IPO - FH Eesti meistrivõistlustest

Möödunud nädalavahetusel toimunud IPO-FH eestikatega oli mitmeid selliseid nüansse ja detaile, mida sooviks lahti kirjutada ja- seletada. Kuna võistlusi vaatamas ei olnud just liiga palju inimesi, siis ehk annab see tekst mõnevõrra ülevaadet toimunust. IPO-FH Eesti meistrivõistlusi on korraldatud alates aastast 2009 ning need on toimunud 6 korda. Käesolevas loos kirjutaks lahti veidi viimase võistluste tausta. Illustreeriks seda fotode ja videotega. Sel aastal oli võistluste korraldajaks Sportkoer. Hakates võistlust aasta tagasi planeerima seadsime me endale mõningased eesmärgid:

1. Korraldada võistlus meetrites mõõdetud jälgedega. Kirjutan selle pikemalt lahti allpool, mida see tähendab.
2. Leida tavapärasest raskemad põllud, mis oleksid võistlejatele võimalikult ühesugused.
3. Anda võistluste kohta võimalikult vara ja võimalikult palju infot (ajakava, kogunemiskohad jne)
4. Kutsuma võistlust hindama võimalikult hea kohtunik.

Alustaks siis jälgede planeerimisest. IPO eeskirjas on öeldud, et jäljed kõnnitakse põllule tavalise sammuga, tavaliseks sammupikkuseks võiks arvestada ca. 70 cm. Kui me arvestme, et IPO-FH jälje pikkus on miinimumis 1800 sammu, siis see tähendaks ca. 1260 m pikkust jälge. Ma ei kujuta ette, kui paljud inimesed on oma tavalist kõndimise sammu üldse mõõtnud. Seda on kõige lihtsam teha nii, et jalutate ca. 15-20 sammu ja siis mõõdate selle vahemaa ära ja jagate sammuda arvuga. 70 cm samm on kindlasti naisterahvaste jaoks liiga pikk. Meil Eestis on pigem reegliks, et jäljed kõnnitakse kergelt rõhutatud sammudega (aeglane käik) ning sammu pikkus jääb kuhugi 45-50 cm kanti. Ma olen osadel võistlustel huvipärast võtnud jäljele kaasa Garmini käsi GPS ning salvestanud oma võistlusjälje. Näiteks minu eelmise aasta Eestikate ühe jälje pikkus oli 794 meetrit, mis teeb sammu pikkuseks 44 cm. Samas on meil ka mõned sellised jäljetegijad, kelle samm on oluliselt pikem. Kui nüüd jäljetegija samm on ühel 45 cm ja teisel 55 cm, siis tuleb jälgede pikkustesse väga suur vahe sisse. Pikkuste vahe tuleb sellisel juhul ligi 200 m. See seab erinevad võistlejad ebavõrdsesse olukorda. Samas FH tegelik tase tulebki tavaliset välja just lõpumeetritel, kus koer väsima hakkab ja seetõttu rohkem vigasid võib teha. Soomlased on juba päris pikalt korraldanud tiitlivõistlusi selliselt, et jäljed pannaks emaha meetrites. See kipub seal olema juba tradistioon. Olles käinud sel aastal päris palju Soomes kohtunikuna hindamas uurisingi nende käest lähemalt, et kuidas nad seda täpsemalt teevad. Sain sealt väga häid nõuandeid. 2016. aasta IPO-FH eestikate jäljekoordinaator ning inimene, kes pea üksi kõik töö ära tegi, oli Mari. Ta oli minuga osadel võistlustel Soomes kaasas ja sai ka üsna hea ettekujutuse jälgede sellisest planeerimisest. Otsustasime selle aasta eestikate FH jäljed planeerida 60 cm sammuga, et hüpe senitoimunud võistluste jälgede pikkustelt ei oleks liiga järsk liiga pikkade jälgede suunal. 60 cm sammuga tuli jälgede pikkuseks ca. 1080-1100 meetrit. Kui nüüd võrrelda seda numbrit minu eelmise aasta võistlusjäljega, siis pikkuse vahe oli ca. 300 m ehk väga suur. 

Mari andis mulle pärast võistlust selle loo tarbeks ühe jälje tööversiooni joonise, millelt on hästi näha, milline oli jäljeskeem ning kuidas see jäljetegijatele lahti seletati.

Kui te vaatae nüüd seda pilti, siis seal on märkidega ära määratud kõik olulisemad kohad. Esimene sirge on kohakuti elektripostiga, esimene sirge lõppeb vasakul kraaviäärse võsa sees oleva augu juures, kuhu paigutati lipp. Sealt tuleb keerata teravnurk sihiga väljaspool jälge olevale postile (milleni viib joonisel õrn joon). Järgnev teravnurk tuleb teha ca. 30 m enne posti. Kaarele minnakse kraavi ääres oleva posti juurest ja raadius tehakse ümber puu. Selliselt olid määratud enamik sirgeid. See tähendas, et kuigi sirge pikkuseks oli määratud näiteks 200 sammu, siis lühema sammuga inimesel tuli sirge oluliselt rohkema sammude arvuga jne. Loomulikult jälgisid kogenud jäljetegijad ka pinnast ja tegid selle põhjal skeemis väikesi korrektuure. Kõikidel jälgedel oli pikkus seega ligikaudu sama. Planeerimise muutis raskeks see, et kõik looduslikud märgid tuli täpselt üle vaadata ja kaardile kanda ning lisaks paigutada põllule poste kohtadesse, kus märke ei leidunud piisavalt. Ostsime jälgede tegemiseks 60 elektrikarjuse posti ning mõõduratta, mis on allpool pildil.

Mari käis ca nädal enne läbi kõik põllud ja mõõtis maha kõik vajalikud märgid kasutades seda mõõteriista. Võite ette kujutada, kui suur töö see oli. Kasutusse läksid sisuliselt kõik 60 märki . Märgid paigutas ta selliselt, et need ei oleks süsteemselt ning ei oleks jäljele liiga lähedal.  Enamuse märkidest eemaldas tema või valejälje tegija peale jälje mahapanemist, et need ei jääks võistlejatele liigselt silma. Olen ise olnud ka korrra IPO-FH eestikate koordinaator ning koordineerinud päris palju FH ja IPO võistlusi. Ütlen täiesti ausalt, et lahterdades lihtsalt põllu tükkideks on tehtava töö hulk vaid pisike osa sellest, kui palju võtab selline meetrites markeerimine aega. Mari põhimõtteliselt tegeles sellega kogu viimase nädala ja magas ööl vastu laupäeva 5 tundi ja ööl vastu pühapäeva alla 4, sest planeerimist oli nii palju. Lõpptulemus oli selline, et kõik vajalikud jäljed olid meetrites sama pikkused ning samas eeldatavasti ka jäljetegijatele lihtsamad maha panna.

Põldudest. IPO-FH eestikatel pole kunagi olud nii palju võistlejaid. Vaja oli põldu kokku 20 jälje jaoks. Eesmärk oli leida seniste võistluste raskeimad põllud, mis nõuaks koeralt lahendamisoskusi ja vastupidavust. See tähendab, et põllud peaksid olema ebaühtlased, muutuvad struktuuris ning loomulikult kõigile sarnased. Põldu oli vaja ca. 130 Ha mulda ja 130 Ha rohtu. See oli päris kõva väljakutse. Mina tegelesin põldude leidmisega. See tähendab, et ma sõitsin Harju maakonnas kokku ca. 300 km vaadates üle põldude seisukorra (mis on niidetud, mis küntud jne) ning suhtlesin maaomanikega. Selle lõpptulemusena saime tegelikult mõlemaid põlde dubleeritult. Mari käis vaatas põllud üle nendest nö. üle jalutades ja kontrollides nende vastavust aerofotodele ja tegi lõplikud otsused. Kuivõrd põllumajandustööd on sügisel päris tihedad, siis põldude olukord muutus üsna kõvasti. Seepärast jäidki mõlema piirkonna põllud veel nö. valikusse. Lähtuvalt võrdsematest pinnastest olid eelistatud Tallinnale lähemal asuvad põllud. Eks sellel valikul oli nii plusse kui miinuseid. Tallinnale lähemale oli lihtsam tulla nii jäljetegijatel kui ka pealtvaatajatel, kuid samas jäid osad rohupõllud jäid väga lähedale põldudele, millel rahvas sageli treenib, nii et tekkis kõhklus, et äkki enne ja pärast trenni lastakse koeri ka teistele põldudele nö. jooksma vms. Seepärast saigi üles pandud piirkonna kaart, kus põllud paiknevad ning sellega seoses soovitus, et neil põldudel ei treenitaks. Kuigi peale selle pildi äratoomist oli internetist näha märkusi, et võistlused tehakse treeningpõldudel ning see ei ole normaalne, väidaks üsna kaljukindlalt, et nendel rohupõldudel pole tegelikkuses keegi kunagi treeninud. Kuivõrd otsem tee põldudele oli eratee, kus sõita ei tohi, ei kujuta väga ette, et keegi seal omanikega jagelemas tahtis käia.
Mullapõldude osas me kaarti ülesse panna ei tahtnud, kuivõrd mullal treenitakse üldiselt vähem ja seetõttu on vähetõenäoline, et nüüd hooaja lõpus keegi sinna satub. Paraku aga Mari siiski  kohtas seal paari inimest ning seetõttu sai ka mullapõldude kohta kaart ülesse. Põlluosa, kus inimesed olid teeninud jäi ka kohe automaatselt planeeringust välja ja survestas mõnevõrra koordineerimise tööd.

Nagu öeldud olid nii rohupõllud kui ka mullapõllud üsna nõudlikud, sisaldades vahelduvaid olusid ning kiirelt muutuvat keerukust. Kahjuks kõikidele täiesti identset põldu sellises mahus pole võimalik leida, mistõttu põldudes oli väike vahe sees, kuid see oli tõesti väga väike. Käisin laupäeval peale jälgede lõppu läbi rohupõllud, et vaadat ka oma silmaga üle põldude iseloom ning erinevused. Nagu öeldakse "oma silm on kuningas". Tegin ka pilti.

Rohupõllud olid valdavalt sellised

Nad olid madalad ning neil oli sees traktori radasid ning ebaühtlast rohtu. Põllusiilude jõepoolses otsas olid aga sees ka sellised alad

Neid alasid oli kõige rohkem ilmselt Merikese, Anu ja minu jälgedel. Minul sattusid sellele alale nii teravnurgad kui ka ristuvad jäljed ehk võiks öelda, et loosiga mul sedapuhku just eriliselt ei vedanud.

Kuivõrd mullapõllu jälgede teemal sai juba pühapäeval netist lugeda igasuguseid värvilisi arvamusi, siis otsustasin võistlustele järgneva kahe päeva õhtul käia läbi KÕIK ide võistlejate mullajäljed ja filmida ülesse jälgede iseloomustavamad kohad. Siinkohal jagaksingi neid videoid.  Mullapõllud olid kahesuguse iseloomuga. Kõikidel jälgedel oli sees põlluosasid, kus muld oli pehmem ning kus isegi 2 päeva peale võistlust oli selgelt näha pühapäevased jäljed. Samas oli kõikidel võistlejatel sees alasid, kus näha ei olnud mitte midagi. Tegemist oli üleküntud põldudega, kus täna kuivale sügisele moodustas küntud pind mullakamakatest kohati nagu killustiktee. Samas polnud tegemist miskit moodi ülejõu käivate põldudega ning nagu te ka videotelt näete, siis olid nad ka suhteliselt siledad. Põhjus, miks ma väidan, et põllud olid täiesti aetavad on see, et Aarne koer ajas jälje kuni läbikukkumiseni täiesti võrratult ning oli selleks hetkeks kaotanud vaid pool punkti, Reelika koer ajas  samuti võrratu jälje kaotades enamuse punktidest esemetel ning sama lugu oli ka minu koeraga. Kindlasti ei olnud põllud aga lihtsad ja nõudsid koertelt üsna palju. Mina ei ole oma silmaga ühelgi Eesti senisel võistlusel sellise raskusastmega põlde näinud. Samas arvestdes Eesti FH tasemega ongi ju mõistlik, et me vähehaaval latti hakkame tõstma. Samas võrreldes MM idel nähtud põldudega olid nad ikkagi lihtsamate killast.

Lihtsam põlluosa nägi välja selline: antud video on filmitud kõige lihtsama koha peal ehk nö. ühe poole nö. äärmus. Enamuses siiski jälg näha ei olnud ja need nö. pehmemad kohad olid jupi kõvemad.

Raskem põlluosa selline:

Kuigi põllud olid üsna sarnased olid neil sees väikesed erinevused.  Lihtsamad põllud olid need, kus ajasid Aarne, Tanja, mina ja Triin; kõige raskemad olid Reelika ja Merikese põld. Teised jäid sinna vahele. Raskuse vahe seisnes ennekõike pehme osa hulgas.  Ei tasu nüüd seda eelnevat kommentaari selliselt mõista, et põllud olid nö. erineva raskusega, kuivõrd vahed olid siiski üsna väikesed. Mari paigutas jäljed selliselt, et mõlemas jäljegrupis oli 2 jälge sellel natuke lihtsamal põllul, et mõlemas jäljegrupis nö. loosiõnn määraks. Omamoodi irooniline on see, et sellel nö. lihtsamal põllul sain ainukesena tulemuse mina ning sealt tulid ka pühapäevased ainukesed läbikukkujad. Loosimise osas mainiks siia juurde koheselt, et vältimaks hilisemaid jutte teemal, kuidas Aivo tegi kindlasti endale loosid ja olid kuidagi märgitud ja seetõttu sai ta parema põllu, võtsin ma mõlemal päeval ainukese järelejäänud loosi. Teisisõnu, ma ei osalenudki loosimisel, vaid teised tõmbasid oma ära ja mulle jäi see, mis parasjagu üle jäi. Laupäeval mul loosiga eriti ei vedanud, kuivõrd minu jälje start oli kaugel põllu teises otsas ja just sellel raskemal alal. Pühapäeval sain küll natuke lihtsama põllu, kuid samuti olin ainuke võistleja, kes pidi nii kaugele kõndima. Toonitaks veelkord üle, et see lihtsam põld oli samasugune nagu teised, kuid lihtsalt pehmemat osa oli natuke rohkem.

Nüüd siis mõningad iseloomustavad videod, mis toovad mõnevõrra valgust netis levinud väidetele. Ma võtsin Mari käest skeemid ja kõndisin kahel võistluspäevale järgneval õhtul jäljed läbi.

Triinu jälje esimene sirge oli kõige ebatasasemal pinnal. See oli kõige nö. jämedamalt küntud ja kõige ebatasasem. See on näha ka järgnevalt vidoelt.

Tõsi see ebatasane osa oli oma iseloomult pehme, kuid siiski nõudis koeralt ronimist ja oli seetõttu keerukas. Samas oli tema jälje teine pool kõige pehmem. Seal olid isegi teisipäeva õhtul veel täiesti selgelt nähtavad pühapäevased jäljetegija jäljed.

Greta jälje esimene sirge iseloomustas  kõige kõvemat pinnast. Tõnis, kes oli seal jäljetegija, mainis et isegi toonitades ja jalaga lüües ei jäänud jälge näha. Seda on näha ka antud videost, kus ma üritan põllule jälge sisse lüüa.  Samas kohe peale teravnurka muutus pind oluliselt pehmemaks, et siis mõne aja pärast taas kõvemaks muutuda.

Meeli esimene sirge läks mööda üsna sarnast põlluosa, nagu teistelgi. Sirge teises pooles oli natuke märjem koht, kus vihmaga oli veidi vett seisma jäänud. Õnneks oli seal keskel kuiv osa, mille peale professionaalselt jälge teinud jäljetegija ka jälje pani. Käies põllul videot tegemas ma seal niiskemas osas sõnnikuhaisu ei tundud, kuid väidetevalt oli võistluspäeval seda mõnevõrra olnud. Ju oli siis pühapäevane päev veidi niiskem või lihtsalt tuulevaikne ilm ei puhunud seda haisu minema. Kuivõrd kõik põllud olid enne kündmist tõenäoliselt väetatud, siis niiskemates kohtades oli seda lõhna nö. alt natuke tunda. Ilmselgelt ei olnud tegu värskelt väetatud põlluga või erilise sõnnikualaga.

Minu jälje esimene sirge oli pinnal kus jälge näha ei olnud. Peale esimest teravnurka mõne aja pärast muutus pind veidi lihtsamaks ning jälg oli taas silmaga vaadeldav. Enne teist teravnurka tuli aga ala, kus jälg kadus täielikult ning muutus ka mõnevõrra pind. See oli ka koht, kus minu koer kõige rohkem kontrollis ega usaldanud, et sealt tõesti jälg edasi võib minna. Ma kaotasin jälje ajamise eest vaid 2 punkti, millest pisem osa läks ühelt esemelt startimise eest ning suurem osa just seal tehtud kontrollimise arvelt. Siin videol on see teravnurga koht näha. Minu koera kaar trehvas kogu jälje kõige lihtsamale alale, see võimaldas veidi lihtsamat keskendumist kuid samas tõstis jälle instinkti, mis esemetel kätte maksis.
Siin siis esimese sirge video

Ja siin teravnurga video

Info jagamine. Mari tegi ürituse kohta kodulehe, kus üritasime anda võimalikult operatiivselt infot.
1.  Registreerunud osalised olid üleval 2 nädalat enne võistlust ehk kohe peale regamist järgneval päeval.
2. Jäljegrupid said ülesse nädal enne võistlust hetk peale loosimist
3. Jäljepõldude pildid natuke üle nädala enne võistlust (kohe kui põllud said mingi selguse)
4. Ajakava nädal enne võistlust
5. Kogunemiskohad 3-4 päeva enne võistlust.
Sedavõrd varajane info avaldamine on meil Eestis pigem erand kui reegel.

Avaldades kaardi jäljepõldude asukohtadega tegima ka ajalugu, kuivõrd keegi varem pole seda teinud. Ei leia, et see oleks tingimata vajalik, kuid arvestades, et Tallinnale sama lähedal on toimunud ridamisi tiitlivõistlusi on ikkagi risk väga suur, et neile põldudele satub keegi treenima. Olen tegelikult ka ise sattunud ja tean veel mõnda inimest, kes on sattunud varasematel aastatel võistluspõldudele, kuivõrd me lihtsalt ei teadnud, et need on võistluspõllud.
Panen siia pildi, kust on näha eelnevate aastate põllud.

Punasega on märgitud eelnenud võistlused ja kollasega netti pandud alad, kus palusime mitte treenida.

Kohtunikust. Kutsusime hindama hr Vesa Kuosmaneni Soomest põhjusel, et tegemist on maailmas täiesti unikaalse kogemusega FH sportlasega. Ta on osalenud kõige rohkematel MM del isegi juba ajalt, kui FCI MM d olid veel nimega Euroopa karikas. Lähtuvalt sellega on tal unikaalne kogemus eri põldude raskustest, koerte võimest neil ajada ning samuti määratu kogemus eri koerte jäljeajamise käitumisest. Ka kohtunikustaaz on tal pikk. Kuivõrd ta ei räägi väliskeeli, siis ta ise MM del kohtunik kahjuks pole olnud, küll aga on Soomes palju hinnanud nii IPO kui ka FH poolel. Kahjuks kuulis põllu ääres ka osade inimeste suust kriitikat hindamise erinevate nüansside kohta. Olles ise vaadanud jälgi eemalt ja arvestdes jälgede pikkustega, pean küll tõdema, et põllu äärest vaadeldes jäi ikka suurem osa detaile nägemata. Samas kisub muigele suuu ka see, et eks alati kui saadakse vähem punkte on süüdi kas põld või kohtunik ning alati tundub enda kogemus ja nägemus hindamise osas kõige õigem. Eks tavaliselt avaldavad arvamust ka kõvahäälsemalt just need, kes pole ise ühtegi üritust hinnanud. Loomulikult on küll tegemist subjektiivse alaga ehk õigus oma arvamusele kõigile jääb.

Kokkuvõttes võime tõdeda, et jäime võistlustega kokkuvõttes rahule ning enda arust täitsime suures plaanis eesmärgid, mis seadsime. Taotlesime ka järgnevaks aastaks IPO-FH Eesti MV ste korraldamise õigust, et ühe soojaga korraldada veel üks võistlus. Peale seda kindlasti mõnda aega enam korraldama ei trügi, kuivõrd see on ikka siga suur töö, kui tahta kõik hästi teha. Tänud kõigile kes abis olid. See kõik õnnestus vaid tänu teile.