Üldiselt peab ütlema, et korralduse mõttes oli tegemist hästi korraldatud võistlusega, kus kõik laabus üsna sujuvalt. Olles ise ka analoogseid võistlusi korraldanud tean, et see näiline rahu ja sujuvus omab tegelikult nö. taustal päris suurt tööd ja üksjagu närvikulu ning organiseerimist. Vaatasin antud võistlusel ainult FH 2 jälgi, mistõttu FH 1 osas kommenteerida ei oska. Õnnitlused FH1 mõlemale koerale, kes tulemused said ning loomulikult ka FH 2-s rasketes tingimustes ilusa jälje teinud Arnele ja Isabellile.
Jõudes võistluspaika pean tõdema, et esimene emotsioon oli küll selles mõttes positiivne, et sedapuhku oli korraldaja ometi julgenud valida nõudlikud põllud, mis arvestades võistluste kaalu ning FH sisulist mõtet olid sellised, nagu peaks. Arvestades, et puhus üsna kõva tuul (vastavalt EMHI lehele 7 - 9 m/sek ja puhanghuti kuni 15 m/sek) oli täiesti ilmne, et tulemuse saavutamiseks on vaja koeralt täpset ja head tööd ning head füüsilist vastupidavust. Võistlus arenedes küll esialgne positiivne emotsioon seoses põldudega mõnevõrra tuhmus, sest võistluspäeva õhtuks oli selge, et 6 võistleja jaoks oli kasutuses 3 täiesti eritüübilist põldu. Arvestdes nii väikese võistlejate arvuga on seda ilmelgelt liiga palju. Ma küll kuulsin kuluaaridest, et paar põldu olid viimasel hetkel ära kukkunud ja see tingiski viimase hetke muudatused, kuid siiski lõpplahendus, kus põllud olid nii erinevad, ei olnud hea. Olles ise korraldanud paar aastat tagasi IPO-FH eestikaid sai kummakski päevaks joonistatud ja koordineeritud 7 jälge (ehk kokku 14) ning need 7 kummagil päeval FH 2 pikkusega olid kõigile samal põllutüübil. Tagantjärgi ütleks, et FH 2 jälg on küll pikk,kuid sellises mõõdus põlde, et mahutada ära 6-7 FH 2 jälge on Tallinna ümbrusest leida küll. Arusaadavalt nõuab aga otsimine ja kokkulepete tegemine aega.
Samuti edaspidi ootaks korraldajatelt ka mingeidki põllu fotosid. Nagu autasustamisel mainiti, siis oli antud põldudel võistlustele mõeldes ringi tatsatud juba kahel eelneval nädalavahetusel. Sellisel juhul poleks keeruline olnud mõnda fotot teha. Kui põllud on nõudlikud, siis eelnev foto internetis annab koerajuhile siiski viimaseks nädalaks häälestamisvõimaluse. See on tegelikult hea komme, mida varem ikka jõudumööda on üritatud jälgida.
Samuti soovitaks korraldajatele edaspidi jälgede koordineerimisel kasutada aerofotosid. Nagu autasustamisel jutuks oli, olid korraldajad maha tampinud hullu aja ning kulutanud palju energiat jälgede mahamärkimisele eelnevatel nädalavahetustel. Tänu selelle olid küll jäljed väga hästi märgitud ning paigutatud, kuid sama töö oleks saanud aerofotodega tehtud palju kergema vaevaga. Tol korral, kui pidin maha märkima 14 FH 2 jälge võttis see mul aega 3-4 tundi arvutis ning 2-3 tundi põllul koos fotode ja GPS iga ning töö oli tehtud. Kokkuvõtvalt küll toonitaksin, et võistlus oli ilusti korraldatud ning kõik laabus sujuvalt. Tegelikult arvestdes FH baasiseloomuga ei ole ka kellegil tegelt kobiseda põldude erineva iseloomu üle, sest see on FH ning sellisel puhul peab koer töötama erinevatel põldudel.
Nüüd siis edasi Kairi ja Merikese esinemisest. Kairi ja Apollon on erinevatel võistluistel mütanud ringi juba päris pikalt. Ma arvan, et Eestis ei leidu kedagi, kellele oleks vaja veel tõestada, et Apollon oskab jälge ajada ning teeb seda hästi. Tehes eelmisel aastal kokkuvõtteid hooajast oli meil Kairiga jutuks, et ilmselgelt tuleks koera tervisele ja olemisele kasuks, kui ta eelmise aastaga koera päris kodusele elule ei jätaks vaid jõudumööda temaga jälge harrastaks. See annaks koerale hea tunde ning elule parema kvaliteedi. Eesmärk ei oleks mitte suurte võitude ja karikate püüdmine, vaid lihtsalt harrastamine stiilis " koerale meeldib koos omanikuga toredaid asju teha". Kui arvestada koera vanuse, füüsilise konditsiooniga ning siiski suhteliselt tagasihoidliku treenimisega sel aastal, siis ongi igati loogiline et sel korral Apollon lõpuni ei jõudnud. Eks oleks ongi samahea kui poleks, aga olen üsna veendunud, et natukenegi lihtsamates tingimustes oleks Apollon puhtalt oma suurele kogemustepagasile toetudes jälje lõpuni ajanud. Antud juhul oli aga ebaühtlane kinnitambitud karjamaa, kus ohtralt ka lehmakooke pilti vürtsitamas ning tuul lõõtsumas, Apollonile natuke ülejõu käiv. Sellegipoolest ütleks, et Apollon oli antud võistlusel pigem võitja kui kaotaja. Võitmine seisnes selles, et ta sai teha seda, mis talle meeldib - töötada jäljel Kairi heaks ja teha seda koos.Ilmselgelt on see selle koera jaoks kvaliteetaeg. Kuivõrd koer ajas heas meeleolus ning oli ka jäljelt ära tulles pigem selline rõõmsameelne kui allasurutud, ütleksin küll, et tasus tulla ning ei tasuks läbikukkumist üle dramatiseerida. Tubli Kairi et tulid ja Apollon meenutab seda ühist pühapäeva kindlasti hea tundega.
Järgnevalt Merikesest ja Käbist. Minul on jälje koolitamisele oma lähenemisnurk. Ma tean, et Eestis päris paljud koertega tegelejad ja ka jäljekoolitajad räägivad minust selja taga mitte just ilusaid jutte ning keelitavad inimesi mitte kuulama minu nõuandeid jäljekoolitamisest. Eesti on ju nii väike, et kui kuskil Põlvamaal kukub täna kivi , siis homme sellest juba räägitakse Tallinnas. Eks seetõttu ma oman ka päris head pilti, mida minust ja minu kohta räägitakse. Iseenesest on see muidugi kurb, et mingid inimesed silmitsi seistes naeratavad ja kena juttu keerutavad ning siis seljatagant soppa selga loobivad. Olen oma jäljekoolituspõhimõtetest kirjutanud nii siia blogisse kui ka Sportkoera kodulehele päris palju artikleid. Lühidalt kokkuvõttes koolitan ma jälge järgmistele põhimõtetele toetudes:- jälje treenimine ei ole koera söötmise protsess, kus kodune kauss on asendatud rohule loobitud toiduga
- koerale tuleb tehniliselt selgeks teha,mida me temalt jäljel soovime,
- koeral tuleb vastavalt oma vanusele ja kogemusele lasta areneda ning seda mitmetahuliselt (nii pinnaste osas, kui ka stressitaluvuselt ning oskuselt probleeme lahendada)
- koer peab olema jälje pärast mures ning see annab talle täpsuse ning hoolikuse
- koer peab oskama stressi võita ja olukordi lahendada ning nö. ise meeleolu tasandada peale stressisituatsioone.
Ma tean, et selline lähenemine tundub nö. klassikalist lähenemist armastavatele inimestele võõras ning väga lihtne on minna ütlema , et "ärge Aivot kuulake, ta tapab koerad jäljel ära ning selliselt koolitades ei saa te kunagi tulemust". Eks selline nö. tembelamine on ju inimestele nii omane. Juba Keskajal põletati teistsuguseid inimesi tuleriidal, sest nad olid teistsugused ning sildistades nad nõidadeks oligi selline samm igati õigustatud.
Kairi Apollon omas sellist ettevalmistust, et ta oli jälje pärast mures ning ta ei loobunud kunagi. Ta oli valmis otsima lõpmatuseni ning ennast nö. välja närima igast olukorrast. See tootis ka tulemust. Tõsi Apolloni algkoolitus oli natuke vähe tehniline, mistõttu koer ei töötanud piisavalt täpselt ja seetõttu eksides jäljel on ta pidanud kulutama meeletult energiat lahenduse leidmisele.Teinekord kandus ta natuke liiga kaugele ja sisi tuli ka katkestus (nagu ka sel korral). Inimesed rääkisid Apolloni kohta, et no ta ongi hea jäljekoer ja selle ütlemisega nö. eitasid koolituse tähtsust. Kirjutasin sellest vähe pikema artikli ka siia blogisse. Kes tahab lugegu üle http://sportkoer.blogspot.com/2011/10/sundinud-jaljekoeraks.html
Nüüd siis jõuan otsapidi Merikese ja Käbi juurde lõpuks välja. Kindlasti vaadates Käbi töötamist jäljel õhkavad ka inimesed, et näe kui hea jäljekoer, loomulik talent. Ilmselgelt on selline ütlemine väga vale. Mitte selles mõets, et Käbi ei sobiks iseloomult jäljele vaid see, kuidas Käbi töötab täna on tulnud kõik läbi treeningute. Me oleme koos Merieksega läbi kahe aasta käinud selle koeraga päris pika tee. Tehtud on väga süsteemset tööd ning Merike on olnud väga motiveeritud ning töötanud õhinaga. Ilmselgelt ei oleks seda FH 2 tulemust, kui Merike ei oleks treenimisse suhtunud pühendumisega ning töötanud eesmärgi nimel. Ma olen väga nautinud meie koostööd, kuivõrd Merike on osanud kuulata , arutada ning ellu viia. See ongi tegelikult hea koostöö alus.
Selle aasta kevad- suveks sai Käbi koolitusega jõutud faasi, kus koer oli jälje pärast piisaval tasemel mures, oskas töötada stressisituatsioonis ning ise sealt väljuda ning iseseisvalt jäljel töötamise tempot reguleerida. Need kõik komponendid ongi tegelikult edu pandiks, kuivõrd need annavad koerale iseseisvuse ja enesekindluse. Täna on Käbi kõige nõrgem osa vähene kogemus. Paratamatult on FH jälje juures hästi suur roll täita kogemusel, mida koer korduste kaudu omandab. Lahendades erinevaid probleeme erinevates oludes tuleb iga korraga kogemust juurde ning koer sattudes sarnasesse olukorda läheb nagu raamatukokku, kust vaja välja otsida nö. eelnevast kogemusest rääkiv raamat. Arvestdes, et koer ei ole veel isegi 3 aastane on arusaadavalt see osa veel nõrk.
Selles mõttes mulle antud võistlus väga meeldis, kuna see oli oludelt piisavalt raske, et andis väga hea võimaluse koera koolitustaset kontrollida. Üsna kõva tuul (vaadake videolt taustal liikuvat metsa, mis lainetab nagu meri. See on hästi nähtav just video lõpuosas) nõudis koeralt suuremat keskendumist ning võimendas vigadega kaasnevat stressi. Samuti on selline suuremat keskendumist nõudev töö üsna väsitav ning 1800 sammu võtab koera viimase kolmandiku ajaks ikka täiega läbi.Üldjuhul sellistes tingimustes ei kuku koerad niivõrd läbi 1/3 sees , kuivõrd just viimase kolmandiku sees, sest nad on jätnud jäljele nii palju energiat, et ei suuda enam täpsust säilitada.
Lisaks meeldis mulle ka see, et lisades näiteks esemelt minnes natuke kiirust oskas koer ise otsida endale sobiva tasakaalustatud liikumise ning see üleminek toimus hästi rahulikult. Kokkuvõtvalt võibki öelda, et koer oli jälje pärast mures ning üritas töötada selliselt, et eksida võimalikult vähe (valides vajaliku liikumiskiiruse) või eksides soovis kiirelt tagasi naasta tehes seda tasakaalustatult ning rahulikult. Tegelikult oli mul juba poole jälje peal selge, et Käbi saab täna tulemuse, kuivõrd ta ei eskinud kordagi liiga kaugele vaid reageeris eksimusele koheselt ja samas lahendas probleeme hästi tasakaalukalt. Sellise käitumisega ei ole lihtsalt võimalik, et koer kaotab jälje.
Samuti oli hästi meeldiv kõrvalt jälgida, et Merike on õppinud koera väga hästi lugema ning töötama jäljel nö. koostöös. See on hea jäljetöö üks võtmefaktoreid.
Ilmselgelt oleks võinud Käbi teha nurkades täpsemat tööd ning teha vigu vähem, kuid tulles tagasi eelneva teksti juurde, siis koeral on lähtuvalt oma vanusest hetkel veel kogemust liiga vähe, mistõttu arusaadavalt nii kõva tuulega on vead kergemad tulema. See on sedasorti probleem, mis ajaga kaob.
Nö. kokkuvõtvalt ütlekski, et hea et oli selliste oludega võistlus, kus sai tõesti katsetada ja hinnata tehtud tööd ning rõõm oli näha, et oleme jõudnud sinna kus me oleme ning siit edasiliikumine ei ole enam keeruline. Palju õnne Merike ja Käbi!
Tulles nüüd tagasi loo alguse juurde ütleks veel kokkuvõtteks seda. Vaadake Käbi tööd videolt ja hinnake ise, kas teie meelest see koer oskab jälge ajada või mitte. Mõelge selle peale, et see koer on hetkel alles 2 aasta ja 10 kuu vanune ning võistles koertega kes olid vanuses 6 - 10 aastat. Mõelge selle peale, et see koer kogub nüüd 2 aastat kogemust juurde ning siis 4 a ja 10 vanusena on ta ikka noorem ,kui antud võistlusel teised osalenud koerad. Ma mittte ei taha öelda, et antud koerad olid liiga vanad ja neid kuidagi alavääristada. Eks neistki päris mitmed on juba hea mitu aastat FH-d teinud. Tegelikult oli senini kõige noorem koer, kes FH2 tulemuse Eestis on saanud 4 a ja 4 kuune ehk samas vanuseklassis nagu Käbi 2 aasta pärast. Mõelge selle peale, kui te panete videol nähtud sooritusele juurde 2 aastat kogemust. Milline saab olema selle koera jäljetöö siis veel 5 või 6 aastaselt või näiteks 8-selt. Tegelikult on sellel koeral tänase seisuga aega veel jäljel võistelda 6 - 7 aastat ning kui juhtub, et üks võistlus jääb tervislikel põhjustel vahele, teisel korral annab halb loos kehva põllu, siis ikkagi jääb talle nii mitu aastat tasemel võistlemist. Selleks tulebki koer saada võimalikult varakult võimalikult heaks ehk arendada teda vastavalt tema arengule. Siinkohal toonitaks veel üle, et ärge mõistke mind valesti. Ma ei pea silmas, et noore ja pooliku koeraga tuleks mööda võistlusi hakata kimama, vaid pigem et koera tuleb arendada sellises tempos , nagu ta areng võimaldab ja mitte jääda kinni igas jäljes toit rohelisel asal toitmise protsessi.
Ilmselgelt on minu jaoks Käbi järjekordne tõestus Kairi Apollon ja Mari Nali järel, et minu metoodika ja lähenemisnurk toodab tulemust ning koerad on võimelised palju enamaks, kui paljud inimesed ette kujutavad. Käbi on täna ESLÜ FH meister ning seda suhteliselt rasketes oludes ja tugevas tuules ning kõigest 2 aasta ja 10 kuu vanusena. Kõik, kes on koeri jäljel koolitanud teavad, et üks rasklemaid detaile on saada koer tööle vastutuulega selliselt, et nina püsiks maas ja ta ei eksiks tuulega ärakantavasse jäljelõhna. Vaadake siit blogist varasemaid Käbi videoid ja sellega kaasnevaid kommentaare ning mõelge nendele jälgedele, mida te oma 1,5 - 2 aastaste koertega teete ja siis pange sinna aasta otsa ja mõelge kus te aasta pärast olete. Ma ilmselgelt ei soovita kopeerida, sest toodud trennide juures on väga väga oluline roll koera lugemisoskusel ning koera hetke taseme, olude ning meeleolu kombinatsioonil. Tehes valel ajal justkui õiget asja võib see aga väga valusalt kätte maksta.
Aga neile, kes te räägite, ärge Oblika juurde trenni minge, sest ta tapab koerad ära ja seal sa nii ehk naa tulemust ei saa soovitaks eirata möödunud pühapäeva. Mõelge, et seda päeva nagu polnudki, nagu Apollongi hakkas ise jälge ajama jne., tegi nüüd seda ka Käbi. Ja tal vedas, sest põld oli rohelisem ja tuul ei puhunud sel ajal ju peaaegu üldse ja üldsegi oli tegelikult kogu aeg põld sinnapoole kaldu, kuhu koer pidi minema. Nii see tulemus ju peaaegu et iseeensest tuligi :) Selliselt eirates on ilmselgelt tugevam tunne võtta taas teema ülesse, kuidas Aivo ei oska koeri lugeda ja koolitada. Ütleks siinkohal veel seda, et metoodikaid on väga erinevaid ja valdav osa neist viivad sihile. Küsimus on vaid selles, et kas sa valdada metoodikat, teed selle järgi asju õigesti ning kas ka koer selelst samamoodi aru saab. Ma ei ütle kuskiltki otsast, et minu lähenemisnurk on kuidagi parem või tugevam või miskit muud. Ma lihtsalt ütlen, et kui töötada koeraga süsteemselt ja targalt, siis Käbi on täna tõestus sellest, et ka nii noor koer suudab teha sellisel tasemel jälge, nagu oli näha möödunud nädalavahetuse võistlusel.
Ununes veel mainida, et lisaks Käbile treenib hetkel meie juures veel 3-4 noort koera, kes astuvad Käbiga üsna sama sammu ning osad neist teevad oma ülesastumise juba järgmisel aastal. Ja kõik nende noorte koerte omanikud treenivad kõrgete eesmärkide nimel ning plaanivad ikka üsna mitu aastat koeraga võistlustel kaasa lüüa. Reelikast ja Fionast on siin blogis üks kevadel tehtud video, kus koer töötab heas tempos ja raskel pinnasel. Tänaseks on sele koera juba märkimisbväärselt parem. Järgnevatel nädalatel üritan siia ka teisi noorte koerte videoid lisada. Lisagu see teadmine kõigile treenijatele indu oma koera targalt ja vajalikus tempos edasi viia, sest sellisel juhul tulevad ka tulevikus ehk karikad.
No comments:
Post a Comment