Jäljekoolitusest ja oma koerast

Olen siia blogisse kirjutanud päris palju artikleid jäljekoolitusest.  Need seletavad lahti minu nägemust jäljest ja selle koolitamisest. Olen kirjutanud Sportkoera kodulehele ka koondava artikli jäljekoolitusest. Nüüd kus 2016 aasta jäljehooaeg on läbi tundus mõistlik olevat kirjutada üks natuke kokkuvõtvam lugu siia juurde.







Koera koolitamine jäljel tähendab seda, et ühest küljest tuleb koerale anda mõista mida me temast jäljel soovime ning teisalt osata lugeda koera käitumist sellisel tasemel, et saaks aru, mida koer tunneb ning kuidas koer meie poolt antavast sõnumist aru saab. Jäljekoolitus erineb üsna suuresti kuulekuse ja kaitse koolitusest, kuivõrd ta on oluliselt vähem tehniline.  Kuulekuses on vaja koerale luua vajalik meeleolu, lasta tal sellss meeleolus teha soovitud harjutus ning siis selle eest kiita.  See on nagu teatud mudel. Lased koeral teha teatud mudelile vastavat käitumist ning annad tagasisidet, et just seda sa soovisidki. Ma ei taha üldse mitte öelda, et kuulekuse koolitamine on lihtne . Ega koera saamine soovitavasse meeleolusse ning selels meeleolus teatud kujul soorituse tegema saamine pole üldse mittte lihtsad, kuid siiski erinevus jäljets on päris suur.  Nimelt kuulekuses saab selel vajaliku soorituse ära premeerida või  siis mitte premeerida.  Kui koer teeb soorituse, siis preemia alati kinistab seda ning läbi kogemuse ja korduste see sooritus kinnistubki. Teisisõnu on kuulekuses võimalik kogu nö. kuulekus jaotada väikesteks ja veel väiksemateks tükkideks ja siis nende eest premeerida või anda negatiivset tagasisidet. Läbi nende mälupiltide, millele järgneb meie reaktsioon koer õpibki. Kaitses on veidi sarnane olukord ehk eeldame koeralt teatud käitumist, ehitame ülesse ta meeleolu ja võimaldame tal teha teatud käitumist selles meeleolus ning siis premeerime selle eest. Selline harjutuste ülesehitus võimaldab teha vajalikkke pause ehk jaotada kogu treening tükkideks ja iga tükki käsitleda eraldi.

Jälge paraku tükikeste haaval treenida ei saa.  Oletame, et kuulekuse trenn koosneb 15 minutist aktiivsest treeningust. Üldjuhul see tähendab näiteks 30 - 40 erinevate harjutuste kordust, mis on omavahel kõik eraldatud. Minnes ajama jälge võib ka treeningjälg väldata 15 minutit. See on aga justkui kõik üks ühene tervik.  Oletame, et koer ajab 5-6 sammu täiesti ideaalselt vajalikus meeleolus ning soovitud täpsusega. Kui me teeks kuulekust, siis nüüd sellele hetkel me vabastaks koera ja annaks talle palli. Jälga aga paraku jätkub. Järgnevalt ajab koer 5- 6 sammu täiesti vales meeelolus ja ebatäpselt.  Kui me nüüd kõnnime koeral kogu selel aja rihma otsas järgi, siis mile põhjal peaks koer aru saama, et esimesed 5-6 sammu olid sooritatud nii, nagu me tahame ja järgmised 5-6 olid sooritanud valesti? Tegelikult ju ei saagi.

Jälje ajamise juures on tegelikult lisaks täpsusele väga oluline vajaliku meeleolu olemasolu.  Koer suudab head jälge ajada vaid teatud meeleolus olles. Siis suudab ta enesekindlalt lahendada probleeme, olla täpne, mitte muutuda lohakaks, analüüsida jne.  Kui nüüd anda koerale rihma teises otsas järgnedes vajalikku tagasisidet, siis me peaks justkui premeerima mitte ainult seda täpsust, mida koer ülesse näitab vaid ka meeleolu. See muudabki kogu töö keeruliseks. Suurema kogemusega koeraga läheb lihtsamaks, kuivõrd ühel hetkel vajalik meeleolu = täpsus ning seetõttu peab ennekõike treenima meeleolu.

Toon siia ühe sellise näite. Koer töötab jäljel 6 sammu vajalikus meeleolus ja täpselt ning leiab viimasest sammust maiuse. See on ju teatud mõttes preemia. Maius tekitab koeras väikese meeleolu muutuse, mistõttu koer ei aja järgnevat 6 sammu vajalikus meeleolus ja täpsusega ning leiab jälle maiuse.  Kuidas peaks koer sellest nüüd aru saama? Tegelikult ju ei saagi midagi. Selliselt tekivadki jäljel konfliktid ja see muudabki jäljel koerakoolitamise üsna vastuoluliseks.

Minu arusaamad jäljekoolitusest hakkasid olulisel määral arenema peale seda, kui ka enda jaoks jäljekoolituse just eelpool kirjeldatud osas analüütiliselt must - valgelt lahti lõin. See tähendab, et minu jaoks on koeral jäljel töötamine võimalik vaid ühes konkreetses pildis. Alates esimeset trennist liigub iga trenn selle pildi suunas ning kogu selle tee vältel üritan säilitada võimalikult must - valget arusaama. Sellest kõigest mooodustubki nö. terviklik süsteem. Kirjutan siia nö. alapunktidena lahti.
1. Kutsikale õpetatakse samm sammus vasak - parem liikumist, kuna see on ainuõige vajalik vorm ning vajalik oleks, et kutsikas sellest kohe aru saaks.
2. Sammudest võetakse võimalikult ruttu toitu vähemaks, et kutsikas saaks aru, et ta peab ajama samm - sammus vasak - parem tühja jälge, millel pole mittte toidu lõhn vaid jälje lõhn.
3. Jälg koosneb erinevatest pinnastest, erikujulistest nurkadest, erivanusest jäljest, ristuvates võõrastest jälgedest ja pinnasemuutustest. See loob koerale pildi, et kõik need komponendid ongi JÄLG. sellisel juhul on jäljel kogu aeg üks ja ainuke sisu ning koera jaoks on see kõik mis trennides toimub üks ja sama asi. Kuivõrd kutsikas omandab kõiki oskusi ja kogemusi meeletult kiiresti, siis lähenedes nö. must- valgelt võimaldabki kutsikaga kiiresti edasi liikuda.

See, kuidas ma oma koeraga kutsikaeas edasi liikusin on hästi näha järgnevas videos.


Meeleoluga on asi veidi teine.  Lähtuvalt vanusest ei suuda kutsikas arusaadavalt olla samas meeleolus, nagu täiskasvanud koer, samuti ei suuda noor koer olla samas meeleolus.  Seega toimub vajaliku meeleolu saavutamine nö. suunatud liikumise kujul. Ehk kõik trennid mis toimuvad viivad nö. ühes suunas.

Toon näite. Koolitan kutsikale alates üsna esimestest jälgedest, et nurk on teatud mõttes ülesanne, mis vaja lahendada ning see lahendamine peab toimuma tõusva aktiivsusega. Järgnevalt tõstan koera aktiivsust ka muude probleemide lahendamisel. See tähendab seda, et koerale kinnistub juba kutsikaeast alates kindel arusaam, et probleeme saab lahendada ning seda peab tegema aktiivselt. Kui nüüd võistluskoera eas tulevad jäljel ette probleemid, siis koer otsib nendele aktiivselt lahendust. Osad koolitajad koolitavad koeri selliselt, et koer on kogu jälje ajamise aja võimalikult madalas instinktis ning ajab rahulikult samm - sammus. Kui koeralt nõutakse läbi sundimise, et ta peab olema madalas instinktis, siis ta kindlasti seda ka on. Seni , kuni koer on väga täpne ja olud teatud piirini lihtsad töötab see hästi. Probleeme aga paraku ei saa koer lahendada passiivselt. Ehk siis kõik on seni hea, kuni ei tule mingeid tõsisemaid probleeme ette. Kui tulevad tõsisemad probleemid, mis tõstavad koera stressi, siis koer omamata oskust aktiivselt lahendust otsida või minna pigem passiivsuse poole. Passiivsus võib väljenduda mitmel erineval moel- see võib tähendada töö lõpetamist, sihtut otsimist või näiteks ka FH jäljel ristuvale jäljele minekut.

Eelneva näite põhjal tahangi öelda, et kutsikaeas alustatakse nö. aktiivsuse ülesehitamist, mis vanuse suurenedes omandab natuke haaval teistsugust värvinut. Kui kutsikaeas on aktiivsuse poole lülitumine tingitud näiteks nurgast (probleemist) või negatiivsest mõjutusest (milleks on ju tegelikult ka vastu veerev probleem). Siis vanemast peast õpetan ma koera aktiivsuse poole üle minema läbi stressiolukordade serveerimise. See tähendab, et ma tekitan jäljele stressiolukorra ning ootan, et koer muutuks selle lahendamisel aktiivseks.  Aktiivseks muutumne on premeeriv ehk koer tunneb, et ta suudab lahendada probleemi.

Aktiivseks muutumisel on üks ebameeldiv kõrvalprobleem. Kui koer muutub liiga järsult liiga aktiivseks, siis võib see kaasa tuua järgneva eksimuse. Minu koer on näiteks IPO 3 jälgedel kaotanud seetõttu punkte, et ta muutub aktiivsemaks peale nurka. See toob kaasa mõningase  kiirendamise, milel käigus tõuseb ka nina mõnevõrra. See aga võtab punkte maha. Kui ma mõtlen selel peale, mida ma olen koeraga teinud ja mida ma teen edasi, siis ma arvestan ka koera eaga ning tema natuuri nö. loomuomase muutumisega. See tähendab seda, et vanus korrrigeerib liigse aktiveerumise ise ära. Lõpptulemuseks säilub koerapoolne oskus probleeme aktiivselt lahendada, kuid ei kaasne emotsiooni plahvatust ja kiirendamist.

Igasuguse koerakoolitusega on see lugu, et tuleb näha koera koolituslikku arengukaart alates kutsikaeast kuni võistluskoerani. Tuleb nö. osata näha kutsika - ja noore koera eas tehtud harjutuste mõtet nö. terviklikus pildis ja osata teha nö. algfaasis mingeid asju, mis toodavad lõppfaasis mingeid olulisi komponente.

See, kuidas mina koeri jäljel koolitan, ongi terviklik minu poolt väljatöötatud jäljekoolitussüsteem. Ehk igas vanuseastmes on teatud asjad, mis omavad tervikus teatud tähtsust ja mõtet. See terviklik süsteem koosneb siis nö. must valgelt tehnilise soorituse ja meeleolu ülesehitamisest. Lõppkokkuvõttes on koeral olemas tehniline teadmine ning väljakujunenud oskus üritada ise teatud meeleolu leida. Minu süsteemis on väga oluline roll just selles, et koer oskaks seda vajalikku meeleolu püüda nii stressis olles kui ka lihtsates tingimustest töötades.  See meeleolu on nagu tõotatud maa, kuhu koer püüdleb. See terviklik süsteem just sellise ülesehitusega, nagu ta on, on just see põhjus, miks mind kutsutakse nii palju piiri taha seminare tegema. Kuna minu metoodika erineb üsna suuresti enamlevinud traditsioonilistest meetoditest, siis  pakub see iniemstele huvi. Samuti meeldib inimestele see must- valge ülesehitus, mis tagab koertele üsna selge ja konfliktivaba ning läbi selle kiirema edasiliikumise. Sel aastal käisin nii mitu korda Soomes ja Taanis seminare tegemas, et rohkem sellesse aastasse ei mahtunud kahjuks. Järgmiseks aastaks on mul juba ees 4 seminari kutset Soome ja Taani.

Kui ma võtan oma koera, siis ma olen tema edasiliikumisega hästi rahul. Mõeldes oma metoodika nö. tervikliku toimimise peale, siis ma olen suutnud oma koera viia edasi enam vähem selliselt nagu ideaalsi õigeks peaks. Suurim probleem kipub olema asjaolu, et Tüüp ei ole mingi hea jäljekoer. Esiteks ta ei armasta toitu ja seetõttu ei saa teda toiduga motiveerida. Teiseks on ta üsna plahvatava iseloomua, mistõttu aktiveerumine läheb teinekord liiga suure hooga liiga kõrgele.  Samas näen siiski tervikus head suundumust, kuivõrd koos iseloomu rahunemisega loksuvad vaikselt erinevad komponendid paika. Pakuks, et järgmiseks aastaks on võimalik ta saada üsna sellisel kujul ajama jäljel, nagu ta ideaalis võiks ajada.

Kui mõelda Tüübi tulemustele, siis ta on lõhkunud väga paljusid piire. Kui vaadata tema treeningvidoeid, siis pakuks, et pole palju koeri maailmas, kes 5- 6 vanuses ajaksid selliselt jälge, nagu minu koer ajas. See oli muide ka põhjuseks ,miks mind kutsuti Uus Meremaale seminari tegema. Inimesed nägid neid videoid ja kuna see oli üksjagu unikaalne, sisi taheti, et ma tuleks seda lahti seletama. Mu koer tegi esimese stardi FH 1- s olles kõigest 18 kuune. Ta küll läks ära ristuvale jäljele, kuid kuni selle veani ajas ta väga kenat jälge. Sellest on Sportkeora kodulehel olemas ka video. Koera töö nägi välja sarnane, nagu meil Eestis ollakse harjutud nägema alles 3-4 aastaste koerte juures.
Tüüp jõudis möödunud sügisel medalile Eesti mestrivõistlustel olles täpselt 2,5 aastane.  Võrdluseks toon välja, et Eesti senisemad edukaimad jäljekoerad Unerschrocken Wimba oli 4,5 aastane kui tegi FH1 esimese stardi.  Sannu ehk Tulikuuma Sähkövirta tegi oma esimese FH 1 stardi ka vanuses 4 aastat.
Kevadel startis Tüüp FCI IPO - FH MM l olles läbi aegade üks noorimaid koeri (täpselt 3 aastane), kes on FCI IPO - FH MM l startinud. Ühel jäljel jäi küll tulemus saavutamata, kuid arvestdes tingimusi ning läbikukkujate nimekirja oli see igati loogiline.  Nüüd sügisel startis Tüüp jälle IPO - FH MM l olles 3,5 aastane ning võitis meistritiitli.  Selle tulemusega täitis ta ühtlasi ka FH Töötsempioni tiitli nõuded. Nagu öeldud, on need kõik senised tulemused ja sammud üsna unikaalsed. Lõppkokkuvõttes loetakse tibusid alati sügisel ning nagu ma eelpool juba ka mainisin  ei ole Tüüp mittte jäljes veel sellel tasemel, kuhu ta peaks ideaalis jõudma.

Põhjus, miks ma tõin siin välja Tüübi saavutused on ennekõike tingitud asjaolust, et mul on oma metoodika, kuidas ma jälge koolitan. See metoodika on tootnud paljudele õpilastele väga häid tulemusi ning oma koer on nö. parim näide sellest, kuidas minu silmis võiks areng toimuda.  Ma ei taha öelda, et minu metoodika on kuidagi parem, kui teiste omad vaid pigem üritan iniemsi panan nö. teises mõõtmes mõtlema.  Jäljele peab lähenema sellise nurga alt, nagu koer seda tajub. Selleks tuleb ära unustada jälje koolitamine vaid üritada anda koerale mõista mida me tahame saada ning premeerida soovitud meeleolu ja tehnilist sooritust.  See toodab tulemust. Tüübi treeningutest on olemas pikk blogi Royal Canini lehel. Sealt saab jub atäpsemalt lugeda ja vaadata, mida ma mingil hetkel koeraga tegin. Blogi saab lähiajal kolitud uuele aadressile ning sisi tulevad sinan juurde ka viimase poole aasta jooksul kirjutatud lood, mida seal praegu näha ei ole.