Eestis toimusid esimesed koeraspordi alased võistlused juba pea 20 aastat tagasi. MM del on käidud ca. 10 aastat ning sama aeg on korraldatud ka Eesti meistrivõistlusi. Ma olen üsna veendunud, et tänasel päeval ei ole enam väga palju inimesi, kes arvavad, et spordis on võimalik olla mistahes koeraga. Mõeldakse aina rohkem koera iseloomuomaduste ja närvisüsteemi peale. Hoopis teine teema on see, kuivõrd osatakse seal vajalikke asju näha ning kuivõrd adekvaatselt hinnata ja väärtustada. Tänases loos kirjutan sellistest komponentidest nagu koera aktiivsus, pehmus/kõvadus ning nende mõjust koera enesekindlusele.
Koeraspordi alasid on mitmeid ning nende alade ülesehitus erineb suuresti. Samuti erinevad aladest lähtuvad nõudmised koertele. On ju täiesti selge, et näiteks kui võrrelda Agilityt või IPO-t, siis nõuded koeramaterjalile on vägagi erinevad. Kui Agilitys toimub enamus tegevust põhinevalt saagiinsitinktist ning tulemuse edukuse määrab ennekõike koerajuhi oskus viia ja säilitada koera sellises meeleolus, kus ta lähtuvalt saagist on maksimaalselt kiire ning samas säilub veel kontrollitavus ja juhitavus. Seega peab nö. kõrgemas instinktis olles koer suutma säilitada niipalju selget pead, et ta saaks aru, mida peab tegema ja kuhu liikuma.Kogu sooritus toimub ju üsna kõrges instinktitasemes ning lisainstinkti kallab koerale juurde kombinatsioon koerajuhi liikumisest, takistustest ja preemiaootusest. IPO poolel aga määrab üsna palju koera aktiivsus ja võimsus. See on ka loogiline, sest tegemist on teenistustõugudele mõeldud alaga. Teenituskoer peab aga olema aktiivne.
Seletaks lahti, mida mõistan aktiivsuse all. Aktiivsus on koera võime ja sisemine soov toota endale ise energiat juurde ning sellele põhinevalt hoida teatavat instinktitaset. Me kõik saame aru, et kui me tahame saada koera kiirendama ja kuhugi kiirelt jooksma, siis lihtsaim moodus on paluda abilisel koera kinni hoida ning joostes eemale kutsuda teda enda juurde. Või siis panna koer käsu alla, eemalduda, motiveerida koera mänguasja või toiduga ning lasta koeral läbida mingi tõke või lihtsalt joosta kiirelt juurde. Oma olemuselt tähendab selline harjutuse ülesehitus seda, et koeral käivitatakse saagiinistinkt, kuivõrd koerajuhil on miskit, mida koer hirmasti tahab ning siis koeral lastakse midagi teha ning koer saab selle miski. Mina nimetakse sellist tegevust reaktiivseks ehk koerajuht teeb midagi ning see tegevus kutsub esile koeral instinkti tõusu ning sellele järgnevalt soovitud tegevuse, mis baseerub antud instinktil. Reaktiivsel tegevusel on see hea omadus, et seni kuni koer ei ole väsinud ning seni, kuni ta saagiinstikt on aktiveeritav on võimalik reaktiivsusele ülesse ehitada palju harjutusi. Kuivõrd saagiinstinkt on küllastuv, siis paratamatult saabub ühel hetkel punkt, kus koer enam sedavõrd ei sütti.
Aktiivsus tähendab aga seda, et koer ei vaja koerajuhi poolset ärritit vaid toodab endale ise nii motivatsiooni kui lisab sinna pidevalt juurde energiat. Olen teenistustõugu koeri treeninud üle 20 aaasta ning pean tõdema, et aktiivsuse puudumine on üks suuremaid puudujääke koeramaterjalis. Loomulikult, kui mõelda aegadele, kus peamise massi koerapordis osalevatest koertest moodustasid näituse liini koerad, siis olekski rumal eeldada, et nad oleksid loomu poolest aktiivsed. Paraku peab aga tõdema, et ka praegusel ajal, kus tööliini koeri on päris palju on see puudujääk kõige rohkem esinev. See käib kaasas osade Eestis kasutavate liinidega ning enamus kutsikaostjaid ei oska sellele mingit tähelepanu pöörata. Toon kaks näidet aktiivsuse/passiivsuse poolelt. Esimene näide on varrukast. Koer tuleb platsile - varrrukamees annab ärriti - koer hakkab haukuma. Tegemist on puhtalt reaktiivse käitumisega. Lähtuvalt saadud ärriti suurusest haugub koer mingi limiteeritud aja ning kui midagi ei toimu, siis haukumine vähehaaval sumbub kuni lõpuks jääb täiesti mõtetu haukumist meenutav käitumine. Arusaadavalt koolitatakse koeri varrukas suunal, et koerad ei oleks reaktiivsed ehk õpetatakse nad lähtuvalt platsil saadu dkogemusest olema ise aktiivsed. Koer tuleb platsile, näeb varjet, varrukameest ja muud atribuutikat ning hakkab ise haukuma - näitab aktiivsust. Selliselt on võimalik käituma saada igat koera olenemata tõust. Ka pisikesi sülekoeri on võimalik koolitada aktiivselt haukuma. Heaks näiteks on kasvõi postiljonid. Nüüd jõuaks selle aktiivsuse juurde, mida ma antud artiklis käistlen. Ehk siis, kui koer on loomult aktiivne, siis ta suudab aktiivses olekus püsida märkimisväärselt kauem. Ehk näiteks tehes koeraga haukumist ta pakub algselt aktiivset iseseisvat haukumist ning nähes, et see ei too tulemust ta mitte ei hakka nõrgemini haukuma, vaid jätkab haukumist samal tasemel, valades justkui ise kogu aeg endale õli tulle juurde. Sellise koera treenimine tähendab üldjuhul seda, et koerale pole vaja ande peaaegu mingeid ärriteid ning nö. realtiivsete ärritite vajadus kaob treeningutest juba üsna vara ning sellele vaatamat suudab koer töötada näiliselt nagu lõpmatusse. Sellise koeraga on võimalik teha väga pikke treeninguid ning sellist koera ei sega ilm või muud kaudsed segajad. Segajad ei sega seetõttu, et lähtuvalt sisemisest tungist püsib koer nii kõrges instinktitasemes, et lihtsalt segajad ei löö sealt läbi, istõttu koer ei panegi ümbritsevat tähele. Me oleme kindlasti näinud selliseid koeri, kes öö läbi aias hauguvad või omaniku kodust ära minens lõpmatuseni kiunuvad ja uluvad. Sellel pole mingit seost minu poolt eelpool kirjeldatud aktiivsusega. Taolised koerad püsivad suhteliselt madalas instinktis ja teevad seda tegevust harjumusest või igavusest.
Teine näide oleks jäljelt. Õigesti koolitatud koer läheb üldjuhul alati jäljele aktiivselt. Tal on ootusi toidu suhtes ning ta tahab jõuda pallini. See on teatud mõttes tegutsemine reaktiivse ärriti mõjul. Kui koer nüüd töötab jäljel ning talle tulevad ette raskused ja probleemid, siis need "kulutavad" koera. Koera instinkt vähehaaval langeb ning ühel hetkel jõuab koer punkti, kus ta ei suuda enam ees olevaid raskusi ületada või ennast sundida enam nii täpselt ja intensiivselt töötama, kui olud nõuavad. Sellises punktis üldjuhul lõppeb jälg. Probleemiks on ka asjaolu, et mida madalamale kukub instikt, seda rohkem hakkab koer tähele panema segajaid, olgu need siis kas ümbritsevad inimesed, olud või ette kerkivad probleemid. Mida rohkem ta näeb ümbritsevaid probleeme, seda rohkem laseb ta ennast neist häirida ning see tapab omakorda aktiivsust ja instinkti. Kui koer on loomult aktiivne, siis ta hoiab jäljel ise instinkti sedavõrd kõrge, et tal jätkub innukust ja huvi palju kauemaks. Aktiivne koer suudab kerkivad probleemid kergesti ületada, sest tal on motivatsiooni probleeme lahendada oluliselt rohkem. Tal ei ole vaja idevat kiitust või vorsti jäljel, mis toidaks ta instinkti, et ta suudaks töötada. Seda teeb ta loomus.
Loomult aktiivne koer näeb alati välja enesekindlam ja kõvem, sest ta tundub laskvat ennast erinevatest segajatest oluliselt vähem segada. Tegelikkuses ei pruugi aga koer olla üldse kõva, võimas või enesekindel, vaid ta on lihtsalt aktiivne. Kui me võtame teenistuses töötavad koerad, siis täiesti selgelt peab politseikoer leidma enda seest selel energia ja soovi, mis paneb ta vajadusel vägagi pikaks ajaks tööle. Olgem ausad ega koerajuht ju ei saa eriti kuidagi vahepeal õli tulle juurde valada. Vaadates Eestis politseis kasutusel olevaid koeri on tegelikutl väga hästi mõistetav, miks seal ei ole kasutusel samade esivanemate järeltulijaid, mis ka spordis on trenniplatsil osutunud mitte keskpäraselt aktiivseteks.
Koera aktiivsus hakkab määrama üldjuhul rohkem raskemates oludes. Kui teha IPO oma trenniplatsil, siis koerale toodab energiat ümbritsev plats mis aitab tal ennast turvaliselt tunda. Kui lasta koeral valvamistel haukuda lühidalt, siis ta ei jõuagi sinna faasi, kus hakkaks paistma passiivsuse/aktiivsuse telg. Kui jäljealasid korraldada lihtsatel põldudel, siis üldjuhul ka ei läbita seda mõttelist joont, kus aktiivsus esile tuleks. Eks ka päästekoertel on see aktiivsuse/passivsuse kardin olemas ning täiesti selgelt olenevalt olukorrast ning ümbritsevatest oludest on võimalik ehitada ülesse selliseid tingimusi, kus see kardin jääb läbimata ning tegelik tõde jääb kätte saamata.
Nagu öeldud, on teenistuskoertel rida olulisi iseloomuomadusi, mis teevad ühest või teisest koerast hea. Lisaks aktiivsusele on neid päris pikk rida. Samas ütleks mina oma kogemuse põhjal, et just aktiivsus on kahjuks see iseloomustaja, mida meil trenniplatsidel ringi jooksvatel koertel kõige rohkem puduu jääb. Pole seda mootorit, mis lõpmatusse veaks.Sellepärast ma selle loo ka kirjutasin.
Tehke oma koeraga katse. Pange taskusse pall või nuts ning minge trenniplatsile. Kui teil koer teab, et teil on taskus pall või nuts ja ta oskab seda küsida, siis jääge seal seisma, ärge andke ühtegi ärritit, seiske täiesti tuima näoga ja passiivselt, Kui koer hakkab haukuma, siis ärge tehke ka midagi. Vaadake, kaua ta haukuda suudab ja nö. küsib? Rootsi armee kasutab koerte valimiseks päris huvitava ülesehitusega testi. Selels testis on selline osa, kus pall veeretatakse kaubaaluse alla. Koer näeb et see sinan läks ning ta saadetakse pallile järgi. On koeri , kes on üsna järjekindlad ja teevad tööd, et palli sealt kuidgai leida ja kätte saada. Ühel hetkel aga huvi raugeb. Ja siis on sellise dkoerad, kelle huvi ei rauge kunagi.Kui teil on kodus diivan, milel all on toit ja koer teeb selle nimel tööd, et seda toitu kätte saada, siis see pole päris võrreldav, kuivõrd oludes on suur vahe sees, kas teha antud katset oma rahulikes oludes või võõrastes tingimustes.
No comments:
Post a Comment