nö. tühjale ehitatud lootustest. Ja ennekõike see suitd pärsib väga tugevalt arengut.

Koerasport on lai mõiste ning kindlasti ei saa väita, et kogu Eesti koeraspordil halvasti läheb. Agility poolel on suhtumine sporti, koeramaterjali ja avatusse olnud juba jupp aega hoopis teisest mastist kui näiteks IPO ja KK poolel. Sellest lähtuvalt on Eesti Agility saavutanud maailmas tähelepanuväärset edu ning täiesti veendunult võib vaid püsti seistes aplodeerida. Sel aastal esines ka Päästekoerte  MM väga hästi Eesti sportlane. Häid uudiseid tuleb ka rakendispordi rindelt. Ehk siis täpsustaks taaskord üle, et minu kirjutis puudutab teenistuskoeri ja  teenistusspordialasid ehk KK, IPO ja ka FH-d.

Kui agility inimesed on siiani lugenud, siis enne, kui nad pooleli jätavad toon siia ühe näite. Kas te suudaksite ette kujutada, et Eestis toimub selline agility võistlus, et klubi, kes seda korraldab kasutab rajal vaid loetud elemente, nagu tõke, tunnel ja slaalom ning need pannakse täpselt sellisesse järjekorda, nagu antud klubi platsil on need viimased pool aastat oma inimeste trennides olnud. Klubi sportalsed on seal platsil neid elemente täpselt selles järjekorras pool aastat jooksnud ning nüüd tahetakse võistlus teha täpselt sama paigutusega. Selleks, et tagada omadele võiduvõimalused, tehakse igaks juhuks võistlused kinniseks, et kuigi endal on suur eelis läbi treeningute, siis äkki ikkagi keegi tuleks kuskilt väljast ja võidaks. Ja siis joostakse veel nädal aega sama seltskonnaga seda sama agility rada iga päev ning võistlusel loomulikult võidavad omad ja üsna heade aegadega. Kas Eestis üldse kunagi on toimunud mõnda sellise ülesehitusega Agility võistlust? Pakuks, et ei ole. Teenistustõugude aladel aga toimuvad pidevalt.  Ja siis me imestame, et miks Agility on nii tugev ja IPO näiteks pole.

Ma ei aja ei eelnevalt ega ka järgnevalt mingit jama, vaid illustreerin kõike enda poolt väidtut ka konkreetsete faktidega. Lugege ise neid fakte ja tehke ise omad järeldused. Arvaks, et selles järgnevas jutus on kindlasti päris palju sellist, mis osadele inimestele pole miski uudis, aga mis siiski nö. suuremale üldsusele võiks kerge imestusmuige suule tuua.
Olen eelnevalt siia blogisse kirjutanud möödunud 5 aasta jooksul mitu analoogset lugu. Lugege ka neid ning äkki see tekitab nö. võrdluse, et kas asjad on läinud paremaks või pole.
Panen siia mõned lingid:
http://sportkoer.blogspot.com.ee/2012/02/eesti-koeraspordist-vol2.html
http://sportkoer.blogspot.com.ee/2013/02/raagiks-veel-koeraspordist.html
http://sportkoer.blogspot.com.ee/2012/08/eesti-koeraspordist-ja-puramiidist.html
http://sportkoer.blogspot.com.ee/2013/07/kokkuvote-rv-ipo-voistlusest.html#more
http://sportkoer.blogspot.com.ee/2014/07/koeraspordist-ja-voistlustest.html
http://sportkoer.blogspot.com.ee/2014/08/eslu-2014-aasta-ipo-mv-stest.html
http://sportkoer.blogspot.com.ee/2013/11/miks-jaab-rahvusvaheline-ipo-2014.html
http://sportkoer.blogspot.com.ee/2013/09/koeraspordist-materjalist-ja-koolitusest.html
http://sportkoer.blogspot.com.ee/2013/09/koeraspordist-teenistustougude-alade.html

Mis määrab edukuse ja arengu koeraspordis?
Tegelikult ju määravad vaid 2 asja: esiteks koeramaterjal, teiseks koolituslikud oskused.
On ju täiesti selge, et kui on enesekindlam, kiirem, tugevam ja vastupidavam koer, siis see koer ju jõuabki kaugemale.
Kui koera koolitada targemalt, siis ju jõuab samuti kaugemale. Kas pole täiesti iseenesest mõistetav.
Kas meil Eestis on täna nö. suures pildis IPO ja KK poolel võistlusplatsidel paremad koerad kui näiteks 5 aastat tagasi? Kas nad on paremini koolitatud.  Mina ütleks selle kohta, et ei ole.
Okei, tegelikult on käputäis malisid, kes on suutnud väga hästi läbi lüüa need koerad on head ja väga hästi koolitatud. Aga need on pigem erandid, mis kinnitavad reegleid.  Nö. suur koeraspordi mass, aga on ju täpselt samas seisus nagu oli 5 või isegi 10 aastat tagasi.

Toon siia sellise näite. Aastal 2008 käis FCI MMl Eestit esindamas saksa lambakoer nimega Ratsumestarin Drago. Tegemist on Soome aretusest pärit koeraga. Ta sai punktid 95 + 74 + 88 = 257 punkti ning saavutas sellega 119 osavõtja seas 69 koha. Inimesed, kes mäletavad Dragot ja tema võistlemisi võiks võrdluses lasta oma silme eest läbi täna võistlevad saksa lambakoerad.  Nimetage mulle üks koer, kes on täna tõesti kaugemale- kõrgemale- paremini treenitud. Meenutuseks ütleks, et aega on vahepeal möödunud 8 aastat ning see koer oli juba sel ajal maailmas 69 sas. Selle 8 aastaga on maailmas koerasport arenenud meeletu kiirusega. Põhjuseks pidevalt maailma eri paigus toimuvad tippude poolt läbiviidavad seminarid, interneti kaudu levivad nõuanded jne. Pakuks, et sama tasemega koer jääb täna FCI MM l üldpildis väga oluliselt tahapoole.  Täna määravad MM del oluliselt rohkem detailid. Väike viga üleminekufaasis enne lahtilaskmist kaitses või kergelt viltune kõrvalkäik kuulekuses olid 8 aastat tagasi vaid võib olla väikesed vead. Täna aga söövad nad mehiselt punkte.

Kas koeramaterjal on selle aja jooksul paranenud? Kui rääkida koeramaterjalist, siis see kutsub alati esile kommentaare stiilis, et aretus ongi raske ja katsu ise paremini aretada jne.  Ma ei hakka aretusest pikalt siin jahuma. Tänaseni eksisteerib Eestis seis, kus Eesti politsei ja piirivalve ei usalda Eesti töökoerte aretust ning ostab kõik endale vajalikud kutsikad piiri tagant. Üsna valus seik või kuidas? Miks siis kohaliku aretuse koerad ei kvalifitseeru või nö. hüppa latist üle. Ütlen koeraspordi poolt vaadatuna, et kui koer X on mõnevõrra ebakindel, pehme ja passiivne, siis lähtuvalt geneetikast on koera X järeltulija nimega Y samasugune koer. Üsna reaalselt kui ühel päeval saab Y kutsikad on ka tema järeltulijad sarnased koerad.  Tegelik seis ongi meil aretuses täna selline, et meil on meeletus koguses pehmeid, mõnevõrra passiivseid, veidi närvilisi ning mitte kõige enesekindlamaid tööliini koeri. Ühte  ja seda sama verd kruditakse aina uuesti ja uuesti ringlusesse. Eestis on olemas mõned väga head saksa lambakoerad ning on olemas ka mõned väga head pesakonnad, kuid nö. suures pildis ringleb üks ja sama veri ringi. Kurb on selle juures asjaolu, et inimesed on ju pimedad ja ei näe seda. Vabandatakse välja, et küll oli vale inimese käes, küll ei osatud koolitada, küll ei olnud aega jne jne. Kui ühel päeval hakataks vaatama tõele näkkku, siis võiks loota aga ka tulemusi. Kahjuks ei pruugi sellist aega aga niipea tulla. Ma tunnistan ausalt, et mina näiteks ei saa selelst aru, et kui on tööliini koer, kes sooritab 3 korda aretuskontrolli j akukub selelst 2 korda läbi, et siis sellisele koerale üldse tehakse kutsikaid. Olgem ausad aretuskontroll peaks olema tööliini koerale sooritatav kõigest kümnekonna trenniga. Ja kui sisi läheb aretuskontrolli sama koera järeltulija ja oo imet, kukub ka läbi , siis  põhjendatakse seda asjaoluga, et ju varrukamees astus koerale varba peale. Ja niimoodi juba varsti 10 aastat. Okei, ma saan aru ka sellest, et kui aretada spordi ja töö jaoks vajaliku hea tasemega koeri, siis on võimalik, et nö. perekoeraks sattudes ei saa osad iniemsed nendega hakkama.  Aga samas olgem ausad, osad inimesed ei saa hakkama ka mistahes muu koeraga. Lihtsalt tuleks selekteerida, millist koera millisele omanikule usaldab anda. Vaadates mujal maailmas toimuvat aretavad tööliini kasvatajad päris palju selliselt, et on nö. rohkem spordiks ja tööks sobivad pesakonnad ja rohkem nö. koduseks perekoeraks sobivad pesakonnad. Kokkuvõttes taandub ju kõik ikkagi aususele. Kas sa suudad oma koera ja kasvandikke ausalt hinnata ja peeglisse vaadates konstanteerida, et vot need on sellised koerad ja need teistsugused. Mind tegelikult üllatabki siin Eesti aretuses kõige rohkem see, et kui millalgi 6-7 aastat tagasi oli meil tööliini aretus veel suhteliselt algstaadiumis, siis oli mõistetav, et kasvataja ütles pehme koera kohta kõva ning passiivse koera kohta aktiivne. Nüüd aga võiks ju juba olla kogemusi kogunenud.  Kui täna, aastal 2016, näed emast tööliini koera, kes on varrukamehe suhtes ebakindel ning siis näed selle koera kutsikat, kes on samuti varrukamehe suhtes ebakindel ning siis kohtad Facebookis pilti, kus kasvataja kiidab mõlemat koera kui oma aretuse eliiti, siis vägisi tekitab see peas küsimuse, et kas sa teed seda meelega, et nö. müüa inimeestele midagi nö. pettusega rääkides kauba oluliselt paremaks või sa tõesti ei ole möödunud aja jooksul õppinud nägema asju õigete nimedega.

Kopeerin siia loo lingi, mille kirjutasin 4 aastat tagasi. Sel hetkel oli Eestis olemas juba 250 tööliini saksa lambakoera, mis olid tulnud oma aretusest ning neist 6 olid jõudnud IPO ni. Tänaseks on see suhtarv veel hullemini kiivas, sest pakuks, et tööliini koerte arv ületab kindlasti tugevalt 500 piiri
http://sportkoer.blogspot.com.ee/2012/05/saksa-lambakoerast-varrukakatsest-ja.html

Minu kohta võivad siin kohalikud kasvatajad ja koolitajad öelda, et see tüüp ei oska, oma kogemust ja ajab mingit äiesti lolli juttu. Samas ma ütleks nii, et olen tänaseks koolitanud koeri ligi 25 aastat. Olen koolitanud erinevate tulemusteni üle 100 koera, igal aastal on Eesti MV stel medalil keegi minu koolitatud koer. Olen viimaste aastate jooksul teinud seminare Taanis, Soomes, Lätis, Leedus, Uus- Meremaal ning minu juures on käinud trennis koerad Venemaalt ja Valgevenest. Eks seminaridel osaleb ju igasuguseid koeri, aga siiski ütleks ma nii, et mul on au olnud treenida päris paljusid koeri, kes on olnud oma riigi paremikus ning kvalifitseerunud ka MM dele. Puutudes kokku nii väga heade koertega, kes on väga heade omanike käes, nähes väga häid koeri, kes on sattunud algaja omaniku kätte ning nähes ka keskpäraseid koeri,  Ütlen ma siin ja nüüd selgelt - mul on tegelikult kujunenud välja üsna selge arusaam koerte nö. skaalast. Milline on tugev, milline aktiivne, milline pehme ja milline mitte. Ja ma ütlen siin nüüd ja praegu, et enamus meie Eesti tööliini aretust on maailma mõistes kahjuks pigem perekoerad, kui teenistuseks ja spordiks ideaalselt sobivad.  Ma olen antud juhul lõpuni aus ning kes iganes tuleb väitma vastupidist võiks seda kuidagi faktidega illustreerida. Mul on südamest kahju, et seda ei suudeta välja öelda ning mul on südamest kahju, et kogu aeg levitatakse mingit uskumatut uduloori nö. tõe pähe. Aga nagu ka varem mainisin, see ei pruugi olla üldse mitte pahatahtlik, vaid lihtsalt mingid inimesed polegi võimelised nägema teatud asju ega arenema.

Räägime koolitusest. Käisin vaatams kuu aega tagasi Mia Skogsteri seminari. Platsil käis pinu koeri.  Ma vaatasin ja imestasin omas peas. Kunagi 10 aastat tagasi tehti Eestis kuulekuse seminare, kus inimestel oli läbivalt 2 probleemi - ei osatud koertega mängida ja koerad ei lasknud käsu peale lahti.  Vahepeal on jupp aega vett merre voolanud ning kuidas on võimalik, et seis on ikka sama. Kui platsile tuleb Eesti üks nö. enim esile tõstetud koolitajaid ning ta tõdeb oma 3,5 aastase koera kohta, et tal on probleem, et koer ei lase lahti käsu peale ja tuleb kallale kui nõudma hakata, siis tunnistan ausalt, tahaks ikka häbist maa alla vajuda. Selline asi, nagu lahtilaskmine tehakse koerale selgeks vanuses 3-4 kuud. Paljud lugejad on näinud minu peni. Mis te arvate, kui ma poleks oma koerale teinud 3-4 kuuselt ilusti selgeks lahtilaskmise käsku ja hakkaks temaga praegu sel teemal dialoogi pidama ja kaklema. Mis te arvate , millega see lõppeks? Ma pakun, et ta mitte ainult ei murraks mind maha, vaid lakuks kondid ka puhtaks. Kuidas saab üldse nii olla, et aastal 2016 astub keegi koolituses nö. kogemustega tegija avalikult rahva ette oma 3,5 aastase koeraga ja ütleb, et ta koer ei lase käsu peale lahti??? See on ju asi, mis koolitatakse koerale juba vanuses 3-4 kuud täiesti pommikindlaks.Ja toonitan siinkohal veelkord, et lahtilaskmine on koerale sama lihtne käsklus nagu istu või lama. See tuleb talle lihtsalt kutsikast peale selgeks teha ning koer teeb seda kogu elu.

Teine näide on ühest pooleteist aastasest koerast. Omanik võttis ühendust ja tahtis trenni tulla. Koeral oli väga - väga palju asju tegemata, mis peaksid selles vanuses olema juba väga korras. Küsisin, et miks pole teinud. Vastuseks kõlas, aga sellepärast et küsis nõu oskajatelt inimestelt  ja talle anti nõu, et ei tohi teha. Ma ikka ei või, kaua võib rääkida juttu teemal jätame koerale lapsepõlve alles. Vaadake natukenegi lahtisemate silmadega internetis ringi. Kõik vähekegi tegijamad sportlased on interneti kutsikavideoid täis jooksutanud.  Miks nemad kõike seda teevad kutsikatega? Aga sellepärast et nad tahavad võita. Selleks ag aon olulin eõpetada koertele asjad selgeks võimalikult konfliktivabalt.
Kui sa õpetad koerale 3 aasta vanuses lahti käsku, siis
a) ta tuleb sulle kallale, kui on vähekegi tegijam koer
b) ta ei hakka kunagi puhtalt ja üheosaliselt lahti laskma
c) ta üleminekufaas on kuni võistluskarjääri lõpuni rikutud, kuivõrd koera jaoks on lahti käsk üsna konflikte element.

Kui rääkida koera koolitusest, siis tänapäeva mõistes on konkurents ja spordi tase maailmas läinud sedavõrd tihedaks, et detailidel on kulla hind. Need, kes olid vaatamas selle aasta IPO MV-si nägid Igor Lengvarski hindamist. Kes ei olnud, panen siia meeldetuletuseks ühe video. Vaadake mu koera jäljevideot. Ta sai jäljetulemuseks 89. Vaadake seda videot. Mulle meenub ikka pinuga jäljesooritusi minevikust, kus analoogse töö eest anti punkte 96 st ülespoole.

Mul on tõeliselt hea meel, et meil Eestis käis hindamas sedavõrd hea kohtunik, kes tõi meile siia kaasa ka maailmas puhuvaid tuuli. Konkreetne kohtunik hindaski detaile selliselt, nagu detaile peab hindama.

Tänapäeva mõistes on viga isegi IPO poolel see, kui koer esemele lamades keerab pead. Eks selle üle võib ju vaielda, et kas see on tähe närimine või mitte. Kuid kui mõelda nii, et koeri tuleb eristada oma tasemelt, siis tegelikult ongi väga palju koeri, kes teevad ideaalselt ja seega peavad ka saama rohkem punkte. Sarnaseid detaile on väga väga palju nii jäljel, kuulekuses kui ka kaitses. Olles ise IPO kohtunik näen neid detaile igapäevaselt nii trenniplatsidel kui ka võistlustel.  Kahjuks pean tõdema, et Eestis nö. suures pildis treenitakse täna ikkagi nii, et detailidele ei pühenduta. Kahjuks treenitakse päris palju nii, et hea on , kui koer kõik asjad ikka ära teeb. Vahet pole, millised detailid seejuures välja näevad. Oluline, et koer oleks kõrgesinstinktis ja aktiivne ning tühja need detailid.

Toon näite. Oma trennigrupis treenime nii, et kui koer kutsutakse varrukas varjest kõrvale, siis  peab ta tulema täpselt õigesse kohta ning kui varrukamees saadetakse varjest välja, siis juhul kui koer niheleb, siis teeme uuesti ja uuesti. Koer peab tulema täpselt õigesse kohta ja koer ie tohi niheleda. Ja siis  ma vaatan teisel trenniplatsil kuidas saksa lambakoerte kasvataja treenib oma õpilastega kaitset ning koer tuleb varjest kõrvale jäädes pea meetri kaugusele ning koerale isegi ei vihjata, et ta oli vales kohas, vaid omanik astub lihtsalt koera kõrvale. Ja siis saadetakse varrukamees välja ja koer tõuseb ja istub ja tõuseb ja istub ja jällegi, kasvataja isegi ei maini mitte, et teeme uuesti , see ei olnud praegu hea. Miks nii??? aga sellepärast, et ta ei oskagi hinnata detaile ega näe, et need oleksid väärtuslikud. Detailid polnudki nii väärtuslikud 10 aastat tagasi. Selline koolitus tootis 10 aastat tagasi täiesti okei tulemust.

Kui 10 aastat tagasi käis koer kõrval ja haukus, kiunus või käis jalga, siis see oli täiesti okei. Tänapäevaselt on see aga suur viga ja olenevalt probleemi sügavusest toob kaas kas mitterahuldava või rahuldava hinde kõrvalkäigus. Kui selles soorituses hinnata vaid instinkti suurust ja rõõmsameelsust, siis sellise hindamisega me sõidamegi ajamasinaga nö. 10 aastat tagasi. Täna peab olema koer nii energiline ja rõõmasameelne kui samas ka tehnilisselt puhas. Puhas olek tähendab aga detaile. Detailid tulevad aga suuresti just kutsikaeast, millal õpetatakse enamuse harjutuste alged. Kui kutsikakoolitus on tehtud ilma detailidele kontsentreerumata lihtsalt nö. lampi või on jäetud üldse tegemata, siis seal sees polegi neid detaile. Sellisel juhul peabki rahulduma MM l tulemusega 81 + 82 + 83 ning kohaga 100 piirimail.

Detailide saavutamiseks peab muidugi ka koeramaterjal neid detaile võimaldama. Kui koer on närviline või ebakindel, siis ta ei saagi kunagi tegema ilusate detailidega sooritusi, sest ta on häiritud ümbritsevast. Kui nüüd siia juurde lisada veel ka koolituslikud vead, mis vaid suurendavad probleemi teravust, siis ongi lõpptulemuseks koer, kelle lagi MM l jääb 82 punkti peale.

Nagu ma eelpool mainisin, on meil Eestis tõsiseid probleeme koeramaterjaliga ning ka koolituse nö. keskmine tase IPO/ KK poolel on eelmises kümnendis. Kui ma nüüd ütlen, et selline koer saaks MM l tulemuseks 81 punkti, siis selgelt ju ei ole tore saada nii vähe punkte. Mind tegelikult on kogu aeg muigama pannud see, et kui sul on selline koer ja selline oskus, siis miks ei võiks sellega rahule jääda. Vaja on ikkagi saada 95 punkti, et saada au ja kuulsust. See au ja kuulsuse peale mängimine tekitabki tegelikult nö kaitsva uduloori valitseva olukorra ümber ja pärsib arengut. Selleks, et saada 95 punkti on vaja korraldada selliseid võistlusi, kus koerad saaksid ilusaid tulemusi. See on nagu jaanalinnu pea  liiva alla peitmise käitumine.

Oletame nüüd, et Priit, Tiit, Peedu ja Taavi treenivad koos koeri. Nad tahavad, et koerakoolitusele kuluv aeg saaks premeeritud ilusate tulemustega. Kuidas oleks seda kõige lihtsam kindlustada?  Kindlasti lihtsaim võimalus on luues sellised tingimused, et koerad saaksid ilusad tulemused.
Toon siia kaks illustreerivat näidet:

Eesti Saksa Lambakoerte Ühing (ESLÜ) on meil Eestis suurim teenistustõugu koerte ühing. Saksa lambakoerad on Eestis eksamitel võistlustel kõige laiemalt esindatud tõug. Maailma mõistes on saksa lambakoer kindlasti üks tõsisemalt võetavaid teenistustõugusid.  ESLÜ MV sed IPO s on Eestis kindlasti ühed suuremad ja tähtsamad IPO võistlused. Kuidas seda korrraldadakse?
Esiteks piirati mõni aasta tagasi väisvõistlejate osalemine. Oleks ju üksjagu piinlik, kui esikohad võidaksid lätlane, leedukas ja valgevenelane. Pealtvaatajatel võiks jääda mulje, et Eesti saksa lambakoerad on kuidagi kehvad. Kuivõrd Eestis on täna käputäis väga hea ettevalmistusega malisid, kes võivad näidata üsnagi maailmataset, siis piirati ka nende osalemine. Jällegi, muidu äkki oleks piinlik lugu ja saksa lambakoer oleks alles seitsmendal kohal oma võistlustel. Aga eks tegelikult ka nö. ise endale piiratud konkurentsis võistluse korraldamisel on suhteliselt piinlik võita 81 punktiga. Selleks, et seda ei juhtuks on vaja natuke korralduse osas pead murda.
Esiteks on vaja korraldada võistlus võimalikult lihtsates oludes. Spordi mõistes ei ole olemas enam lihtsamat võimalust kui teha võistlus oma treeningplatsil.  Olenemata spordialast on alati oma treeningplatsil tugev eelis. Olgem ausad kes vähekegi on koera treeninud teab hästi, et koer hüppab alati lihtsamini enda tõket, mida ta on sadu kordi hüpanud, jookseb edasi käsu saades sirgelt ja kiiresti teades, et  padi on alati olnud selle suure kuuse suunal. Samuti on koer alati enesekindlam ja vähem närviline, kui ta võistleb tuttavas ümbruses, kus kõik puud põõsad ja isegi auto parklakoht on tuttav.
Kui kaitseosas töötab igapäevaselt koeri treeniv varrukamees, siis  olgem ausad, see varrukamees on ju selgelt koera jaoks vähem "ohtlik", kuivõrd koer on eelnevate treeningute põhjal juba õppinud, et se mees ju alati kaotab. Varruka koolitamine ju toimubki selliselt, et varrukamees ähvardab ja sisi kaotab. Oma varrrukameest teab- tunneb koer hästi ja teab, et kui hakkab vastu, siis see mees kaotab. Lisaks on koer õppinud ka konkreetse mehe liikumist tundma, mis paratamatult on igale mehele konkreetselt iselooomulik. Eks siin võib ju nüüd arutleda teemal, et Eestis ongi ju varrukamehi vähe ning seetõttu paratamatult on kõik tuttavad. No mina ütleks selle kohta küll, et väga väga suur vahe on sees, kas tegemist on päris oma varrukamehega või lihtsalt tuttava varrukamehega.

Kopeerin siia ühe huvitava pildi selle aasta sügisest. Tegemist on nädalaga enne ESLÜ IPO MV-si.
Ehk siis tegemist on avalikult ESLÜ lehel üleval rippunud Tagadi treeningplatsi kalendriga. Vaadake seda pilti. Andrei on varrukamees, kellega konkreetne huvigrupp treenib. Vähe sellest, et selle konkreetse varrukamehega on treenitud juba 1-2 aastat samal platsil , oli vaja nö. kindla peale välja minekuks teha konkreetse mehega veel terve nädal enne MV si samal platsil samade varjetega trenni. Kas saab üldse rohkem minna nö. kindla peale välja. Minu jaoks näeb see juba välja nii hale, et ma ei oskagi öelda, kas on parem nutta või naerda.

Käisin sel sügisel hindamas Läti sarnase (ehk saksa lamabkoerte ühingu) MV si. Need olid lahtised. Seal osalesid kõik tõud, seal oli osalejaid lisaks Lätile, Leedust, Valgevenest ja Venemaalt.  Võistlused toimusid staadionil ning mittte ükski osaleja polnud seal teinud enne mitte ühtegi trenni. Pausi ajal tulid minuga rääkima Läti pikemaaegsed saksa lambakoera harrastajad. Tulid minu juurde ja ütlesid, et onju lahe võistlus. Vastasin, et on küll. Seejärel ütlesid nad nii : "me läheme Eestist ikka suure hooga mööda. Teil ju julgetakse võistlusi korraldada vaid oma treeningplatsil ja kedagi sinna võistlema ka juurde ei lasta . Hahahaaa" Tunnistan ausalt, et oli piinlik tunne küll ja ega polnudki midagi vastu öelda. Kahjuks on see edumaa, mis meil endiste NSVL riikide ees oli  juba ammu maha mängitud ja võrreldes teistega me kukume nagu kivid. Vaadates, et Läti sportlane on ka FCI IPO MM l jõudnud 4-ndale kohale, pole meil tõsti midagi vastu panna. Aga olgem ausad, lätlased korraldavad  kaks staadionivõistlust aastas kaasates neile võistlustele võimaluste piires välisvarrukamehi ning need võistlused on olnud ALATI avatud kõigile.

Ma ei saa sellest aru, kuidas meie kohalikud inimesed ei suuda sellest aru saada, et jäädes nö. suures pildis nii maha, ei taheta meilt ju tulevikus piiri tagant enam koeri osta, ei arvata meist koerakoolituses enam midagi. Miks me seda tahame? Miks me tahame, et me oleksime tulevikus nö. peksupoisid?  Tegelikult ei tahagi ju, lihtsalt üks seltskond, kes juhib juba mõnda aega ESLÜ d ja kahjuks juhib täna ka EKL - KKK IPO poolt harrastab eelpool kirjeldatud mudelit. Lihtsalt nii raske on vaadata ausalt oma käe otsas olevat koera, nii raske on tunda oma tegelikku kohta ja taset, nii raske on mõista, et mu koera väärtus ongi 81 punkti ja 8-s koht kohalikel võistlustel.  Selleks, et mitte illusiooni lõhkuda ei minda ju isegi MM le. Ei läinud eelmise aasta meister ja ei läinud ka selle aasta oma. Olgem ausad, kui selle aasta meistriks tulnud koera oli treenitud enne MV si vaid kuu, siis oligi ju ilmne, et see koer ei jõua teab- mis kaugele. Piinlik oli lugeda Facebookist kommentaari, kus samas seltskonnas treenivad inimesed kiitsid võitjat öeldes, et see on ikka nii hea koer, et kõigest kuuajase trenniga tuli ESLÜ meistriks. Olgem ausad, eks koer ongi ju hea, aga  nii lühikese ajaga meistriks tulemiine ennekõike iseloomustab pigem üldist valitsevat taset, kui antud koera. Minu jaoks kõige uskumatumaks muudab aga kogu selle tsirkuse asjaolu, et kui eelmise aasta meister vabandas MM le mitte minekut välja oma kehva tervisega, siis sel aastal levitati Eestis juttu, et võistlema ei saa minna,kuna Aivo Oblikas on kirjutanud WUSV ile kirja, et antud koer tarvitab valuvaigisteid ning seetõttu tuleks teda rohekm kontrollida. Kui ma alguses seda juttu kuulsin, siis ma ei uskunud, et see võib võimalik olla. See tundus nii loll, et see lihtsalt pole võimalik.  Võtsin ühendust koera omanikuga ning kuulsin, et nii ongi, et nemad võtsid sellepärast koera maha, et ma olin sellise kirja kirjutanud. Ma tunnistan ausalt, et olles igasugu asju näinud - kuulnud ületas see ikka juba igasuguse fantaasia piiri. Milleks ma peaks ära blokkima ESLÜ meistri mineku MM le ???? Kas seepärast et ei tuleks ilmsiks, et ta jõuab vaid 80 le kohale?? Olgem ausad , ma isegi ei tea ega tunne WUSV i süsteemis kedagi ja teisalt ma tean vägagi hästi, et sellised kirjad ei too mitte midagi kaasa.  Ma ei ole mitte kunagi kellegi selja taga midagi susinud. Ma olen alati otse välja öelnud ja kirjutanud, nagu ka nüüd kirjutan. Ikka täiesti uskumatu, kui madalale on võimalik langeda selle nimel, et kogu see tsirkus siin jätkuks.

Olen kirjutanud eelnevalt korduvalt ja korduvalt teemal jäljepõllud. Kopeerin siia alla nüüd ühe pildirea. Vaadake neid pilte ning üritage leida sarnasusi või erisusi:

 ESLÜ IPO  MV 2012

ESLÜ IPO MV 2013

ESLÜ IPO MV 2014

 ESLÜ IPO MV 2015

 ESLÜ IPO MV 2016

 ESLÜ mai võistlus 2015

ESLÜ mai võistlus 2016

Repliigi korras ütleksin, et tegelikult võiks samasugustest rohumaadest teha siiia alla ka ESLÜ FH MV ste rea. Ma ütleksin ülaloleva pildirea kohta seda, et kõik need põllud on täpselt ühetüübilised. Eestis on olemas siiski üsna erineva iseloomuga põlde, kuid need ülaltoodud pildid on kõik ühetüübilistest põldudest.  Kui kasutada võistluspõldude iseloomustamiseks skaalat 1 - 100 ni, kus 1 on kõige lihtsam ja 100 kõige raskem, siis nende põldude puhul räägiks numbritest  10 ... 15 ehk kõik põllud on nö. lihtsamast otsast ja koera jaoks täpselt ühed ja samad Vahe on veidi tiheduses (aga pehme põhja puhul see ei mängi üldse rolli) ning natuke ka põllukultuurides.
Toon siia võrdluseks mõned pildid maailmast.

Selline nägi põld välja näiteks FCI IPO MM l 2012 Ungaris ja sooja oli 27 kraadi.

Sellline nägi välja WUSV i 2011 aasta põld Ukrainas ja ilm oli jällegi üsna palav

Okei, need kaks riiki on nö. soojad maad ja tegemist on MM dega. Kopeerin siia alla paar pilti samasuhguse kliimaga maadest nagu meil:

Ülalolev pilt on Rootsi dobermannide IPO MV stel 2012

Ülaltoodud videol on Soome rotikate 2016 MV ste põld ja jäljetegemise tehnika.

Ülaltoodud fotol on lätlaste selle aasta saksa lambakoerte IPO MV ste põllupilt.

Kui nüüd keegi arvab, et ma valisin siia spetsiaalselt selliseid raskemaid põlde, siis mainiksin juurde, et tegelikult on mul arvutis veel väga paljude suuremate võistluste põldude pilte, mis on veel raskemad kui siia kopeeritud.  Sellistel põldudel, nagu oli ülaltoodud meie võistluspõldude rida korraldatake maailma vaid 1/5- 1/6 jäljevõistlusi. On lihtsalt riike, nagu näiteks Austria, kus raskemaid põlde polegi.

Miks ma jahun kogu aeg põldudest? Põldudega on see lugu, et kui treenida peaasjalikult ühetüübilistel põldudel siis koerad saavad sellise põllu hästi selgeks ning käituvad sellisel põllul enesekindlalt, ka ebakindlamad koerad. See ei tähenda aga, et nad oleksid enesekindlad ja tugevad ka teistel põldudel. Nüüd küll osad inimesed mainiksid, et aga me treenime raskematel ja teistsugustel ka. Kindlasti treenite, aga treenides on ikkagi selles mõttes olud ju lihtsamad, et seal jäljel on toit, omanik vastavalt vajadusele kas kiidab või korrigeerib ja aetakse lühemapoolse rihmaga.  Kui võistlused oleksid erinevatel põldudel, siis näeks ära koera tegeliku taseme - kuidas ta tuleb toime stressiga, kuidas suudab raskemates oludes selget pead säilitada, kui enesekindel ja sõltumatu on ta omanikust jne jne. Selline info on tegelikult arenguks kullahinnaga. Sellistel võistlustel saab kätte nö. tõese pildi oma koera tegelikust seisust ning selle põhjal saab juba teha nö. edasisi plaane ja muuta treeningut. See info arendab know howd. Meil võiks ka olla nii, et 1/5 võistlustest oleksid sellised lihtsamad põllud ja siis ülejäänud mitte.  Eriti piinlik on see, et meil on sellistel lihtsamatel põldudel ka FH võistlused.

Sel aastal korraldasime Sportkoeraga IPO - FH Eestikaid ning võrreldes FH MM del nähtuga üritasime leida võimalikult keerukaid põlde, mida oktoobris on Eestimaal küllaltki raske leida, sest vihm ja niiskus on kõikide põldude põhja üsna pehmeks niisutanud. Leitud põldudele annaks skaalas numbriks 50 - 60 ehk siis nö. maailma mõistes pigem sellised keskmised põllud.
Peale võistlust kirjutas Facebooki üks osaleja sellise kommentaari

Minu arust on see ülesse kopeeritud lõik selles mõtte spuhas kuld, et see ju ongi see, mida ma kogu aeg olen rääkinud.  Eestis tehakse jälge kogu aeg ühetüübilistel põldudel kuna leitakse, et raskemad põllud on porno ning sinan ei minda, kuna koerast on kahju.  Siin siis video sellest pornost (leidke videolt virtsa auk :) )

Panen siia kõrvale nüüd video selle aasta  IPO - FH MM i põllust:

Ehk siis Eesti MV sed peaksid ju olema nö. kvalifikatsiooniks MM -le. Kui võrrelda neid kahte videot, siis on ju isegi võhikule selge, et tegemist pole raskusastmelt isegi mitte ligilähedaste põldudega. Kui inimene, kes on oma koeraga jõudnud Eestis FH Töötsempioni tiitlini, tulnud oma tõu FH meistriks ütleb sellise kommentaari, nagu ma sinna ülesse kopisin, siis see ju näitab selgelt treenimise nö. eesmärkide asetust.

Kui ma ülalpool kirjutasin sellest, et tehes võistluse oma treeningplatsil saadakse nö. tugev edumaa ning eeldused ilusaks soorituseks, siis valides võistlusteks lihtsa põllu luuakse ka jäljel ideaalsed tingimused. 

Et kõik oleks täiuslik, oleks vaja veel  sõbralikku kohtunikku,

Lugege nüüd mõttega palun läbi järgnev osa.

Saksa lambakoertel on maailmas lisaks SV süsteemile olemas ka alternatiivne organisatsioon RSV 2000. See organisatsioon on SV le konkureeriv ning ega SV seda hea pilguga ei vaata.  Näiteks SV ei luba oma liikmesorganisatsioonidel kasutada IPO hindamisel RSV kohtunikke.

RSV2000 korraldab ka oma süsteemi maailmameistrivõistlusi, Koerad,  kes samal aastal osalevad ka näiteks WUSVi (saksa lambakoerte MV stel) või FCI-l saavad imelisel kombel RSV2000 võistlustel tihti ca 20 punkti rohkem. RSV 2000 MM l on lausa selline imeline seis, et näiteks sel aastal osales nende MM  59 koera ning neist  40 (nelikümmend) !!!! said hindeks väga hea või rohkem. Ehk siis 2/3 said sedavõrd kõrge hinde, milleni teistel suurematel MM del jõuab vaid käputäis. Kusjuures neist 16 said hindeks lausa võrratu, mis moodustab osalenud koertest 27%. Jällegi võrdluseks tooks välja, et FCi, WUSV ja FMBB MM del jõuavad sellise tulemuseni vaid 3 paremat või äärmisel juhul 6 paremat 140-st. Sel aastal FCI MM l osales 145 koera ning võrratut hinnet ei saanud mitte keegi. Kas pole huvitav võrdlus?

Põhjus on lihtne, RSV hindab IPO t mitte FCI või SV reeglite järgi vaid oma juhiste järgi. See on ka põhjus, miks SV ja FCI ei soovita RSV kohtunike kasutamist. Eestis on aga avastatud, et antud seltskonnast kohtunikke kutsudes on eelduse saada sarnase loogikaga tulemusi, nagu ma eelpool kirjeldasin..

Vaadates nüüd tulemusi meie võistlustel on kenasti näha, kuidas RSV kohtunike hinnatud võistlustel saavad meie Eesti koerad jupi rohkem punkte, kui kuskil teistel võistlustel. Ei ütle siinkohal, et kohtunikud ei oska hinnata, ega kritiseeri kuidagi kohtunikke. Ütlen vaid et imeline on näha, kuidas koerad nondel võistlustel saavad imelisi skoore. Ju on siis inimesed ikka kõvasti panustatud koera treenimisse just sel võistlusel ja teistel võistlustel lihtsalt ei ole õnnestunud :) .  ESLÜ on kasutanud järjest 3-l aastal oma MV ste hindamisel  RSV 2000 taustaga kohtunikke. Huvitav kuidas SV selle peale vaatab? Võib olla SV ei teagi sellest midagi.

2 aastat tagasi saatis FCI laiali kirja, mille üks lõik oli

Kes oskab inglise keelt leob sealt välja üsna selge ja ühemõtttelise sõnumi.

Kusjuures nende kohtunike tulemine antud süsteemist ju pole juhuslik kokkusattumine. Loen jällegi inimese kommentaari, kes on ESLÜ s juhtimise juures pikemalt olnud ja nüüd on ka EKL - KKK juhtorganites

Lugedes antud kommentaari on ju täiesti selgelt aru saada, et kutsutud on just sihilikult antud süsteemi kohtunikke. Või siis teine võimalus on, et peale võistluste toimumist on kogetud, et oih, näe jälle juhtus tulema RSV kohtunik. Vaata, kus oli kokkusattumus.

Olen ühes varasemas siinses jutus ka kopeerinud EKL - KKK -s IPO arendamise eest vastutava isiku kommentaari, kus ta selgesõnaliselt ütles, et kutsutakse sihipäraselt neid kohtunikke ja need kohtunikud hindavad leebemalt. Kommentaari öelnud inimene ei ole miski võhik ja teab päris kindlasti, mis ta räägib. Selle kommentaari leiate, kui loete läbi eelpool lingitud artiklid.

Tõmbaks nüüd eelneva kuidagi kokku. Ütlen ausalt, et minu jaoks näeb selline tegevus välja täiesti perspektiivitu ja arengule väga väga pärssiv. Ehk siis, kui on keskmise tasemega koeramaterjal, keda koolitatakse nö. keskmisel tasemel ning siis soovides saada ilusaid tulemusi korraldatakse võistlusi lihtsates oludes ning et asi oleks täiuslik tehakse võistlused kinnised. Ei pea olema ju geenius, et aru saada, et selline asi toodab vaid paigalseisu. Puudub ju igasugune motivatsioon midagi paremini või targemini teha, sest nii ehk  naa saad head punktid ja kõik näeb välja kena. Ütleks kohe siinkohal ära, et minu arust on see tore, kui inimesed koos koeri treenivad, teevad seda nö. "oma pundiga" (sõpruskonnaga) ning teevad seda nii palju kui igapäeva toimingud võimaldavad. Eks koerakoolitus ongi ju tore harrastus, mis võimaldab värsket õhku saada ja liikuda.  Kas selliseid inimesi ei tohiks olla? Ikka tohiks ja ongi tore, et on, aga asi läheb kiiva sel hetkel, kui need inimesed hakkavad korraldama selliseid võistlusi, et loovad endale tugevaid eeliseid ja soovivad sellelt tasemelt kõrgeid punkte ja karikaid.  Karikad ja punktid peaksid tulema ikkagi võimalikult avatud konkurentsis ning võrdsetel tingimustel. Minu käe all treenivad 2 saksa lambakoera, kes oleksid järgmisel aastal võimlised startima ESLÜ MV stel.  Kas see on aus, kui nad peavad selle teatud seltskonna vastu startima nende inimeste treeningplatsil, kus nad kogu aeg treenivad ning lisaks töötab võistlustel ka nende oma varrrukamees. See ju ei ole kuidagi ega kuskilt otsast aus. Kas see motiveerib uusi inimesi tegelema ja startima, nö. väljastpoolt siseringi tulijaid. Ega ikka ei motiveeri küll. Eks see on ka üks põhjuseid, miks IPO poolel on nii julm paigalseis tekkinud (mida võib muu maailmaga võrdluses ka tagasikukkumiseks nimetada).

Ma tean, et antud kirjutis tekitab konkreetse grupi inimeste kõva pahameele tormi ning kindlasti järgneb taas ühel teisel või kolmandal kujul mustamist. Aga selleks ma ka loo alguses ütlesin, et minu poolt jääb see antud teemal viimaseks kirjutiseks.  Inimesed kas  on saanud toimuvast aru või ei ole. Ja kui ei ole, siis polegi ju miskit teha. Osad lihtsalt ei saagi kunagi aru saama.

Täna muide valitseb Eesti koeraspordis selles mõttes halenaljakas seis. Kui mõned aastad tagasi sooovisime meie Sportkoeraga alustada Eestis rahvusvaheliste IPO võistluste traditsiooniga, siis oli selleks tõeliselt soodus hetk, sest ümbruskonnas midagi taolist ei toimunud. Kahjuks see paigalseisu dikteeriv seltskond aga tappis antud traditsiooni ja me ei saanud seda võistlust rohkem korraldada. Täna on seis selline, et juba mitu aastat korraldavad suurt rahvusvahelist võistlust lätlased (õigupoolest isegi kahte võistlust aastas) , Leedus toimub juba mitu aastat järjest suur rahvusvaheline võistlus ning nö. suurim rahvusvaheline võistlus toimub Valgevenes. Neil võistlustel osalevad koerad Lätist, Leedust, Venemaalt, Valgevenest ja Ukrainast. Eelmisest aastast alustas RV võistluste traditsiooniga ka Soome. Mis on Eesti seis? Mainisin suvel EKL - KKK s IPO arengu eest vastutavale inimesele, et meil peaksid võistlused olema avatud ja võimalikult lahtised. Vastuseks ütles ta, et Eesti MV stele küll ei või välismaalasi lasta. Miks peavad nad siia võitma tulema?  Kuna oma sportlasi on vähe, siis võiksime hakata hoopis IPO Eesti MV ste raames korraldama BH võistlusi.  Minu arust on sellega üsnagi selgelt öeldud välja seisukoht, mis iseloomustab hästi kehtivat olukorda.

Tegelikult ongi kurb praeguse Eesti IPO/ KK koeraspordi juures see, et üsna sama seltskond, kes on määranud arenguid ESLÜ s määrab nüüd arenguid ka EKL tasemel. Ei pea olema üldse mingi selgeltnägija, et kujutada ette edaspidist.  Kurb muidugi kõige selle juures on asjaolu, et lisaks kipub praegune EKL - KKK juhtkond ka üsna tugevalt "oma asja" ajavat. Kui ma nüüd eksin, siis lugege ise läbi järgnev ja andke ise hinnang.

Lugege seda kirjutist suvest, mis nüüdseks on lõpuni jõudnud http://sportkoer.blogspot.com.ee/2016/08/koerasport-eesti-kennelliit-ja-ekl-kkk_15.html
Lugu lõppes selliselt, et FCI IPO - FH MM l käijatele tasus EKL juhatus vaid minimaalsed kulud. Kolmandale MM l startijale (mina ja Tüüp) ei tasutud isegi mitte stardimaksu, mille maksid mulle pärast omast taskust Aarne ja Greta kinni, mille eest ma olen tänulik.  EKL - KKK isegi ei arutanud antud teemat, kuigi kõik paberid olid täidetud nii nagu nõuti ja mille pärast meid kotiti ligi pool aastat. Kui meile ei võimaldanud isegi mitte kolmanda koera stardimaksu maksta justkui kehtiv EKL juhatuse otsus keelaks, siis näiteks suvel korraldas IPO Eesti MV si klubi Koertedressuur Canis OÜ, mille omanik on muuhulgas ka EKL - KKK eestseisuse liige ning vastutaja. IPO võistluse korraldamisele kulutati tavapärasest märkimisväärselt rohkem ning EKL - KKK otsustas kulud hüvitada summas  1790 EUR, mis ületab üle kahe korra EKL juhatusega kinnitatud piirsummad . Ehk siis selle otsuse tegemisel polnud üldse oluline, mis otsused eelnevalt kehtivad ja kuidas kord ette näeb.  Samas näiteks korraldas Sportkoer sügisel IPO - FH Eesti MV si millega jäime 318,52 EUR miinusesse. EKL hüvitas sellest 316 EUR, kuna justkui EKL varasemad otsused ei võimalda rohkem. Ehk siis  me jäime lõppkokkuvõttes korraldusega küll sümboolselt aga siiski  miinusesse, sest EKL ei saanud rohkem raha maksta. Võrdluseks olgu toodud, et IPO eestikate hüvitamise nö. piirsumma on 920 EUR ning IPO - FH Eestikate hüvitamise piirsumma  620 EUR.

Kui te lugesite nüüd seda viimast lõiku, siis kui aus või mõistetav tundub antud tegevus või kuivõrd on see pigem jälle selline siseringi mäng. Lihtsalt repliigi korras olgu öeldud, et Sportkoera poolt korraldatud IPO - FH Eesti MV ste kohta ütles IPO/FH eest vastutav inimene EKL is vaid kaks lauset : enne võistlust kirjutas ürituse Facebooki lehele, et põllud on kehvasti valitud (kuigi ta tegelikult ei olnud põlde isegi mitte näinud ega teadnud nende täpet asukohta) ning võistluste ajal kommenteeris peakorraldajale, et jäljed olid liiga lühikesed (kuigi jäljed olid mõõdetud kõigile võrdselt meetrites ja ületasid osasid eelmise aasta jälgi pikkuses kahekordselt). Olles ise võistelnud oli ta võistluspaigas peaaegu lõpetamiseni. Samas lahkus enne autasustamist. Kui näiteks  IPO Eesti MV ste autasusustamisele sõitis spetsiaalselt kohale isegi EKL - KKK esimees, siis IPO - FH Eestikate autasustamisel polnud mitte ühtegi EKL - KKK ega EKL esindajat. Muide võite kerida nii EKL kui ka EKL - KKK Facebooki või kodulehelt. Kuskul pole isegi poolt sõna tulemustest või sellest et üldse kogu võistlus oleks toimunud.  Kuidas tundub? Kas aus ja arendav?

Kuivõrd ma teema alguses mainisin lisaks IPO - la ka KK -d, siis kirjutaks mõne sõna ka KK -st.
Kuulekuskoolitus on nagu IPO väike vend. Tegemist on teenistuskoertele suunatud Eesti kohaliku alaga. Ala on loodud ennekõike lähtuvalt sellest, et Eesti erinevas paigus oleks võimalik harrastada lihtsat kuulekusala, milles oleks võimalik hinnata teenistustõugu koerte kvaliteeti  (materjali ja koolituse). Kuna see ei sisalda jälge, A tõket, mida igale poole on keerukas ehitada ega ka varrrukat, mis sõltub varrukamehe olemasolust, on KK tegelikult hästi selgelt Eesti kuulekuse koolitust iseloomustav ala. See näitab, kui head on meil koerad nö. suures pildis ja kui hea on meie koolitus know -how. KK hetkeseisu iseloomustab väga hästi aasta parimate valimise tabel. Aasta parima konkursil läheb arvesse 3 parimat KK tulemust. Sel aastal oli Eestis vaid 5 (viis) koera, kes tegid 3 starti. Päris hull.  Kusjuures viiendale kohale tuli koer, kelle kaks tulemust kolmest on tehtud hindele rahuldav. Kui vaadata võistluste tulemusi, siis enamjaolt jäävad tulemused rahuldava ja hea piirimaile.  Kokkuvõttes iseloomustab see ju vaid ühte - meie kuulekuse koolitamise tase on kukkunud sellisele nivoole, et võib peaaegu et öelda, et seda polegi enam olemas. Aga selleks, et asi ei näeks välja nii hull, otsustas praegu tüüri juures olev seltskond oma esimese otsusena lasta lihtsamaks üle 10 aasta püsinud KK tsempioni latti. Ikka selleks, et tsempione juurde tuleks. Ehk siis kui meie oskused ja koerte tase kukuvad, siis oluline pole mitte areneda, vaid laseme latti alalpoole, et ikka lahedaid diplomeid ja karikaid tuleks sama palju. Kas kõlab üsna sarnaselt nagu ülalpool kirjeldatud IPO "arendamine".

Seda teemat võiks veel pikalt jätkata, kuid arvaks, et siinkohal võiks joone alla tõmmata. Kas ma näen tunneli lõpus valgust? Tegelikult ausalt öeldes ei näe. Hetkel valitseb IPO/ KK poolel seis, kus nii ESLÜ d kui EKL  poolel juhib üks ja sama seltskond, kes ajab üsna sama joont.  See joon on suunatud ennekõike suunal, et tore on luua omadele võimalusi ja pärjata keskpärasust karikate ja tiitlitega. See seltskond on loonud nii tugeva fooni, et sellest ei murra läbi nö. uued tulejad. Kuna uusi tulijaid ei tule juurde juba jupp aega, siis kärbubki sport vaikselt aga stabiilselt. Olen üritanud uusi tulijaid pilti tuua nii palju, kui jaksan, kuid isegi omades seljataga Sportkoera tuge on uutel tulijatel raske läbi murda sellest klaasist seinast. Ammugi siis päris üksi tulla üritavatel ei ole see võimalik. Seni, kuni ei tule aga spordi juurde laiema maailmavaatega avatumaid inimesi ei muutu kahjuks midagi.  Täna on see klaasist sein aga kahjuks nii tugev, et sellest läbi murda pole nii pea võimalik. Seina aitab tugevana hoida ka üldine valitsev arvamus. Kui ikka rohkem ja rohkem inimesi kritiseeriks valitsevat olukorda ning üritaks midagi muuta, mõraneks ka sein. Täna on aga täiesti tunnetatav, et mingil põhjusel inimesed ei julge/ ei taha või ei viitsi ning see aitabki sel status quol säilida.

Siia lõpetuseks ütleks veel, et aplodeerin püsti seistes Agilityle, kes on suuutnud oluliselt targemalt asju ajada. Kindlasti on oma roll siin asjaolus, et läbi kutsikamüügi on KK ja IPO paratamatult seotud rahaga ning rahal on paha komme asju teinekord nihu keerata. Kui rääkida avatusest, siis siiia lõppu on kohane tuua võrdlus Agility poolelt. Agilitys võistles sel aastal 410 koera, kelledest  116 olid väliskoerad ja 42 tõutud koerad.  Mõelge selle avaatuse peale ja kujutage nüüd võrdluseks ette IPO poolele tekitatud seisva veega tiiki ja arenguks vajalikud eeldused jooksevadki kätte.

Selleks, et et arengud võtaksid suuna ülesse poleks tegelikult üldse püalju vaja teha:
1. Teha kõik võistlused lahtiseks ja avatuks kõikidele tõugudele ja piiri tagant tulijatele.
2. Teha tiitlivõistluseid ainult staadionitel. Isegi koolistaadion on parem, kui treeningplats ning sellise staadioni kulu on tegelikult üsna sümboolne.
3. Korraldada jäljeosa pigem raskematel põldudel.
4. Kutsuda hindama kohtunikke, kes kas on hinnanud FCI MV si või näitaks rahalistel kaalutlustel Soomest kutsudes vaadata neid kes on rohkem hinnanud viimaste aastate Soome MV si.
Pakuks, et kui hoida seda suunda näiteks 3-4 aastat, oleksime me ca 5- 6 aasta pärast juba oluliselt paremas seisus.