Kuna sel aastal toimus kokkuvõttes üsna edukas Eesti esimene rahvusvaheline IPO võistlus ning järgmisel aastal (2014) seda enam võistluskalendris pole, siis oleks kohane natuke põhjustest kirjutada.Kohe alustuseks peab ütlema, et tegelikult on sellest tõsiselt kahju, et seda võistlust järgmisel aastal ei toimu. Sama on öelnud ka eelmise aasta võistlejad ja väliskohtunik ning ka 2014 aastaks juba kutsutud väliskohtunik.. Mõlema piiritaguse suurnime (kohtuniku) suust oli kuulda siirast kahetsust. Selle aasta kohtunik kirjutas mulle vastu minu äraütlemiskirjale, et "Sorry for you. For the handlers and for the sport."
Kirjutaks siis järgnevalt taustast.
Juba ette vabandan, et jutt on pikk, sest selles on palju sellist tausta, millest ei saa lihtsalt üle lennata. Loodetavasti jaksate läbi lugeda.
Kõigepealt möödunud rahvusvahelisest IPO võistlusest. Sellest on küll juba palju saanud kirjutada, aga siinkohal lühidalt kordaks. Miks üldse sai võetud ette rahvusvahelise võistluse korraldamine. Miks seda Eestile vaja on? Oli ju ette näha, et töö on suur ja ettevõtmine kallis. Korraldamiseks tegelikult oli mitu põhjust.
1. Meie Eesti IPO näeb välja selline, et meil on mõningad nö. omad tipud, kes küll maailma mõistes kõrgele ei küündi, aga siin oma kohalikel võistlustel stabiilselt piike murravad. See meenutab mõnevõrra näidendit "Pisuhänd", kus kord on Vestman peal ja kord Piibeleht. Laias laastus ju võistlevad IPO 3 võistlustel suhteliselt samad näod ja ka tase on juba väga pikalt olnud sama. Kui läheb hästi on meie kohalikel IPO Eesti meistrivõistlustel 10 - 12 võistlejat. Kehvematel aastatel piirdub see 4-5 ga. Selline tase ning ka võistlusmoment ei sunni väga pingutama, sest piisab täiesti punktisummast 260 tuuris, et võistlus ära võita. Selleks, et natukenegi arengut esile kutsuda oleks vaja tugevamat konkurentsi ning võistlusmomenti. Selleks oleks aga vaja Eesti meistrivõistlustele IPO s kuskilt saada juurde võistlejaid. Ilmselgelt ju ei lisa konkurentsi see, kui suurendame koerte arvu 1 ja 2 astme koerte arvelt. Näiliselt on küll võistlus suurem ja koeri on rohkem, aga konkurents ja tase on ju ikkagi sama. Eesti MV-stele paraku väliskoerad ei pääse. Seda sõnastavad meie kohalikud eeskirjad ning soosib ka FCI. Kuidas siis tõsta IPO Eesti MV-ste taset?
Tuua juurde tugevamaid võistlejaid? Ainuke võimalus on ikkagi avades võistluse nö. rahvusvahelisele tasandile. Kui lihtsalt lubada Eesti MV stele väliskoerte tulek, siis see ei too juurde olulist koerte hulga kasvu, sest see pole piiritagustele tegijatele huvitav. Kui aga teha sellest võistlusest rahvusvaheline, saada ta FCI kalendrisse ning reklaamida CACIT võistlusena, siis ilmselgelt saab.
Esimeseks põhjuseks, miks tekkis mõte korraldada rahvusvaheline võistlus oligi soov tuua kohalikule aasta suurimale võistlusele juurde konkurentsi.
2. Meie Eesti inimesi on käinud mujal maailmas päris palju IPO MM-e vaatamas. Kui küsida suvalise MM i näinud inimese käest, et kuidas talle meeldis selle aasta soomlaste esinemine või kas sakslaste tase oli tugev, siis kõik käinud oskavad midagi öelda. Kui ma aga küsiks, et kuidas sulle meldis selle aasta bulgaarlase kuulekus või rumeenlase jälg, siis võiksin kihla vedada, et enamus vastajatest ei tea isegi, et keegi selliine sportlane seal oli. Olgem ausad täna näitavad needsamad bulgaarlased ja rumeenalsed MM-l oluliselt paremaid tulemusi, kui on suutnud eestlased näidata. Aga kuivõrd koeraspordi maana ei ole nad tegijad, siis nad ei jää silma.
Me oleme hästi uhked oma riigi ja oma tegemiste üle ja oleme veendunud, et kui meie sportlane läheb MM-le ning saab näiteks 87 koha 130 hulgas, et siis me saime sellega nö. kaardile. Et pealtvaatajad nägid kõik avadefileel sini-must-valget lippu, jälgisid põnevusega meie sportlase 245 punktist sooritust jne. Vastaks siinkohal üsna veendunult, et valdav osa inimesi, kes IPO MM-e jälgib ei oma mingit ettekujutust, mis on Eesti, kes meilt osalesid ja kas üldse osalesid.
Korraldades RV IPO võistluse ning reklaamides seda suurelt jääb see kindlasti silma. Suvist RV võistluse lehekülge külastati kokku 27 riigist ning ligi 1000-st eri arvutist (piiri tagant). See ilmselgelt jäi silma. Nad tulid ja nägid läbi kodulehe tõeliselt professionaalset korraldust. Nad said aru, et korralduslikult oli tase sama, nagu parimatel suurvõistlustel ning neil tõenäoliselt tekkis Eestist mingigi mälupilt. Kui välismaalane tuleb meie RV võistluse lehele ning saab sealt kõik vajaliku info, näeb kuu aega enne võistlust juba auhindade pilte ning infot ajakava kohta; näeb 2 nädalat enne võistlust osalejate nimekirju, põldude pilte; näeb meediakajastuse suurust ning saab korraliku ülevaate nii videos kui ka fotos, siis tal tekib Eestist ja siinsest koeraspordist mingi pilt mälusoppi. Ilmselgelt korraldades lihtsalt Eesti meistrivõistlusi ja isegi tõlkides nende võistluste kodulehed inglise keelde, ei saavuta me välismaailmas väga mingit tähelepanu. Keda peaks huvitama sellise riigi, nagu Eesti IPO MV sed, kus rabeletakse medalite pärast saades skoori 250 - 260. Teiseks põhjuseks, miks tasus korraldada IPO RV võistlust oligi soov anda piiri taha tugev pilt sellest, et me teeme siin väga hea tasemega võistlusi ning meil hinnatakse koerasporti.
3. Treenides oma koeri jäljes, kuulekuses ja kaitses tundub meile kõigile kogu see treeningprotsess hästi arusaadav ning mõistetav. Me kujutame ette, et valdav osa eestimaalastest mõistab käigult, miks on vaja koeraga jäljepõllul talluda või lasta tal haukuda ja hammustada varrukameest. Olgem ausad, meil Eestis on IPO ga hõivatud äkki sadakond inimest. Ma pakuks, et koeraspordiala IPO ütleb kokku vast 2000-le inimesele midagi. See moodustab Eesti elanikonnast ca. 0,15 %. Valdav osa inimesi ei tea IPO st mitte midagi. Ja kahjuks päris paljud iniemsed ei mõista näiteks seda, et miks peab koeri "kurjaks" ajama ning miks nad ikkagi peavad inimest hammustama. Paljud koerakoolitajad jällegi ei saa aru sellest, et miks inimesed ei saa aru,et me ju ei aja koeri kurjaks. Selliselt kahjuks ju eksisteeribki lõhe kahe kogukonna vahel. Kahjuks ühel pool on 0,15 % elanikonnast ja teisel pool 99,85 % . Okei see number on veidi liialdatud sest Eesti elanikonna numbri hulka on ka sülelapsed arvutatud, kes ei oma sellistest asjadest ja enamustest muudestki asjadest võib olla väga mingit arvamust. Aga ikkagi on see suhe väga väga koeraspordi kahjuks. Rahvsuvahelise võistluse korralda on selline sündmus, mille najal saab koerasporti ja koerakoolitust promoda ja tutvustada. RV võistluse kodulehte külastati Eestist ca. 3000 arvutist. Lisaks kajastas meie tegemisi Terevisioon, seda näidati õhtuses AK s ning ka venekeelsetest uudistes. Mõlemad lõigud on siiani internetis vaadatavad ning võib arvata, et neid lõike nägi suurem osa Eesti elanikkonnast. Lisaks oli koeraspordist ja võistlusest juttu Maalehes ja korduvalt Virumaa Teatajas. Ka Vikerraadios oli pea 20 minutiline lõik võistlustest. Nii laia kajastust pole mitte kunagi enne saanud Eesti koerasport ja IPO. Kolmandaks põhjuseks oligi asjaolu, et soovisime, et rohkem Eesti inimesi mõistaks koerasporti kui sellist ja saaks aru koerte koolitamise vajadusest. Kes tahab neid meediakajastusi lugeda või vaadata/kuulata, siis need on siia kõik kokku kogutud http://www.sportkoer.ee/cacit/fotod/
4. Treenides igapäevaselt koeri üsna samades tingimustes ja käies võistlemas juba vägagi tuttavatel treeningplatsidel ei arene meie koerte koolitustase. Me ei näe oma koerte tegelikku taset, sest tuttavates oludes ei tule see lihtsalt välja. Korraldades võistluse, mis oma kulult ja korralduselt meenutab MM-i oligi soov anda koerasprtlastele kogemus, mida nad polnud varem saanud. Tuua nö. koju käte sisuliselt nagu MM, lihtsalt oluliselt väiksemas mahus. Anda neile võimaluse kogeda suurt võistlust ning teha omi järeldusi sellest. Täna võivad küll osad inimesed rääkida, et mis suur võistlus siis see ikka ei olnud, ESLÜ MV stel oli ju oluliselt rohkem koeri. Ma ütleks selle kohta aga et ESLÜ MV-stel võib olla ka 50 võistlejat, aga kuna need toimuvad vanal tuttaval Helerose platsil, siis see ei anna võistlejale mitte midagi uut teada ega paku ka kogemusena midagi. Nii ehk naa on ju korraga platsil kaks koera kuulekuses ning platsi ja publiku paigutus on sama jne. See, et oma starti ootab 48 osalejat ei muuda ju mitte midagi. Olles ise korduvalt MM l võistelnud tahtsingi korralduslikult teha sarnase võistluse ning anda osalejatele sarnast kogemust ja see õnnestus. Neljandaks põhjuses oligi soov anda inimestele täiesti uue taseme võistluse kogemust.
5. Viiendaks põhjuseks oli soov tuua siia kohale välisvõistlejaid ning pakkuda kohalikule pealtvaatajale huvitavat võistlust.
Selle suve RV IPO võistlus õnnestus väga hästi. Tegelikult ju kõik muu laabus ideaalselt välja arvatud, et välisvõistlejaid ei saabunud oodatud hulgal. On täiesti mõistetav, et korraldades esimest korda on inimesed veidi ettevaatlikud. Olgem ausad, Eestit ju võistluskorraldajana mujal maailmas eelnevalt ei teatudki. Okei, siin käinud väliskohtunikud on kiitnud meie võistluste korraldust alati, aga olgem ausad me ju ei tea, mis nad kodus räägivad. Olenemata võistluse korraldusest on alati öeldud, et kõik oli väga hea. Imelik oleks ka kui kuidagi teisiti öeldaks. Välisvõistlejaid aga on ju ikka väga vähe meile sattunud. Kuna see võistlus õnnestus hästi ning seda kiitis avalikult ja üsna laialt ka piiri taga meil hinnanud väliskohtunik Pentti Rapila ja ka välisvõistleja rääkis vaid ülivõrdes, siis oli juba kuulda, et 2014 aastal tuleb meile oluliselt rohkem välisvõistlejaid. Mõte tegelikult oligi, et teeme igal juhul ühe korra veel ja siis otsustame võistluse saatuse. Kui nüüd tuleb rohkem osalejaid piiri tagant, siis tasub jätkata ja kujundada välja traditsioon. Kui ei tule , siis lõpetame ära. Sellest lähtuvalt taotlesimegi 2014 aastaks taaskord RV IPO võistlust ning selle raames peetavat IPO Eesti MV si. Meie RV IPO võistlus kinnitati FCI s ära ja kõik tundus laabuvat.
Kahjuks peab aga tõdema, et osad inimesed ikkagi ei mõsta asju sügavamalt ning ei oska näha nö. fassaadi taha. Nagu ma olen tagantjärgi aru saanud on osadel inimestel väga raske Eestis aksepteerida, et eksisteerib Aivo Oblikas ning klubi Sportkoer. Rahvusvahelise võistluse näol ei nähtud mitte kõiki neid ülal kirjeldatud kasutegureid , vaid ennekõike asjaolu, et Aivo ja Sportkoer teevad endale promo. Läkski selliselt, et ESLÜ esitas taotluse korraldada ise IPO Eesti MV sed 3 nädalat peale RV võistlust. Kui ma kuulsin antud taolusest, siis ma naiivsena mõtlesin, et ma räägin ilusti ESLÜ ga, et teeme selliselt, et me teeme veel sel aastal kaks võistlust koos ja järgmisel aastal teeb siis ESLÜ IPO Eesti MV-sed. Ma adusin täiesti selgelt, et ei ole reaalne, et RV võistlus ja IPO Eesti MV sed jäävad alatiseks seotuks. Samas nö. käimalükkamise faasis on see aga väga vajalik. Kui 2014 oleks RV võistlusele tulnud jälle vähe välisvõistlejaid, siis poleks rohkem antud võistlust teinud. Kui aga oleks tulnud palju, siis oleks juba RV võistlus saanud omale hinge ning Eesti MV sed oleks olnud võimalik eraldi tõsta. Ma helistasin ESLÜ koolitustoimkonna esinaisele ja palusin, et ärge tehke 2014 IPO eestikaid vaid andke meile veel võimalus. Rääkisin lahti kõik eelpool kirjeldatud ja tõesti lootsin, et siit tuleb dialoog. Kuulsin vastuseks, et ESLÜ on juba pikalt planeerinud, et tahab 2014 teha Eesti MV-sed ning seepärast nad ka teevad. Ma jäin ka uskuma seda juttu. Samas muidugi natuke veidralt paistis asjaolu, et ESLÜ saatis 2014 aasta võistlustaotlused EKL-KKK le ära jupp aega varem, kui Eesti IPO MV ste oma. Tavaliselt on ikka nii, et kui oled pikalt planeerinud, siis ei unune see pikalt planeeritu ju nii lihtsalt välja. Tänaseks on ESLÜ pannud ülesse ka protokolli antud koosolekust ning sealt paistab hoopis muu sõnum, kui "et oli pikalt planeeritud" Eks lugege ise siit koopiast:
Toomas Kattel (2013 ESLÜ universaalvõitja)
Merike Kungla (2012 ja 2013 ESLÜ FH meister ja IPO Eesti MV ste hõbe)
Anu Oks (2013 ESLÜ ja EKL IPO meister)
Samuti Veiko Väljas või ESLÜ juhatuse asendusliiked Agle Oissar või Riho Kivila, kes ka tegelevad aktiivselt spordiga. Nimetatud inimeste käest pole keegi midagi küsinud. Vägisi jääb mulje, et nende sportlaste näol, kelledega räägiti on tegemist ühe väikse huvigrupiga, kes soovis vaid endale teadaolevatel põhjustel Eesti MV sed RV IPO võistlusest lahku tõsta. Mul on teatav ettekujutus selel samu tagamõttest, aga las jääda see minu enda teada. Ilmselgelt paistab igast otsast silma, et ma olin lihtslt väga väga naaivne, kui läksin nendega rääkima ning üritasin kenasti küsides põhjendada ja koostööd teha. Kui siin Eestis on kõlanud väljaütlemisi, et mis te seal IPO poolel kaklete, istuge maha ja arutage, siis paraku pean tõdema, et väga raske on maha istuda ja arutada, kui üks osa selstkonnast ei taha seda mitte kuskiltki otsast. Seda seltskonda tegelikult ei huvita absoluutselt Eesti koeraspordi nö. pikema perspektiivi seis või tulevikuväljavaade. Liikumapanevaks jõuks on enenkõike enda koera või sõbra-tuttava koera hetke seis.
Vaadates täna EKL-KKK eestseisuses istuvat koosseisu oli sisuliselt ette teada, et kui neile laekub kaks taotlust üks Sportkoeralt ja teine ESLÜ lt, et siis kelle kasuks nad otsustavad. Sellegipoolest kirjutasime pikema kirja, kus tõime välja kõik eelpool toodud põhjendused, samuti tuli koosolekule päris palju inimesi selgitama - põhjendama. Samuti oli meil järgmiseks suveks võistlusteks olemas kinnitus FCI st, oli olemas kokkulepe maailma ühe hinnatuima kohtuniku Pierre Wahlströmiga, oli olemas kokkulepe staadioniga ning ka üsna täpne eelarve. ESLÜ l polnud olemas ei kohtunikku, ega staadionit ega ka eelarvet, aga võistlus anti ikkagi neile.
Meile öeldi vastuseks, et tehke RV võistlus ilma Eesti MV steta.
Võtame nüüd olukorra must - valgelt lahti. Kõigest kolmenädalase vahega toimuvad kaks suurt IPO võistlust: RV võistlus ja Eesti MV sed. Ilmselgelt ei ole võimalik nii lühikese vahega kahel nii suurel võistlusel hästi võistelda ning eriti just nooremate koerte omanikud peavad valima. See valik pole kasuks kummagile võistlusele. Samas ütles EKL-KKK eestseisuse liige Ilvi Rimm kenasti Facebooki teemaarenduses välja, et mingid Eesti sportlased nii ehk naa boikoteerivad kõiki Sportkoera võistlusi, kus Aivo ühel või teisel moel kaasa lööb. Seesama ennast koerasportlasteks nimetav huvigrupp ponnistas ka möödunud suvel kõvasti, et levitada jutte Aivo, kui varrukamehe ebaaususest ja anda RV võistlusele negatiivset värvingut. Tõeliselt kummastav on asjaolu, et mingid inimesed rääkisid isegi võistluse tribüünil seda kõvahäälselt. Vaadates kõike seda tausta on ju täiesti ilmne, et need "boikoteerijad" ju ka ei tule RV võistlusele. Kui nüüd vaadelda loo alguses toodud põhjendusi, siis esilgne idee korraldada RV võistlus oligi ju ennekõike lähtuv asjaolust, et teeme Eesti kohalikele sportastele laheda ürituse ja tutvustame Eesti koerasporti siin ja sealpool piiri. Kui nüüd antud üritus jääb kohalikest võistlejatest hõre, siis kaob ära kogu ürituse peamine mõte. Meil ei ole pointi korraldada üritust lihtsalt selleks, et korraldame.
Ma pean tunnistama, et tegelikult kõlasid minu kõrvadele ka üsna inetult väljaütlemised EKL-KKK eestseisuse koosolekult stiilis:
- te promosite antud üritusega vaid iseennast ja kõik muu jäi selle varju
- te teete seda vaid raha pärast, et Kennelliidult raha välja pressida
Ma pean tunnistama, et kulutasin suvel võistlust korraldades päris suures koguses oma aega ja närve ning ka märkimisväärselt oma isiklikku raha. Sama tegelt tegid veel mitmed inimesed, kes olid korraldusega soetud. Meist mitte keegi ei saanud antud võistlusega mingit kasu ning nö. enda jaoks pole meil küll vaja seda võistlust enam korraldada.
Mõeldes siis kõige selle peale, kus me tahtsime edendada Eesti koerasporti, anda siinsetele inimestele laheda kõrgetasemelise võistluse ning seda siin ei hinnata, pole ju mõtet punnitada ja vägisi teha.
Me ei pressi antud üritusega Kennelliidult raha välja ja me ei vaja seda üritust enda promomiseks ja kui inimesed, keda peetakse koerasportlasteks kutsuvad ülesse meie üritusi boikoteerima, siis milleks me üldse neid korraldame. Nagu öeldud, tõstes RV võistluse juurest ära IPO Eesti MV sed, kadus selle ürituse sisuline mõte tõsta Eesti MV ste taset, pakkuda võistlejatele tugevat konkurentsi ja tuua Eesti MV-sed laiema üldsuse ette. Kui rahvusvahelisel võistlusel pole enam sisulist mõtet ja ta ei teeni enam mingit suuremat eesmärki ning seda ei hinda koerasportlased, kes kutsuvad ülesse boikoteerima ning selle tähtsust ei näe EKL-KKK eestsseisus, siis me lihtsalt ei tee seda. Hinnates oma aega ja närve pühendame rohkem aega egoistlikemateks eesmärkideks ning treenime oma sportlasi veel paremaks ja kõrgemale ning üritame jätta kõrvale missioonitunde, millest justkui teed midagi kellegile, kes seda üldse ei hinda. Kahju muidugi, väga kahju.
No comments:
Post a Comment