Jäljekoolituse komponentidest ja häälestusest

Nädalavahetusel toimusid 2015 aasta IPO - FH Eesti meistrivõistlused ning sellega võib jäljehooajale 2015 joone alla tõmmata. Osalesin seal on 2,5 aastase koeraga Daneskjold Hawk (Tüüp) ja saavutasin punktidega 91 + 92 = 183 kolmanda koha.  Tegemist on selgelt ühe üsnagi arvestatava verstapostiga pikemal teel ning seetõttu kirjutaks täna siia nö. kokkusiduva loo, milles käsitlen erinevate jäljeelementide treeninguid ning Tüübi häälestust. Arvan, et sellest on kindlasti kellegile kasu ning ma ei ole kunagi üritanud oma metoodikaid ja teadmisi varjata vaid tehes need avalikuks lootnud, et kellegil on sellest abi.

Olen kirjutanud Sportkoera kodulehele pikema loo oma jäljemetoodikast nö. terviklikus pildis. Kes seda veel lugenud pole, tasuks nö. värskenduseks läbi lugeda http://www.sportkoer.ee/artiklid/80/jaljekoolitus-kui-terviklik-susteem/
Ma olen oma jäljekoolitusmetoodikat arendanud ja lihvinud juba mõnda aega. Katsetamiseks ja arendamiseks on andnud väga hea võimaluse rea väga eritüübiliste koerte treenimine treeninggrupis ning päris suur hulk välisseminare, kus osades kohtades ka korduvalt käies on saanud nö. näha ühe või teise asja tagajärgi. Kui ma räägin eritüübilistest koertest, siis tänase seisuga olen ka ikka väga kirevat ja pikka rida erinevatest tõukoertest, kelledest valdav enamus on jõudnud ka tulemuseni.  Kui mitte nimetada selliseid koeri, kes on käinud vaid abi samas ning loetleda ülesse tõud, keda olen nö. stabiilselt treeninud, siis sinna hulka kuuluvad sakasa lambakoer (töö ja näituse liini), dobermann, rotweiler, šnautser, belgia lambakoer, bokser, bauceron, airdale terjer, austraalia karjakoer ja bordercollie. Arvan, et siia loetelu lõppu sobib hästi Karini ja tema koera jäljevideo möödunud sügiselt. Hetkel on Karin nö. lapsepuhkusel ning kindlasti näeb seda koera ka tulevikus kuskil tõsisemal võistlusel https://www.youtube.com/watch?v=IkKgIeKNadw

Minu peas kehtib üks reegel KOER on KOER ehk olenemata millise tõuga on tegemist, tuleb koera treenida sellises võtmes, et koer sellest aru saaks, mis jäljel toimub. Kui võtta erinevat tõugu koerad, siis arusaadavalt on neil sees erisused. Samuti on sees suured erisused ka tõu siseselt erinevatel isenditel. Arusaadavalt tuleb lähtuda neist erisustest ning alati kohandada kasutatavaid võtteid konkreetse tõu esindaja suhtes. Miks ma tegin sellise pikemapoolse sissejuhatuse? Aga sellepärast, et oma olemuselt olen ma kõiki neid koeri treeninud ühe ja sama loogika põhiselt. See loogika on teatud etappide ning tegevuste jada, mis viib läbi vaheetappide konkreetse kaugema eesmärgini. Olenevalt indiviidist on pidanud kasutama natuke rohkem toitu või vähem negatiivset mõjutust või lühemaid või pikemaid treenngjälgi, mis on muutnud treenid igaühe jaoks veidi erinevaks, kuid oma sisult on tegemist olnud kogu aeg ühe ja sama loogika ning metoodikaga. Minu juures on käinud treenimas koerad Lätist, Leedust, Valgevenest, Venemaalt ja Soomest. Tegemist on sportlastega, kes on sõitnud siia saama mingit kasutegurit või lisateadmisi. Suurem osa neist käib siin regulaarsete vaheaegade tagant.  Kaugeim paik, kus ma seminari olen teinud on Uus- Meremaa. Sinna on mind korduvalt tagasi kutsutud, kuid nö. esialgselt kahjuks pole see soeses koduse eluga olnud võimalik.

Mõeldes nüüd sellele hulgale koertest pean küll aga tõdema, et minu oma koer on põhimõtteliselt ainuke koer, keda ma olen 100% selliselt saanud treenida, nagu ma oma metoodikas ette kujutaks.  See on paratamatus, sest treenides ühiselt koos kord nädalas on täiesti selge, et vahepealsetel iseseisvatel jäljetrennidel peavad koeraomanikud ise hakkama saama ning võib juhtuda, et niimõneski olukorras ei tehta just sellist liigutust või võtet, nagu ise oleks teinud.  Vaadates Tüübi arengut ütleksingi, et selles mõttes on ta minu silmis nö. maksimumplaan ehk ma tegelikult ei kujuta ette, et minu metoodika järgi oleks võimalik kiiremini ja optimaalsemalt edasi liikuda. Vaadates treeningprotsessile tagasi ei teeks ma tänase kogemuse põhjal üheski etapis midagi teisiti, kui ma olen teinud. Tüübi arengustaadiumid võtab hästi kokku järgnev video



Neid inimesi, kes nädalavahetusel Tüübi jäljeajamist nägid ei olnud just palju, mistõttu mul on üsna keeruline siin tuua välja erinevaid jäljeajamise detaile ja komponente, mis seal jäljel oleks võinud tähelepanelikum vaatlusel silma hakata.  Sellegipoolest omamata ka isegi mitte videot antud jälgedest kirjeldaksin ma siin lahti need osad, mida ma pean jäljekoolituses oluliseks.  Mainiks siinkohal ära ka ühe fakti. Inimesed arvavad, et ma lõhun hullu palju koeraga jälge teha. Eks kõik on suhteline. Kuna ma aga treenin oma koeraga ka kuulekust ka kaitset ning koolitan pinut õpilasi ning mul on olemas ka pere ja isiklik elu ja töö, siis jäljetreeningutele kulutatav aeg on üsna piiratud. Jagades selle hooaja jäljed hooaja peale laiali tuli selle hooaja keskmiseks jälgede arvuks nädalas 3 -4 .
Alustuseks ütleksin kohe, et minu jaoks on jäljel tegelikult üks väga konkreetne nö. aluspõhi - jälge ajav koer peab ajama jälge, mitte tegema kuulekusharjutust jäljepõllul.  Koer, kes teeb jälge nagu kuulekust ega oska rasketes olukordades iseseisvalt lahendada ja aktiivsust tõsta jääb koheselt hätta, kui tekivad probleemid.  Toon lihtsa näite. Kuulekuse platsil toimub edasisaatmine alati platsi teises suunas, alati kõnnib koerajuht sissejuhatuseks 10-15 sammu ning siis annab jooksmiseks käsu, alati joostes ära mingi maa tuleb käsk lama ning alati rahvas plaksutab selle peale ja alati tuleb lamada rohul. Erinevus võib olal vaid kohtuniku paigutuses või rahvahulgas, kuid sisu mõttes koosneb kuulekuse harjutus alati stabiilsest ümbritsevast keskkonnast. Jäljel puudb selline ümbritsev stabiilne keskkond. Kui tehakse võistlusi lihtsatel põldudel ja astutakse jäljed maha ühesuguse, suhteliselt tugeva sammuga, siis see loob petliku mulje, et jälg ongi kuulekus ning ümbritsev keskond on stabiilne ja püsiv. Sellistes oludes saavadki täiesti okei hakkama need kuulekusjälge tegevad koerad. Kui aga jäljepõllule tekib keskonda nö. mõra, siis kuulekusena jälge tegev koer satub sellest stressi. Mõraks võib olla veidikenegi vahelduv pinnas või teistsuguse sammuga astutud jälg, üle põllu minevad traktorijäljed või tavapärasest tugevam tuul. Jäljekoolitamisel tuleb arvestada ühe väga tugeva aluspõhimõttega - teadlased on teinud kindlaks, et koer suudab oma peremehe sõrmejälje tunda klaasilt ära ka 6 nädalat peale selle sinna tekitamist.  Seega on koera nina meeletult hea. Seega pole tunnine ega ka kolmetunnine jälg mitte mingil juhul koerale keeruline.  Kui koer muutub jäljel ebatäpseks, ebakindlaks, läheb stressi või lausa loobub, siis on selle põhjuseks alati asjaolu, et  koer läks sellisesse meeleolusse, et ta ei suuda enam jälge ajada vajalikul moel. See ei tähenda mitte kunagi, et koera nina ei töötaks või et ta kaotas on super tasemega nuusutamise oskuse. Selles lõigus kirjeldatu on ka peamine põhjus, miks ma oma grupis kõiki koeri valmistan ette FH taseme jälgedeks. Minu silmis suudab iga koer, kes on õigesti jäljetöös ülesse ehitatud ajada väga hästi FH jälge. Koera peas ei ole IPO ja FH jäljel tegelikult vahet. Vahe on omaniku peas. Viga mida üsna tihti tehakse on see, et inimesed ehitavad koera jäljekoolituse ülesse IPO suunitlusega ning selles sisaldub meeletu annus kuulekust. Koera jaoks kinnistub väga sügavalt arusaam, et jälg = kuulekus. Kui nüüd siirdutakse FH tasemesse, siis nõuab see hoopis teistsugust lähenemisnurka ning kahjuks on enamusel neist koertest see jäljekuuulkus nii sügavalt sisse koolitatud, et selle nö. ümberprogrammeerimine tekitab väga palju kahju. FH d ei ole võimalik edukalt harrastada jäljekuulekust tegeva koeraga. Selline koer on jäljel ebakindel, mis väljendub ennekõike nurkades ning probleemide tekkimisel, selline koer ei oska lahendusi aktiivselt otsida.

Vaadates Eestis toimuvaid jäljevõistlusi olen ma pidevalt võtnud sõna jäljepõldude teemal. Meil armastatakse eriti IPO poolel teha enamus võistlusi täpselt ühes kastis ehk iseloomult samasugustel põldudel. See tekitabki väga tihti pettekujutelma, et koera oskus probleeme lahendada ja jälge ajada on hoopis midagi muud, kui tegelik tase oleks. See hoiab nö. arengu kotis. Inimesed on õnnelikud, saavad palju punkte ja jätkavad müttamist samas kastis. Selline loogika ei arenda, vaid süvendab aina rohkem jäljekuulekuse koerte osakaalu. Sellisel nö. laias pildis treenides tekib know hows väga tugev pidurdus. Minu jaoks on näiteks väga loogiline see, et selle nädalavahetuse eestikatel esines üsna tagasihoidlikult kahekordne Eesti saksa lambakoerte meister, kes vaid 4 nädalat tagasi oli teinud ju üsna teisest klassist punktid ESLÜ meistrivõistlustel. See on ju tegelikult hästi loogiline. Vaadates võistluste jada, milles see koer on osa võtnud ei ole selles nimekirjas mitte ühetgi mullal toimunud võistlust. Teisisõnu, see koer saab kohe 6 aastaseks ning ta pole kordagi startinud mullal. Vaadates ka rohul toimunud võistlusi on ka neist valdav osa toimunud nö. samas kastis. Ma saan aru, et nüüd osa lugejaid vaidleb vastu ja ütleb, et ei ole ju nii, et näiteks viimasel ESLÜ MV stel oli ju väga kõrge rohi.  Eks rohu värv ja kõrgus põldudel ongi erinev olnud, kuid nö. jäljepõllu skaalal on need olnud ikkagi ühes kastis.  Eks muidugi probleem seisnab ka asjaolus, et meil ei osata väga hästi hinnata põldude raskusastet ja omavahelist suhet.  Seetõttu tunduvadki veidi eri värvi taimestikuga põllud teinekord täiesti erinevana.  Olen üsna veendunud, et näiteks 6 aastane koer on veel sellises vanuses, et võib üsna märkimisväärselt jäljetöös areneda, kuid see eeldaks kastist väljatulekut. Sellisel juhul on võimalik saada nö. uut teavet ja näha tegelikku tõde. Päris paljud Eesti koerad on pidanud kastist välja tulema minnes MM le ning paraku on see paljude jaoks olnud suur pettumus. Tegelikult saaks kastist välja tulla ka siin. Ei ole vaja korraldada üldse mitte mingeid ebanormaalsetest tingimustes jäljevõistlusi. Selline, nagu toimus möödunud nädalavahetusel, on väga okei. Mõlemad põllud olid üsna teisetüübilised, kui siiani on olnud kasutuses. Nad olid piisavalt rasked, et tuua välja koera oskused, aktiivsus ja koolituslikud vead. Oleks mõlemal päeval puhunud ka selline sügisene tugevam tuul, oleks kindlasti üllatusi olnud veel rohkem.

Ma olen siin päris palju rääkinud sõnast kast. Läheks nüüd teemaaga edasi. Mida mina oma koolituses oluliseks pean. Ma ei õpeta koertele mitte mingeid tehnilisi detaile, nagu nurgatehnika või kaarele siirdumine või midagi muud. Igasugune tehnika õpetamine tekitab väga lihtsalt olukorra, et jäljest saab kuulekus ning koer muutub sõltuvaks koerajuhi signaalidest. Minu koolituses on nö. kaks alustala.

1. Koer peab olema mures jälje pärast. See tähendab, et ta ei taha kaotada jälge ning sattudes raskustesse või kaotades jälje tõstab see temas aktiivsust ning ta hakkab aktiivselt lahendust otsima. Ma pööran sellise käitumise nö. väljakujunemisele tähelepanu alates kutsikatrennidest. Juba 2-3 kuu vanusele kutsikale, tehes esimestest jälgedest peale nurkasid, õpetan ma nurkades aktiivsust. See on nö. esimene komponent jäljel, kus kutsikas sisuliselt rohkemal või vähemal määral tunnetab, et ta kaotas jälje. See kasvõi vaid hetkeks tekkiv emotsioon peab tekitama koeras aktiivsust.  Aktiivsus tähendab aga seda, et koer ei jäta kunagi pooleli ning üritab aina sihipäraselt läbi närida. Ta põhimõtteliselt teeb nii kaua tööd kuni leiab lahenduse. Loomulikult sõltub väga palju koeramaterjalist. Osad koerad lähtuvalt oma iseloomuomadustest ei suuda aktiivsust toota ning sellest lähtuvalt ei suuda ka aktiivselt lõpuni lahendada. Kuid see käitumismall on koera sisse programmeeritav. Kahjuks peab tõdema ka seda, et nii nagu iga asi on programmeeritav koera puhul on see ka ümber programmeeritav.

Jällegi tuues näiteks möödunud nädalavahetuse jäljevõistluse põrus seal jäljel kaks koera, kellede kohta eelmistel aastatel sai kuuldud termineid, et need koerad on sündinud jäljekoeraks. Käies võistlustel kaasas ma tegelikult kuulates neid väljaütlemisi ja lauseid igakord muigasin, et kuidas küll mingite iniemste jaoks olen ma sedavõrd punane riie, et kui minu õpilane teeb head tööd, siis öeldakse, et see koer on sündinud selliseks (ehk koolituse osa nagu polekski). Kui aga koer põrub, siis olen mina alati süüüdi, sest näe rikkusid ära.  Nende mõlema koeraga läksid mul teed lahku eelmise aasta hilissuvel. Vaadates nende koerte tööd jäljel möödunud nädalavahetusel jäigi mulle tegelikult kõige rohkem silma asjaolu, et kumbki koer ei tootnud enam aktiivsust. Kui saabusid raskused, siis koerad muutusid ebakindlaks ning hakkasid omanikult tuge otsima. Leidmata kohe lahendust ja saamata tuge, vajusid nad aina rohkem stressi.  Lõppkokkuvõttes see päädiski ebameeldivalt.

Minu koera ühed viimasemad häälestusjäljed nägid välja sellised, et näiteks
ühel jäljel ma panin maha ca. 3800 sammu pika jälje ning kõige lõppu tegin teravnurga, mille paigutasin kohe põllu ja tee äärde, kust traktorid olid sõitnud mullapõllule ja välja. Seal oli  muld täiesti asfalt ja sinka sonka läbi sõidetud. Jäljel oli vanust selleks hetkeks 2,5 tundi, õues oli juba pime, sest koer oli ajanud jälge 50 minutit ning sügisõhtutel pole just valgusega kiita. Minu soov oli näidata koerale, et olles tulnud läbi tulest ja tõrvast (mida tegelikult üks 3800 sammune jälg koos kõigi oma lõksudega on) ja olles juba üsna väsinud, tuleb ikkagi näidata ülesse aktiivsust lahenduse otsimisel. Ja seda ta tegigi.

Teiseks näieteks on juhuslikult kätte kukkunud võimalus, kus rohujäljel trehvas just enne minu jäljele minekut minu jälje lõpuosa ja nurgad risti rästi läbi jooksma jooksukaga emane koer. Loomulikult  mu isasel koeral, kes kogu jälje juba oli läbi töötanud ja väsimus kurnas tekitas jooksukaga emane igasuguseid alternatiivmõtteid peas.

Vaadates oma koera tööd eestikatel meeldiski mulle see, et ta näitas ülesse tõeliselt head aktiivsust kohtades, kus oli vaja kiirelt lahendus leida. Ka kohtunikule meeldis aktiivsus, sest seda joonitakse alla ka täna kehtivates IPO eeskirjades.

2. Koer peab oskama stressist väljuda on minu teine aluspõhimõte. Ta peab suutma teha ilusat tööd ka stressis olles.  Kui me ei räägi IPO kuulekusjäljest, siis igal pool mujal kaasneb jäljega palju ootamatuid stressiolukordasid. Kui tekkinud ootamatustest tekib koeras stress (mida tihti ka tekib), siis see halvab üsna tugevalt koera võime tööd teha. Tegelikult on olemas nö. kaks võimalust. Üks on selliste olukordade vältimine ning koera õpetamine jälge selliselt ajama, et stressirohkeid kohti ei tekigi ja koera võime jäljel töötada säilub tugevana. Teine võimalus on õpetada koer stressis töötama ja stressist väljuma. Mina ilmselgelt paneks raha sellele teisele võimalusele, kuivõrd natukenegi nõudlikumates tingimustes ei ole võimalik stressi vältida.  Needsamad kaks häälestusjälje näidet, mis eelneva punkti all tõin on head ka siinkohal. Täie veendumusega võin öelda, et mõlemas situatsioonis tunnetas mu koer rohkemal või vähemal määral stressi ning ta oli sunnitud tegema otsuseid ja lahendama stressis olles probleeme. Kuna ta on aga sedasorti kogemust saanud treeningutel päris palju, siis see ei olnud talle probleemiks.

Kuna jutt sai juba päris pikk, siis  kirjutaks edasi järgneval korral. Siia lõppu toon vaid ühe laheda lause, mida kuulsin nädalavahetusel rahvahulgas räägitavat. Üks Eestis mingites seltskindades hinnatud koolitaja mainis inimestele jutu sees, et kui ikka 2-3 aastase koeraga juba FH le võistlema tulla, siis selle koera karjäär saab küll ruttu läbi. Nii pidavat rääkima staazikad koolitajad piiri tagant.  Täiesti selgelt oli aru saada, et jutt käis minu koerast. Ehk siis muige tõi suule teadmine, et kuni mööduud nädalavahetuseni jõudis stabiilselt minuni jutt,  mida Eesti peal räägiti ning mille sees öeldi, et Oblikas on oma koera täiesti ära rikkunud ja sellest ei saa kunagi asja. Seda juttu räägiti nii visalt, et seda jõudis minuni ikka mitmeid eri kanaleid pidi.  Nüüd kurja selgus, et Oblikas tegi oma noore koeraga sellise etteaste, et keegi pole varem midagi taolist isegi ette kujutanud. Järelikult on vaja mõelda välja uus legend, mis koolitajale Aivo Oblikas siiski halba varju viskaks ning õpilasi tema juurde keelitaks minema. Eks nüüd sobibki rääkida, et selliselt koolitades on Tüüp aasta kahega läbi põlenud ja mängust väljas. Elame - näeme :)

Järgnevas loos kirjutan mõnevõrra täpsemalt häälestamisest ning oma koera  viimase kuu jälgedest.