Jäljetreening koosneb detailidest

Jäljetreeningutest võiks kirjutada lõpmata koguse jutte, kuivõrd see teema on täiesti ammendamatu. Samas on iga järgmise looga tunne, et kordan ennast, sest oma olemuselt on jälje treenimine väga lihtne ning tuleb järgida vaid väheseid tõesti olulisi asju. Treenides väga suurt hulka eritüübilisi koeri olen tähele pannud, et inimestel on kalduvus kontsentreeruda pigem tehnilistele detailidele, mitte sisulisele küljele. See on ju tegelt ka arusaadav, sest kui koer ei tee ilusat nurka, siis inimene saab  sellest aru ning näeb viga ja loodab konkreetset alalõiku lihvides saada koera selles olukorras paremaks.Palju raskem on näha nurgaprobleemi tegelikku põhjust ning probleemi nö. tegelikku tekitajat. Loetleks alustuseks ülesse need minu silmis vähesed asjad,mida heale jäljekoerale peab koolitama ning mis tegelikult määrab kogu terviku toimimise.

1. Koer peab olema mures jälje pärast. Ta peab teadma, et kui ta jälje ära kaotab, siis mitte keegi teda ei aita ning jälje kaotamine on jälje kõige halvem asi, mida jäljel saab juhtuda. Kogu jälje ajamise ainuke mõte seisnebki jälje mitteärakaotamises ju :)
See detail ju paneb paika kohe kõik detailid (nurgad, sirged, võõrad jäljed, tuule ja vihma, erinevad pinnased jne). Koer, kes ei taha jälge ära kaotada ja on mures jälje pärast, ajab jälge hästi, sest isegi 3 tunnine jälge ei ole koera jaoks ju tegelikult raske.

2. Koer peab oskama valida õiget jäljeajamise tempot, mis võimaldab jälge valitseda. Kui koer on isegi mures jälje pärast ning kardab jälge kaotada, siis ajades tempos, mis ei võimalda jälge valitseda teeb ta ikkagi nii palju vigu, et üldpildis see väsitab ja lõhub ilusa ajamise.

3. Koer peab oskama töötada ka stressiolukorras ja säilitama ka siis õige meeleolu ja suhtumise.

4. Koer peab oskama ise väljuda stressist ning nö. oskama leida suvalisel hetkel taas õige meeleolu,mis on andnud talle kogemust et see viib edasi.

5. Koer peab teadma, et kui ta teeb kõike seda ülal loetletut, on omanik temaga väga rahul ja alati ootab jälje lõpus see miski suur, mille nimel tasub pingutada.

6. Koer peab oskama esmeid näidata

Tegelikult laias laastus neis kuues punktis sisaldubki kogu jäljekoolituse sisu.  Mina koolitades täiskasvanuks saanuid koeri, kes juba oskavad tehniliselt jälje ajamist, treeningi neile ainult neid kuut asja. Kes te seda artiklit loete, mõelge, mida te iga päev koerale jäljel treenite?
Üks hästi suur probleem ja viga Eesti jäljekoolituse juures, mis mulel silma on jäänud seisneb asjaolus, et meil müdistatakse kogu aeg ühes "kastis". 99% eksameid ja võistlusi toimub täiesti ühetüübiliste põldude peal. Enamus koolitab ka oma koeri samatüübilistel põldudel.  Koera jaosk pole vahet, kas rohi on 10 või 20 cm kõrge, kui rohu all olev aluspid on üks ja sama. Samuti pole suurt vahet, ka  kõigil teistel teguritel , nagu tuul, vihm ja päike, kui ühetüübilisel põllul neid keerukuselemente lisades koerajuht koera probleemidest üle aitab. Koera jaoks on pinnases nii väike vahe sees, et see abi ongi see, mis ta nö. välja aitab. 

Mis on selles ühes kastis treenimise ja võistlemise suurim probleem?  Minu jaoks on see probleem mitte lihtsalt suur vaid väga suur. Selliselt treenides ja võisteldes ei treenita mitte neid punkte,mis ma ülesse loetlesin, vaid kohandatakse koer läbi kogemuse ja korduste enesekindlaks teatud tingimustes.  Selliselt saadaksegi 95 punkti koer antud tingimustes.  Selles konkreetses kastis võib koer ajada tasemel,mis võtab iga kohtuniku ja pealtvaataja härdunult ohkama ja tõdema, et küll on hea tase. Samas on see kast kerge katki minema. Piisab, et lisandub mingeid stressifaktoreid, mis on antud kastile võõrad ning halvemal juhul võib ka koer läbi kukkuda.  Nendeks stressifaktoriteks võib olla publik, närvis omanik, väsimus koeral, hetkeline mittekontsentreerumine, vales meeleolus starti minek, ootamatu probleem jäljel jne. Iseenesest teades, et meil Eestis ju ei tehta nö. teisetüübilisel põllul võistlusi, siis võib ikkagi suht turvaliselt mütata selles ühes kastis, aga paratamatult rullib see teele võimalikke ebameeldivaid üllatusi võistlustel ning ei saa kunagi olla kindel võistlema minnes, et kuidas seekord läheb.

Ma olin oma 4-kuuse kutsikaga teinud juba kõiki võimalikke eritüübilisi pinnaseid, mida Eestis leida oli, olin teinud üleminekuid mullalt rohule ja tagasi, üle teede minekuid , ristuvaid, teravnurki, 2-3 tunnist jälge jne jne.  Ütlekski selliselt, et olenevalt jälje planeerimisest ja rihma taga toimuvast on tegelikult 4-5 kuune kutsikas täiesti lõdva randmega võimeline kõiki neid asju tegema. Kas see tähendab, et ta on sisi 4 kuuselt tsempion? Ei ole. Ilmselgelt ei ole, sest ta ei oska neid ülalloetletud asjadest mitte ühtegi. Uskuge mind, et ma tegin 4-5 kuuse koeraga neid ülalnimetatud asju ka pika rihmaga ja ilma toiduta jne. See võib tunduda äge, aga tegelikult nagu ma ütlesin on see vaid nö. väline pilt. Minu jaoks on see lihtsalt koerale kogemusliku baasi loomine ning kohanemise õpetamine. Kui nüüd keegi teeb oma 4-5 aastase koeraga samu asju, mida mina tegin oma 4 kuuse koeraga, siis tasubki küsida endalt, et mille poolest on see treening erinev sellest?
Loomulikult teen ma täna ka oma pooleteistaastaseks saava koeraga samu asju, aga erinevus seisnebki detailides. Pole mingit pointi treenida üleminekut, kui kogu trenni sisu seisnebki vaid üleminekus. See ei anna väga midagi.  Lihtsalt ristuv jälg ei anna ka just palju. Kindlasti on enamus FHs korrragi ristuvaga läbi kukkunud iniemsi täheldanud, et tegelikult ju trennis ajab koer hästi. Miks? Noh see miks peabki tegelikult määrama järgnevate treeningute sisu. Kas aitab see, kui teha veel väga palju ristuvaid?  Kindlasti aitab see mõnevõrra konkreetse kasti osas, sest tekib teatud kinnistumine. Paraku ei toimi see aga kasti vahetusel.

Räägiks järgnevalt oma koera kahest viimasest jäljetrennist. Tegin üleeile koerale ca. 850 sammuse 2,5 tunnise jälje koos 6 ristuvaga ning 7 nurgaga. Jälje muutis raskeks asjaolu, et puhus kõva ca. 13-15 m/sek tuul, sadas vihma ning antud mullapõld oli samal või eelneval päeval virtsaga üle valatud. Ma tegelikult arvasin, et virtsa tugev lehk peidab nii palju jälje lõhna, et koer ei ole sellistes tingimustes võimeline ajama hästi ning kaotab jälje lihtsalt ära. Seetõttu astusin natuke raskema jalaga, kui lihtsalt jalutamine  (ilmselgelt ei trampinud). Sellist astumist võimaldas asjaolu, et põhune põld varjas jälgi nii hästi, et isegi ise ei näinud paarist sammust kaugemale. Kokkuvõtvalt peab tõdema, et loomulikult oleks võinud koer olla täpsem ja rohkem mures jälje pärast, aga terviklikus pildis tegi ta väga ilusa jälje. Ma kasutan päris palju sellist ajamist, et lasen koeral rihma lahti ja koer peab ajama nii sirgeid kui ka nurki iseseisvalt. Ka selliselt töötades ei kaotanud ta jälge. Läks küll veidi rohkem nurgas üle, aga naases kohe iseseisvalt. Kui nüüd mõela sellise trenni kasutegurile, sisi ilmselgelt andis see koerale kogemust ning kindlasti oli ta vajalik, sest sellistes tingimustes polnud koer varem olnud.

Eile oli mul jälje jaoks aega oluliselt vähem, mistõttu ma ei saanud teha vanemat jälge kui 1,5 tundi.Mõeldes eelmise päeva jäljele, siis mida peaks tegema, mis oleks koera jaoks arendav ning trenn omaks ikkagi trenni nime. Veidral komble oli põld ühe ööpäevaga vajunud hästi palju kõvemaks. Hais oli ka veidi nõrgem, kuid tull ja vihm segasid ikka. Otsustasin kõndida jälje maha spetsiaalselt pöörates rõhku asjaolule, et samm oleks pea olematu. Nurgale ei järgnenud sirge vaid suhteliselt lühikese vahemaaga uus nurk ja jälle sama. Ristuvad polnud lihtsalt ristuvad, vaid 2-3 meetrit enen ristuvat sai jälg ära lõhutud ning sellega loodud tingimused, et koer läheks ristuvale stressis olles ja häirituna. Jäljel oli pikkust ca. 600 -700 sammu tuuris.  Kohe esimesest sirgest oli näha, et koer ajas sellises meeleolus, et see oleks toiminud eelmisel päeval, aga mitte antud jäljel. Seetõttu olles rihma teises otsas üritasin minimaalselt juhtida ning pigem juhtida koera nö. valesti, et ta satuks probleemidesse. Ja sattuski, sest sellises meeleolus ei ole lihtsalt sellist jälge võimalik ajada. Kui keegi oleks näinud seda trenni kõrvalt, siis see oli üks suur kaos. Ilmselgelt oleks pealtvaataja tõdenud, et "näe arvab, et on hea koolitaja, aga koer ei oska midagi". Minu jaoks oli aga tegemist tõeliselt hea treenguga. Ma ajasin terve jälje selliselt, et ma ei aidanud koera üheski punktis, ma andsin talle väga palju negatiivset tagasisidet olukorras, kus ta oli juba niigi stressis ja ma teadsin, et see jälg käib sellises meeleolus ajades talle üle jõu.  Terviklikus pildis mulle meeldiski väga see, et koer ostsis väga sihikindlalt ja ei loobunud hetkekski uskumast, et leiab jälje. Mulle meeldis see, et vaatamata keerulistele oludele ta üritas leida õiget ajamise tasakaalu ning mulel meeldis ka see, et vaatamata asjaolule, et palusin spetsiaalselt ristuvad nö. "päästerõngana" trampida tõeliselt rõhutatult  sisse, ei läinud mu koer ristuvatele (ehk laksnud ennast imeda kaasa kergemast jäljest). Kas koer võits? Jah võitis, sest jõudis lõppu ja sai preemia ja kogemuse et suudab. Kumb trenn oli üldpildis kasulikum? Ma ütleks, et mõlemad olid ühte moodi kasulikud. Kui teha pidevalt esimest trenni, siis see ei ole arendav. Kui teha veel 2-3 teist trenni, siis see lõhub koera enesekindluse ja ajamise. Seega olid mõlemad trennid omal kohal ja head.

Rõhutaks siinkohal üle, et kummagi trenni juures ei tegelenud ma otseselt ühegi tehnilise detailiga vaid just ja ainult nende 6 punktiga.  Ja eriti rõhutaks ja jooniks alla, et need treeningud muutsid  selliseks just detailid. Detailid olidki need, mis tegid treeninguts treeningu. Detailid tähendasid nii esialgset planeerimist (nii skeem kui sammud jne) kui ka läbiviimist (seda, mida ma tegin taga rihmaga). Need detailid tegelikult koolitasid koera. Juba pelgalt rihma pikkus ning selle hoidmise stiil võib muuta koera jaoks treeningu treeninguks või siis kaotada igasuguse kasuteguri. See, et see jälg on kirju ristuvatest ning teravnurkadest ning sisaldab rohkeid üleminekuid ei määra tegelt just palju.