Sportkoera aasta 2020 kokkuvõte

Üsna mitu aastat on jäänud kokkuvõtete kirjutamine kuidagi tegemata. Lihtsalt kiire on olnud.  Üritaks vana traditsiooni taastada ja taas kokkuvõtteid kirjutamata hakata. Milline oli siis aasta 2020 Sportkoerale?

Võiks öelda, et alati on võimalik paremini ja ägedamalt, kuid aastaga 2020 peab küll kindlasti rahule jääma.
IGP Eesti MV stel tuli 3, 5 ja 6 koht
IGP ESLÜ MV stel Eesti koerte arvestuses 2 ja 3 koht
IGP- FH Eesti MV stel 2, 3 ja 4 koht ning
ESLÜ FH MV stel 2-3 koht
KK Eesti MV ste 3 koht
EKL aasta parimad IGP koerad 1, 4 ja 6 koht
EKL parimad jäljekoerad 2, 3 ja 4 koht
ESLÜ parimad IGP koerad 1 ja 3 koht
Kui mõelda, et Eestis startis IGP poolel sel aastal kokku 62 koera ja neist IGP 3 poolel 21, siis võib ju rahul olla, et selle hulga juures me nii palju suutsime pildi solla. Illustreerimaks tulemuste kaalu võib veel öelda, et IGP Eesti MV stel osales kokku 13 koera (ehk kogu Eesti paremik) . ESLÜ MV ste poolel on näha juba mõnda aega teatavat langustrendi ning Eesti koeri osales vaid 8 kuid samas olid ka kõik tugevamad stardis.
Inimesed kipuvad tihti arvama, et head tulemused tulevad peaaegu iseenesest, et ongi hea jäljekoer või hea kuulekuse koer. See ei vasta aga kuidagi tõele. Nende tulemuste ette, mis sai üles loetletud on aga üksjagu saanud tööd teha ja hea tulemuse taga on alati suur kogus tööd. Mul on tõeliselt hea meel, et meil Sportkoeras on tõeliselt tugev kokkuhoidev tiim ja inimesed teevad tulemuste nimel tõesti tööd ja väärtustavad ausat saavutussporti.

Järgnevalt kirjutakski lahti natuke seda nö. taustatööd.

Katrin Mänd paugutas sel hooajal üsna kõvasti oma mõlema koeraga Jäqsy ja Siidriga. Sooritused on täiesti imetlusväärsed. Kirjutaks natuke nö. taustatööst ka.

Jäqsyga on saanud mõnevõrra maadelda kõigi kolme alaga. Jäljel olid peamised probleemid seotud asjaoluga, et koer mõnevõrra sahmis jäljel ja minnes nurgast üle hakkas keerutama. Tal puudus oskus sihipäraselt otsida ja keskenduda rahulikuks tööks. Seda osa ongi saanud üksjagu lihvida ning Katrin on teinud tõsiselt super tööd. Nö. kõige kriitilisem hetk oli enne IGP Eestikaid, kui Katrin helistas mulle alla nädala enne võistlust ning ütles, et koer ei taha jäljele minna, läheb nööripikkuse ning tuleb tagasi ja et ta ei stardi. Sai siis mõningaid asju tehtud ning ka eestikatel häälestusega täpsemalt tegeldud ning jäljel tuli 94 punkti vääriline tulemus. Tasus ikka startida J

Kuulekuses olid suurimad probleemid seotud asjaoluga, et koer ei olnud hea keskenduja. Seetõttu oli ta enne käskluste saamist vales meeleolus ning eelmisel hooajal tuli tihedalt ette, et istu ja lama käsu saamisel jäi koer seisma. Sinna läks niimõnigi medal. Selle probleemi lahendamiseks sai tegeltud üksjagu meeleoluga ning Katrin tegi tõeliselt suuremahulist ja kuldset tööd algasendiga. Lõpptulemuseks KK eestikate 3 koht.

Kaitse poolel on samuti olnud üsna töömahukas koera nö. erinevate alade puhtaks lihvimine. Et koer püsiks stabiilsena valvamises ja agressioonis ning seal edasi läheks puhtasse saaki ja ilusasse haardesse.  Mõnevõrra on ta oma mõtetes heitlik olnud J

Hooaeg siis tervikuna KK Eestikate 3 koht, IGP Eestikate 5 koht, IGP- FH Eestikate 2 koht ja ESLÜ IGP MV 2 koht Eesti koerte arvestuses.  Aasta parim IGP koer nii Eesti Kennelliidu kui ka ESLÜ arvestuses!!!!
Väga väga äge . Ja täiesti kindlalt võib öelda, et teenitud võidud ja tulemused on tulnud suuresti läbi Katrini pühendumise. Tõeliselt nauditav koostöö on olnud!
Eriti äge on aga see, et Katrin on korraga paugutanud kahe koeraga ja näiteks IGP- FH eestikatel oli kahe koeraga pjedestalil – Siider 3 ja Jäqsy 2 . Midagi taolist pole keegi enne saavutanud ja ei tea, kas kunagi saavutabki. Seda töö mahtu, mis kahe koera treenimine sellisel tasemel vajab võib vaid ette kujutada.

Tõnis ja Kaito olid võistlusplatsidel paar aastat tagasi tõeliselt tugevad. Koer saavutas IGP eestikatel 3 koha, tuli parimaks IGP saksa lambakoeraks ja tegi Soomes RV IPO l väga kauni soorituse saavutades kõrge koha. Seejärel aga kukkus koer aga treeingute käigus õnnetult alla ühe A tõkke pealt, millele veidral kombel olid rattad alla ehitatud. Kukkus nii õnnetult, et koera kael sai viga. Aasta jäi täitsa vahele seoses ravi ja taastumisega  ja järgnevgi ei toonud enam samu tulemusi. Möödunud sügisel pühendus Tõnis oma noorele koerale ja Kaito oli jäämas pensjonile.
Ma siis surkisin Aglet, et võta koer ja treeni. Kindlasti on koer selle üle õnnelik ning saad ise hea kogemust. Algus oli päris raske.  2-3 kuud sai üles ehitatud suhet. Kaito väga ei aksepteerinud Aglet ja eks seal oli ka hammustamisi, mis lahkhelides sisse tulid. Agle pealehakkamine ja julgus olid aga imetlusväärsed. Ja nii siis saigi koer uuesti kivi kivi haaval üles ehitatud. Kevadel hakkas juba tunduma, et nüüd hakkab looma kuid siis tulid paar paha pikka pausi sisse ja taas alustasime mingite asjadea üsna alguse lähedalt. Kaito on koer, kellel ju on üksjagu võistluskogemust ning seetõttu on ta natuke mugav ja natuke laisk, nagu kogemuse ja enesekindla koera juures ju loogilisena võib kõlada.  Eriti kuulekuse osas on saanud mitmeid harjutusi täiesti uutele alustele ehitatud ning kaitses koera nö. nooruslikult erksamaks treenitud. Jälg oli Aglele kõige raskem, sest see ala oli talle üsna võõras. Mida hooaeg edasi, seda tugevamaks nad jäljel muutusid ja siit on kindlasti tulemas veel kenasid sooritusi. Agle tegi oma elu esimese stardi IGP poolel siis kohe eestikatel. Peab ütlema, et ülikõva ja kindlasti olen uhke, et selline inimene minu grupis treenib. Elu esimene start tõi kohe 6 koha. Peab ikka mütsi maha võtma ja sügavalt kummardama. ESLÜ IGP MV sed, kus Aglel oli juba natuke kogemust rohkem ja sooritus selgelt ka terviklikum. Kokkuvõttes Eesti koerte seas 3 koht ja seljataga mitmed suure kogemusega sportlased. 
Aasta kokkuvõtteks Eesti paremuselt kolmas saksa lambakoer IGP -s
Väga väga äge!

Mina ise olin Tüübiga plaaninud sel aastal veel  IGP –s võistelda ning plaan oli ka MM le minna. Kevad aga algas viirusega ning Tüüp oli periooditi longanud ka tagumisi jalgu. Viirus ja traumad võtsid üksjagu motivatsiooni ning mõttes olin juba loobumas.  Viirus ja kodus töötamine aga muutis kodust olukorda ja Tüüp hakkas olema rohkem nö. ühel korrusel vaid. Selle käigus selgus naljakas tõsiasi, et ta tagumiste jalgade lonkamised polnudki seotud treenimiste või miski anatoomilise problmeeiga, vaid koera arusaamaga, et ta ju oskab peaaegu lennata. Nimelt armastas ta joosta trepist üles alla selliselt et püüdis kogu trepi pea korraga üles lennata ja alla joostes taas tuli korralikult külgligisemisest tingitud kukkumisi. Nüüd kui seda liikumist enam polnud, kadusid ka lonked ja neid polegi enam tagasi tulnud. Ka trennides on koera tervis täiesti korras olnud. Vaadates koera soovi tööd teha ja seda, kuidas ta ei suud alihtsalt pikutada, tekkiski väike motivatsioonisäde ning alustasin ikkagi aprilli alguses trennidega. Tõstsin järkhaaval koormust ja ehitasin süsteemselt.  IGP Eestikatel õnnestus seeläbi ära tuua 3 koht, tehes oma ühe parimatest jälgedest ja kindlalt ühe parima kaitsesoorituse.  Viimase osas pean erilised tänud ütlema Artjomile, Kalevile ja Janarile, kes mind sel hooajal aitasid. Kuulekuses jäi see 4 kuud trenne natuke väheks ja koer polnud päris stabiilne ning see ka paremat tulemust ei võimaldanud. Jätkates sinna otsa süsteemsete treeningutega FH suunal sujusid ka IGP – FH eestikad kenasti.  Mitu aastat sai starditud üsnagi puusalt, kuna küll ei jätkunud aega või siis motivatsiooni.  2018 tulin otse FCI MM lt ja ajast jäi puudu. 2019 mässasin inii palju õpilastega, et sügiseks oli energia täiesti otsas j akoer jäi treenimata. 2017 oli läinud aga kaotsi seoses esemetel tekkinud üllatustega. Nüüd siis sai jälle korralikult valmistuda ning rõõm oli näha, et töö kandis vilja ning koer tegi samuti oma elu ühe ilusaima IGP- FH stardi saavutades kõrges konkurentsis 4 koha. Olen väga rahul. Tase oli väga kõva ning mõnel eelnevak aastal oleks sarnane töö kindlalt medali toonud.

 Kindlasti tuleb eraldi välja tuua ka Leelet ja Yoko. Kui Leelet kunagi jupp aega tagasi Yokoga minu trenni tekkis, siis m aoleks võinud raha vahele panna, et suve vast peab vastu, aga sügiseks saab mott otsa. Kuivõrd borderi jaoks ju on jäljel ainukeseks nö. väljundiks FH, siis olgem ausad see on pikk tee käia ja päris palju tööd teha. Leelet on aga väga süsteemne olnud ja tõesti imetlusväärselt palju tööd teinud. Juba oli saavutatud FH1 tulemus eelneva aasta ESLÜ MV stelt ning sel aastal oldi siis esimest korda IGP- FH eestikate stardis. Väga imetlusväärne tulemus selliselt tõult ja selgelt mitte lihtsalt tulnud.  Kuigi seekord jäi tulemus tulemata, oli jäljetöö sedavõrd hea, et kindlasti tuleb see tulemus järgneval aastal.

Lisaks nö. meistrivõistluste tasemele on olnud Sportkoeras ka palju muud rõõmustavat. 2019 aasta kevadel liitus meie klubiga 5 uut kutsikat. Treenivad nad kõiki kolme ala meie ga. Kõik 5 koera on spordi mõttes tugevad ning koerajuhid teevad süsteemset tööd.  Ma olen väga väga nautinud seda treenimise protsessi. Väga nauditav on vaadata, kuidas üksteist aidates nö. tiimina edasi liigutakse. Anu ja Nomi ning Tõnis ja Nolk sooritasid ära BH, kuid vanuse tõttu veel IGP poolel platsile ei pääsenud. Teised kolm aga tegid oma esimesed IGP sooritused ning nagu on näha ka juures olevatelt videotelt võin vaid uhkust tunda , et saan nende ülesehitamisel kaasa lüüa. Kõik need 5 koera hakkavad lähiaastatel arvestatavalt kaasa rääkima ka erinevatel meistrivõistlustel. Lisaks sooritas IGP 1 tulemuse ka Enenly Hepsiga.  Ka tema videod on nähtaval.

Siin siis videod
Martin ja Chevy

Kaidi ja Max

Ülle ja Spicy

Enely ja Hepsi

Sel aastal liitus meiega veel kolm kutsikat. Kaks neist tööliini dobermannid ja üks tööliini sakslane. Hetkel tundub küll, et nüüd on tulnud klubisse viimase kahe aastaga niipalju kutsikaid juurde, et tuleb veits hoogu maha võtta, et nend ekõigi jaoks aega jaguks. Järgmisel aastal võib erinevatel eestikatel  olla meilt stardis juba kümmekond koera. Ootame põnevusega.
Kaunist uut 2021 koeraspordiaastat kõigile!