Miks koer keerutab jäljel nurkades?

See on küll otsapidi tegelikult vana teema,millest on saanud kirjutada eri nurkade alt ka juba varem. Ehk nö. küsimus, mida me koerale tegelikult koolitame ja mida meie koer tegelikult oskab. Kuivõrd tegelikult ju lähemal vaatlusel ning analüüsimisel ongi koera koolitamine vaid klassikaline ja esemeline tingimine, siis selles valguses on ju kõik need siia kirjutatud lood valdavalt ühe ja sama teema eri nurkade alt närimine. Ma olen oma loengutes korduvalt ja korduvalt toonud näidet sellest,et enamus koeraoimanikke õpetab oma koerale juba 2-3 kuuse vanuses selgeks käsu istu. Kutsikas oskab seda une pealt ning mingil arusaamatul kombel peale tuhandeid kordusi võistlustel seda ikkagi ei tee. Kuidas sai ta selle siis ära unustada? Täna kirjutan üle pika aja taas jäljest.

Koera haistmismeel on enamusele inimestest üsnagi raskelt ette kujutatav. Palju on räägitud sellest, kui palju on koeral rohkem retseptoreid ning kui palju ta meist paremini lõhna tunneb.  Pakuks, et iga jäljeloeng algab sellise tutvustusega. Samas veidral kombel ei osata näiteks jäljekoolituses tavaliselt sellega arvestada. Ma toon sellise näite, mis loodetavasti natuke pilti selgemaks teeb. Enamus inimesi on sõitnud Tallinn Tartu maanteed pidi pealinna sisse või välja.  Kujutage nüüd ette, et tulete Ülemiste järve poolt ning lähete Lennujaama poole üle tee. Koera jaoks on 3 tunnine rohupõllule kõnnitud inimese jälg nagu Taru maantee, aga mitte selline 4-realine nagu seal hetkel on, vaid kordades laiem. Võttes arvesse koera haistmismeele, siis  eristub meie jälg ümbritsevast rohust nagu väga - väga lai asfalttee inimese jaoks. Kas te kujutate ette, et te minnes üle sellise laia tee ei paneks üldse tähelegi, et satttusite teele? Ega ikka ei kujuta küll ette. Kuidas siis on võimalik, et koer ei pane sellist jälge tähele? Aga vaatame liiklusõnnetuste statistikat. Kuidas on võimalik, et inimene sõidab täiesti sirgel asfalteel lihtsalt teelt välja vastu posti? Või kuidas on võimalik, et auto sõidab raudteeülesõidul rongiga kokku? Umbes analoogselt on ka see võimalik, et koer ei hooma seda laia asfaltteed keset rohelist välja.
Minu käest on kogu selle aja, mis ma olen jälge treeninud küsinud erinevad inimesed, et kuidas ma saaksin koera nurgad täpsemaks või koera sirgel konkreetsemaks või kaartel sihiteadlikumaks.   Mõelgem nüüd sellele asfaldteele. Miks peaks koer minema täpselt mööda seda asfaltteed ning tegema seda teatud kiirusega? Meie sõidame mööda Tartu maanteed, sest me teame et see viib Tartusse ning me sõidame 90 km/tunnis kuna liikluspiirang näeb seda ette. Kui koer mõistab jälge samade reeglite järgi, siis teeb ta täpseid nurki ja liigub vajalikul kiirusel.
Hakates koerale jälge koolitama eeldavad väga paljud inimesed, et koer on puudega. Selleks trambitakse sügavaid radu ning oletatakse, et koer tunneb niimoodi paremini lõhna. Koer tunneks siis ka teie jäljelõhna, kui te oleksite üle põllu lennelnud ning te läheksite 15-20 minuti pärast sealt põllult rada otsima. Okei, tund - paar hiljem enam sellist lõhna ei tunneks, aga küll tunneks täiesti tavalisel sammul astumise jälge. Seega, me peame mõistma seda, et me ei õpeta koera mitte jälge nuusutama, vaid mööda jäljelõhna teatud tehnilise käitumiega liikuma. Me peame tegema koerale selgeks, et jäljel tuleb liikuda parem- vasak samm sammus. Kui me laseme koeral joosta jäljel ning ta saab kogemuse, et see viib edasi ja nii jõuab ka eesmärgini, siis me õpetame koerale ju sellist tehnilist tööd. Kui me ajame lühikese rihmaga ja juhime koera jäljel, siis me õpetame koerale, et jäljel tuleb tunnetada ja "kuulata" koerajuhti, kes teab kus jälg läheb jne jne. Tegelikult minnes jäljele, me igal juhul õpetame igal jäljel koerale midagi. Me õpetame kas õigeid asju või valesid asju. Ajades lihtsat jälge õpetame me, et ka väiksema süvenemisega saab töö tehtud. Ajades rohkem sirgeid, õpetame, et mine sirgelt , jõuad lõpuni.  Naiivne on arvata, et kui koer ajab jälge ebatäpselt ning me ei sekku mitte kudiagi, et siis koer õpib, et tuleb täpsemalt ajada. Kui koer sahmib ja pääseb kogu aeg edasi, siis ta õpib et selliselt ajades saab ju ka hakkama. Kui omanik sellisel juhul ka koerale kogu aeg järgi astub, siis omanik kinnitab koerale oma kehakeelega "tubli - tubli". Treenides koera jäljel peabki alati planeerima jälje selliselt ning ka treeningu viima läbi selliselt, et koer õpiks õigeid asju.
Kui koer juba oskab jälge ajada ning on näidanud jäljel häid tulemusi, siis minu loogika järgi tähendab see, et koer oskab jälge ajada. Koer ei saa unustada jäljeajamist ära. Koer, kes on ajanud jälge kõrgete punktide peale on võimeline ajama jälge kõrgete punktide peale kuni surmani. Okei, siin on üks täpsustus kohane. Kui koer ajab jälge väga hästi teatud põllutüübil, siis see põllutüüp võib varjata ära teatud koera puudused ning samuti aidata koera olulisel määral töös.  Seoses selle abiga võib kõrgeid punkte saada ka koer, kes tegelikult pole nii hea ning teistsugusel põllutüübil võiks täiesti läbi kukkuda. Toon näite. Oletame, et koer on hästi täpne, aga veidi allasurutud ja ebakindel. Kui põld on lihtne, siis seal rohus leidu suur kogus lõhna "imeb" koera endaga kaasa ning koer saab sellest niipalju enesekindlust juurde, et teeb väga ilusa jälje. Samas koeras sees olev surutus ei lase tal jooksma hakata. Tulemuseks ongi ideaalilähedane jälg. Kui sama koer läheks raskematesse tingimustesse, siis tundes oluliselt vähem jäljelõhna võib sellise koera julgus otsa saada esimeses konfliktsituatsioonis ning tulemuseks on läbikukkumine. Sarnaselt võib rääkides enesekindlasti ja kiirustavast koerast  tuua näite selelst, et näiteks raskem põld võtab kiiruse maha ja koer on täpsem ja saab seetõttu paremad punktid kui lihtsal põllul. Kokkuvõtvalt ütleks, et kui koer on osanud jälge ajada erinevatel pinnastel hästi ja täpselt, siis see oskus ei kao temas kuhugi.

Aga miks siis selline oskav koer hakkab ühel hetkel nurkades keerutama või sirgetel ujuma või kaartel ära kalduma?  Ma ütleks, et iseeensest ongi koera jäljetreeningud eri faasides väga erinevad. Tehnilise ülesehituse faasis peavad need olema üksjagu erinevad sellest , millised nad peaksid olema nö. oskava koera treenimisel. Kõike oskava koera treenimine on tegelikult oluliselt rohkemal määral pidev häälestamine kui treenimine.  Kujutame nüüd ette koera, kes on saanud rasketel jälgedel väga häid tulemusi. Ta ju teab, et suudab hakkama saada igasugustes tingimustes ning ta enesekindlus on piiritu. Nüüd me teeme jälje suhteliselt koera jaoks lihtsale põllule. Koer ajades sellel põllul jälge teab väga hästi, et ta ei kaota "never" seda jälge ära. Seetõttu ajab ta jälge suhteliselt lõdva randmega. Ta ei keskendu 100% jäljele vaid muuhulgas analüüsib ka muid põllul olevaid lõhnu. Sellisele pooliku keskendumisega ei saa koer töötada täpselt ning natuke raskema koha tulles ta paratamatult ujub kergelt või lähtudes kiirustamisest läheb kergelt üle nurga. Ja nüüd tuleb selle eelnenud lõigu koolituslik iva: mida teeb selles seisus koerajuht? Vaadates kõrvalt inimeste käitumist ütlen, et valdav osa koerajuhte selles situatsioonis aitab koera. Nad kas teevad rihmatõmmetega koertele signaale, et kaldusid kõrvale; nad annava kehakeelega kas seisatades või edasi liikudes märku, mida koer peaks tegema; nad ajades lühikese rihmaga" kannavad" koera jäjel edasi jne jne. Kusjuures üldjuhul nad ise ei taju seda, et aitavad. Aitamine oskava koera jaoks ei tähenda mitte käega kättenäitamist või 2 m rihmaga ajamist. Kogenud koer oskab lugeda väga erinevat abi. Ja mida me siis koolitame koerale? Me koolitame koerale, et "aja lõdva randmega, kui tahad, aga pead olema valvel ja jälgima mida meie teeme, sest meie teame kust jälg läheb". Ja kui nüüd mõelda, et me õpetame koerale iga trenniga midagi, siis me õpetamegi ju sellisel juhul koerale teatud käitumist, mis muudab koera jäljel ebatäpseks ning nurkades keerutavaks.  Kui me nüüd ühel hetkel avastame, et värk on peetis, siis on väga lihtne tekitada koerale mõtetut konflikti ning sellega lõhkuda ka muu osa ilusast jäljest.  Mult on küsitud koera osas, kes teravnurkades keerutas, et kas peaks tegema trennis palju teravnurki. Mõeldes eelnevale ütlekski, et vastus on jah ja ei. Kui teha palju teravnurki ning iga nurgaga kinnistada koeras valet pilti, siis me teeme vaid kurja. Kui teha teravnurki ja kinnistada õiget pilti, siis on sellest kasu. Ilmselgelt oleks aga naiivne arvata, et koer kes on teinud trennis 50 teravnurka ajab täpsemalt teravnurka kui koer, kes on teinud 10.

Selleks, et saada nurkades keerutav koer täpsemaks peab aru saama keerutamise põhjusest. Kui koer keerutab nurkades lähtuvalt ebakindlusest, tuleb koerale nurkadega seoses anda enesekindlust. Kui koer keerutab nurkades lähtuvalt liiga "lõdva randega töötamisest" tuleb koerale anda mõista, et edasi viib vaid teatud meeleolus töö. Kui koer keerutab nurkades lähtuvalt asjaolust, et koer töötab jäljel liiga kiires tempos, tuleb tegeleda tempoga.  Oma olemuselt on nurk vaid keerav sirge ning lihtsalt nurga treenimine ei anan üldjuhul mitte midagi. Tegelema peab tegeliku põhjusega.